Tundsin kohvi lõhna. Mul läks mitu sekundit aega taipamiseks, miks minu korteris levib kohvi lõhn. Ja kui vastus pärale jõudis, kargasin sirgelt püsti, voodist välja tõmmates dressipluusi selga. Line istus rätsepistes diivanil, suitsetas ja kasutas mainsat head kruusik tuha doosina. Televiisor töötas mingi maniakaalne lastejant erksalt riietatud ja imelikke nägusid tegevate saatejuhtidega. Ning kaminasimsile oli kaks vahtplastist topsi. Hoi tere, parempoolne on sulle, ütles ta hetkeks minu poole pöördudes. Mida sa tahad, ma tõin sulle tavalise kohvi. Pilgutasid silmi ja kriipsutasin sigaretihaisu pärast, mina läksin üle toa ja tegin akna lahti, vaatasin kella. On õige aeg. Ja koht võib natuke hõlm olla. Ma ei teadnud, kas sind üles ajada. Mul on vaba päev, ütlesin ma ja sirutasin käe kohvi järele. See oli veel küllalt soe. Rüüpasin tänulikult siis Burnitsesin topsi. Oota, kuidas sa said tuua niisuguse lukku? Ma läksin mööda tuletõrjeredelit, vastas ta. Mul ei olnud üldse raha, nii et mõtlesin pagarikojamehele. Mis korterist? Me olemegi, tema ütles, et sa võid raha hiljem viia. Oi, ja sa pead talle maksma kahesuitsulõhe juustuga saia eest. Pean või? Tahtsin pahane olla, aga ma olin äkitselt väga näljane. Ta jälgis mu pilku. Ah, sõin need ära. Ta puhus suitsurõnga toa keskele. Seal polnud külmkapis midagi. Sa peaksid tõega siin mingit korda looma. Ma pean su emaga rääkima, Lily. Miks ma tean natuke rohkem teada saama, mis lahti on? Ta seisatas uksel. Sa siis ei usu mind? Käega hiljem sõitsime peaaegu vaikides Sant Johns voodi. Olin omadega läbi nii õhtustest sündmustest kui ka sellest imelikust energiast, mida minu kõrval istuv Lily üritas ta niheles vahetpidamata, suitsetas lõputult, istus äkitselt järsus vaikuses, mis oli nii põnev, et ma peaaegu tundsin tema mõtet raskust. Kuid vanemate maja juurde jõudsime, panid ta käed rinnal risti, tõstis põlved lõua alla. Ta pilk oli protslikult fikseeritud, otsekui käiks juba vaikiv lahing. Ma olin kahelnud, kas ta rääkis Sand Johns voodikohta tõtt. Osutas laiale puudega ääristatud tänavale ning ütles, et kolmandast tänavast paremale keeraksin. Ja äkitselt olime sellisel tänaval, kus elavad diplomaadid või ameeriklased kus keegi kunagi sisse ega välja ei käi. Pidasin auto kinni, nii vaatasin kõrgeid valgeid krohvitud maju, hoolikalt pügatud jugapuuheki ja laitmatu õid lillekastide akendel. Sõelad siin. Ta virutas ukse nii kõvasti, nii et mu väike auto värises. Ma ei ela siin, nemad elavad siin. Tabas oma võtmega maja ukse. Ma läksin tema järel, tundes end ebamugavalt nagu sissetungija. Olime avaras kõrgel aega esikus, kus oli parkettpõrand ja seinal hiiglaslik kuldraamis peegel, mille serval rida valgeid kutseid ruumi pärast võistlesid. Väikesel antiiklaual seisis taas kaunilt sätitud lilledega õhus hellus parfüümi. Ülevalt tuli mingit lärmi, ilmselt laste hääled. Ma ei saanud hästi aru. Minu poolvennad, ütles neli ükskõikselt ning läks kööki oodates ilmselgelt, et ma järgnesin. See oli tohutu suur modernselt hall köök, lõputu pruunika, poleeritud betoonist tööpinnaga. Kõik lausa karjus rikkusest alates tualeti Rosterist kuni kohvimasinana, mis oli nii suur ja keerukas, et sobinuks mõnda Milana kohvikusse. Kelly tegi külmkapi lahti juuristele sisu tõmmataks viimaks välja karbi värsket ananassiviiludega, mida ta sõrmedega sööma hakkas. Lili. Ülevalt kostis pinev naise hääl. Neli oled sa stsena? Trepist alla kiirustavad sammud. Lili pööritas silmi. Uksele ilmus naine. Ta põrnitses mind seejärel Lilit, kes rahulikult tükki ananassi suhu pillas. Ta läks tüdruku juurde, haaras tal karbi käest. Kus kurat sa olid. Kool on endast väljas, isa sõitis ümberkaudu ringi, me mõtlesime, et sind on ära tapetud, kus sa