Saldkond vanemaid ja suuremaid kalu ujus must tondi asukohta, et vaadata, mis temaga lahti on. Kõik kartsid hirmsasti must tonti, sest ta oli kõigist kõige suurem. Ta võis ära süüa isegi suure havi, kui tahtis, sest ta oli pikem kui mitu havi kokku ja jäme nagu suur kivimürakas. Kaks pisikest kurja silmade peas sätendasid nagu kaks kollast tulukest sügavas poriaugus, kus ta lamas. Ta oli tõesti nagu must tont. Nii ütlesid noored Kalabojukesed. Eda pikad vurrud, pikemad kui mõni keskmise suurusega kala. Ettevaatlikult liginesid vanad kalad tollele poriaugule, milles oli säga korter. Kui ta täna nii palju on söönud, ega ta siis meid enam puuduta, arvasid kartlikud särjed. Ent vana haug vastas katsugu ta mind puudutada. Havid on ju teadagi väga vihased kalad, aga seekord peeti havi sõnu kelkimiseks. Võib-olla et teda pole veel koduski, arvas paks luts ka üsna kartlik mehike. Kui tal täna säärane jahipäev on, kus ta siis kodus saab olla. Ja luts lootis salaja, et ega säga tõesti kodus ole, sest paljugi, mis võib juhtuda. Aga säga oli siiski kodus nagu suur must kivimürakas või põhja vajunud puutüvi lamastama poriaugus ega liigutanud uimegi. Ainult pikad vurrud liikusid tasakesi nagu kaks ussija. Punnsilm võis veenduda, et jutt, nagu oleksid vähid need vurrud säga une ajal ära söönud ei vastanud tõele. Saatkond jäi kartlikult säga korteri ümber seisma, valmis iga minut plehku pistma. Keegi ei julgenud sõna lausuda ja sega, kuigi ta teisi väga hästi nägi, ei teinud ka häält. Viimaks köhatas üks haug ja lausus. Vabandust, auline, sega, et julgeme Teid tülitada teie kalli une ajal kalli une ajal ja jahi ajal ja nii, aga, aga olen kuulnud, et teie jaht on täna on täna väga hästi kordaläinud ja ja te olete püüdnud ühe suure latti ka ja ühe suure linnaski ja ühe suure ahvena ja siis need olime Aruv. Ei, me tulime teile õnne soovima teie auväärt jahi puhul ja küsima, kas te mõtlete täna veel midagi püüda ja ja nii edasi, et, et meie poolt takistusi ei ole. Äkki hakkasid sega silmad põlema, nägu kaks kollast tulukest ja ta vurrud hakkasid keerlema just kõik kõrkjat tuules. Mis jutt see on? Põrutas ta jämeda bassihäälega, nagu tuleks keldripõhjast. Mis sonimine see on? Jaht, mis latikas, mis linask või ahven. Kas olete kõik ogaraks muutunud või näete päise päeva ajal und? Hina olen jahil käinud? Mina Ma pole kolm nädalat siit august uimegi välja viinud. Teie tulete julgete? Vaat kui ma virutan Koroiges sabaga ringi. Selliseks jutud, niisugune häbematus välja. Kõik kalad viskusid kohkunult eemale, aga ujusid siis jälle kartlikult tagasi. Vana haug vabandas. Ega midagi, noh, meie niisama kuulsime, kaevati hädaldati, teie sööte palju kaalu, et kala sugu on hädaohus. Sellised rumalad jutud, Hedda latikas punnsilm kus ta ise on aga Puncilmulik teiste hulgast kadunud, ei tea, kuhu. See punnsilm tuli ja kaebas, et te olete tema sõbra ära söönud. Latika laisaba. Milla käratas aga nii tõesti, kui ma siin laman, kui ma selle pull silma kurd kätte saan, siis ma tõesti nahka pistan. Aga lai sabast ei tea ma midagi. Lisasse ka rahulikumalt. Nagu