1906. aastal rajati Estonias kutseline teater. Juba samal hooajal alustati seal opereti tegemist ja jõuti esimeste ooperi lavastusteni. Tollal polnud ei normaalkoosseisuga orkestrit ega koori isegi mitte elementaarselt komplekteeritud. Solistide trupp. Oli aga suur tahe seniste muusikalavastuste laulu ja lust mängude sekka midagi tõsistki korda saata. Ja see suur tahe võitis. Tasapisi koondusid Estoniasse meie esimesed professionaalse ettevalmistuse saanud lauljad. Nimed nagu Helmi Einer, Aleksander Arder, Karl Viitol, Benno Hansen peaksid nüüdseks muusikasõbra jaoks paljude aastatepikkusele distantsile vaatamata siiski veel midagi ütlema. 1920. aastal liitus Estonia teatri ooperitegemisega Karl Ots narvakas, kes tuli Tallinna üle Moskva Peterburist. Võrdlemisi keskpäraselt laulev, kuid tahtejõuline, töökas ja süvamusikaalne bariton teadis toonane publik teda hinnata. Koolitatud hääl ja eriliselt hea hingamistehnika bariton tenoraalse kalduvusega lisasid kriitikud. 1910. aastal, seega just 10 aastat enne Karl otsade preteerimist astus Estonia lavale meie küllap et esimene tõeliselt ja tõsiselt arvestatav ooperisopran Olga Mikk-Krull. Rea aastate eest meenutas ta ühes raadiointervjuus. Kuni 19. aastani töötas Estonias peamiselt draama ooperit. Ooper oli ainult juhuslik juhuslikud etendused. Ja 19. aastal. Dirigendiks meil oli aga suur mure, ei olnud ooperitenorit ja laulsid esialgul juhuslikud lauljad. Siis oli õnn, et ilmus järsku üks noormees, laulis paar laulu meie tol korral dirigendi Raimond Kullile ütles enda olevat määritongi, aga selgus, et on. Sakslase taha Karl Järni, kelle kutsusime hädapärast appi. Tema laulis, siis radame tema Launis radanessi. Laulis nii mitu korda. Selle aja sees õppis Karl Ots radamessi osa ära. Ja hiljem meie ei vajanud enam külalisi. Karoli otsaga läksid ooperid õnnelikult edasi ja siis pärast Karl Yorni lahkumist, seltsimees kolmik, teie hakkasite edasi mängima koos. Ära kaks näoli, minu partner, minu alaline partner. Ütlesime kaua aastaid koos ja nende pikkade aastate vältel, milliseid oopereid temaga koos olete laulnud peale. Karl Luts tuli Estoniasse paritonina nüüd kohe küsimus radamess Verdi aida peaosaline on ometi tenor tõepoolest mulje vahetas ampluaad ja sai dramaatiliseks stenoriks keskpärasest paritonist silmapaistvaks stenoriks lausa üleöö. Karl Otsa tenori debüüdiga aastateks lahendatud Estonia ooperieksistentsi üks valusam kunstiline küsimus. Võimekas tenor oli nüüd olemas ja järelikult võis repertuaari asetada tükke, mis eeldasid selles hääleliigis kõrge proovilise laulja olemasolu. Järjepanu tulid publiku ette juba Olga Mikk Krulli nimetatud ooperid siis Tosca mitu Wagneri teost, milles Karl Ots avastas enese toreda Wagneri lauljana aga Wagneri rolle laulda on täiesti omaette kunst, teatakse lauluilmas rääkida. Edasi nägi Tallinna ooperijanuse publiku esimene põlvkond Estonias trubaduri sekka pakutiga tenorilt lüürilist häält, eeldavaid rolle nagu Hoffmanni lugudest eemanis ja isegi põhimis. Ikka Karl otsaga. 