Te kuulate saadet piirikunst. Tänane teema on väga lai, püüdes hõlmata kujutava kunsti kõrval ja võib-olla just eelkõige filosoofiat, maailmavaadet ja elamise kunstisaade, keskendub Nikolai Roerichi loomingule ja elule. Äsja oli võimalik vaadata Nikolai Roerichi Himaalaja teemalisi maale Tikendi trükis kus oli väljas 62 teost Moskva röörichi nimelisest keskus muuseumist. Ja kõigil neil oli kujutatud mägesid. Näituse korraldas Eesti Roerichi selts ja see sobis hästi tähistama ka praegust aastat mägede aastat. Nimelt on sellise poeetilise nime andnud 2002.-le aastale ÜRO peaassamblee. Enne seda näitust võis röörissimaale näha 91. aastal Adamson-Ericu majamuuseumis, kus oli väljas mõniteist maali Läti kunstimuuseumi kogudest. MINA OLEN Nikolai röörichist kuulnud oma lapsepõlves esimest korda. Ma mäletan seda võõrapärast küll, kuid kergesti meelde jäävad nime kõlamas oma vanavanemate jutus, kes olid vaimselt väga ärksad inimesed. Ja ma sain aru, et selle nime kandja üks suur mõtleja pidi olema koolihariduses temale mingit kohta ei leitud. Ülikoolis siiski vilksatas siin-seal mõni märk Nikolai Roerichi tegevusest. Ja ega eriti teisiti oleks saanud olnudki, sest muuhulgas oli tal kunsti ja kultuurielus ka märkimisväärseid ühiskondlikke ameteid. Näiteks Mirdiskustva esimees sajandi esimesel kümnendil. Nikolai rööriks sündis 1874. aastal ja suri 1947. Viimase osa oma elust pika osa, peaaegu veerand sajandit veetis ta Indias ja läks teise ilma just seal Himaalaja orus, kuulus kus ta siis elas koos oma perekonna, abikaasa ja kahe pojaga. Ja terve tema perekond on tegelikult maailma kultuurilukku sügava jälje jätnud. Nikolai Roerichi maailmavaade, tema elufilosoofia on armastuse ilu ja teadmise sünteesile rajatud. Teadlasena uuris rööris, kui nii lihtsalt öelda, eriti peeneid, energiaid ja inimese ning kosmosevahelist seost energiavahetust ja röörichi järeldused olid tema ajal valitsevate teaduslike ideedega võrreldes mitmeid samme eespool. Nii Nikolai rööris kui tema abikaasa Jelena rööris pöörasid erakordselt suurt tähelepanu laste kasvatamise põhimõtteile rakendades neid kindlameelselt ka oma poegade peal. Peamine, mis röörissite kasvatusteadust võiks iseloomustada, on püüd lasta lapsel säilitada sünnipärast avatust ja loomingulisust räsimata seda juhuslike süsteemidega parasjagu moes olevate argielu käsitlustest. Röörisite tekste on alati meeldiv lugeda. Nendes olevad mõtted on kuidagi igavikulised, tuletades inimestele meelde tõde, et kõik on kõige ja kõigiga seotud ja et igal teol on tagajärg. Rööris oli veendunud, et kultuuril on üks juur kõigile inimestele, kõigile rahvustele, kõigile kultuuri killudele üks juur, aga puul ilu, armastuse ja teadmise puul on palju harusid. Kui rööris nimetas tegusid energiavoogude, eks siis võib seda tõde seda seadust inimesele lähemale tuues nimetada ka külvi ja lõikuse vahekorraks. Mida külvad, seda lõikad. Nimi on Kerttu Soans ja ma olen piiri kunstisaatejuht. Ja täna on stuudiokülalised kiira Narva ja Milvi aasaru kiiramoltšanova on Eesti Roerichi Seltsi esinaine ja Milvi aasaru sekretär. Tere tulemast, Therese, palun teil rääkida veidi selle just lõppenud näituse sünniloost ja neist maalidest, mida siis seal näha võis? Ainuüksi röörichi maalikunstist võib rääkida erinevalt tähendab erinevatel teemadel kõigepealt muinasaeg röörichimaalidel, sellest ta alustaski noorena edasi rööri, põhjamaalaulik röörich, mägede laulik, röörich, teater, Reaalse legendaarse süntees röörichi maalikunstis. Jah, aga seoses hiljutise röörichi näitusega Tallinnas tahaksin öelda, et Eestimaa kultuurielus on toimunud tõesti suursündmus Himaalaja