ma ütlesin, pole ma kolm nädalat oma korterist väljas käinud ja söönud pole ma ka midagi sestsaadik kui nuia mis sellest rääkida. Kui te mind ei usu, siis ei tee see mind kurvaks, sest mul on see ükskõik miks ei usu, seletasid kalad aupaklikult. Keda me siis veel usume, kui mitte iid kes olid sellisel juhul too must elukas, kes haaras kinni latika, linaski ahvena mismoodi see eluka suli, pärissega. Aga keegi ei osanud teda kirjeldada, isegi need mitte, kes teda näinud olid ka punnsilm, kes vahepeal jälle teiste hulka tagasi oli julgenud tulla, ei osanud midagi muud öelda, kui, et elukas, kes lai saba kinni haaras, oli must. Must nagu teie, vabandage, ütles punnsilm alla aukusegale. Ust kõmatas, sega pahaselt. Siis kõik, kes mustad peavad, kingimatas ägad olema. Angerjas on niuke ammust? Jah, vat angerjas. Noh, kui tema tõesti arvas punnsilm. Aga ei, too elukas oli nagu pakse ümmarguse angerjas on pikk, peenike ja tema nii suuri kalu ei püüa, kui laisaba. Tema on siin seda tõugu, kes üldse kalu ise vaesust siis mõni luts arvassega lutsud on ju ka kaunis mustad ja ahvenat. Aga tuu luts, kes oli saatkonna hulgas vana kartlik mehike, hakkas seletama. Säärane jutt nüüd säärane jutt ei lähe. Luts ei söö latikaid ja koguni veel ahvenaid. Teravate uimede kaja kõvade soomustega kalu viis ei taha. Luts tahab pehmet kraami. Vatkonn on hea asi või vahest ka mõni noor, pehme viidikas või nii mõnikord ka vahest mõni vähk, kuid ikka nii, et saba ees ja sõelataga ei lutsud. Selles loos küll mängus ei olnud. Ausõna arutati veel lugu edasi-tagasi, kui korraga tuli kangeks kohinaga vana lõhessalmu, suur tüse kala, pikk kihk alumises lõualuus. See oli ainus lõhe järves. Ta oli siia sattunud suure vee ajal oja kaudu, mis ühendas järve jõega. Ta oli maailmas palju rännanud, näinud meresid jõgesid, järvi, näinud sääraseid kalu ja imeelukaid, millistest järve elanikel polnud aimugi. Sageli kuulati ta jutustusi kui imelugusid ja paljusid nendest ei usutud. Näiteks rääkis Salmud. Meredes elavad niisugused kalad nagu mäed. Et seal on kalu, kel jalad nagu loomadel ja isegi sääraseid, kes lendavad nagu linnud. Noorimad kalad uskusid selliseid lugusid, vanemad hästi, mitte. Salmut nagu vana meremeest luiskajaks. Ja nüüd tuli lõõtsutades, lausus. Pääsesime suurivaevu eluga siis paljud vaevlesid omaette. Kuigi päeva sündmused olid harukordsed, kuidas su elus siis hädavus oli? Päriti, ega ometi sinagi toda musta elukat näinud, kellest täna nii palju räägitakse? Muidugi nädil. Vastas salmo ja pääsesin vaevu eluga. Ta jälgis mind, kuid mina tunnen teda vanast ajast ja kord sattusime roostikku. Siis ma pöördusin äkki ja lõin kihva ta jalalesta. Ja see kohutas teda nii tähtis minu rahule. Kes ta siis on? Kala või mõni säärane imeloom, kellest sa ikka jutustad? Imeloom pole ta midagi. Vastas Salmu rahulikult, vana harilik saarmas, et ta siini arvest seni pole elutsenud. Sellepärast teie teda ei tunne. Aga nüüd hoidke end nüüd, ei ole ühegi elu kindel. See elukas mitu korda rohkem kui kõige suurem haug. Ja isegi sina, must tont, Pole tema eest