1925. aastal läks Estonia laval Wilhelm Kinsli nüüdseks juba tegelikult unustatud austria helilooja ja dirigendi muide mai rotis Richard Wagneri assistendi mitte väga sisuka, kuid efektse ja lauljatele rohkeid enesenäitamisvõimalusi pakkuva muusikaga ooper. Evangeeliumi mees Karl Ots kehastas selles nimiosa ja lausa hiilgas. Mäletan, et just selle sõnaga iseloomustasid seda osatäitmist minu muusikasõbrast vanemad, kes oma vaimustus avaldustega laulja aadressil polnud ka mitu aastakümmet hiljem kitsid. Peatuksin oma tänases raadiojutustuses Karl otsast põgusalt just sellel ooperil, ehkki seal avastati pool tosinat aastat enne minu sündimist. Nimelt on laulja varasemast tegevusperioodist heliplaatidel säilinud õigupoolest ainult käputäis väikesemõõtmelisi laulukesi ja paar lõigukest operettidest. Ainus ooperiaaria on just kiinsli tollest ooperist. Kümmekond aastat tagasi, kui valmistasime ette Karl Otsa kauamängiva heliplaadi materjale, neid tehniliselt ja heli režiiliselt kohendasime. Põrkusime huvitavale seigale. Vanalt plaadilt kõlas see aaria kuidagi imelikult, eriti tämbri poolest harjumatult ulatuse järgi kindlalt baritonihäälega laulduna. Kuid ometi tehtuna. Teadsime, et Karl Ots esines varem just paritonina ja sellest saigi algul toitu veendumus, et küllap see aaria ongi kirjutatud nimetatud hääleliigile. Mainiksin veelkordselt, et nii helilooja, ooper kui tootoreaaria on meie kandis lausa tundmatud. Ometi, mida rohkem seda plaati kuulasime, sellega eksperimenteeris, ime seda kahtlasemana sidundus. Kõrvutasime kuuldut ehtsa Karl Otsa häälesalvestistega. Püüdsime ette kujutada teda ka päritonina, ometi siin miski ei klappinud, mis just, ei osanud keegi meist restaureerimisgrupis suisa välja öelda. Lõbuks tegime katse panna plaat ettenähtust kiiremini pöörlema, millega muidugi kaasnes helikõrguse tõus. Muutsime seda kiirust puht empiiriliselt seni, kuni hakkas laulma Karl Ots. Sellise ehtsa ja eheda tämbriga, nagu teda tundsime, teadsime pentsiku kõlaga. Päritoniaarjast oli saanud pesuehtne bravuur aarjadenorile Wagneri maigulisele dramaatilisele Tenurile. Analüüsisime olukorda. Põhjus peitus ilmselt tõesti selles, et pala salvestamisel see aga toimus võrdlemisi helitehnika koidikul oli plaan pöörelnud lihtsalt õigest suurema kiirusega. Muide, palju hiljem sattus pooljuhuslikult minu kätte Wilhelm Tinsli, tolle tundmatu ooperipartituuri, võisin veenduda, et Mattiase aaria salvestise restaureerimisel olime intuitiivselt või siiski pigem tämbri õigsust mõõdupuuna võttes tabanud täiesti õige helistiku. Ots Estoniasse tuli, polnud ta kaugeltki veel see laulja ning lavajõud, kellena hiljem meteoori kujul esile kerkis. Dramaatiline tenor häälega võrdlemisi haruldaste mastist, ampluaaga, vaagenerist, Verdini, kõik vahepealne, samuti kaasa haaratud. Ta tuli teatri koori, sai mõned osakesed operettides, millega ei olevat osanud laval veel midagi peale hakata. Siis tuli kellelegi asendamine Faustis juba valentini kaalukamas osas ikka varitanina. Ja jälle paar hoopis kolmandajärgulist. Kunsti küpsuseni ooperilaval ei jõudnud Karl Ots kohe häält ja välimuselt oli ta igaks ülesandeks sobiv, kuid mänguline külg jäi kauaks suhteliselt nigelamaks. Ta mängis enese lahti õieti kolmekümnendatel aastate algupoolel kolme Wagneri ooperiga ning mitme Verdi ja Putšiini teosega. Siis saabus kauaks harmooniline kunstiküpsus. Kuigi ots oli selleks ajaks jõudnud selja taha jätta 50 eluaastat. Tenori jaoks juba mitte vähe jäi ta nii laval kui elus tänu süstemaatiliselt treeningule ja rangele eluviisile noorusvärskeks. 