Kordoli saarmas Udras tõesti püünisesse sattunud, aga nii õnnelikult, et ainult ta jala otsakesele vahele jäi ja ta rabeledes sealt lahti pääses, jättes sinna raasukese, uju nahka ja küünt. Seda muidugi polnud palju, aga see oli siiski väga valus ja Udrase kohkumine, seejuures oli suur mitu päeva, lonkas ta ja oli üsna rõhutud meeleolus. Jaht ei edenenud ja tal oli tegemist, et kõhtu täis saada. Seda enam, et haige jalg segas nii ujumist kui ka kõndimist. Ent peagi paranes viga ja Udras mõtles, et kõik hädaoht on möödas. Loom ja tal oli ka varem inimestega tegemist olnud. Mõni neist oli siin ju ka varem liikunud. Püüniseid saarmas küll polnud näinud, aga ta vaist ütles talle, et see riist kuulub inimestele. Edaspidi otsustas ta sääraseid asju vältida ja nendest võimalikult kaugele eemale hoida. Kuid seega polnud lugu veel ammugi lõpul. Metsavahil oli must koer, suurte lõugadega linnukoer Pluuto. Seda hakkas ta nüüd jõe äärde kaasa võtma mitte ainult jahile minnes, vaid ka kalal käies. Pluuto sattus sageli Udrase jälgedele ja oli neist huvitatud, kuna ta väga hästi taipas, et ka peremees neist huvitatud oli. Harilikult olid Udrase jäljed veest tulnud ja vetega kadunud, nii et Pluuto neid kuigi palju uurida ei saanud. Aga kord neid ühe kalda serval nuuskides kuulis Pluuto enda all vees ettevaatlikku mulinat ja silmas mingit musta looma korraks vee peale tulevat ja siis jälle kaduvat. Pluuto oli julge ja otsustav koer. Kart summ hüppas ta kohe sinna kohta vette, kuhu must elukas oli kadunud ja leidis ta. Käppade all liikus keegi, haarates selle järele satuste lõugadega. Parma turja. Tekkis lühike heitlus, milles saarmas kõigest väest koera lõugade vahelt vabaneda püüdis. Kuna koer lahti ei tahtnud lasta, vaid üha kõvemini pigistas. Viimases hädas varas Udras koera jalast kinni ja pures seda valusasti. Koer kirjutas ja laskis saarma lahti ning segadus kohe kuskile, otsekui oleks vesida neelanud. Koerahaav polnud kuigi suur koer ei hoolinud sellest midagi, vaid otsis saarmast kõikjalt veest ja kuivalt, kuid ei leidnud teda enam kuskilt. Koer ei teadnud teda nii ligidal oli. Ka ei saanud ta nii põhjalikult sukelduda, et veealust auku üles otsida ja selle kaudu saarmapessa minna. Saarmas oli jällegi eluga pääsenud, aga see lugu oli talle juba palju ebameeldivam, kui seikluspüünisega ta turi valutas, jooksis verd, sest koera lõuad ja hambad olid tugevad. Ka teadis saarmas vaistlikult, et ega see elukas koer teda ka edaspidi rahule jätta. Kui ta kord juba siia ümbrusse ilmunud koeraga kaasas oli Udras märganud ka inimest ja inimeselt oli tal veel rohkem hädaohtu karta kui koeralt seda aimastega. Udras tundis mitu päeva turjas valu. See oli halvem valu, kui jalavalu ei olnud ja kalajahti segasse peaaegu rohkemgi. Jälle tuli vähese saagiga läbi ajada ja mõnikord isegi nälgida. Ning mõni uus hädaoht võis teda iga hetk varitseda. See kõik oli äärmiselt ebameeldiv ja Udras tunnis end ütlemata pahasti. Ning peagi juhtus tõesti jälle midagi, mis enesetunded täiesti rikkus ja sundis teda tegema otsustava pöörde oma elus. Kord istudes jõe kaldale süües kala, kuulis Udras äkki pauku ja tundis kohe selle järel valusat torget oma kaelas. Ruttu sukeldus ta vette, jättes pooleldi söödud kala sinnapaika ja peitis eneselepapõõsa juurte alla. Peagi olid ka koer ja inimene kohal ning koer algas otsimist. See oli päris pikk, tõeline jaht. Koer tundis saarmalõhna ja aimaste ligidal olu, kuid kuna saarmas oli vee all, siis ei teadnud koer, kust teda otsida. Aga peagi kerkis saarma pea ettevaatlikult veepinnale õhku ahmida ja seda nägi koer ägedalt, hüppas Pluuto sellesse kohta, kuid saarmas oli