kaitstud. Naeris must tont põrinal Hiina, kus suurse sinu imeloom siis on hobusesuurune või olen hobuseid näinud, kui nad järve ääres joomas käivad. Kassessilu imeloom on nii suur. Ei ole. Vastaslõhe, tan vahest koera suurune koeri, oleme ju ka siin järve ääres tihti näinud koera suurune mürises säga naerda. Ees öö, minu ooh, salmoos, almu, sabled, suur luiskaja. Ma olen koerast mitu korda suurem ja nad kardavad mind, kui vees näevad nagu tonti kunagi. Kui see sinu elukas niisamasugune on, siis pole häda midagi, sellega saame hakkama, kama. Koera suurune küll. Vastas lõhe, aga kuigi koera suurune, võib ta päevas rohkem kalu süüa kui 10 suurt havi. Ja sinugi must tont võib ta paari päevaga ära süüa. Kõik kalad naersid. Kuidas Alvut ikka need jutud? Nojah, teadagi, kes maailmas palju käinud, seal ka palju juttu, aga jutusta pealegi missa veel. Tead sellest elukast. Salma polnud põrmugi pahane, et teda hästi ei usutud. Ta jutustas meeleldi, ta lausus küll te varsti isegi veendute, kui palju ma luiskan, kui palju mitte. Aga kui see loom on koera suurune, siis on ta pealegi veega koera moodi. Kõlas hüüa, kas polegi kala? Ei, aga ta ujuvat ju nagu kala ujub kiiremini kui kala, aga kala ta ei ole. On nagu koer. Nelja jalaga naerdi. Ja ja. Püüab kalu vee all koertel on ju ka neli jalga vee alla, nad ei lase. Koerad vee jalga midagi ei püüa, aga see püüab. Selle vastu ei saanud keegi midagi öelda, sest seda teadsid kõik, et see on tõsi. Ja algasid nüüd hirmupäevad järves. Järjest teati jälle jutustada mõnest suuremast kalast, kelle neljajalgne elukas kinni püüdnud ja ära söönud. Väiksemaid ta ei puudutanud ja neid võisid seetõttu teda ligemalt silmitseda, kuigi ainult salaja, mõne roostiku nurga tagant või kaldaäärsest põõsast. Varsti panid kõik tähele, et imeelukas küll vees kiiresti ujuda võis pardi moodi, et temagi jalgadel olid lestad nagu pardil, aga ta pidi aeg-ajalt vee peale tõusma, niisama nagu part. Miks ta seda tegi, seda kala ei teadnud, sest nad võisid ka vees hingata ja ei osanud taibata, et saarmas vees hingata ei saanud, kuigi ta vees kala moodi ujuda võis. Muide päriselt kala moodi või isegi pardi moodi tajunud, sest tal oli neli jalga ja nendega ta töötas ujudes nagu joostes. Kalade ujumine toimub aga uimede abil ja see näeb üsna teistmoodi välja. Hirmuäratav oli, et sel koledal elukal olid suured hambad, mida kaladel jälle ei ole. Kalade hambad on väikesed, nõelataolised ja nendega kalad ei söö, vaid need aitavad neil ainult saaki haarata ja suus kinni hoida. Saagi neelavad kalad tervelt. Aga saarma hambad olid suured nagu kiskja loomadel kunagi ja nendega ta pures ning peenendas oma toitu, kalu. See oli kaladele jõle ja hirmus näha ning teada. Väiksemad kalad, kes sageli nägid, kuidas Udras oma saaki sõi, olid sellest väga vapustatud ja jutustasid sellest niisuguse jubedusega, et ise värisesid. Udras aga tundis end väga hästi oma uues elukohas. Saaki oli palju ja vaenlasi polnud üldse olemas. Inimesi liikus küll siingi, aga kuna nad Saarma olemasolust selle järve ääres veel midagi ei teadnud, siis ei võtnud nad