1922. kolmanda aasta hooajal järgnes Karl Otsa teatri tegevuses suur kvalitatiivne hüpe. Ta asus paritonina rinnutsi, see viljahabeme ja Figaruga. Kuid nagu märgib lauljast monograafia kirjutanud muusikateadlane Harri Kõrvits. Seegi ei tõotanud midagi head. Ots uuris ja puuris, milles on viga. Väljast palgatud ooperi juht Pirkhan, kes ka ise lauljana esines, ei vaevunud abistama algajat laulumeest. Ainukeseks toeks oli talle säiliks. Nii õppis ta Figaro rolli Salliku ees tegemisel ära. Säilik käis otsa ees ja mängis tummalt. Ots tegi liigutusi järele ja laulis. Ühest raadiovestlusest peaaegu 30 aastaselt vahemalt. Mind paluti, et mul on suur ulatus, et et ma proovisin tenori partiid laulda, teenige ooperis ka algust ja laula rada, messi. SS mõtlesin, et mine sa tea, kas lähemal kordades tol samal ajal ma laulsin ka Siigorod see video abimees, ütleme üks päev laulan baritoni tšakrad järgmise päeval või ülepäevad siis jälle tulid tenori partiid rada messi laulda. 1922. aastal hüppas Estonia tõepoolest üle omaenese varju teha tahtmist, lust oli nii suur. Ahtaid võimalusi trotsides asetati publiku ette Giuseppe Verdi suurteos ooper Aida. Kaheksa etendust laulis rada Messi Riiast selleks palgatud külalisesineja üheksas aga valmistas rõõmsa üllatuse kõigile. Nüüd võidi juba uhkeldada oma dramaatilise tenoriga ja senine vajadus vähegi kopsakamaid rolle importjõududega täita, kas siis Riiast või Helsingist langes korrapealt ära. Kaarel Ots õppis osa ära täiesti omal käel, sest esietendus oli juba toimunud ja kõik proovid lõppenud. Ta istus saalis ja jälgis, kuidas kogenum kolleeg radamessi laulis ja mängis. Abiks tuli Karl Otsa hea muusika, mälu partii kinnistusdetailide nii kiiresti. Nii jõudiski tema kui tenori esimene roll ja otsemaid ka suur roll ooperipubliku ette ilma õige lava ja orkestriproovita. Edu oli suur arvustused, üksmeelsed tõsteti esile tähelekandvust ja suurepärast materjali just tenorina. Samas märgiti niisama üksmeelselt, et tuleks leida võimalusi Karl Otsa täiendusõpingutele saatmiseks Itaaliasse. See oli 1924. aastal, sügisel saadeti mind Itaaliasse õppima, tenoris sain ka riigi poolt väikese toetuse aga suurema summa ajasin ise kontsertsaalis täis kokku. Kui tagasi tulin, siis 25. aastal sügis peale ma laulsin juba tenoripartiisid vabal. Mulle ei antud enam käsise baritoni asi ja jäingi tenori peale ja siis tuligi kõik see raske dramaatilised tenorid, repertuaar mul kanda. Olen 48, laulsin veel härmani pada emades ja eneseloengrenitaansenserid madalikus Pedrot ja kringoolid vaikses tonnis kahes lavastuses. Isegi. Kuni 1948. aastani ja Hermanit pada eemandas üht raskemat rolli maailma ooperiliteratuurist ja lauljal 60 viieski sünnipäev selja taga. Tenori kohta erakordne näide vokaalsest pikaealisuse, sest. Esimest korda astus lots samas osas üles 1926. aasta algul ja Hermanni aariate ainsad salvestised on 1956.