Esialgu asus Udras veelgi innukamalt kalajahile. Havid lutsud, särjed, kohad, latikad, ahvenad, kõik ilusad, suured kalad hakkasid tema kõhtu kaduma veelgi suuremal arvul, kui varem. Hädakisa tõusis. Järgnes vanad kalad, olid päevad ja ööd kuus ning pidasid aru, mis ometi teha. Taastamisele piir panna. Paluti järve suurimat havi raud pead, et tema ometi astuks hirmutisega võitlusse. Raudpea oli ligi poolteist meetrit pikk ja ta pea oli ise juba ligi pool meetrit. Selle peaga võis ta anda sääraseid hoope, et teda asjata ei nimetatud. Raud peaks ja lõuad selles peas. Need olid kui kaks labidat täis teravaid naela suurusi hambaid. Nende lõugade vahele sattus. Seal polnud pääsu. Räägiti, et raudpea olevat nende lõugadega haaranud parte ja hanesid ja isegi ühe põrsa ära söönud, kui see järveäärse kaluri oma järve suplema läinud. Kes võis veel Saaremaaga hakkama saada, kui mitte selline haug? Tal oli jõudu rohkem kui saarmas, see oli kindel, sest saarmas oli temast poole võrra väiksem ja sellist hoogu ning viha ei olnud saarmas iial, kui raudpeal. Kalad arvasid, et raudtee peal oleks naljaasi saarmast jagu saada pea otsast ära hammustada või anda talle säärane hirmus hoop, et see lõpetaks ta elu kohe. Aga raudpea ei tahtnud Saarmaga võitlusse astuda. Ta oli vana kala ja väga ettevaatlik, kuigi oli nii hoogus ja tugev. Oma jõudu armastas ta kasutada ainult saagi püüdmiseks. Tema saagiks olid ju suuremad kalad, aga ta sõi neid siiski märksa väiksemal määral kui saarmas. Ta ei armastanud midagi teiste heaks teha, vaid ainult enese heaks. Ja kuna ta Saarmega võitlemisest endale mingit kasu ei näinud, siis ei tahtnud ta riskida Tauli saarmast, mõnikord ka salaja mõne põõsa või roostiku seest vahtinud. Ja tal oli saarmast oma targa aruga üsna õige kujutlus. Nimelt et see neljajalgne on väga painduv ja osav ujuja ja et tema hambad on kardetavamat kui havi omad. Haug ei saa oma kehaga nii vilkalt ja osavasti tegutseda kui saarmas. Ta saab tormata ikka rohkem otsejoones oma kehale ja liigutustele uut suunda anda pole tal nii kerge kui Saaremaal. Seda kõike taipas raudpea ja hoidus võitlusest Saarmaga. Se võitlus võis talle kaardetavaks saada, kuigi ta saarmast suurem ja tugevam oli. Ja miks viia end hädaohtu? Parem oli seda vältida. Ega saarmas ometi minule kallale julge tulla, arvas raudpea. Ta peaks ometi nägema, et mina talle paras pala ei ole vaid talle kardetav võin olla. Aga saarmas on veelgi ahnem õgija kui haug. Ja ta ei hinda kalajõudu ning osavust kõrgelt. Ta teab, kuidas ta kalaga toime tuleb, olgu see nii suur ja kardetav kui tahes. Kala võib õhkida, aga ta ei ole ikkagi pureleja murdja, nagu loom seda olla saab. Kala tormab, aga ei suuda muud midagi enesekaitseks teha. Koera moodi purelda kala ei oska ega saa. Ent saarmas saab küll. Ja kas kala on pool meetrit pikem või lühem, see teda ei huvita. Või kui huvitab, siis ainult selles mõttes, et suuremast kalast saab rohkem süüa. Ainult kalalöögijõudu kardab saarmas. Ent kuna ta osav on selle eest hoiduma ja harva leidub kalades selle moega ainult kaitsta oskab, siis ei tee seegi saarma le