olid? Ta ei ole minu isa. Härra, mängi nelja tarka, preili, sa ei saa sisse astuda, nagu poleks midagi juhtunud. Konsulaimuga, millise jama sa tekitasid? Mina olin paugu, lööd su venna pärast üleval ja siis ei saanud enam magada, muretsesin, mis sinuga juhtunud on. Ei saanud isegi vanaema juurde sõita, sest me ei teadnud, kus sa oled. Tilli vaatas teda rahulikult. Ma ei saa aru, miks te üldse vaevusite. Tavaliselt on teil ükskõik, kus ma olen. Naine, jäigastus, raevust, ta keeras minu poole. Kas ta jõudis teie juures? Ja aga. Ta vaatas mind pealaest jalatallani ning otsustas ilmselt, et nähtu ei meeldi talle. Kas te ise ka teate, milliste jamade tekitasite? Kas te teate ka, kui vanad on? Mida kuradite üldse noorest tüdrukust tahate? Vana te ise olete 30? Ma olen tegelikult, kas selles ongi asi küsistama tütrelt, kas sul on selle naisele mingi suhe? Ah, ema jääb vait. Neli oli ananassikarbi uuesti pihku võtnud ning õngitses seal nimetissõrmega. See pole üldse nii, temal seda ei põhjustanud. Ta tõstis viimase ananassitüki suhu, nakatas närimiseks, vahest ehk dramaatilise efekti saavutamiseks, enne kui uuesti rääkima hakkas. See naine hoolitses minu isa eest päris isa eest. Tanjas juutan Miller naalsema kreemika diivanil lõpututele patjadele ja segas kohvi. Istusin tema vastas diivaniserval ja vaatasin hiigelsuuri küünlaid ning kunstipäraselt asetatud sisekujundusajakirju. Kuidas teil onutütrega Sis kohtasite? Küsis ta ettevaatlikult. Tema abielusõrmusel oli kaks kõige suuremat teemanti, mida ma iial näinud olen. Tegelikult ei kohtunudki, ta ilmus minu juurde. Mul polnud aimugi, kes ta on. Ta seedis seda minutikese. Ja teie hoolitsesite vilt seinari eest. Ja kuni tema surmani. Tekkis väike paus, mille vältel me mõlemad lakke vaatasime, sest meie pea kohal oli midagi maha raksatanud. Pojad, ohkas ta, neil käitumishäired. Kas nad on teie? Nad ei ole Willi pojad, kui te seda silmas pidasite. Me istusime vaikuses või nii vaikuses kui võimalik, arvestades ülevalt kostvat raevukat karjumist, kostis veel üks raksatus ja selle järel kurjakuulutav vaikus. Kas see on tõsi. Kas Lily on billi tütar? Kergitas kergelt lõuga. Jah. Tundsin Need äkitselt ebakindlalt ning asetasin kohvitassi lauale. Ma ei saa aru, ma ei saa aru, kuidas on üsna lihtne. Me olime võlliga paar kuni ülikooli viimase kursuseni. Mina olin temasse ülepea armunud, kõik olid, ehkki ma peaksin ütlema, et see polnud päris ühesuunaline liiklus. Ta naeratas kergelt, otsekui oodates, et ma midagi ütlen. Nagu oma kursuse kuldne paar pallid paadisõidud nädalavahetused maal, teate küll. Villimine noh, me käisime igal pool. Ta rääkis seda juttu nii nagu see oleks endiselt värskelt mõtteis, nagu ta oleks seda üha uuesti ja uuesti läbi mõelnud. Ja siis pidi keset vilistlaste palli koju minema, et aidata oma sõbrannat Liisat, kes oli endale korraliku jama kaela tõmmanud. Ja kui tagasi jõudsin, oli veel läinud. Keegi ei teadnud, kus ta on. Ootasin terve igaviku, autod tulid, viisid teisi koju ja lõpuks tuli üks tüdruk, keda ma isegi tundnud, ütles, et Will lahkus koos Teppani Londoniga. Teede ta ei tea. Aga ta oli küll juba ammu taga ajanud. Ja alguses ma ei uskunud seda. Aga ma sõitsin ikkagi selle tüdruku koju, istusin väljas. Ja tõepoolest kell viis hommikul tuli vill välja, mõned suudlesid trepi peal, nagu oleks neil ükskõik, kes näeb. Ja kui ma autost väljusin, tema juurde läksin, ei olnud isegi mitte piinlik. Ta ütles, et pole mõtet emotsionaalseks minna, sest nagunii poleks mu pärast ülikooli enam kokku jäänud. Ja siis saigi ülikool läbi, mis oli ausalt öelda täielik kergendus, sest kes tahaks olla see tüdruk, kelle võlts Heinar maha jättis. Aga mul oli sellest väga raske üle saada, sest kõik leppis