juba teadlik koera käitumisest ja oli vee all kiiresti sellest kohast eemaldunud. Tema õnneks oli vesi lähedas ümbruses kaunis sügav, niiet ta nägematult sai eemalduda. Aga nii koer kui ka inimene pidasid veepinda silmas ja niipea, kui saarma pea kuskilt nähtavale ilmus, tormas koer talle jälle kallale. Paar korda paukus jälle kapis, kuid uut tabamust ei olnud. Viimaks õnnestus Saarman oma peiduurka lähedusse pääseda ja sinna kaduda. Sealt koer teda otsida ei saanud ega teadnud. Aga see elamus oli saarma kohutavam kui teised. Ta kaelas oli uus haav ja seekord eriti kibe. See oli püssi Haavite haav. Surmav see ei olnud, sest tabanud olid ainult mõned üksikud haavlid ja mitte kogulaeng, kuid valus ja ebamugav oli see ikkagi. Sest iga liigutuse juures tekkis uut valu. Saarmas istus oma urus ja tundis hirmuga, et selles jões on tema elu tõsiselt ohustatud. Keda tundis ka, et pidi siit lahkuma? Seda enam, et ka toit siin päev-päevalt kasinamaks jäi, kuna ta ise juba aastaid selle hävitamisega oli tegev olnud. Siiski, toidu pärast oleks Udras veel mõne aja seal elada võinud, kuid ta kartis nüüd tõsiselt oma urust lahkuda. Muidugi, tema peamine jahiaeg oli öösel, aga ta kartis nüüd ööd. Hooletus oli muidugi etega, päeviti oli jahil käima hakanud, aga ta oli sellega seni nii harjunud, et ei tulnud mõttelegi sedaviisi muuta, isegi hädaohtude ilmudes. Nüüd tunnista, küljed valesti oli teinud, ent õnnetused olid juba juhtunud ja tema hirm seetõttu suur. Muidugi ei osanud ta seda kõike nii selgesti mõtelda nagu inimene. Aga ta tundis, et hädaoht oli suur ja ta hirm oli ka niivõrd suur, et sundis teda sellest ümbrusest lahkuma. Ta istus kuni öö tulekuni oma urus ja laskus siis ettevaatlikult vette. Kael valutas ikka veel väga ja nälg oli suur. Kuid ta oli nii kohutatud, et selles ümbruses ei julgenud kalajahti alata. Ta ei teadnud ju ka seda, kas koer öösel näeb või ei. Inimesest oli tal vähemalt mingi aimus, et inimene öösel hästi ei näe. Selle aimuse oli ta pärinud oma vanematelt ja need jälle omakorda oma vanematelt sest küllap pikkade aegade jooksul saarlastel kogemusi oli selles suhtes, kuidas inimene end öösel ülal peab. Koera taga polnud vanadel aegadel Saarmaste peale jahti pidanud. Igatahes oinad seda teinud vähe, nii üksi kui inimestega. Nii et Udrasel polnud õiget aimu koera nägemisomadustest öösel. Väga ettevaatlikult ja tasahakkas ta jõge mööda allapoole ujuma aeg-ajalt kalda või põõsaste varjus veepinnale tõustes, et hingata kuhu ta suundus. Ta ei teadnud seda veel isegi ainult ära ära sellest kardetavast kohast, kus teda püüti ja kiusati, haavati ja pureti. Allpool muutus jõgi laiemaks ja sügavamaks. Kalu leidus siin ehk rohkemgi, kuid sügavama ja laiema veedetud oi neid ka palju raskem tabada. Seda kõike teadis Udras juba vanemaist aegadest. Ta oli selle jõe kõik juba läbi uurinud, enne kui asus elama metsavahi maja lähikonda. Metsavahi maja lähikonnas oli talle jõgi seni kõige soodsam olnud. Ülalpool seda oli jõgi juba nii kitsas ja õhuke, et suurimad kalad seal enam elada ei tahtnud. Jõgi sai oma alguse mitmest ojast, mis tulid metsapõuest ja said omakorda alguse soodest ja allikatest. Seal ülalpool polnud Saaremaal seetõttu saaki loota küll aga allpool. Kuid nagu öeldud, allpool oli saaki palju raskem püüda kui metsavahi maja läheduses. Ja seepärast Udras seni sinna polnud asunud. Ent nüüd sundis hädad teda sinna minema. Jõudnud metsavahi maja lähikonnast juba üsna kaugele julges härmas jahile asuda. Ta valis välja suure havi, kes lamas põõsaste all sügavas vees ja magas. Lelle Havile hüppas Udras äkki kallale, andes tagajalgadega kehale suure hoo ja ajades suu