muret. Udras omalt poolt oli juba ammu tähele pannud järve suurimat haugi raudpead. See ärritas oma koguga Udrase Atlust. Vaat kus saaks süüa. Vaat kus oleks alles pala. Süüa oli Udrase muidugi ilma selletagi küllalt, aga ta ahnus ajas teda järjest suurematele paladele jahti pidama. Seda enam, et see oli ühtlasi ka väga huvitav ja veetlev ajaviide. Temasugusele. Raudpea oma suure koguga oli väga veetlev Vudrasele. See oli nagu kalade kala. See oli nagu kalade kuningas. Vaat kui see kinni püüda, see oleks juba saak. Ka suurt sega, must tonti, oli Udras näinud. Aga see must elukas veelgi suurem, kui raudpea ei veedelnud, teda oli rohkem looma kui kala moodi, see must tont vähemalt oma värvi ja tegumoe poolest. Kala kuju oli tal ju küll. Aga ta meenutas USA selle siiski näiteks toda suurt metsavahikoera, kes teda jõe ääres kiusas. Tol koeral olid ka sellised kollased silmad nagu Segal ja luure, seda ka sedaviisi nagu säga seal oma poriaugus. Ja seetõttu säga ei meeldinud Saarmale aga haug. See oli see asi. See oli ilus, suur, sihvakas, läikiv kala pealt küll üsna tume, aga külgedelt vasekarvaline ja kõhu alt isegi hõbedane. Vaat seda püüda ja tabada. See tegi Udrase lõbu. Ja kord, kui hauge raudpea magas oma peiduurkas suured ette kukkunud puutüve kõrval varjatud puuokstest, kuulis ta enda kohal kahtlast solinat, mis ei olnud tavaline. Mõne kala tekitatud. Koht, kus raudtee lamas, oli sügav. Sest puu oli kord ujunud kalda äärest järve keskele ja seal okstega jäänud suure kivi taha kinni. Kuni viimaks vetis, nii et vajus põhja heites pilgu üles, nägi raudpea kõrgel enda kohal teepinna läheduses saarmast. Raudpea tõmbus puutüvele tasakesi veelgi lähemale, sulas sellega peaaegu kokku, üheks tumedaks koguks. Ta arvas, et saarmas on sattunud siia juhuslikult ja ta ei soovinud ikka veel mingit võitlust. Pigem mõtles ta. Las ujub, see kahtlane olend jälle oma teed. Kujuta mind märgates hakkaks mind kuidagi tülitama et saarmas teda lausa tahaks rünnata. Seda haugi uskunudki aga korraga sähvas, kui mustjuga raudpea kohal ja saarmas istus havi seljas istus nagu mees hobusel kaks tagumist jalga, teine teisel pool havi ja kahe esimese käpaga haaras ta havi külgedest kinni. Haug viskus kui nool siia-sinna, aga mida sai ta teha? Tal tuli kahjuks, et ta viibis sügavas vees keset järve. Kui ta oleks olnud kuskil kalda läheduses, kus on palju roostikku kive v kasta isegi põõsaid siis oleks parem oma seljast maha saanud pühkida või vähemalt poleks saarmast saanud nii mugavasti tema seljas ratsutada. Nii ei toonud siia-sinna tormamine Havile mingit kasu vaenlasele, oma seljas ei saanud ta midagi teha. Vastupidi, vaenlane havi seljas surus oma teravad hambad havi kaela sinna, kus selgroog ja pures selle läbi. Ning mõne minuti pärast oli suure tugeva kalaelul lõpp. Udras tõusis veepinnale, et õhku ahmida. Ja ühes temaga tõusis veepinnale kadaohvri raudpea keha. Raudpea oli suremas, veel tükk aega piitsutada saba veepinda, aga need olid ta viimased liigutused. Udras võttis suure havi, kes temast peaaegu kaks korda pikem oli, hammaste vahele ja ujus kaldale. Siin