Tere, Te, kuulete saadet piirikunst, mina olen Kerttu Soans. Paljude huvitavate teemade seas saadeteks sobivaid valides olen ikka ja jälle peatunud küsimused. Kuidas on kahekesi kunsti teha? Ja ka küsimusele, et kuidas saab sõna visualiseerida nii et see oleks mõistetav ka teistele. Nii üks kui teine küsimus on sobiv esitamiseks kunstnikepaarile Eve Kask ja Lennart Mänd, kes on teinud ühe suurema ühisnäituse, mis keskendus just sõna ja sellele vormi leidmise teemale. Näitus oli väljas eelmise aasta lõpus Tallinnas linnagaleriis ja üks osa sellest on praegu rännanud Käsmu meremuuseumisse. Kust see võiks ju veel mõnda Eestimaa paika edasi liikuda. Kunstnike paare Eesti tingimustes on aga teisigi. Vast kõige enne tulevad meelde Laurentsius ja D ja praegu Eesti kunstiakadeemia galeriis esinevad Marko Mäetamm ja Kaido Ole. Aga sõna on viimasel ajal kunstnik kõige enam huvitavama hakanud. Küll kasutatakse sõna oma loomingu seletamiseks, küll annab see tõuke loominguks endaks. Täna on piirikunstistuudios Eve Kask ja Lennart Mänd rääkida, kuidas on kahekesi kunsti teha ja missugused naudingud ja ohud valitsevad sõnadele vormi otsimise teel. Tere, kaskia Lennart Mänd. Kas tunnete koos näitust tehes mõlemad end täis Väärtusliku iseseisva ja vabakunstnikuna. Kas ahistamist teretulnud? Mina tunnen küll, et me olime täiesti võrdsed partnerid, isegi uskumatult võrdsed. Ja mis arvab Lennart ehitamisega probleeme? Ei olnud endal soovi seda teha ega ei tundnud. Ei olnud, ei olnud. Ma arvan, et ei olnud, see oli noh, nagu hoopis teistmoodi selline koostöövorm kui ahistamine. Aga kuidas üldse niisuguse asjani jõutakse, kunstnik on ju tegelikult väga individualistlik loojanatuur, arvatakse vähemalt, et ta tahaks nagu iseennast väljendada. Kas teil on minu arust mitte ilmtingimata? Ja mina olen tegelikult ääretu individualism ja ja ausalt öeldes, kuni viimaste aastateni ma ei ole kellegagi koos midagi teinud, kuigi mul on teisalt olnud selline platooniline tahtmine nooruses kuuluda kuskile gruppi, aga ka noh, ilmselt ma leidnud enda jaoks sobivad grupi või ei suutnud seda ise luua. Ja viimastel aastatel mul on tunne, et ma tahaksin koos midagi teha, aga nüüd Lennartiga koostöö olnud ei sündinud mitte üldse tahtmises kellegagi koos midagi teha, vaid see oli täiesti loomulik protsess. Võib-olla selle algus on noh, isegi võib-olla mingi viis, kuus aastat tagasi ta koostöö põhjuseid väga mitmed, et kas ollakse mõttekaaslased, kas kas üks näiteks täidab teise lünga või, või ollakse elukaaslased või noh, neid variante on hästi palju, ausalt öeldes, ma ei ole selle vastu erilist huvi tundnud, kuidas on tekkinud need loomingulised paarid aga meie koostöö sündis sellest, et minul oli üks raamat mille köitmisega ma ei saanud hakkama, et see oli nagu kaunis keeruline. Ja siis ma küsisin Maarja Krossilt, et kas ta tunneb kedagi, kes võiks seda köita ja tema soovitas, Lennart Mändi ja mina siis astusin kunstiakadeemia lavakunstikateedrisse sisse ja ütlesin, siin ma olen ja palun ka idas raamat ära. Edaspidi kuna ma olin olnud just Austrias kunstniku raamatu workshop il ja ausalt öeldes oli see minu Kambek raamatu juurde, aga natukene teises mõttes, kuna ma olin kunagi illustreerinud raamatuid ja oli nagu selle ala maha jätnud, siis just Austrias tekkis mul huvi uuesti raamatu