Ehmatasin uksekella helina peale. Keegi ei helistanud kunagi minu uksekella, välja arvatud missis Nellis 12.-st korterist. Kui postiljon kogemata meie posti ära vahetas. Kahtlesin, kas tema nii hilja ärkvel on. Kell helises uuesti kolmandat korda teravalt, pealetükkivalt. Ma ootasin. Mõtlesin, et see, kes seal ukse taga on, mõistab oma viga ja läheb minema. Aga kell helises uuesti, räigelt ja lõputult, otsekui toetuks keegi nüüd vastu nuppu. Tõusin püsti, läksin ukse juurde. Kes seal on? Mul on vaja teiega rääkida. Tüdruku hääl. Piilusin läbi uksesilma. Ta vaatas oma jalge ette maha, seepärast nägin vaid pikki pruune juukseid, liiga suurt nahktagi. Vankus kergeltki hõõrus nina. Purjus. Sa oled vist vale ukse taga. Kas teie olete Louisa Clark? Nakatasin, kust sa mu nime tead? Vaja teiega rääkida, kas te saaksite ukse lahti teha? Kell on peaaegu pool 11. Jah, sellepärast ma ei tahagi siin koridoris seista. Kõhklesin. Olin elanud siin piisavalt kaua, et mitte võõrastele ust avada. Siin linnaosas juhtus ikka, et mõni narkar suvaliste uste taga helistas, lootes natuke raha saada. Aga see tüdruk rääkis viisakat juttu ja ta oli noor, liiga noor, et olla üks neist ajakirjanikest, kes olid hetkeks klammerdunud puu külge kenast endisest imelapsest, kes otsustas oma elule lõpu teha. Liiga noor, et nii hilja väljas olla. Keerasin pead ja püüdsin näha, kas koridoris on veel kedagi. Näis, et see oli tühi. Kas sa ütleksid, milles asi? Siin väljas küll mitte. Avasin ukse turvaketiga, niiet nägime silmast silma. Sa pead natuke rohkem selgitama. Olla vanem kui 16. Mauruse kastemärg, täidlus kolida, põskedel alles nähtav. Ta juuksed olid pikad ja läikivad, pikad, saledad jalad kitsastes mustades teksades terav silmalainerijoon kenas näos. Niisiis, mis su nimi oligi? Eli Lely, sihutan Miller. Teate, ütles ta ja tõstis tolli võrra lõuga. Rääkida oma isast. Sa tulid vale inimese juurde, ma ei tunne kedagi, sihutan Milleri nimelist. Ajasid mind mõne teise Luisa Clarkiga segi. Tahtsin ust sulgeda, kuid ta oli kinganina ukse vahele lükanud. Vaatasin seda ning tõstsin aeglaselt uuesti pilgu. See pole tema nimi, ütles ta, nagu oleksin ma loll. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta pilk ühtaegu raevukas ja paluv. Tema nimi on vill, seinar. Nihutan Miller seisis keset minu elutuba ning vaatles mind nagu kergelt huvitunud teadlane, kes põrnitseb tundmatut sõnnikumardikaliiki hoo, mis teil seljas on? Ma töötan Iiri pubis postitantsijana. Seepeale kaotas ta ilmselt minu vastu huvi ja keeras aeglaselt ringi vaadates tuba. Kas te elate päriselt siin? Kas see ongi teie mööbel? Tõusen püsti. Võtan midagi juua. Kas sa tahaksid midagi? Ma võtan Coca-Cola, kui teil veini ei ole. Kui vana sa oled? Miks te küsite? Ma ei saa aru. Seisata siin köögileti taga ning vangutasin pead, millel ei olnud lapsi. Oleksin teadnud. Põrnitses teda äkilise kahtlusega. Kas see on mingi nali? Nali? Võlliga rääkisime palju, oleks mulle öelnud. Jajah, aga tuleb välja, et ei öelnud vaja temast rääkida kellegagi, kes ei lähe endast välja iga kord, kui ma tema nime mainin. Ülejäänud perekond. Ulatasin talle klaasi vett. Aga kes, kes su perekond on? Ma mõtlen, et kes on su ema. Kas teil suits on? Tuli hakanud mööda tuba ringi käima, puudutas asju, näppis minu