-st aastast. Sellest ajast, kui vanameister oli Jaa. Ehk ma külvasin. Vaid vaeva. Need laulud, mis te nüüd kuulete, need on mul alles hiljuti 74 aastane turiel, varsti hakkan puhkusele minema. Ja siis enam, võib-olla ma teadis esinema ei hakkagi. Need olid viimased mu laulud. Ja see oleks siis kõik vaja vana meile puhkus anda. See on juba 56 aastat töötanud, teadis 36 aastat Estonias. Samast lindistuste seeriast kõrgesse ikka jõudnud Karl otsaga veel Miina Härma laul, küll oli ilus mu õieke. Nojaa. Kalake. Sama laul Miina härma küll oli ilus, mu õieke on Karl Otsa kolm aastakümmet varemgi tehtud plaadina säilinud ja huvitav on neid nüüd omavahel võrrelda. Praeguseks juba palju enam kui poole sajandiliselt distantsilt. Veel üks plaat Karl Otsa kõrgvormiajast. 20.-te aastate keskel esietendus Estonias mitu muusikaliselt kopsakat operetti ka Franz Lehari paganiini. Karl Ots näitas nimitegelasena selles oma igakülgset suutlikkust ka kergema žanri vallas. Kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel oli Karl Otsa muusika tegevus eriliselt mitmekülgne. Esinemisi oli rohkesti Estonia laval ja kontserdisaalis ka kodulinnast kaugemalgi. Ta kujunes otsitud hinnatud solistiks ka suurvormis teoste ettekandmisel. Tore on, et omal ajal sattus plaadile ka tema lauldud aaria endeli oratooriumist. Simson. 1928. aasta tõi esimese pääsukese eesti algupärasesse ooperiloomingusse Eevalt tavaajaloolis psühholoogilise ooperi Vikerlased. Ta sepitses juba siis tol ajal oma esimest ooperit ja selles liimitatud Vikerlased tenori partii oli üks raskemaid partiisi tol ajal. Ja ta mõtles minu hääle peale seal, sest me koos temaga töötasime. Ja siis, kui see ooper valmis sai, siis mina olin esimene, kes seda Ülo partiid laulise teisi dublante ei olnud. Taas peame nüüd tagantjärele kogema, et midagi olulist on õigel ajal tegemata jäänud. Jäime hiljaks Ülo Rolli esmasinterpreteerin ku jäädvustamisega helis Karl Otsa tõlgitsuses. Meil on ainult keskne aaria tollest ooperist ja seegi mitte 1928.-st kui teos lavale tuli vaid hoopiski 1956.-st aastast. Muidugi ei saa enam nõuda noorus värskust 70 neljaselt lauljalt. Kuid Me imetleme siiralt tema vormis püsimist, samuti interpretatsiooni küpset mõtestatust, mis ilmselt aastatega on aina süvenenud. See. Oma. Et säilitada, esitan kohe ütlema, et praegused lauljad kõik kardavad ja ka õpetajad ja suurt viga, et ei lase oma õpilase koorides laulda. Mina laulsin koorides juba isa koolis poisikesest peast saadik ja pärast, kui ma oli surnu, ma juba eelpool rääkisin, et, et enamasti mitmes kooris esinesid kõik vaba aja, raiskasin omale laulmise peale ja kooris laulmine tugevdab hoopis hääleorganit ja musikaalsust, sellega kasvab ka. Ja siis julgus publiku rahvis esineda. Teises vaja teha. Hingamisharjutusi. Ei ole vaja nii palju teha neid häälegaariusi, millega väsitas, kui ei ole veel äsja seadud, aga lihtsalt hingamisharjutused. Ligilähedaselt samal ajal kui jäädvustati Ülo aaria, mida äsja kuulsime, laulis 75.