vastu, aga raamatuillustratsioonide kujundamise vastaga ka täiesti teisest aspektist, et ma hakkasin tundma just huvi kunstniku raamatu vastu. Ja kuna tundus just, et Leedus oli selles mõttes see loominguline elu hästi huvitav, siis mul tekkis mõte, et leedukad, kellega ma Austrias kohtusin, kutsuda Tallinnasse. Ja kui ma juba Lennartiga tutvusin, siis tekkis alguses mõte, et teeme leedukate tööde esitluse ja siis tegi selle järgmine mõte, et miks mitte juba teha näitus. Näitusetiim oli meil natuke suurem, seal oli vist viis inimest ja siis, kui sai tehtud see kunstniku raamatunäitus, kus esines Eestist 44 kunstnikku, siis ma ei tea, kuidagi kukkus välja, et mind kutsuti nahakateedris andma neljandale kursusele kunstniku raamatu kursust, et mina pidin siis vedama graafilist poolt ja Lennart tegeles köitega, nii et tegelikult meie kosta algusele just kunstiakadeemias vist aastal 98, kus me siis juhendasime. Meil olid ühised üliõpilased. Ühine ülesanne üle. Aga Eve Kask, kui sina olid ise õpiksid ära selle köitmisega, siis Lennart Mänd ja tema osalus muutuks tähtsusetuks. Need projektid tegelikult on neid olnud nagu kolm tükki, kus lennatan, täitnud siis selle köitja rolli ja mina siis tegelesin selle sisu täitmisega juustupidi. Praegu ma mõtlesin konkreetselt näiteks seda kuuraamatut üliõpilasi ja, ja mõtlesin seda Kaplinski, Kareva. Mina olen seal Kaplinski Kareva puhul võib rääkida ütelda ka nii, et näiteks vastupidi mina hakkasin raamatut tegema ajajandustreeriks, eks ole, nüüd hea ja selles mõttes ei saa rääkida. Seisma lugesin, raamatu sisu tähendab sisu poolest kindlasti, aga ma vist väljendasin, ega see lugu, eks ta noh, igalühel on oma mängumaa, kus sa tunned ennast kindlalt nas, kus ja noh, nagu tegelikult ei olegi püüdu ronida sinna teise mängumaale. Ütleme selles mõttes, et kui ma teen raamatuköidet, mogundan kaanel, mõtlen meelesüsteemi eksima, kujundanud seda ümbrist, et sellisel juhul ma, ma ei võiks proovida seda sisu kujundada, aga samas kui ma leian näiteks Eve suudab teha antud teemas märgatavalt professionaalsema töö siis, siis see tulemus võidab sellest. Ja, ja sellepärast ongi noh, nagu selle poolest ongi hea variant. Mina näen unes. Sest kui me jõuame selle viimase näituseni, siis seal ei olnud enam seda, et me tegime seal täiesti võrdselt ja seal sai alguse just asi sellest sk ritta mooneti projektist, kus Lennart köitis Doris Kareva, Jaan Kaplinski raamatut ja kutsus siis minu neile illustratsioone tegema. Ja, ja kuna see periood oli päris pikk, tegelikult oli see aasta alguses, ega ma kohe tööle ei hakanud ja kogusin ennast ja nii edasi ja siis just nende tegemiseni rajal tegelikult küpses minus koostegemise mõte, nii et noh, me tegime täiesti eraldiseisvalt seda raamatut, et ega meil vestelnud nendel teemadel ja üleüldse meid iseloomustab see, et, Asjast pere ja nii ongi. Aga ilmselt peab siiski olema ka mingisugune mõttekaaslased või, või mingisugune niisugune tunnetuslik tasand sarnane, eriti kui teil pole vaja rääkida. Ma arvan, et seal usaldus tõelise professionaalsuse usaldus tähendab, mis, mis siin toimib, eks ju, selles mõttes, et et kui ma palusin näiteks sellel scripta maneti raamatut, kui ma palusin, et ta teeks nendele illustratsioonid kas ma päris täpselt isegi ei kujutanud ette, mis sealt tuleb. Ja, ja noh, ma olen