esemeid pani uuesti käest. Kui ma pead raputasin, ütles ta. Tanja, Tanja Miller. Ta on abielus kasuisaga, kelle nimi on Francis kuradi türad, jess juuton. Ilus nimi. Veeklaasi käest tõmbas nahktagi taskust paki suitsu ja süütas sigareti. Ma tahtsin öelda, et minu kodus ei suitsetata, aga olin selleks liiga jahmunud. Seepärast läksin lihtsalt akna juurde ja tegin selle lahti. Ma ei suutnud temalt pilku pöörata. Nägin võib-olla mõningaid märke Willist. Neid oli tema sinistes silmades ja kergelt garamelias nahatoonis. Neid oli viisis, kuidas ta enne rääkimist kergelt suud kõverdas ja temainitises pilgus. Või nägin ma seda Kui me edasi räägime, pean ma midagi, ma tean, et on surnud, ütles ta. Ta tõmbas kiire mahvi ja puhus suitsutoa keskele. Selle järgi ma saingi teada. Telekas oli mingi dokumentaal abistatud enesetappudest, seal mainiti. Ning ema oleks täiesti ilmaasjata endast välja jooksis vannituppa ja türapea läks talle järele. Seepärast ma kuulasin muidugi pealt. Ema oli täielikus shokis, sest ta polnud isegi seda teadnud, et vill oli ratastoolis. Ma kuulsin kõike. Püüpasin lonksu vett, polnud iial varem nii väga klaasikest veini soovinud. Mis sa siis tegid? Ta kehitas õlgu ja tõmbas veel ühe mahvi. Ma googeldasin teda ja leidsin teid. Mul oli vaja üksi olla ja seedida, mis ta mulle ütles. Seda oli liiga palju. See oli liiga jahmatav. Ma ei teadnud, mida arvata sellest dokkalises tüdrukust, kes jalutas mu elutoas ringi ning pani õhu enda ümber pragisema. Ta siis ei rääkinud minu kohta mitte midagi. Ma vaatasin tema kingi, baleriinikingad tugevalt kulunud, otsekui oleks nendega liiga pikalt mööda Londoni tänavaid käidud. Oli tunne, et mind tõmmatakse haneks. Kui vana sa oled, Lili? 16. Nägin Google imidžist pilti, aga teil on ehk mõni foto. Ta vaatas elutoas ringi. Ma tundsin äkitselt paanikat. Oli seda kõike on raske uskuda. Kui sa oled tõesti see, kes sa ütled end olevat, siis meil on palju rääkida, aga kell on peaaegu 11 ning praegu ei ole hea hetk pihta hakata. Kus sa elad? Sand Johns voodis. Me su vanemad kindlasti mõtlevad, kus sa oled. Ma annan sulle oma numbri, ame, ma ei saa koju minna. Ta keeras näoga akna poole, Enipsutas kogenud liigutusega tuhka. Nimelt võttes ma ei tohiks üldse siin olla. Ma peaksin koolis olema nädalane internaat. Nad on kõik endast väljas, sest mind pole seal. Ta tõmbas telefoni taskust välja otsekui järele mõeldes, krimpsutas ekraani vaadates nägu, enne kui telefoni tagasi pistis. Äkki ma võiksin siia jääda ainult tänaseks. Ja te saaksite mulle temast rääkida. Siia jääda. Ei, ei. Vabandust, ma ei saa. Ma ei tunnegi sind. Aga te tundsite mu isa. Äkki ta üldse ei teadnudki, et olemas olen? Ta põrnitses mind. Ma mõtlesin, et te aitate mind. Ma aitan sind, Lily, aga niiviisi nagu ei usu nendega. Ma, mul pole aimugi, mis teid taha aidata. Ei taha midagi teha. Mida te mulle mõisast üldse rääkisite? Mitte midagi. On tõesti mingit abi olnud, ei ole. Suur tänu. Oota nüüd, Aus, me ju alles. Aga tüdruk nipsutad sigaretikoni aknast välja ja kõndis läbi toa minust mööda. Mis on, kuhu sa lähed? Ah mis teil sellest, ütles ta. Ja enne kui ma jõudsin midagi öelda, kõmatas uks ja läinud ta oligi. Istusin väga vaikselt diivani peal, keelitasin ligi tund aega aru saada, mis just juhtus. Lili hääl