ammuli lahti. Aga haug oli küllalt virk kõrvale hüppama. Tõusis mulin ja madin ja siis algas jaht. Nälg ja valu kaelas andsid Udrasele erilist indu jälgimiseks, kuid nõrgestasite taga rutem kui muidu. Pikka jälgimise järel ei saanud havi siiski kätte, et see kadus kuskile roostikku ja Udras ei leidnud teda enam üles. See oli uus raske hoop pudrasele ja ta veendus veelkord, et ta head päevad selles jões olid läbi ja ta peab kuskile mujale kolima, et süüa saada ja hädaohtudest pääseda. Aga kuhu? Nukralt hakkas ta jõe põhja mööda kooserdama, et kivide alt vähki leida või vähemalt mõnd kunagi kätte saada, kes öösel kivide otsa istusid, kuid saarma lähenedes vette sukeldusid. Vähkidega vedas tal paremini. Neid oli tal kerge püüda. Aga kas see oli mõni korralik toit raskel ajal? Kas see kinnitas keha ja südant? Ja konn see olis saarma lekib, kaunis vastik pala. Ainult hädaga sõida neid ja nüüd oli häda tulnud. Hommikuses hämaruses õnnestus Udrasel tabada suurt särge, kes oli väga madalasse vette läinud, et seal niit vetikaid süüa. See oli juhuse, aga mitte osavuse asi. See oli vedamine. Sääraseid asju juhtus harva ja täna oli vähemalt seegi Udrasele suureks. Õnneks. Mõnel teisel päeval. Kinnitanud keha, tundes eneses jälle jõudu, pidas Udras aru, kuhu nüüd siirduda. Jõkke ta jääda ei tahtnud, jõgede kartis ja jões oli vähe saaki loota. Aga Udras mäletas nagu läbi udu, et kui ta kord noore saarma oma emaga siia oli tulnud oinad läbinud suure metsa, mitte vett mööda, vaid maad mööda. Ja olid sellel teekonnal näinud kuskil üht suurt järve. Ja olid sa isegi ujunud enne kui üritanud jõkke. Miks Udras ema sellesse järve polnud elama jäänud? Seda Udras ei teadnud ega mäletanud. Võib-olla ei meeldinud Udrase emale selle järvevesi ja ta rändas edasi, kuni jõudis jõeni. On ju üldiselt teada, et saarmad meelsamini elavad jõgedes kui järvedes. Voolav vesi ja eriti jõgede veevoolust uuristatud ning õõnestatud kõrged kaldad meeldivad neile rohkem kui järvedes seisev vesi ja enam-vähem madalad kaldad, kus on raske leida head peiduurgast. Väga võimalik, et Udrase ema tulles järves head korterit ei leidnud ja see üheks asjaoluks võis olla, miks ta järve elama jäänud. Udras muidugi seda kõike enam ei mäletanud. Ta teadis veel vaid suunda, kustpoolt ta siia oli tulnud kaameratest ta, et seal kuskil metsas ujunud suur veekogu, kus oli palju kalu ja kus polnud teisi saarmaid. Kuidas seal lood olid olnud korteriga? Sellest polnud Udrasel aimugi. Ja see seda nüüd ka ei huvitanud või õigem. Ta ei osanud sellest üldse mõelda. Teda huvitas uus koht, kus süüa võis saada. Teiseks tahtis ta sellest jõest võimalikult ruttu kaduda. Ta ema sai omalajal surma üsna salapärasel viisil. Kord läks ta jõest välja, et kaldaäärtel veidi ringi luusida, aga tagasi ta enam ei tulnud. Kuhu ta jäi, seda ei saanud Udras iialgi teada. Ta oli siis veel noor ja hoolimatu niisuguste asjade vastu. Ja kuna elu jões oli hea, ei võtnud ta seda sündmust mingi kohutava nähtusena. Arvatavasti sattus Udrase Emajõest väljudes ilvese kihvade alla. Ilves käis aeg-ajalt jõe ääres luusimas ja see on säärane loom, kes ei anna armu kellelegi, kellel seda üle on. Ja kuigi Saaremaal on head hambad, on ta kasvult ilvese kõrval, kääbus ja ilvese hambad on tema omadega võrreldes nagu kassil hiirega võrreldes. See oli kõik minevik ja see kõik Kudrast enam ei huvitanud. Õigemini ta ei mäletanudki seda enam. Ta mäletas ainult seda, et oli tulnud oma emaga läbi metsa ja metsas, kuskil oli Suurjärv. Kutti teekond läbi metsa oli raske ja piinarikas sest süüa ei olnud. Lesta jalgadega saarmast mööda maad paha pikka teed käia. Seda kõike taipas ka