püüdnud isegi mitte midagi dikteerida, täiesti vabad käed. Noh, selle jaoks, eks, et, et noh, niimoodi nagu ta unerada, siis ta mõtleb välja, mis ta teeb. Et sa ei kontrollinud, kontrollida, kuigi ta tahtis hirmsasti näidata mis seal tuleb. Et selles mõttes nagu see koostöö ei ole niimoodi, et kogu aeg nokkapidi koos ja siis ja vastupidi, näiteks. Kui ma olen Lennartil, palun midagi teha, siis ma isegi ma isegi vahepeal ei tunne huvi, sest ma usaldan täielikult, ma tean, et ta ei pea asja ja, ja ma ei pea nagu küsima, et mis sealt tuleb. Kuidas, mis nüüd minu selle koostegemise kunstiteema juurde viisid, oli eriti põnev selles mõttes, et et seal ei olnud enam raamatut selles mõttes, et keegi võiks köita ja keegi võiks illustreerida, see oli näitus ise üks suur niisugune mõtte mõtte väljendus, kus siis sõnadele oli püütud nende tähendusest lähtuvalt leida vorm. See on niivõrd keeruline teema ja see on minu arvates niivõrd igale inimesele kuidagi väga isiklik, see, millised kujutluspildid tekivad, kui mõtled mõnele sõnale ja mind hämmastas see, kuidas kaks inimest Lennart ja Eve peaaegu et omavahel üldse ei räägigi, on jõudnud näituse niisuguse tulemuseni, et suutnud seal sõnu, toome mõned näited, mis sõnad seal olid, sõda, paradiis, ego ja siis ma mõtlesin, et kas siis oli nii, et need sõnad on sinu ja need on minu või tõesti suutsite te leida kahepeale kokku mõnele sõnale noh, kõigile nendele, mida te siis illustreerisid niisuguse teineteist rahuldava tulemuse, seal peaks ju ometi vaidlus tekkima, et mis asi see paradiis ikkagi on. Me informeerisime teineteist, et vot ma teen seda sõna, et teine juhuslikult ei võtaks oma sõna ja selles suhtes meil ei olnud nokka nagu ühtegi Teil oli sõnade puhul küll, mõne puhul võis olla niimoodi, et umbes, et õied ära parem, seda tees ei ole selle sellepärast eemas või noh, mingid siuksed momente oli, igaüks otsis välja oma siukseid portsu, mida ta teha tahaks. Vaatasime nii-öelda teineteise nimekirja läbi, jooksime läbi ja siis, et noh, mis see võiks olla, et noh, nii palju oli küll, et seda sellest. Et mis nagu läheks sõna tähenduslikult nagu mahuks sellesse ruumi, nii et mõlemad mõistaksid seda, et kõik need sõnad mahuvad kontseptsiooni sisse. Aga teine asi, me nagu üldse ei sekkunud sellesse, kuidas keegi antud sõna tõlgendada, selles mõttes oligi nagu huvitav, et et ma kujutasin ette, et näitusel tekib selge vahe, et millised on nagu Lennordi tehtud sõnad ja millised on minu tehtud juba ja see oli minu jaoks kõige suurem hämmastus, me ei pidanud üldse vajalikuks panna eraldi sildikesi, sest me arvasime, et igaühele on see nagu selge ja mis siis näituse avamisel juhtus. Et inimesed tulid ja küsisid, et me mängisime seda äraarvamise mängu ja hämmastav on see, et inimesed eksisid, vähemalt pooltega, nad ei arvanud ära ja see oli minule kõige suurem üllatus, mitte minemist, ütles, et see mõjub nagu ühe inimese näitus, kusjuures me mitte mitte ühelgi korral me arutanud sisulisi probleeme puhtformaalselt, jagasime need sõnad omavahel ära või, või tegelikult ei jagunudki, sest igaüks leidis need sõnad ja need ei kattunud puule veel teadmiseks, kas meenutuseks või siis lihtsalt ettekujutuses, kes ei käinud seda vaatamas näitust, et need sõnad on siis saanud endale vormi, nad on kui, kui objektid, väikesed