mäed meie jaoks siin on tõeline muinasjutt duma. Himaalaja lumised tipud, meie paekivi või Eesti paekivi taust talk in de köki tornis mõjusid tee sügavalt 62 maali paigutatud kahes reas ja moodustasid pool ringi, luues illusiooni reaalsest maastikust. Ruumi keskel seisev inimene nägi unustamatud mägede panoraami. Kõik näituse külastajad said kordumatu elamusse ja kirjutasid sellest külastajate raamatus. Kuid inimesed olid köidetud mitte ainult mägede maastikuiluga. Röörichimaalidel mäed sümboliseerivad vaimset tõusuteed ja inimene vaistulised, tunneb nende mõju kui sidet kõrgema maailmaga. Vot nii palju oli kunstnikul öelda, et nendel maalidel On templi mõjujõu. Nii on rääkinud mitmed inimesed. Ja neid maale on tõepoolest väga paljud kunsti teadlasedki nimetanud täiuslikuks ja kui mõelda sellele, et täiuslikkus ei ole mitte see kuhu ei saa enam midagi juurde panna, vaid see, kust ei saa enam midagi ära võtta. Nii et kuulajad, kes need pole näinud röörichi maale võiks ette kujutada midagi äraütlemata puhast kirgast. Samas on nad äärmiselt värviküllased ja nendes valitseb niisugune üllas õnnelik meeleolu. Ja värvide poolest oli oli Nikolai rööri kuulsakuleristi Queensi õpilane, tema parim õpilane. Ja kui mainida, et Queensi suutis eristada ühe värvilt salatooni siis kahtlemata tava vaata ei näegi neid kõiki nüansse, mis seal pildil on. Aga ta tunneb seda. Ja need maalid nagu Kiieldaksid sisemist valgust. Ja meister ise on seletanud, et niiviisi mõjuvad need värvikombinatsioonid. Ja kindlasti pakub huvi, kas see moment, et, et kasutatav tempera, mis te, mis ma, milles need maalitud on, valmistas kunstnik ise oma elu lõpuaastail, kuna ta püüdles kõigest täiuse poole ja kvaliteet, mida pakkusid suurimad firmad. Värvide valmistajafirmad teda ei rahuldanud. Nii et terake tema käte soojust on isegi tema värvides. Ja kahtlemata nad ka säilivad selle võrra kauem ja selle peaga nad säravad rohkem. Seal on sügav teadmine selles 62 maali on kõike ühe ühesuurused ja ma ei räägi üldse tegelikult suured. No see on väga hea näite, et maa leib ei pruugigi olla suur, võib paigutada niisuguse etüüdi, taolise formaati võib paigutada maailma mõtet. Neid maale võiks võrrelda ka aknaga teise maailma, siin me näeme maalil kujutatu lasta Himaalaja mäestiku ja tõesti nagu vaataksime aknast ja näeme neid kaugeid mägesid ja läheme sellelt kõrguselt nagu kõrvalasuvalt tipult, mitte alt. Ja, ja need maalid oma lihtsuses, selline lihtsus, kus tõesti ei saa midagi enam ära võtta. Need on kunstniku terve elutee süntees, elude süntees, tama, näivas lihtsuses sisaldab kõikjale läbitud otsinguid ja teid kõiki niaalne on lihtne. On ikka toonitatud, et Nikolai Roerichi maalidel on tegemist kunsti ja teaduse sünteesiga võib-olla püüaksite seda veidi lahti seletada. Nikolai Roerichi maalid on niivõrd teaduslikult täpsed et liustiku uurijad, teadlased on kasutanud neid Himaalaja liustike seisundi uurimiseks 30. aastal. See on muidugi täiesti täiesti vapustav. Vaatajale nüüd muidugi ei ole ka mingi liustike uurija, eks ole, lihtsalt kaunid, aga siis oli niisugune maal üheksandal mineva sajandi üheksandal aastal maalitud nagu taevalahing. Ja nõukogude ajal seda maali. Ta on vene muuseumis Peterburis ja seda kasutati meteoroloogia seminaridel nende õhuvoolud tundma lõppemisel tõesti haruldane juhus, kus kunstnik on sama samaaegselt ka teadlane ja mitte ainult arheoloog. Võib mainida, et tema pilved on ka arheoloog. Sellised. Ja ja nendel maalidel võib tekkida ka illusioon, et sa vaatad, kui mingit läbilõiget näiteks mõnest vääriskivist või või et seal on neid kihte tõesti nii-nii palju ja samas nad