endiselt kõrvus kõlamas. Philips Einar oli minu isa. Mida ma peaksin tegema? Tõesti Willi tütar, siis kas ma peaksin kooliga ühendust võtma? Aga kui see on hoopis mingi keeruline petuskeem? Vill oli surnud rikka mehena. Kui nüüd üldse võimatu, et keegi mõtleb välja keerukas skeemi, kuidas tema perekonnalt raha saada. Ma otsustasin, et hoian eemale. Kui ma midagi valesti teen, on valu ja segaduse oht liiga suur. Aga kui ma voodisse heitsin, kuulsin peas lilli, häält, mis vaikses korteris vastukajas. Võlts Einar oli minu isa. Küll sina oled rõõmsa näoga. Tšeki isassemm, toetus oma mootorrattale. Kui ma üle kiriku parkla läksin seisatasin tema ees. See on leinarism. Vaevalt ma sealt kekseldes välja tulen. Kah õige asi pole nagu sa arvad. Asi pole üldse minus, ütlesin ma. Asi on ühes noores inimeses. Ta kallutas pea kuklasse ja märkas minu selja taga Tšeiki ahsoo. Siis ma tunnen kaasa, Sa ei paista üldse nii vana olevat, et sulle võiks endale noor inimene olla. Ah ei, ta pole minu oma, see on üks keeruline värk. Ma annaksin hea meelega nõu, aga ma ei tea sellest mitte midagi. Ta astus ette ja haaras tšeki embusesse, mida pois süngelt talus. Kõik kombes, noormees. Okei, siis on hästi, ütles see on ja saatis mulle kõõrdpilgu need siis kõigi teismeliste universaalne vastus kõige peale sõda, näljahäda, loteriivõidud, ülemaailmne kuulsus. Kõik on OK. Poleks vaja olnud mulle vastu tulla. Ma lähen Sultsi juurde. Sämi ilme ei muutunud. Järgmine kord saadad äkki sõnumi, et ma ei peaks ilmaasjata tulema ja ootama. Tšikk kehitas õlgu ja kõndis minema, seljakott üle õla. Seal vangutas vaevu pead. Ta vaatas oma poega minemas, otsekui ei suudaks temast lahkuda. Mõnikord tal on raske. Ja siis pöördus ta minu poole. Kas sa tahaksid tulla kohvi jooma, Luisa lihtsalt, et ma end maailma suurima luuseri nai tunneks. Sa olid ju Luisa, eks? Istusime minu korteri lähedal, peaaegu tühja baari ees väljas. Tema jõi musta kohvi ja mina puuviljamahla. Mul oli nüüd aega teda vargsi uurida, kuna ma ei tegelenud parklas autode eest põitlemisega ega lebanud rihmadega kinnitatud kanderaamil. Ninal oli kõnekas kühm ja ta kissitas silmi nagu inimene, kes on näinud peaaegu kõike ja see on talle ilmselt nalja teinud. Ta oli suur ja turjakas võllist kuidagi karedam olemisega. Entel liigutused olid leebelt ökonoomsed. Tuleks nagu õppinud, mitte asju lõhkuma pelgalt sellepärast, et liigutab. Talle paistis meeldivat pigem kuulata kui rääkida. Või siis tuli see sellest, et oli närvi ajama, olla üle nii pika aja meesterahvaga kahekesi. Igatahes muut Kuimbatrasin. Kuidas puusaga on, küsis ta, kui ma viimaks nakatasin? Mat eriti hull. Aga hea oleks Lankamisest lahti saada. Küll sa saad, kui füsioteraapia sedasi käid. Hetkeks kuulsin ma seda häält, kiirabiauto tagaotsast, rahulik, kohkumatu, julgustav ja teised vigastused. Vaatasin, lenda peale, otsekui näeksin riietest läbi. Pole viga, kui mitte arvestada fakti, näen välja nii, nagu oleks keegi mind erkpunase pliiatsiga täis joonistanud. Noogutas, sul vedas, see oli päris kõva kukkumine. Ja see tuli jälle mastik õõtsatus kõhus, tühi õhk jalge all. Iial ei või teada, mis juhtub, kui suurtest kõrgustest alla kukkuda. Ma ei üritanud end, jah, sa ütlesid. Mul on tunne, et keegi ei usu mind. Vahetasime kohmetu naeratuse