installatsioonid, igal sõnal on vorm koosneb pikematest, detailidest ja samas detailid moodustavad ka selle sõna, nii et kui sa seda vaatad seda objekti sisse, aga samaaegselt loed seda sõna. Ja mina mõtlesin, et kuna nad olid tõesti kuidagi nagu Ühes käekirjas et kas need materjalid olid teil vähemalt kokkulepitud või, või kuidagi see tehniline teostus või et see kõik niimoodi hästi sobis sinna ühte ruumi, et nad olid nagu tõesti. Materjalid ei olnud kokku lepitud, ainukene asi, milles oligi, oli see, et, et või noh, idee või mis läbis, oli see, et nad kõik asuvad kastides, tähendab, et, et see oli nagu üks niisugune kokkulepitud asi. Et, et see tuleb, igaüks teeb, eks, siis on karbid või noh, ütleme puust kastid, materjal sai ka vaadatud just, et et mitte teha plekist mitte teha noh, mis iganes, nagu mingitest muudest plastikud, midagi muud väetatud puhtast puidust või vineerist kastid sellisel juhul masseerida eeldus või raampõhimõtteliselt mõlema jaoks. Ja mis puutub nüüd materjalidesse, millest need sõnad koosnesid, siis see on nagu juba kui algne mõte oli kunstnikuraamat ja muidugi me kaugeneme sellest ilmselt sedavõrd, et neid on isegi raske raamatuprojektideks nimetada, aga aga mis puutub sellesse aine sisse, siis see on nagu selle üks põhi Olemuslikke jooni, et leitakse nagu sobivad materjalid antud aine selleni, et ilmselt see oli, see oli asi, millega me oleme nagu võib-olla varem tegelenud, et siin ei olnud ka nagu. Raamatu juures või noh, ütleme moodsat raamatut tehes on see probleem, on see, millega iganes raamatu tegemise juures näiteks foku põrkudki või noh, mina vähemalt tehes mingit raamatut tihti tehes ütleme, kunstlikku raamatut, siis on noh, üks probleem ongi just see, et, et kuidas läbimaterjale hääli anda edasi mingisugust tähendust kuidas materjal kannab mingisugust märki materjal, et, et siis sellisel juhul see oli siis nagu teistpidi sellele sõnale otsida, siis see materjal siis väljendaks iseenesest seda sõna või mis annaks edasi seda, seda tunnet, mis peaks kaasnema selle sõnaga Või siis võib ka nii öelda, et kuule, võib-olla ei kujuta nagu seda kunstniku raamatut või raamatu kõik täiesti ette, et seda informatsiooni ei kanna alati tekstisõna selles mõttes, nagu me oleme harjunud raamatut nägema, vaid vaid seda informatsiooni kommunikatsiooni võib kanda ka heli või mistahes asi, mis nagu sobib antud teemaga. Puudutus näiteks või ütleme, see, kuidas materjali käe all on tunda selle raamatu juures väga oluline arusaamatut kätte, siis ükse aisting seda raamatu pistan puudutused. Ja ilmselt kuna me oleme sellega nagu seal kunstiakadeemias tegelenud ilmselt see nagu ongi tekitanud sellise usalduse ja, ja et et meil ei ole vaja teineteisele neid asju seletada, kuidas te üldse jõudsite selle mõtteni sõna-? Muidugi viimastel aastatel, ma olen siin püüdnud jälgida, vähemalt eesti kunstis, hakanud aina ja aina olulisemaks muutuma, noh, see on ilmselt sellega, et, et näitusi tehakse niisuguseid kui mingeid projekte või ühele kontseptsioonile allutatud ettevõtmisi, aga teie olete nüüd terve näituse sõnadega nii-öelda katnud ja need on kõige aluseks ja kõige alguseks ja lõpuks, et kuidas üldse see idee tuli? Minul on väga konkreetne lugu, kuidas ma nagu eriti intensiivselt tulin sõnade juurde, see oli. Täpselt aasta tagasi olin kopsupõletikus, arst