-le eluaastale lähenev vanameister heliplaadile paar muhedat lugu. Nendest Neeme Laane põllu, Muhu möldri laul. Juuretee valge. Ja tõesti ei. Ole nii. Ja. Vaikset päeva ma joo, vuta sulle maalia püüline. Kaalurgi tammepoolne tuules luuleb. Hulk ja vesi. Karl Otsa osalemisel tulid lavale viis rolli ka Eesti Nõukogude pärites. Ja kui nendest rääkida, kerkib kõigepealt silmad, et teda eriliselt lopsakates värvides antud saare Joan kõrtsistseen Gustav Ernesaksa ooperist Tormide rand kõlas neil aastatel pea üle päeva raadios leidis tee kontserdilavale ja muutus korrapealt ülipopulaarseks. Ka tänu Karl Otsale kõrtsmiku osas esinenud Aaro Pärn. On tal meeles. Või mitu kordade saare Johaniga rinnad kokku panete, kui paljude kemplust laval? 80. Et 1938. aastal, kui ma tulin teatri koori ja tema oli üks esimesi solist ja üldse nagu ma mäletan, kellega jutt hakkas sobima, tema ei pidanud ennast uhkeks, ma mäletan. Kunagi tuli ta minu juurde, ütles, et mis sa vahid, sul häält on õppi Omariks osa. Ja ja ükskord oli tarvis, laulsin, oligi, oligi solist ja ta oli ka tugeva kooliline alus, oli ta hingamine, oli tal väga hea, seda ta õpetas kõigile, kuidas hingata. Ja ta andis ju kauaaegse kooris teatrikoorile hääleseade tunde. Äkki on nii, et ma olen uima, kuulsin. Räägin täide juttu. Oi, ma olen vana, näeme. Rääkida. Taevaoint ütles Arvi Käpp Jefros aeva. Soela väina. Kaks hiidlast. Karl Ots astus muusikasse täiesti loomuliku, otsekui ette kirjutatud või ettemääratud rada pidi. Ta vanemad olid Narva Kreenholmi töölised, muusikaarmastajad, isa veel lisaks tööliskori juht. Lauluga tegelema alustasime õige noorest peast, tähendab lapsi ja seal on, sest mulle isa oli laulumees ja niisama teema. Isa oli koorijuht ja lõi vabrikutöölistest esimese segakoori. Ja ema oli ketraja, Kangur siis tõeliselt isevabast ajast. Taas paar kodab, tulid töölised kokku, käisid minu isa korteris seal harjutamas ja pärast asutati Eesti selts, see nimi pandi Ilmarine, siis käisid seal koos, tehti vahesti kontserti, siiki, paljud soovitasid minul vist edasi õppida laulu alal. Hääl oli mul looduse poolt kauni suure ulatusega ja kandusega Narvas või juba suures sain, laulsin enamus igas koolis ja vene kirikukooliski laulsin ja Narvaga käskusid võitlejas eesti seltsi kooris pärast isa juba vanaks, siis vastus on raudtee peale ametisse. Ja sellega tuli ka, on mul võimalus 1900 13. aastal üle kolida Peterburis, et kus ma astusin rahva konservatooriumisse. Ja mooriva juures 1000 913-st kuni 1500 18. aasta oli siis mul oli soovi asuda marja teadesse, aga sinna ei olnud mul pääsu, sest sinna nõuti okta viste ehkele, kõrgete nurisi, aga te olete just siis vahepeal lähen, vaebene malasid tol ajal baritoni ja minu õpetajad soovitasid mu siiski hakata tenorit laulma. Aga tenori oli kõrge ja pingutab. Ja ma mõtlesin siiski, et parema laulan seda, mis väsitab mind. Peterburis