ja hetkeks oli mul, et ka tema ei uskunud. Kas sa korjad sageli selliseid üles, kes majakatustelt alla kukkunud? Ta raputas pead ja vaatas tee poole. Korjan ainult tükid üles. Mul on hea meel, et sinu puhul andis tükke taas kokku panna. Istusime veel natuke aega vaikides. Mõtlesin, mida ma kõik ütlema peaksin. Olnud nii ammu meesterahvaga kahekesi olnud, vähemalt mitte kainena. Et ei julgenud, maigutasin ainult suud nagu kuldkala. Tahad sa oma teismelisest rääkida, küsis? Oli kergendus seda kellelegi rääkida. Rääkisin talle hilisõhtusest koputusest, kummalisest kohtumisest, sellest, kuidas ta oli ära jooksnud, enne, kui ma jõudsin välja mõelda, mida ometi ette võtta. Mao ütles ta, kui ma lõpetasin alles vangutas kergelt, tead, kas sa arvad, et ta on see, kes ta ütles? Ta näeb natuke samamoodi välja. Aga ma tõesti ei tea, kas mõõtsin märke. Kas ma näen seda, mida ma näha tahan? See on võimalik. Tuuleajast, ma mõtlen, see on, et temast jäi midagi maha. Kuule ajast, et ma olen lootusetu juhtum. Ja siis on veel terdataks vahekiht tema tütar, siis on väga ebaõiglane tull ise temaga kunagi kohtunudki. Kuidas ta vanemad sellesse suhtuma peaksid. Äkki vill oleks ümbermõelnud, kui oleks oma tütart tundnud. Äkise olekski teda teeninud. Mu hääl vaibus. Reaalsus seljatoele, kulm kortsus. Ja see mees on põhjus, miks sa seal rühmas käid. Ja nägin, kuidas ta mind vaatas. Ilmselt muutis oma arvamust sellest, mida küll minu jaoks oli tähendanud. Ma ei tea, mida teha, ütlesin ma. Ma ei tea, kas otsida ta üles või tuleks see kõik sinnapaika jätta. Ta vaatas, mina tänavati, mõtles ning siis ta ütles. No mida tema oleks teinud? Olengi kõhklema. Vaatasin seda suurt siira pilguga meest, tema kahe taevast habemetüügast ning tema lahkeid ja tublisid käsi. Ja kõik mu mõtted, haihtusid. On sul kõik hästi? Nutsin suure lonksu juua püüdes peita, mis tundus olevat mulle selgelt näkku kirjutatud. Äkitselt tahtsime nutta, ehk ei saanud aru, miks seda kõike oli liiga palju. Lihtsalt raske päev oli, ega sa pahaks ei pane, kui ma Sämblikus tooli eemale ja tõusis püsti? Ei pane minaga vabandust, ma ei mõelnud üldse. Oli väga meeldib, lihtsalt pole midagi pikk päev ja kogu see leinavärk, ma saan aru, eiei, ära üldse muretse, ütles ta, kui käe rahakoti järele sirutasin. Päriselt, ühe apelsinimahla ma ikka jaksan välja teha, ma vist jooksin autoni lonkamisest hoolimata tundsin kogu tee endal tema pilku. Tüdruk oli minu trepikoja ukse juures, istus maas, käed ümber, põlved lilli. Ta tõstis aeglaselt pea. Meil oli pehme silmad verd täis valgunud, otsekui oleks nutnud. Keegi ei lasknud mind sisse, ma helistasin kõiki kellasid, aga keegi ei lasknud mind sisse. Toppisin võtme lukuauku ja panin koti ukse vahele. Ise kükitasin tema kõrvale. Mis juhtus? Ma tahan lihtsalt magada, ütles ta silmi hõõrudes. Ma olen nii väsinud. Tahtsin taksoga koju sõita. Mul ei ole raha. Tundsin alkoholi lehka. Kas sa oled purjus? Ja ta vaatas mind silmi pilgutades ja keeras pea viltu. Mõtlesin hetkeks, kas see on üksnes alkohol? Ta patsutas taskuid. Oi vaata, mis minul on. Ta hoidis käes pooleldi suitsetatud, ise keeratud sigaretti, millest isegi mina aru sain, et see pole üksnes tubakas. Sina oled Louisa MINA, OLEN Lily. Ta hakkas itsitama, tõmbas kohmakalt taskust välgumihklit