käskis mul maale sõita. Kuna olin tikkuse, mul oli kõrge palavik, ma nagu ei tahtnud maja hakata kütma ja võtsin Kirjanike Majas toa ja olin seal nädal aega ja kuna see mul oli veel enne seda Rakverenäitus Rakverenäitus oli juba hirmuäratavalt lähedal ja ma ei olnud sellega üldse tegeleda ja siis ma otsustasin nagu selle näitusele mõtiskleda. Ja täiesti hämmastav oli see, et see kirjanike majakas mind dikteerima, way ma absoluutselt ei suutnud teha seda, mis mul nagu plaanis olid või vastupidi, ainult lugesin luuletusi ja mängisin oma sõnamäng, tegelesin ainult sõnadega, ma olin juba täiesti hullumas. Kummitasid mind ja, ja pressisid seintest välja ja, ja ilmselt oli see selle maja aura, mis mind viis täiesti ootamatule rajale. Nii et mõnes mõttes oli, oli see oli nagu eelmäng meie näitusele, tegelikult eelmäng minu Rakverenäitusele. Et Kirjanike maja on selles süüdi. Jutt käib Käsmus laevast kirjanikena. Aga nüüd, tulles siiski nende sõnade juurde, mis lõpuks sõelale jäid sõnuna tohutu palju. Miks siis need valisite ja milline sõna, kellele jäi ja kas mõne sõna ümber läks ka kaklemiseks selles mõttes, et oleks nagu tahtnud ise ka juba ära. Üks niisugune idee selle kontseptsiooni juures oli see, et, et kõik need sõnad, mis seal olid nendes kastides, et nad ei ole nagu seda seletada, mida nagu isiku pahased selles mõttes, et Nad on siukesed globaalse, veidi globaalsema tähendusega sõnad. Et nad ei noh, väljuvad siuksest ainult üksikisikut puudutavast ruumist. Noh ütleme siin paljud pakkusid kohe, et nagu armastus või valu või siukseid sõnu sealt umbes, et miks te seda ei teinud ja nii edasi, aga need on, kõik on noh, me ütleme nii armastust kui valu, kui, kui mingid siuksed asjad, nad on kõik siuksed, mis puudutavad alati konkreetsel juhul konkreetset inimest, et, et noh, need, mis siin on nagu üldisemad. Mina kui sõna inimene, tahaksin kohe öelda, et näiteks au on niisugune sõna, mis võiks olla armastus. Meiega koos ja ta ometi aulas Zimmermann võib-olla jah, neid puutepunkte leiaks kindlasti, selles mõttes on nagu iga iga sõna käsitleda ka kui, kui isikliku, eks selles mõttes ma olen nõus või, või ütleme, ka ego on, eks ju, selline sõna iseenesest, mida saab nii, nii nii käsitleda, aga noh, seal nagu üks suund ei saa vähemalt mida mina nägin enda asja tegemisel. Mina arvan ikkagi, et armastuse laul on nagu suur vahe, sest ühiskonnas käituvad nagu teatud mallid võet. Mis on au, küsimus nagu üldise laiema tähendusega, aga armastus on hästi, isiklik asi. Kuidas võtta, mina arvan, et armastus on väga üldine, täiesti interpretatsiooni küsimus, sellepärast ma tunnengi huvi teie sõnade valimiskunsti vastu. Kuidas te need sõnad omavahel ära jaotasite ja millised olite üllatused teise sõna interpreteerinud nähes? Mingeid erilisi üllatusi ei olnud, sellepärast et näiteks mina kujutan ette, kuidas Lennart sardne ja teeb ka natuke teisiti. Mulle tundub, et ikkagi vastab mu ettekujutusele. Aga kas endal ei olnud siin mõne sõna puhul kui need sõnu siit veel lugeda, kuulajale, au, komfort, ego, ikoon, illusioon, info, good, kuldlegend, lepitusmõtted, paradiis, patruum, sõdava territoorium, terror, tõde, valgusvõim. Kui sa soovid intriigi, siis räägime võimust, tähendab ainus sõna, mille puhul meil oli eriarvamus ja muide, selle juurde me jääme tänase