Udras isegi, kuid oma teekonnale valmistus. See polnud naljaasi. Ta oli haavatud. Ta polnud just väga palju söönud ja ta tuju oli paha. Aga ta teadis ka, et minema pidi, kui ta ei tahtnud sattuda veelgi halvemasse seisukorda. Kuigi ta oli ööloom, armastas liikuda, jahti pidada rohkem öösiti kui päeviti otsustas ta siiski oma teekonna ette võtta päeval. Temagi kartis ööd rohkem kui päeva, olgugi et oli ööloom vees. Muidugi ei oleks see nii olnud, aga mets oli talle iseasi. Mets oli tundmatu, võõras kohutav. Metsas polnud nii hõlbus liikuda ega end peita kui vees. Siis veel liitus raskused iga jalatäis tegi talle metsas vaeva. Muidugi nägi ta öösel niisama hästi kui päeval, aga ta pidi arvestama, et öösel oli hädaohte rohkem ja seetõttu ka peitupugemist ja võib-olla põgenemistki võiks vaja tulla rohkem kui päeva ajal. Ent see kõik nõudis suuremat jalavaeva. Niisiis hommikul alustas oma teekonda suundada, umbes teadis või õigem, taipas vaistlikult. See oli saladus, mida ta isegi tundnud, aga ta teadis, kuhu poole minna. Vaevaliselt oma lesta jalgadega kommerdades siirdustanedsa olles metsas tabanud mõne konna või hiire, paar korda pikemalt puhanud ja teinud hulga lühemaid peatusi. Et oma valutava jalgu puhata, jõudis Udras järgmise päeva hommikul suure järve äärde. Õnnetusi tal midagi ei juhtunud, ilves võis viibida ei tea, kus ja teisi loomi saarma karta ei olnud. Rebane piiras teda korra, et uurida, mis asjamees seenelesta jalg on. Aga kui ligemale tulija saarmas talle oma suuri hambaid näitas, siis tõmbas Rein saba koomale ja katsus rutem kaugemale pugeda. Juba eemale metsa tuli Udrasele järve lõhn vastu ja ta tõmbas seda ahnelt ninna. See oli toit ja uus elu. Ega need viletsad konnad ja hiired, mis saarmas metsas oli saanud talle siis ometi midagi muud olnud kui hädavajalik raasuke hinge sees hoidmiseks. Aga järves pidi palju kalu olema. Udras tundis seda juba vee lõhnast. Päike tõusis parajasti metsa tagant ja viskas järve pinnale punase teeraja. Kui Udras oma valutavatel jalgadele kaldale komberdas. Vesi virvendas veidi, kuigi polnud tuult. Päikesepunane teerada vee peal muutus ruttu kuldseks, siis hõbedaseks ja peagi oli kogu järve pind täis värvide mängu. Seal tuli roosakaid, sinakaid ja kullakaid, virvendusi, mis kõik kokku sulas üheks suureks eredavärviliseks vaibaks. Mängeldes lõid kalad lupsu selle vaiba pinnal ja sellest tekkisid virvendavad rõngad, mis omakorda sätendasid ja siis pikkamisi hajusid. Kaks vana latikat olid oma öökorterist kaldaäärsest roostikus lahkunud ja valmistusid ujuma liivaluidete servale, kus alati leidus maitsvaid palu latikas Uudele sääsetõuke ussikesi limuseid. Nad peatusid ilusat hommikut, silmitsedes mõne sõna juttu Westmiseks. Tere, auväärt kodanik, punnsilm. Kas pole tore hommik täna? Kuidas magasite. Tere, auväärt kodanik, lai saba, hommik on ilus. Vaat kui selgesti vesi virvendab. Täna tuleb alles päev, kindlasti on nüüd head saaki loota, sest putukad sigivad hästi sääraste ilmadega ja nende munad ning tõugud, need on ju mõnusad suupisted, eks ole tõsi, auväärt kodanik, lai saba. Ent mis puutub magamisse, siis pean ütlema, halvasti magasin. Ja vana latikas punnsilm ohkas. Kuigi ilm oli nii ilus ja väljavaated toredad, latikas lai, saba vastas. Ega minagi hästi maganud. Minu korteri lähedusse kogunes trobikond öösel ringi kooserdavaid vähke kokku. Igavesed hulgused. Ikka öösel on neil kõiksugu asjad, mised, Jessekeldamised, vana punnsilm puhkas muidugi muidugi need Maidad olevat hiljuti must Tondil enesel vurrud une ajal suust ära söönud must Tondil enesel järve suuremal kalal. Õi köige noogutas lai saba oma päikest peakest