kivide vahel pidas ta oma söömaaega päevale sõida ööselgi veel ja veel järgmisel hommikulgi ainult aeg-ajalt puhates. Siis jättis ta jäänused sinnapaika ja läks oma koopasse magama. Jäänustest jätkus veel vähkidele, vesirottidele ja kajakatele mitmeks päevaks. Ent Udras ise enam neid jäänuseid ei puudutanud, kui ta ärkas püüdiste toreda koha ja võttis sellest õhturooga. Suure röövik maiasmoka ning raiskaja küllus innustas teda ikka suuremale ja suuremale vaprusele. Kalad läksid nüüd säga palvele, et võtku tema midagi rööviku vastu ette. Päästku järve elanikud suurest hävitusest säga kuulas teiste palveid lamades oma poriaugus kollaste silmade põledes ja mõtiskles, mida teha. Ei või just öelda, et Udras tuleks kartnud. Ta pidas end temast igatahes mitu korda tugevamaks. Ja suurem olid Udrasest ka võrratult. Kuid raudpea surm hoiatas teda. Raudpea oli ju ka vägev kala ka palju suurem kui Udras. Ent siiski langes ta rööviku saagiks. Mis teha? Viimaks otsustas sega teiste palvetele järele anda ja midagi ette võtta. Ta lootis oma kohutavale välimusele ja suurele suule ent eriti oma välimusele. Raudtee peal oli ju ka suur suu ja üsnagi teravad hambad. Ent mis aitas see, kui vastane talle turja kargas. Jääd oma lõugu tarvitada ei saanud kuid raudpea välimus oli kalalik, kuna säga nägi tõesti välja nagu mõni hirmutis. Ses suhtes aimas ta üsna õigesti, et ta saarmast kohutada võib, sest saarmas tõesti teda kartis ja isegi vältis teda. Ja ta otsustas õigesti, et parem on temal ise saarmast rünnata äkki ning ootamata, kui oodata, millal saarmast emale kallale tungib. Müristas ta teistele kaladele oma poriaugust. Ma talle näitan. Mul on nii suurel õu, et ma võin ta nende vahele võtta nagu pisikese kalapoja ja siis ta puruks pigistada, nagu on. Mina ei ole haug, raudpea, kes teda kartis ja end tema eest varjas mao otsin tema ise üles, tungin talle kallale ja teen talle lõpu. Tubli kiitsid teised kalad, see on alles õige kala jutt ja veel pealegi säärase vägilase jutt. Nüüd me tõesti näeme, et sa oled oma nime auga ära teeninud ja väärt olema meie suurim ning vägevaim suguvend. See kiitus aga sega suurt ei huvitanud, sest ta oli tõesti tubli ja vahva kala mida ainult kehalt vaid ka vaimult. Ta tõusis oma poriaugust üles ja hakkas kohe Udrast otsima, et talle kallale tungida. Mitu päeva ja ööd otsis ta asjata, sest järv oli suur ja kuigi kaks säärast suurt elukat nagu segaja saarmas vägagi silma paistsid, ei sattunud nad kohe, kui aga kolmanda päeva õhtul silmas säga kuskil järvesopis saarmast üsna sügavas vees ja tormas talle vahvalt kallale. Udras polnud kallaletungi oodanud, polnud selles järves ega selle järve ääres keegi seni söandanud talle kallale tungida. Ja et seda tegi veel pealegi see kohutav must elukas säga, keda Udras salaja kartis, see pani tal naha päriselt värisema. Nagu must loosik tuli säga suure kohine ja mühinaga vesi käis ta nina eest kaares laiali nagu laevanina eest ja ta saba keeles lainis otsekui must tüür. Ning enne saarmas ei pannud sellele pildile vastu. See oli võimas pilt, kuidas tuli see suur ja julge kala, neljajalgne