päevani. Ja see on nagu hästi huvitav selles mõttes, et võim oli sõna, mille mina võtsin teha. Ja selleks oli niisugune hästi kole kastmismeenutas nagu mingeid nõukogude aegseid sellist raadiosaatjat. Ja mina kujutasin ette, et vot see võim peab olema selline hästi robustne ja kui Lennart seda võimu nägi, see oli ainus asi, mille peale ta ütles, et alles absoluutselt ei meeldi, et see ei ole tema jaoks võim. Tema jaoks on võim ja vot siin selgusse meie see on ainus erinevus ainult selline. Ja ta ei ole selles mõttes lahkeli, aga, aga isegi ma peaks ütlema, et ilma selleta oleks nagu liiga harmooniline olnud see koostöö. Et me mõtleme nii igavalt kuidagi sarnaselt. Võib-olla see on see, et meil on nagu väike noh, ma ei saaks öelda, et põlvkondlik erinevus, sest mis see põlvkond on, aga aga minu jaoks võim seostub niisuguse Kavkaga januga, müügaja, nihukese ebamäärasega ja, ja sellisega, mis imbub sulle niimoodi hämaralt naha vahele ja, ja kuidagi Ma ei leia praegu neid õigeid sõnu, ahistab sind kuidagi, et ta on nagu isegi nähtamatu ja aga Lennarti jaoks oli võim just niisugune läikiv. Tsiklimeest ma olen lennanud, räägib ise, mis, mis tema jaoks oli, igal juhul kasutas ta selle võimu jaoks lakknahka hõbederast just nimelt ja aa, ja siis selle võimuga oligi nii, et Lennart ütles, et tema teeb oma võimu, et talle minu võim ei meeldi ja nüüd ongi meil see võimu, kas on nii, et et vastavalt vajadusele kasutada minu ettekujutust võimust või või Lennart ja, ja samas on just hästi naljakas see, et see sõna oli võim. Et see võib inimsuhetes on ka tegelikult või koos tegemistel olla just nimelt nagu sa mainisid siin ahistamine, et võimu küsimus, et see tegelikult oligi meil ainus selline problemaatiline sõna. Minu jaoks Eve võim oli liiga sihukene, robustne ja, ja noh, nagu pealt tahumatu, et minu jaoks märgatavalt salakavalam asi ja noh, nagu nagu peidetud protesti läikivam mingis mingis mõttes, mis, nagu pigemini imbub kuhugi vahele. Aga minu jaoks oli vaim selles mõttes algselt nähtamatuna see kõne, nagu teda tähelegi, aga ta don kunstlik Praegu vaidlema. Sellel sellel teemal me oleme tõesti tund aega ilma tulemuseta vaielnud kuigi huvitav ja ausalt öeldes on hea meel kuulda, et oli vähemalt üks sõna nendest sõnadest, millel on ju tohutult võimalusi lahtimõtestamiseks mis teie puhul tekitas ka väikest vaidlust, sest muidu oleks jah niimoodi, et. Tal ei olnud Eve või Lennart mõnd küsimust, mõne sõna puhul ei saanud ju ometi olla nii et siin need võtan nüüd sõna tõde ja kohe täpset teavet, see ongi see, et mingisugune mõtte areng ju iga sõna ümber või mingit valikut pidid ju käima, eks. Näiteks paljude sõnade puhul, mida tegime, mõelnud seda, et mis sealt tuleb, aga samas, kui ta oli selle valmis teinud, siis ma olen nagu nõus, et seda võib nii näha. Aga enda enda kastide puhul? Kui ma seda tegin, siis ma olin muidugi nõus, et seda võid. No seda küll, aga kui sa seda tegid, kas sa tegid selle kohe teades, et ainult üks vastus on või pidid valima ka enda kujutluste vahel? Kas oli mõni sõna, mille puhul pidi ka sügavalt mõtlema, et mis see sõna ikka minu jaoks täpselt tähendab, no minu jaoks kõik need sõnad, mis te seal välja käisite, mitte ühelgi ei ole nii konkreetset tähendust, nagu oleks võimalik näitusele välja panna, aga see oligi mõte, et inimene tõlgendaks