ei mõju üldse realistlikuna, kuigi tuleb veel välja, et nad on täiesti teaduslikud. Seal on mingisugune nihestatus siiski, mis annab sellele niisuguse tõelise kunstiväärtuse. Mitmeplaanilisus võiks sellele näitusele, Kikendi köögis rippus ka Kuulus röörichi rahulipp. Mis kujutab endast siis ringis olevat kolme täppi. Need on siis need alustoed, millele siis röörissi arvates kõik peaks toetuma. Ja nüüd ma loodan, et kui me hakkame seda lippu lahti seletama, siis me liigumegi röörissi filosoofia südamele õige lähedale. Kui rööri rääkis kultuuri tähtsusest inimkonna tulevikus siis ta toonitas, et need vaimsed väärtused millest koosnebki tõeline kultuur, need oleksid siis armastus, ilu ja teadmine. Armastus ilu vast armastus loova töö vastu ja armastus teadmiste vastu jäävad need purpurvärvi kolm keta suures ringis tähendavadki neid mõistet röörichil ei olnud midagi vastu, kui seda kultuurimärgi võiks interpreteerida ka teisi näiteks minevikku, olevikku, Tulevikku, inimkonna saavutused lõpmatusse ringis, inimkonna vaimsed väärtused ongi see kõige olulisem iga inimese elus, mis viib elu üldse edasi. Kuigi meil siin nõukogude ajal Nikolai rööri, siis võib öelda, et just palju peaaegu et üldse ei räägitud, sest et ta elas ju välismaal ja oli seetõttu veidi kahtluse alla seatud. Võib siiski kindlalt väita, et maailma avatumatus piirkondades oli ta väga kuulus ja ka see lipp, millest nüüd praegu oli juttu, sellel lipul on ka oma oma lugu ja oma elus ei jäänud mitte ainult röörisi kitsamate tundjate ringi teadmiseks seda lippu lausa kasutatud. Röörichid terve elu on sügav huvitatus inimkonna saatusest võiksin öelda tuline võitlemine kultuuri eest mida Ta kinnitas oma tegudega ja teostega. Ma võiks lühidalt, kui kokkuvõtlikult tekkida mõnedest röörichi elumomentidest, näiteks 21. aastal rööri asutab New Yorgis ühendatud kunstide instituudi kus kõik muusad ühe katuse all. Seal olid samuti pimedate osakond koos raamatukoguga ja osakond puuetega lastele järgmisel aastal 22. loobuma teise keskasutusse, karonomondi. Rahvusvahelisse kunst. Nii kunsti keskuse, mille ülesanne oli kunsti ja ilu levitamine, rahvaste seas, ideed, kunst, kõigile elluviimine, et kunst saaks vastastikuse arusaamise ja sõpruse koostöökeeleks. Keskuse ülesandeks oli samuti levitada massides õiget mõistmist. Ilu ei ole luksus, vaid meie igapäevase eluvajadus. Muidugi rööriche lausa niisuguseid ettepanekuid ju tegin, mis võivad, kui alguses kuulad või loed tunduda kuidagi naiivsed, aga tegelikult on minu arvates vähemalt vastupidi just eriti sügava taju. Ütles nii, et. Et ma olen selle aktiline idealist ja ääre Ja et tõepoolest, et ilu peaks minema Ma-rahwa sekka noh absoluutselt igale poole ta ütles isegi, nii et ilusad ei pea olema mitte ainult muuseumid, koolid, lasteaiad, mitte ainult haiglad, vaid ka vanglad peavad olema ilusad, selleks, et nad lõpuks hoopis kaasa, nii et ta oli tõeline niisugune ilu, jõnger. Ja no ma võiksin loetleda natukene veel, et järgmisel aastal siis 23. tekkis New Yorkis Roerichi muuseum muuseum, mis olid samuti erinevate maade osakonnad. Tiibeti raamatukogu osa ruumidest sisaldasid teaduslikke kollektsioone. Teater oli. Muuseumi juures loodi röörichi muuseumi sõprade ühing, rahvusvaheline organisatsioon eesmärgiga luua sünd tee siis sild lääne ja ida kultuuride vahel. Ja edasi rööri asuta tas Indias Himaalaja teadus uurimisinstituudi instituudiga. Kaastööd tegid paljud Nobeli preemia laureaadid ja sellised inimesed nagu Albert Einstein, Robert millican, Friends Kellogg, Sven Heedin. Roerichi muuseumi ja ühingu juures sai alguse ülemaailmne kultuuril liit. Naisteühendus