sai Karl Ots rahva konservatooriumist kaasa võrdlemisi heatasemelise õpetuse viljana, korraliku häälekooli ja hingamistehnika. Neil aegadel astus ta rohkesti üles kohaliku Eesti seltsi ist võtmistel ja laulis meeskvartetis, mille võimsaks põhjaks oli Benno Hansen tollal Maria teatri koorilaulja. Puhuti esines Karl Ots ka kinodes tšudes ja päris Yana, kus filmi näitamisele eelnesid toonase kombe kohaselt segakavaga kontserdid. Kõike seda jõudis ta teha leivateenimise raudteeametniku töö kõrvalt. Oo nii nagu ta ma olla. 1918. aastal siirati raudtee, lase Karl Otsa töökoht Moskvasse. Hüvasti tuli jätta rahva konservatooriumi kaija seniste südant soojendanud esinemisvõimalustega Peterburis. Harri Kõrvits kirjeldab Karl otsast kirjutatud monograafias. Kord, kui abikaasad jalutasid džist õie lõi kandis kuulsid nad äkki ühe kõrgema ja kolmanda korruse akendest kõlamas ehtsat eesti tuljakut. Üllatunult jäid mõlemad maja ette seisma ja ruttasid seejärel uudishimust aetuna kiiresti ilma sõna lausumata kolmandale korrusele. Peagi leidsid nad ukse, millel oli silt maskovskayes Danske jooksjastva Moskva Eesti selts. Otsad jõudsid just tuljaku viimase salmi ajaks kohale. Ja kui Karl Ots oma vägevat tenoriga koorile sõnade juures laskem elada kaasa lõi siis pöörasid ning koorijuht kui ka lauljad end suure imestusega ootamatute sissetungijate poole. Nende üllatus oli seda suurem, et otsa kõrge la fermaat koori omast üle käis. Moskva Eesti selts tundis heameelt sellest, et nüüdsest peale sai ta endale tubli ja alati esinemisvalmis solisti. Saate lõpuks veel paar sõna teenekalt klaverisaatjalt, Elsawessonilt. Ma pean ütlema, et et ka luts oli äärmiselt kohusetundlik, äärmiselt distsiplineeritud. Signe kõigis küsimustes ta alati tuli proovi, kus tal oli endal juba pala täiesti viimistletud ja meile ei kulunud kuigi palju aega. Et omavahel veel seda Mitte üle kahe broomi. Siis oli juba täielik julgus olemas välja minemiseks. Väga meeldiv oli kandnud seejuures just nimelt see joonete iialgi ei teinud vahet vähem tähtsate ja enam tähtsate esinemiste vahel. Repertuaar oli väga suur, väga suur ja väga hästi omandatud Karlovas, seal meeldis kõige rohkem laulda ooperiaariaid ja rahvalaule. Ta väga armastas Eesti Rahva raamat väljastpoolt tööd. Niisama meeldib nagu, nagu töö. Väga aktiivne inimene, väga heatahtlik, kõigist oli huvitatud kõigele, elas kaasa. Georg Ots, kelle suures kunstis elas kahtlemata edasi tubli annus ta isa meie esimese tõeliselt võetava ooperitenori, Karl Otsa kunstist ja töökusest, visadusest ja tarkusest on öelnud selgelt lakooniliselt. Ta elas nii väga regulaator korrapärast, elu ja iga hommiku, kui ta. Kas ma mäletan, ta tegi akna lahti ja tegi veel voodis lamades hingamisharjutusi ja neid järjekindlalt iga päev, siis katsun võimalikult rohkem vabas õhus viibida. Suvel oli kirglik kalamees ja alati hoolikalt valmistas ette oma ooperipartiisid. Isegi kui tööd oli palju siste laulmisel helistes vilistamiste klaveri juures sõrmega aitas ennast lõi mõned toonid ja siis vilistas lihtsalt kogu partii läbi.