röövloom vaatas korra kahele poole ja pani siis ruttu kalda poole ajama. Ruttu sibastama jalgadega ujuda nii ruttu, et neid polnud nähagi. Vesi käis temagi eest kaares laiali ja solin, mis sellest tekkis, oli suur ning vali. Aga segan, oli rohkem jõudu ja hoogu nagu vägev laev, sööstis ta Saaremaale järele ja sai ta veel enne kaldale jõudmist kätte laiali aetud lõugadega haaras ta põgeniku järele ning pigistas lõuad kokku. Ent saarmas oli libe kui luts. On ju teada, et ta kasukas on alati rasvane nagu õlitatud, et vesi sinna sisse ei pääseks. Kui vesi pääseks saarma kasukasse, siis oleks tal võimatu nii hästi ujuda, sest vesi teeks raskeks. Ka hakkaks tal peagi külm rasv hoiab teda ka palju paremini vee peal ja võimaldab tal palju kergemini veest läbi ujuda. See rasvatatud kasukas päästis saarma ka säga lõugade arengust. Säga lõuad laksutasid kokku, ent vahel polnud neil midagi, sest saarmas oli sealt ära libisenud ja hüpanud, kui koer kaldale kaldale, teda säga muidugi jälgima minna ei saanud ja saarmas oli pääsenud. Ja suur oli säga võidurõõm, et ta säärase kardetud röövli põgenema oli ajanud. Ta kord soodsamalt. Hüüdis ta ja teised kalad, kes jälgimist olid näinud, laksutasid vaimustuses, saba, tubli kiideti. See oli meise Järde elanikude vastus. Ärgu mõtelguse mõrvar, ehtak karistamata, kõik võib teha, mis tahab temalegi liidus vastane ja oodaku nüüd, millal ta päriselt kinni võetakse ja tema hirmutegudele lõpp tehakse. Kalade tuju tõusis väga pärast seda lugu ja nad lootsid, et saarmas hirmuga nüüd enam kurja ei julge teha. Segategu tõi talle veelgi kuulsuste lugupidamist ja kalad arvasid, et kui neil selline kaitse on, siis pole enam midagi karta. Aga saarmas ei jätnud muidugi oma jahipidamist. Juba järgmisel päeval teatati tema uutest tegudest, mitu kala ta kinni püüdnud ja kes need olid? Kõik puha vanad, auväärsed kalad, paljude elavate kalade head tuttavad, sugulased, kumaksedki. Nüüd mindi jälle segapalvele, et ärgu jätkuda sellele koletisele enam elu püüdkuda kinni ja hävitagu. Sega oma võidust ikka veel suureline, lubas seda teha ja asus jälle oma vastast otsima. Aga saarmas oli nüüd väga ettevaatlikuks muutunud. Kui ta säga varjugi kuskil nägi, põgenes ta kohe või peitis enda puu juurte alla, nii osavasti ära, et säga teda leida ei võinud ka katsuda nüüd rohkem hoida kalda lähedusse. Et kui säga teda ründab, ta igal juhul kaldale jõuaks põgeneda, enne kui saga talle järele jõuab. Saarmas tegi isegi katset ise sega rünnata. Kord kui säga kuskil sügavas kaldavees ujus, otsides oma vastast, hüppas saarmas kivilt, kus ta istus sägale samuti kuklasse, nagu ta seda oli teinud Haviga kaksitisega kaelal istudes püüdis ta segagi kaela läbi pureda, aga säga sööstis temaga sügava järve poole. Ja kui saarmas seda märkas, hüppas ta kalakaelalt vette ja hakkas suure kiirusega kalda poole ujuma. Säga tema järel hädavaevu pääses saarmast tervelt kaldale ja sestsaadik ta enam säga ei rünnanud, vaid hoidus tema eest nii hoolikalt, et säga teda enam kunagi kätte ei saanud. Sega olid oma vastase puremisest siiski suured, haavad kuklas ja