ja püüdis süüdata sigareti vale otsa. Nõndaks. Aeg on koju minna. Võtsin sigareti tal käest ja vajutasin selle kindlalt talla all laiaks, eirates ta hädiseid proteste. Kutsun sulle takso. Tõstsin pilgu teisel pool tänavat seisis armees, käed teksade taskutes ja vaatas meid pidevalt. Lilli, vaatas tema poole ja keeras pilgu ära. Kes see on küsisema? Ta vaatas oma jalgu. Nii, tule siia. Mehe hääles kõlas omanikutunne. Ta seisis jalad kergelt harkis, ootaks isegi seal kaugel. Tüdruk kuulab sõna. Miski tegime otsemaid rahutuks. Kas see on sinu poiss, kas sa tahad temaga rääkida? Küsisin ma vaikselt. Lily vastas, aga nii vaikselt, et ma ei kuulnud. Pidin lähemale kummardama ja palumata kordaks. Ajada minema. Lily pani silmad kinni ja pööras näo ukse poole. Palun. Siis hakkas üle tänava meie poole tulema. Ajasin end püsti ja püüdsin anda oma häälele võimalikult võimukad kõla. Te võite nüüd ära minna, aitäh. Lili tuleb koos minuga sisse. Mees peatus poolel teel vaatasin talle silma. Te võite temaga mõni teine kord rääkida. Selge. Vajutasin sisetelefoni, kui rääkisin oma väljamõeldud, musklis ja äkilise loomuga meessõbraga. Kas sa saaksid alla mulle appi tulla, teid aitäh? Noormees põrnitses mind pilguga, mis ütles, et me pole veel lõpetanud. Siis keerasid mingi, tõmbas taskust telefoni ja alustas eemale kõndides ja meile lühidalt üle õla pilku saates vaiksete pinevat vestlust tegemata väljagi signaali andvas taksost, mis pidi tema pärast kõrvale põikama. Ohkasin pisut ehmunult, kui oleksin rabanud. Võtsin kaenla alt kinni ning ilma erilisele kantsita, aga suure hulga summutatud vandumise saatel õnnestus mul helis, juutan miller koridori vinnata. Ta magas seal öösel minu juures. Ma ei osanud temaga midagi muud teha. Kaks korda oksendas ta WCs ning peletas mind eemale, kui püüdsin tal juukseid hoida. Pildus oma kodutelefoni ütlemast või siis ei mäletanud seda. Ja tema mobiilil oli piinluck. Pesin ta puhtaks, aitasin talle jalga dressipüksid ja selga T-särgi ning juhtisin ta elutuppa. Sundisin teda klaasitäit vett ära jooma ning asetasin ta siis diivanile külili, ehkki oli üsna kindel, et tal pole enam midagi välja tulemas. Sa pead ja asetasin selle padjale. Ta tegi silmad lahti ja tundis mind otsekui esimest korda õieti ära. Vabandust. Ta rääkis nii vaikselt, et hetkeks polnud üldsegi Endalgi. Kas ta üldse ütles seda ja tema silmadesse tõusid korraks pisarad. Katsin ta tekiga kinni. Vaatasin, kuidas ta magama jäi. Vaatasin ta kahvatut, nägu siniseid varjude silmade all ning kulme eskaardusid samamoodi nagu Willil. Samasugust õrna tedretähn puru. Ootamatu mõtteajal panin korteri ukse lukku, võtsin võtmed endaga magamistuppa kaasa, pistsin padja alla, et ta ei saaks midagi varastada või lihtsalt ära minna. Ma ei osanudki öelda. Lebasin ärkvel, mu peas käis endiselt virvarr sireenide, lennujaama kirikusaalis istuvate leinajate ning üle tänava seisnud noore mehe raske ja paljuteadva pilgu. Ning teadmisega, et minu katuse all magada üks põhimõtteliselt võõras inimene. Ja kogu aeg ütles mulle üks hääl. Mis asja sa ometi teed? Aga mida muud ma oleksin saanud teha? Mõnda aega pärast seda, kui linnud laulma hakkasid ja pagarikoja auto all oma hommikuse saadetise maha laadis jäid mõtted aeglasemaks. Ma rahunesin. Jäin magama.