ka midagi saarma Kimutamiseks ette ega teadnud teda kuidagi tülitada. Aeg-ajalt käis seal kalapüüdjaid õngedega ja võrkudega, aga need olid püüdjad, kes elasid kaugel ja ainult harva tulid järve äärde. Ja seetõttu neil püüdjail, kui nad saarmast oleksid näinudki, poleks erilist huvi ega soovi olnud temaga ligemalt tegeleda. Ainult kalur, kes elas järve ääres väikeses majakeses, oli alati kohal. Temal oli järve ümbrus kodujundluseks ja ta oli seepärast alati huvitatud, mis toimus järves ja mida tegid selle elanikud. See kalur polnud ka veel märganud saarma olemasolu järves ja seepärast oli Saaremaal üsna piiramatu vabadus. Ei siin olnud metsavahti püssi ja koeraga. Ainult korteriküsimus tegi saarlane muret. Järvekaldad olid madalad ega võimaldanud talle kuskil leida hea turgu. Sissekäiguga vee alt. Leidusid küll mõned koopad ja õõnestikud puude juurte all, aga need olid täiesti veest väljas, kuival ja sinna sisse käia tuli väljastpoolt. Vett see Udrasele ei meeldinud, sest ta taipas vaistlikult, et kui teda hädaoht ähvardab, näiteks koer teda jälgib, siis ta oma urus head kaitset ei leia, kuna koergi kurgu võib tungida. Sel juhul, aga kui teeurg oleks läinud, et poleks koer sinna pääsenud. Seepärast ööbis Udras esialgu juhuslikult siin-seal, kord puu juure all, kord kivide, vahel mõnikord isegi metsas põõsa sees. Vaenlasi tal ju esialgu, seal ei olnud keegi teda jälginud. Aga varem või hiljem pidi ta endale korraliku koopa leidma või ehitama seda teadistega. Sest talvel vähemalt pidi tal olema niisugune koobas, kuhu pääses vee alt, ent kuhu ülalt õhku sisse tuli. Talvel pidi saarmas jää all jahti pidama ja õhku võis ta saada ainult oma koopas, kui jääs mujal auke või lõhesid ei olnud ja seda juhtus sageli. Kord järve äärt mööda lonkides, kõht täis ja tuju hea, nägi Udras metsas liivakünkad aukusid, mis viisid ka mingisugusesse koopasse. See oli huvitav. Koobas asetses küll lausa kuivas maas ja veest tükk maad eemal, aga kuna koopal oli palju sissekäike, siis võis teda ehk ometi ajuti kasutada, sest sellest oli jälgimise ajal hea salaja välja pugeda, järve põgeneda. Ega ju jälgijad kõiki auke jõudnud silmas pidada. Udras pistis pea ühest august sisse ja nuusutas, kas on koobas tühi või mitte. Ja kui seal elanikke leidub, kes need elanikud siis on. Seest tuli vänget lehka ja Udras tundis kohe, et tegemist on rebasega. Noh, rebast Udrase ei kartnud. Seda isandat oli ta varemgi näinud oma endises elukohas jõe ääres luusimas ja viimati veel oma ümberkolimise teekonnal metsas. Udras kommerdas pikkamisi alla uru sisemuse poole ja kuulis peagi, kuidas keegi urises mis kombed need on? See on minu urg välja. Aga Kudras muheles endale vurdesse ja lausus. Või nii viisakuseta külalise vastu, mis külaline käratati seest, sa igavene kalavaras. Sihukest ma külla pole kutsunud. Tasa, tasa. Lohises Udras või kala avaras. Minu auga püütud saaki nimetad sa varguseks. Vaat sinust olen küll kuulnud, et sa kanu varastad. Seda jutustas mulle korra jõe kaldal üks orav, kes sageli inimeste pool käis. Orav. Vastati Altorav ka midagi. Temataolisi