ta loobus esialgu saarma otsimisest. Ta tuju oli üldse pärast seda seiklust paha. Sellest röövlist on raske jagu saada, seletas ta teistele kaladele. Võimalik, et mul kunagi korda läheb teda tabada, aga seni teeb ta veel palju kurja. Meeleheide valdas jälle järve elanikke. Hakati arutama teisi abinõusid, kuidas selle rööviku tegudele ometi piir panna. Üks vana ahven mõtles välja keeruka plaani. Te teate, ju ütles ta teistele kaladele, et kaluril, kes elab majakeses järve ääres, on kalapüügivõrgud järves. Tarvis oleks meelitada saarmas nendesse võrkudesse. Jah, aga kuidas seda teha, küsisid teised kalad. Seda tuleb teha nii, et üks hästi suur kala, kes saarma isu naeratab, ujub võrkude poole ja meelitab saarmast enda järele. Konnade võrkude juurde jõudnud, peab kalavõrkude ümber nii osavasti ujuma, et ta ise võrku ei lähe, kuid saarma sinna sisse laseb eksida. Plaan pole paha, arvati aga raske täita. Kuidas sa saad nii ujuda, et ise võrku ei lähe ja teise sinna sisse petad? Kui sa ise ees ei lähe, ega siis teinegi sinna taha minna. Peab oskama. Vastas ahvenvõrkudele asjus on ju meil kaladel omad kogemused ja kunstid, nagu isegi teate. Kui kõik need kalad võrkudes oleksid jäänud, kes on käinud ja olnud, ei siis enam palju kalu järel oleks. See on iseasi, seletati võrgust end välja päästa, seda me oskame kõik. Nii või teisiti. Aga saju ütlesid, et see, kes saarmast võrku meelitab, ise sinna ei lähe. Ja see on õige, sest seni, kui ta võrgust väljapääsu otsib, sööb saarmast ära. Võrgust pääseda on kõige soodsam võrgu väljavõtmise ajal, aga seni, kui see toimub, sööb saarmas võrgusolijad ära. Arutati nii ja teisiti. Viimaks lausus üks vana linask. Mina meelitan saarmavõrku ja tulen kohe sealt välja, kuna saarmas jääb sisse. Kuidas sa seda teed? Küsiti väga lihtsalt vastast linask. Ma poen võrguserval labori ja tulen siis ilusasti läbi pori teiselt poolt võrku jälle välja, vabadusse tagasi. Kalad naersid ja kiitsid hea plaan, see on hästi öeldud, ega peale sinu ju keegi sellega hakkama saaks. Sajuva igavene porielanik. Pori on mulle meeldivam koliiv vastaslinas rahulikult. Poris kasvavad maitsvamad palad, kui liivas ja poris on hea hädaohtude eest varju leida. Kui palju kordi olen võrgust pääsenud borrelitsudes? Teised kalad olid päris kadedad ja veab sulle tuled porikala, mis teha, kui meie esivanemad pole porri pugenud. Aga ega kõik ka ikkagi porri mahu, muist peavad Ma liiva ja kivide elanikeks. Eks meid kaitse jälle meie osavuse, meie jõud. Ja seda keegi linnaski öelda ei tahtnud, et Boris on sul küll ju mõnes suhtes hea püherdada, aga see oled sa ka üks laisk ja aeglane loom kui väljaspool pori hätta satud sisuliselt kadunud. Ning kõik mõtlesid, et kuidas linas küll seda saarmast võrku meelitab Tanjunud, nii aeglane ja rasvane, et saarmas sööb ta poolel teel. Aga linask justkui mõistis teiste mõtteid ja lausus. Ärge kartke, et ma juba teel saarma lõugade vahele satub. Mul on oma abinõu, kuidas teda eemal hoida, seni kui vaja. Kõik olid uudishimulikud, milline see abinõu küll olla võiks. Aga keegi ei taibanud. Ja linask ei öelnud seda ka.