suure keha otsas. Foto kadunud vanaema jutustas, ent mida kadunud vanaema jutustas, see jäi laisa jutustamata. Sest justkui must välk viskus miski roostikust välja, haaras laisada hammaste vahele ja kadus niisama ruttu. Ei tea kuhu. Karjatas punnsilm ja ei saanud hirmu pärast sabagi liigutada. Pühad veteväli, mis see oli ja kuhu isegi lai saba kadunud kadunud, justkui oleks vesi ta ära neelanud. Must, vahi, must koletis tuli ega ometi must tont ise olnud? Vana sega, võib-olla vaat rääkisime temast nii halvasti. Vist kuulas roostikus ja nüüd viis lai saba endale Heineks. Ja, ja nii see lugu vist küll oli, kes, kuidas muidu nii suur ja must on, maksis laisaba-le kätte. Aga kas see on mõnikord, kas siis sõna juttu ka ajada ei tohi, et kohest säärased kombed? Noh, ma tahan alles näha. Ja hirmust toibunud punnsilm ujus ruttu järve keskele, sügavamale kohale, kus harilikult elasid suuremad kalad. Vanad Havid, ahvenad, kohad, lutsud, latikad, särjed ja teised. Vanad suured kalad käisid harva järve kallaste läheduses, nendele olid seal vett vähe ja kardetav liikuda. See, et punnsilmne lai saba kalda roostikus magasid, oli õieti kergemeelne ja seda vanad kalad harilikult ei tee. Aga punnsilmne laisada seletasid ikka, et kalda läheduses olevat parem vesi niisama nagu inimesed seletavad, et akna läheduses on parem õhk. Punnsilm ilmus teiste suurte kalade hulka ja hakkas ärritatult manama. Kuulge, armsad ligimese ja naabrid. Missuguse hullu ja häbematult jõukas sai täna hakkama vanasega must tont. Parajasti kui mina lai sabaga juttu ajasin, ilmusse koletis roostikust päras lai saba sohu ja kadus, magas, magas seni iga päev ja ei liigutanud uimegi, aga nüüd ei tea, mis talle sisse on läinud, sai hakkama, säärase julma teoga. Oleks võinud parem edasi magada. Ega meie oma und ei seganud. Vahene laik, saba. Lugu äratas kalade seas mitmesugust suhtumist. Ühed arvasid, et must tont peab ka ameti midagi eineks saamata on suur kala ja lai saba oli talle just parajaks palaks. Teised aga arvasid, et laisaba oli juba nii vana ja auväärt kodanik, et teda eineks ära süüa, nagu mõnd viidikat, oli siiski väga sündmatu tegu. Parajasti, kui seda lugu alles arutati, ilmus koosolekule suur, lõõtsutab linask ja teatas, et mingisugune must koletis on kinni haaranud ja teadmata, kuhu viinud ta abikaasa. See oli juba liig. Must tont on peast hulluks läinud, kisendas punnsilm Pole veel kuigi palju aega tagasi, kui ta haaras kinni ja sõi ära lai saba. Nüüd juba linask kontsele väga isu tulnud enne surma. Keegi iseteadlik ahven arvas, et ei maksaks ikkagi suurtel kaladel elutseda kallaste läheduses. Näete, ütles ta. Mis on selle tulemuseks? Lai saba magas kalda lähedal ja teda ei ole enam linaskida kogu aja mujal ei püsibki, kui Mükerdavad kaldamudas ja sellepärast jälle see uus häda. Hoiduge kaldast eemale, siis pole häda midagi. Nüüd peaks juba must tont oma isu täis saanud olema ja sellega on rahujärves. Aga peagi tuli üks noor ahven surmahirmus teatama, et must koletis on kinni haaranud ja ära viinud tema isa. Hüüdis latikas punnsilm. Kas sinu visa ujus kalda lähedal? Ei, vastas noor ahven tahvli kaugel kaldast peaaegu pooles järgnes. Kas kuulete võidu rõõmutses punnsilm. Mis tähendus on sind kaldal? Must tont on peast hulluks läinud, ütlen ma, teda peab taltsutama, muidu söök ta meid kõiki ära. See pole ometi kellelegi õige asi, et ta mitu nädalat muudkui magab ja siis korraga hakkab arved tühjaks sööma. Temaga peab midagi tehtama. Seda arvasid nüüd ka teised kalad, mis liig, see liig. Must tont, olgugi, et ta suurim kala oli ja olgugi, et ta polnud söönud juba mitu nädalat, pidi ometi ka piiri pidama.