nagu ise sellepärast, et näiteks kas või Patkesmest oskaks öelda, mis asi on patt, et me võime siin patu üle arutada, aga aga keegi kuskil mujal kunagi otsustab niikuinii võib-olla teisiti, et tegelikult oli see kohati täitsa lõbus niisugune mäng, et mul on siin nagu selle tegemise käigus selliseid väikseid momente, kus ma iseennast lõbustasin, et noh, näiteks ikoon, mille puhul ma kasutasin tablette ja seep ja siis see, mis üle jäi, selle ma keetsin tõeks, et seal see on näiteks tõelan siin ikoonist, ülejäänud, see, et, et see on niisugune salapärane sidewida vaatajana ei teadnud aga hiljem teada saada. Ta on päris lõbus, sest siin tekib juba oma dialoog kahe selle sõna kaheseid objekti vahel. Aga sa märkisid patu, kes seda pattu tegi seal näitusel. Ma praegu rääkisin enda kastidest, mida kasutasid ja kuidas sa olid just kindel, et see oleks nagu õigemat tegemiseks kasutasin kuradi marjuvad. Siin on see, et, et see on nii ja naa, vahel saab mõni asi alguse materjalist vahel saab mõni asi alguse ideest ja vahel mõni idee jõuagi. Ei leiagi seda õiget materjali, siis heidetakse see sõna või mõtte kõrvale. Aga siin konkreetselt olid kuradi marjad, mis ma leidsin. See protsess on täpselt selline, nagu Eve kirjeldas, et noh, ühel ja teisel ja kolmandal juhul eks ju, et, et minu jaoks mõne mõne asjaga mul on lihtsalt nagu omamoodi sihuke väike legend on asja järgi, miks ma nii tegin noh näiteks needsamad mõtted, eks mul täiesti mõtlesin, seletad kahvlis ja see on nagu niisugune lapsepõlve mälestus, mis tegelikult niukse väljenduse leidis endale, et. Tahaksin siia vahele öelda, et muide, selle objekti puhul nende mõtete puhul minul ka lapsepõlve mälestus. Nii et mõne töö puhul, no eks iga vaataja vastas kusagilt selle puhul teadmata keele tehtud Eve, Lennart ja tehtud, ma ei mõelnudki, see polnudki tähtis. Et see on nagu noh, selle koosluse koha pealt me meile ka nagu üldse oluline see ära markeerida, et et vot siit maalt on minu kastide sealt maastan sinu kastid, et see pidigi moodustama selles mõttes terviku. Ja, ja siis on meil mõningad dialooge, on küll, näiteks praegu, kui ma vaatan Lennart infot, mis on tehtud naelte eest siis minul oli näiteks üks kinnisidee oli teha iseenda juustes, sest noh arvestades näiteks mul on eluaeg olnud see, et ma ei taha kood ja mina tegin kasti kood. Aga, aga üks kinnisidee olid mul juuksed, sest esiteks tuleb mul need eluaeg peotäite viisi, ma ikka imestan, nendel peas on ja samas ma mul on nagu see alateadlik hirm jätta oma juukseid maha nagu ma jätaks endast midagi maha ja ja siis, kui ma nägin Lennarti infod, siis siis mul tuli kohe see, see, see, see kood koos juustega ja nööpnõelad, aga see oli nagu ilmselt mingi dialoog nende naelte ja minu neutnaltest juustest koodi vahel on momente, kus üksi inspireeris teist vähemalt lennud. Mina nägin Lennart ja meie vahepeal Lennart minu omi ei näinud, siis vastupidine vist ei toiminud. Samasse hüporodisest alguses. Paradiisis oled sa Eve kasutanud ära söödud õunasüdameid, mida ma ise ära sain. Eks siin ole ka lugemisvõimalusi, mitu tähendab, minu jaoks on ideaalne, kui neid lugemisvõimalusi on mitu, aga no kõige otsene oleks siis võib-olla kaotatud paradiis. Ma tegin territooriumi, siis, siis see idee tuli sellest, et ma käisin vahepeal fotoaparaadiga mööda Tallinna linna