maid püüagi. Ja mis asjamees säärane kaun, kes süüa ei kõlba. Ise ta sööb, käbisid ja haiseb seetõttu alati männivaigu järele. Kes sellist sööb. Ja inimeste pool võis ta ju käia, aga tead mida tegemas, varastamas aiast õunu varastamas. Olen seda oma silmaga näinud ja oleks, et tema tühi oskaks heast magusast õunast lugu pidada, nagu mina. Ei, ta pureb õuna katki, et sealt seemneid kätte saada, muu, hüva, viskab kõik minema. Igavene loll. Udras oli jõudnud alla rebaseaseme juurde, tõmbas jälle õhku ninna ja lausus. Haiseb sinul ka siin hirmsasti. Ei maksa oravast nii halvustavalt rääkida, ta haiseb männivaigu järele, kui sa ise haised või ma ei tea, mille järele. Mis sul siin nurgas kõik mädaneb? Seal ongi kanakoivad ja tiivad ja oh isegi mardikad ja sitikad, sööd, saab vilets vend, neid sul seal nurgas hunnikus terve virn. Koli välja Janne korterile. Rebane oli tüki aega keeletu. Karjus ta siis oli Kälja oma korterist. Kas sul aru peas on vanad pardijalg? Kapott ise minema saab, muidu? Aga Udras muheles kurjalt tasa, tasa, ega ma mäger ole, tean sedagi, et isegi see korter sul varastatud on, sedagi jutustas mulle too tark orav, nimelt et sa vaese mäkra ta korterist välja ajad ja selle korteri siis endale võtad. Puhas vargus. Nii et see polegi õieti sinu korter, vaid vaese mägra korter ja seepärast koli Lälje. Rebane hakkas hirmsasti turtsuma. Häbematult laima, kisendas ta, kui ma selle oravakord kätte saan, siis palehigi sees olen siia selle koopa kaevanud. Kaks kuu ja kaheksa päeva tegin tööd. Nüüd tuleb selline selline, kes pole õieti kellelegi loom, vaip. Ma ei tea, kas kala võib vähk või mis ta on. Nõuab, et ma oma töö ja vaeva maha jätaksin, lahkaks seda ei kuule. Ei saa. Pigem võitlen, nii et sinul kalasööjale soomused seljas lendavad. Eks katsu, näitas saarmas hambaid põlema mäger. Ja kui sa siin veel ähvardama ka hakkad, siis ei tunnema nalja. Viimast korda küsin, kas kolid või ei koli. Vastuse asemel hüppas Rebane jõrisides saarma kallale, aga see purestada nii valusasti ninast, et reinuvader kirjatades tagasi põrkas ja siis hädaldades ning vingudes past lahkuma hakkas. Küll on ajad tulnud, kaebas ta. Ime küll, seni sai rahulikult elatud ja oldud, ei häda ei üht ega teist, aga aga nüüd on tulnud jõle kalasöödik siia rahulikku nurka hirmsat äri ajama. Pinda Tõnnetud ebaühtki peab süütult kannatavad. Oota, aga kelm, naeris saarmas külmalt. Küllap lähed nüüd jälle mõnd mäkra ta koopast välja ajama. Ise sa millegagi hakkama ei saa. Ja sina pöördus Rebane koopasuust veel korra sisse. Oled sina ise parem? Giid vägivaldselt korraliku elaniku korterisse ja kas see on ilus tegu? Ma asun siia ainult ajutiseks vastas saarmas. Võid oma urka hiljem tagasi saada. Ei mina sellistes kaua elada taha, minu lossid on alati vee ääres ja sissekäik sinna läheb vee kaudu. Küll, aga korra kuival maal oma kasuka kaotab. Salvas Rebane mürgiselt ja kadus metsa. Sedaviisi sai Udras endale korralikuma korteri. Korralik see tema meelest küll ei olnud, aga tal oli nüüd vähemalt kindel varjupaik hädaohu puhul. Ja neid hädaohte võis tulla.