nii ootamatult. Nii et pärast lõpetamist, kui tema hakkas linnas tööl käima, saatsin talle kirja ja ütlesin, et võiksime kokku saada ja arutada. Vahel valesti läks, et asi saaks lõpetatud. Minu meelest olime väga õnnelikud. Ja tema ei vastanud, et ma helistasin ja tema lasi oma sekretäril saata mulle kaardi kus oli kirjas, et ta väga vabandab, aga päevakava on täiesti täis ja tal pole praegu aega, aga ta soovib kõige paremat kõige paremat krimpsus, nägu. Ja siis, umbes kaks kuud hiljem avastasime, et olen rase. Siinkohal tõstis ta pilgu minule ja kergitas uuesti lõuga, otsekui valmistuda sind kaitsma. Pole mõtet talle rääkida, oleks öelnud, et ma tegin meelega, et teda lõksu meelitada või midagi sellist. Mu suu vajus ammuli, panin selle kinni. Aga kas te ei arva, et tal oli õigus teada? Ei arva, et ta oleks tahtnud oma lapsega kohtuda hoolimata sellest, mis teie vahel juhtus. Ta pani tassi käest. Aga ta on 16, ütlesin mina. Ta pidi olema 14 või 15, kui vill suri. See on hirmus pikk aeg. Ja selleks ajaks oli tal Francis transis Lillile isa eest ja ta on väga hea isa olnud. Me olime perekond, oleneb perekond. Ma ei saa aru. Küll ei väärinud seda, et teda tunda. Need sõnad jäid meie vahel õhku. Tuli sitta teha, selge. Võlts Einer oli isekas sitapea. Ta lõikas juuksesalgu näolt ära. Ma tõesti ei teadnud, mis temaga juhtus. See oli mulle täielik šokk. Aga ma võin ausalt öelda, et midagi muutnud. Mul läks hetk aega, et oma hääl üles leida. See oleks muutnud tema jaoks. Ta vaatas mulle teravalt otsa. Vill tappis ennast, ütlesin ma, ja mu hääl murdus kergelt võldegi oma elule lõpu, sest tal ei olnud midagi, mille nimel jätkata. Kui ta oleks teadnud, et tal on tütar. Ta tõusis püsti, jäi minu kaeleda, seda küll ei aja, mis, kes iganes inte, selle mehe enesetapust süüdide. Arvate, et minu elu pole juba piisavalt keeruline. Ei tule siia minu üle kohut mõistma. Kui teie peaksite hakkama saama hoolegagi, sellest, millega mina pean toime tulema. Ei võlts Einar oli hirmus inimene. Õld Heinar oli parim inimene, keda ma olen tundnud mõtis ning pilguga. Jah. Ma kujutan ette, ei ole küll. Polnud iial kellelegi vastu ühe hetkega nii suurt vastumeelsust tundnud. Tõusin püsti, et lahkuda kui üks hääl vaikuse murdis. Nii et mu isa tõesti teadnudki minust. Lili seisis liikumatult ukselävel. Tanjas juutan Miller kahvatus hetkeks, siis ta kogus end. Säästsin sind valust, Lili, ma tundsin villid väga hästi ning ma ei tahtnud kummalegi meist seda alandust, mis oleks kaasnenud katsega suruda talle peale suhet, mida ta ei taha. Ta silus juukseid ja sa peaksid selle kohutava pealtkuulamiskombel lõpetama. See võib kurjalt kätte maksta. Ma ei suutnud rohkem kuulata. Läksin ukse juurde ning üleval hakkas üks poiss lõugama. Plastist veoauto lendas trepist alla, kukkus tükkideks. Hakkasin trepist alla astuma. Kuhu sa lähed? Anna andeks, Lily Me ehk räägime mõni teine kord. Mõisas peaaegu midagi rääkinud, tema polnud suisa teatas Tanja, Jutan Miller. Transis on sinu heaks tutte east saadik rohkem teinud, kui vill oleks iial transis. Ei ole, Mu isa, röögatas Lily. Veel üks raksatas ülevalt ja naise hääl, kes karjus keeles, millest ma aru ei saanud. Mängukuulipilduja saatis õhku plekiseid valanguid. Lili jõudis mulle ukse juures järele. Kas ma võin sinu juurde jääda? Mida? Sinu juurde, ma ei saa siin olla. Lili, ma ei arva, et ainult tänaseks, palun. Olgu. Oh, olge aga lahked. Laske ta jääb päevaks-paariks teie juurde, ta lausa suurepärane seltskond. Tanja viipas sarkastiliselt käega. Viisakas, abivalmis, armastusväärne, unistuste seltsiline. Ta nägu, jäigastus. Eks vaatame, mis sellest saab. Teate, et ta joob ja suitsetab toas ja ta kõrvaldati koolist. Ta on ju teile seda rääkinud, mis