ringi. Ja avastasin järsku tohutult palju neid märke, silte, mis on sealsamas territooriumi valdaja loal nii parkimine kui kui läbipääs või noh, niimoodi, et ühtäkki on need niimoodi nagu vanasti punaseid loosungeid, need on nagu sama tavaliseks on muutunud taoline silt sarnase territooriumi märgistamine noh, mingite selliste tähistega, et noh, näiteks see sellest on inspireeritud minu jaoks territooriumi käest. Territooriumi kastid ongi paigutanud sinna sildi kogu peale. Tüki sellest märgist ja ütleme koos tõketega, eks noh, näiteks. Ja samas on need sõnad valitud ka niimoodi, et nad eriteeriks võivad. Samas on võimalik mõelda sellest samast sama sõna tähendusest. Inimene võiks mõtiskleda selle tähenduse üle. See näitus, need sõnad endi sõnade vorm, kastikesed on praegu väljas. Käsmus ma mõtlesin, et meremuuseumis Käsmu meremuuseumis, et sellest, kui nad nüüd esmakordselt olid väljas novembris Tallinnas on möödas juba pikka aega. Kas teie jaoks on need sõnad ikka needsamad, mis praegu seal väljas on või on sõnad muutunud selle aja jooksul? Sõnade vorm, visuaalne kujund, mina ei ole, nagu ma elan, endaga vastuollu või tülli läinud vahepeal. Tavaliselt, ma ei ütle lahti oma loomingust, kui ma mõtlen ümber, siis ma võib-olla teen edasi teistmoodi, ma võtan kas või olgu näiteks seesama sõna, kui ma olen muutunud, siis ma võtan selle ja teen temast midagi muud kui ma pean seda vajalikuks. No see näide, eks ole, et inimene tuleb ikka tagasi oma mingite teemade juurde, olgu see siis mingi konkreetne asi või mingi laiem teema, paljud inimesed teevadki ühte sama teemat. Ma tahan veel öelda seda, et mis puutub sõnade tähenduse, siis see on natukene keerulisem kui see, et ütleme, sa võtad minu tõe ja võiksid küsida minu käest, kas minu jaoks tõde koosneb seebist? Tähendab, siin on võib-olla nagu see suhe nagu keerulisem, et üks asi on see, milline see sõna minu jaoks ideaalis oleks, ja teine asi on see, millisena ta minu jaoks nagu igapäevases elus paistab. Ja võib-olla siin ongi valitud sellised sõnad mitmed väga tugevad sõnad, mis on, mis on noh, nagu hästi prevaleerivad ja kuidas, kuidas ma tegelikult ma saaksin maailma muuta, siis ma võib-olla teeksin midagi selleks, et need sõnad ei paistaks just nimelt sellena, mis nad on ja võib-olla see on nagu oluline, et selles mõttes, kui sa küsid, et kas ma teeksin selle sõna teisiti, siis arvestades meie ühiskonda siis ma arvan, et et ma ei teeks niipea teisiti. Kuigi ma tahaksin, et see oleks teistsugune välja? Jah, see oli Meie küll arusaadav, et siiski illustreerisid Nende sõnade visuaalse väljanägemisega seda, missugune see sõna praegu siin ühiskonnas on, sama kehtib ka selle ikooni ja tablettide kohta ja nii et ta oli ikkagi ühiskonnas haakuv näitus praeguse ajaga. No mingil määral peaks võib-olla sadu aastaid edasi, kui vaatame tagasi iseloomustama ka seda aega, seda ühiskonda, kus me praegu elame, nii et, et see ei ole tõesti vas nii kunstniku isiklik, kuivõrd ikkagi nagu ühiskonnakriitiline ka. Selles mõttes ongi, et, et kas, kas me ütleme, teeksime edaspidine kaste teisiti, kindlasti teeksid võib-olla siis teesid, aga ma tegin neid siis praegu menüüde sellel hetkel. Te kuulsite saadet piirikunst. Stuudios olid kunstnikud Eve Kask ja Lennart Mänd. Mina olen Kerttu Soans. Kohtumiseni kahe nädala pärast.