paneme Erricannessossišin röörichi Rahu lipu pakti komitee. Röörist tegi esildist kultuurimälestiste kaitsmiseks sõja ajal ja dokument sai nimetuse röörichiya rahulikum Pupact. Röörichea Rahu lipu pakti toetasid kohe paljud riigid, kõigepealt Belgia. Seal loodi rahvusvaheline liit Roerichi ja Rahu lipu pakti eest juhatas Belgia kuninglik muinsuskaitse seltsi president Kamil Külping. Samuti röörisi rahulipu pakti komitee oli organiseeritud Euroopa keskuse juures Pariisis ja hakkasid toimuma röörichea rahuli popakti, rahvusvahelised konverentsid. Sellel ajal tegutsesid juba ligi 90 röörichi nimelist seltsi üle maakera. Euroop Ameerika Aasia, Aafrika riikidest ja Roerichi. Pakti ja rahulik Poom toetasid Ameerikas samuti kõik naiste klubid, mis ühendasid ligi neli miljoni naist. Ma kirjutasin välja röörichi. Väga südamlik kutse naiste poole. Naised, tee ju koot ja rullite lahti rahulipu. Teie asute kartmatult elu paranemise vahil. Teie süütate iga kolde juures, kauni tule, loova ja ergutava. Teie ütlete last selle esimese sõna ilu kohta. Teie õpetate neile õnnistatud teadmise hierarhiad. Teie ütlete väikestele mõtteloomingu kohta. Teie võite neid hoida lagunemise eest ja elu esimestest päevadest anda neile San Carlose ja kangelasteo mõiste. Teie ütlete esimestena väikestele vaimsete väärtuste eeliste kohta. Teie lausuti, pühasena kultuur. Riho oli ka kirjanik ja ta haldas väga hästi sõna Milvi aasaru. Teie olete tõlkinud mitmeid artikleid või või vähemalt väljavõtteid pikematest. Ja on ilmunud ja üks raamat 90. aastal reisikirjade sarjas ja sellest raamatust võiks natuke kõnelda, sest kui oli nüüd ette loetud röörisi pöördumine naiste poole, siis arvas ju ka röörichet et naiselement on kordapidavam ja valgustavam, kui seda mees element ja tema vaatamine tulevikku. Nii kummaline kui see ka ei tundu, ta oskas nagu ette nähtud. See selgelt jah, et tal nagu jah, prohvetlike tal olid nagu suhted juba ka tulevikus olemas, energiaga ütles niimoodi, sest kõik on ju tegelikult üks aeg ja ruum ju ka kõik kokkulepe. Nii et sellest raamatust, kui nüüd jutuga jõuda tagasi on ka niisuguseid kohti, mida me saame nüüd praegusel ajal kontrollida, et nii läkski, nagu ta arvas. Ja Milvi Aasaru teie olete just välja noppinud need ennustuslikud kohad, mis mis ju on veel kõige muu kõrval äraütlemata hämmastavad. Jah, seda raamatut mina ei tõlkinud. Aga selle tõlkija poiss karika jah. Aga siin on eriti teises raamatu teises osas aasia südam. On rööris kokku kogunud hulgaliselt oma ekspeditsioonidel. Kuuldud ennustusi, pärimusi, legende, ja üks neist on siin. Parit Polanatest Višnu põranadest, Need on hinduismi, vanad pärimused ja mis nupuga enam räägib kaljuga lõpust. Mil barbarid hakkavad valdama induse kaldeid. See oli 5000 aastat tagasi ennustus ja tulevad maa peale, ajutised isevalitsejad, riiakad ja julma looma loomuga kuningad, kes hoiavad vale kurja poole. Nad hakkavad tapma naisi ja lapsi. Nad võtavad ära alamate väga. Nende elu on lühike ja himud täitmatud. Nendega ühinevad mitmete maade inimesed. Rikkus hakkab kahanema, kuni kogu maailm vaeseks jääb. Väga saab ainsaks mõõdupuuks. Rikkus saab kummardamise põhjuseks. Kirg saab ainsaks sidemed sugupoolte vahel. Vale saab edu saavutamise vahendiks kohtus. Naised saavad üksnes iha objektiks. Rikast hakatakse pidama puhtaks. Rõivaste toredus saab väärikuse tunnusmärgiks. Nii tuleb ta oli, ju kajab ajal pidev langus ja siis tuleb musta lõpul avad taeva kalki. Tema seab maa peal õigluse uuesti jalule. Kui päike ja kuu ja tyhja ja Jupiter kokku saavad, siis tuleb tagasi saatja, valge aeg. See on äratuntav meie praegune periood ja