leili paistis, peaaegu tüdinud, otsekui oleks ta seda juba miljon korda kuulnud. Ta ei vaevunud isegi eksamitele minema. Teeme tema heaks teinud kõik võimaliku nõustajad, parimad koolid, eraõpetajad, Brentsis teda kohelnud nagu oma last. Ja tema viskab selle kõik meile näkku. Mu abikaasal on praegu pangas väga keerulised ajad. Poistel on omad probleemid, aga tema ei anna tolligi järele. Pole kunagi andnud. Kust sa üldse tead? Pool elu lapsehoidjate käes olnud, kui poisid sündisid, saatsid oma ära internaatkooli. Ma ei saa teie kõigiga hakkama, ma tegin, mis ma suutsin. Sa tegid, mida sa tahtsid, ehk siis hakkasid uut täiuslikku perekonda looma ilma minuta. Lilli pööras minu poole tagasi, palun ainult natukeseks. Ma luban, et ei jää üldse, et ma olen abiks. Ma oleksin pidanud ära ütlema, ma tean, et oleksin aga ma olin selle naise peale nii vihane. Ja üheks hetkeks oli mul tunne, et ma pean Willi poolt olema tegema seda, mida tema teha ei saa. Hästi, ütlesin ma ja keerasin selja täpselt siis, kui pirakas lego gäng armukõrvast mööda lendas ja mu jalg ees pisikesteks värvilisteks tükkideks lendas. Võtame asjad, muutan väljas. Ülejäänud päev möödus ühtlases hämus. Me tõstsime mu kastid vabast toast ära ja ladusime minu toas virna. Tegime sellest tema toa või siis vähemalt vähem laopinna sest riputasin üles kardina, mida ma polnud viitsinud üles panna ja tõstsime sinna lambi ja minu vaba öökapi. Ostsin välivoodi ja tassisime selle koos trepist üles, samuti riputuspuude vähestele asjadele uue tekikoti ja padjapüürid. Tal paistis olevat hea meel, et tal on eesmärk ja teda ei kohutanud sugugi mõte kolida kokku inimesega, keda ta praktiliselt ei tunnegi. Vaatasin õhtul, kuidas ta vabas toas oma väheseid asju korraldas. Ning mul oli imelikult kurb kui õnnetupidise tüdruk olema, et ta helistas sellise luksuse selja taha jätta ning kolida laoruumi, kus on välivoodi ja logisev rõivastange. Ma keetsin makarone tunnetades, kui veider on kellelegi süüa teha. Ja me vaatasime koos televiisorit. Pool kaheksa hakkas telefon helisema ning ta küsis paberit ja pliiatsit võtta, ütles ta, kirjutas midagi, see on mu ema telefoni number. Ta tahab sinu telefoninumbrit ja aadressi hädaolukordadeks. Ma mõtlesin mööda minnes, kui tihti Lely tema meelest tsineerima hakkab. Kell 10 olin omadega läbi ja ütlesin, et lähen magama. Tema vaatas rätsepistes diivanil istudes endiselt televiisorit ning rääkis kellegagi oma väikesest sülearvutis ära, liiga kaua üles ja eks see kõlas mu huulilt võltsilt, otsekui püüaks keegi täiskasvanut mängida. Ta pilk oli endiselt televiisoris kleepunud. Heli tõstistuja otsekui märkaks alles niimoodi, et ma olen seal. Hoia. Ma tahtsin sulle rääkida seal, kus katusel, kui sa kukkusid. Mina kutsusin kiirabi. Nägime äkitselt tema nägu, neid suuri silmi, seda kahvatut, nägu pimeduses. Aga mida sa seal üleval tegid? Leidsin su aadressi. Kui kodus kõik endast välja läksid, tahtsin lihtsalt välja uurida, kes sa oled enne, kui üritan sinuga rääkida. Ma sain aru, mööda tuletõrjeredelit üles ronida, nägin, et sul tuled põlevad. Ja ma lihtsalt ootasin. Aga kui sa üles tulid ja hakkasid seal serva peal, nõnda ma siis ma mõtlesin, et kui ma midagi ütlen sissegi ehmatad ehmatasingi. Jah. Ma ei tahtnud sind ehmatada. Aga mõtlesin veega, et tapsin su ära. Ta naeris närviliselt. Minutikese niisama kõik mõtlevad, et ma ise hüppasin. Pööras minu poole päriselt ja ta mõtles hetke järele. Selle pärast, mis mu isaga juhtus. Ja. Kas sa igatsed tema järele? Iga päev? Ta vaikis. Lõpuks küsis ta. Millal sul jälle vaba päev on? Pühapäeval, mis siis? Küsisin mina, püüdsin mõtteid koguda. Me võiksime sinu kodulinna minna. Sa tahad start foldi sõita? Ma tahan näha, kus ta elas.