ma tahaks võib-olla sellest raamatust mõne sõna veel rääkida, kuna eesti keeles lugejaskond on väga kurvas seisus, et muud hetkel raamatutena ilmunud ei ole, kui see 90. aastal ilmunud mõnda sarjast Altai Himaalaja. Aga kahtlemata Ta on see raamat jäänud väärilise tähelepanuta. Sest see raamat on palju sügavam kui üksnes reisikiri. Ta on reisipäeviku vormis, see esimene seal taimaale. Aga siit me leiame just nimelt röörisi kui õpetlase kui kunstniku, tema maailmanägemist, tema seoseid mida ta oskab teha, ühendades erinevaid fakte teadlasena. Siin ta otsib ja leiab vastuseid küsimustele inimkonna rännuteedest ja näiteks tema looduskirjeldustes. Siin raamatus näeme, kui meisterlikult valdab autor mitte üksnes pintslit, vaid ka sõnakunsti. Nii et kindlasti väärib see raamat uuesti ka ülelugemist, kes seda ka omal ajal läbi lugenud on. Ja ta ju tegelikult kirjutas ka luuletusi, nii igatpidi kirjanike poeet röörichil oli kokkupuuteid Eesti ka kohe ka päriselt, ta käis mitu korda Eestis ja Haapsalus lahe tänaval on ühe maja küljes isegi mälestustahvel. Nii et röörichil on Eestiga oma niidistik ja siin elavate inimeste hulgas oli tal sõpru ja ta on kirjutanud ühes see, mille nimi on Eesti, kus ta nimetab instit väga ilusti ka paekivi maksta. Kohe märkas seda meie hämmastavat loodusvara, mis ilmselt jättis talle kui kunstnikule sügava mulje. Esimene oli, kui ta oli laps v aastas? Sõna on käinud ja ta meenutab essees Eesti väga ilusti, et ruttu-ruttu olid esimesed eestikeelsed sõnad mis neile meelde jäid. Ja sellest lapse ja külastusest on pärit ka tema mälestused valgest daamist mis jäid väga sügavale hinge ja mis on kajastust leidnud tema loomingus, on olemas sellenimeline maal, temal tema Eestiga seotud loomingust peab kindlasti mainima, merede taga on suured maad. Kaks varianti, kus Ühel pildil näeme Pildi piiri taha pürgivat neiu kuju eesti rahvarõivas mererannas mee kivisel sellisel Haapsalu mere ära tunduval mererannal ja neiu on tuules lehvivate juustega ja rõivad seljas detailitäpselt 13. sajandi rõivad arheoloogi pilguga jällegi nähtuna pussnuga vööl neiu kaitseks kõik need muud asjad atribuudid sinna juurde. Ja teine pilt on ka samanimeline, seal on suures plaanis neiu samuti rahvarõivastes, samamoodi detailitäpselt jällegi natuke teised rõivad on seljas ja käis kannab ta pihlakaoksa. Siin on sümboolsed tähendused, pihlakaks on sümboliseerimas elupuud. Ja see mõttes pürgimus nimetas maalil merede taga on suured maad. On seesama sambale igatsus, selle unistuste maa, igatsus, mis on kõigil rahvastel olemas. Ja näiteks Eesti Eesti nimetusest, kuldsest ajast, kuldsest maast, Kunglast on äratuntavalt sarnane shamba la Kungla. Ja on olemas Tiibeti reisinud seal pühade mägede piirkonnas. Mäekuru, tankla, tankla, Kungla ja ka näiteks selline eesti muinasusundist pärit jumala nimi Taara on Indias, naisjumalanna nimetus võib olla olisega naissoost eestlaste jumal kunagi. Nii et eestlaste rännuteed on ilmselt väga kaugele tulnud. Jah, ja samas kõik sega, illustreerib priorissi veendumust, et kõigi algus on üks. Ja, ja kui nüüd tõesti kuulaja tahaks saada lähemat teavet, siis kuidas on internetiinimene, soovitan pöörduda röörisi seltsi internetileheküljele, mille nimi WWW rööris, punkt ee. Sealt saab siis kõik andmed ka Roerichi Seltsi puudutavad ja seal on ka neid artikleid ka. Ja röörichi selts. Teie asute Tallinnas. Ehte tänaval ja telefon kuus null 193 16. Kuus, null üks, üheksa, kolm üks kuus ja tänan väga teid. Stuudios olid kiiramoltšanova ja Milvi aasa ru, rääkisime Nikolai röörisi pärandist. Mina olen saatejuht Kerttu Soans. Kohtumiseni kahe nädala pärast.