Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Me oleme tehtud, sest samast ainest, millest unenäod me väikest elu piirab uni. Need sõnad kuuluvad prosperole William Shakespeare'i näidendist torm. Teatrilava on see saladuslik paik, kus meie uned elavaks saavad. Tänane saade on pühendatud näitekirjanik William seiks piirile. Eluaastad 1564 kuni 1616. Tema 37 näidendit, ajalookroonikad, tragöödiad, komöödiad on eesti keelde tõlgitud ning Georg Meri elutööna seitsmes köites ilmunud koossonettide poeemide luuletustega. Järelsõnas komöödiat Tõrksa taltsutus on Georg Meri kirjutanud. Tavaliselt seome mängu lapse eaga. Mäng on laste füüsilise, intellektuaalse ja moraalse kasvatuse abinõu. Renessansiaeg oli eurole Bubba kodanliku kultuuri lapsepõlv. Mäng oli täiskasvanu kilgi au sees. Näitlemist peeti universaalseks nähtuseks antiikajast peale levinud idee maailmast kui teatrist elustus tänu renessansi inimese mängukirele. William Shakespeari kirja pandud rollidest ja tema näidenditest oma teatriteel kõneleb Rakvere teatri näitleja, lavastaja ja kunstiline juht Üllar Saar Karemäe. Samuti loeb Üllar Saaremäe monolooge Shakespeari näidenditest. Juttu tuleb lavakunstikateedri 15. lennu esimesest diplomilavastusest. Suveöö unenägu, mille lavastas Kalju Komissarov. Esietendus oli Ugalas 24. veebruaril 1990. Üllar Saaremäe komöödialavastusest palju kära ei millestki. 1997. aastal Rakvere teatris ja kahest Shakespeari tragöödia nimi rollist. Mckbet esietendus Rakvere linnuses 1999. aastal. Lavastaja Ain Prosa. Hamletit mängis projektiteater kell 10 suvel 2013 ja 2014 Rakvere linnuse kapiitlisaalis. Lavastaja Roman Baskin. Head kuulamist. Williamuzeczpir nagu teile meeldib. Teine vaatus, seitsmes stseen, raki monoloog. Tõlge Georg Meri. Maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad. Nad ilmuvad ja kaovad. Inimlapsel on elus palju osi. Vaatusteks on seitse eluiga. Esmalt imik, kes ilatseviate öinab, amme kätel. Siis vinguv koolipoiss, kes pauna, kandes näost hommiku värske, vastu tahtmist roomab. Kui tigu kooliteel. Siis armastaja, kes ohates, kui ahi sepitseb ballaadi armsa kulmudest siis sõdur täis veidraid vandeid habemes kui leopard, auasjus kiivas, järsk ja tülis vilgas, kes otsib seebimulli kuulsust, kas või suurtükisuuski. Hiljem kohtu härra, kõht ümarik, luum, kanu pungil täis, pilk range, Abe korrapärale peas, kulult õed suust targad, kõnekäänud kah mängib oma osa. Kuues iga. On lahja tuhvlikandja, tola Ants kes prillid ninal, nahkne kukkurküljel püks, nooruslik, maailma võrra laiem, kuivanud reiest. Sügavmehe hääl taas murdub laps, Bronics kiiksub ning vilistab ta suus. Ja viimne vaatus. Lõpplauluks veidral sündmusrikkal lool on teine lapseiga. Onustlikus ei hambaid silmi, maitset, midagi. Oled sa mõelnud, et mis see seis pidi, fenomen on, et ka 400 aastat pärast tema surma teda mängitakse. Ja et on maailmaklassika. Kui ma oskaksin ühe sõnaga kokku võtta ühe lausega oleks väga uhke tõsta põhilisi rikkusi või tugevusi näitekunstimaailmas on. Ta on tegelikult see teemade sügavus, mida ta puudutab. Eelkõige loomulikult oma tragöödias selles põrmu kvintessents Sis keda ta inimeseks nimetab läbi Hamleti Su. Meie enda eksistentsi enda olemasolu ja olemine ja selle võib-olla mõtestamine. Seeweebi klassikust, klassiku, et teemad on üleval aegade ulatuvad ja, ja need asjad, mille üle ta mõtiskleb või millele ta peatub need puudutavad inimesi. Ma arvan ka 400 aasta pärast, et inimene ju ei muutu. Masinad meie ümber võivad ju hakata võimust võtma, aga aga inimese sisu jääb ikka selliseks. Ja needsamad igipõlised küsimused on, on eksperdi teostes uhkelt esil. Ma arvan, et see ongi see põhjus, miks teda ikka ja jälle ikka ja jälle lavastatakse, mängitakse. Nix Hamlet ikka jälle küsib olla või mitte olla? Sest see küsimus ei kao. Meil ei ole antud vastust, kas siis olla või mitte ja kas on üldse meie õigus selle asja üle otsustada. Ja, ja loomulikult tema fantaasia, ütleme siis komöödiate või on ka kuskilt kohast piiritu, mulle tundub ja ja see on see, mis kutsub tegijaid uusi vorme leidma või, või nende teostega ikka ja jälle kokku saama. Tänavu ma olen kuulnud, et vähemalt kolm suveunenägu tuleb teatrites. Aga 15. lend alustas oma teatriteed avalikkuse ees Shakespeare'i komöödiaga suveöö unenägu. Sinul oli seal roll, aga see ei olnud vist päris see algus, mida sa ihaldasid. Ja kui ma nüüd tagasi kerin mälus, siis ma ikkagi elasin väga üle seda, et ma olin üks käsitöölistest ninaga Snaut, kellel siis näitemängus oli kanda müüriosa. Sellel ajal, kui teised kursusekaaslased silkasid ringis lugesid kilode viisi Shakespeari värsse, armastasid laval tegid koomilisi suurrolle siis ma olin sõna otseses mõttes selline taustategelane. Neid oli õnneks veel ei olnud, ainult mina, aga, aga ma elasin seda üle. Ja loomulikult üldse mitte sisuliselt. Et selles rollis ei ole mul midagi teha või selles loos ei ole mul midagi teha, vaid pigem oli see selline väline mõjutaja, et kui mu vanad klassikaaslased tulevad mind vaatama minu enda kursuse esimest diplomile lavastuste, et no mis meie Üllar siis seal kahe aastaga õppinud on siis ei olnud mul neile õieti midagi näidata, et see pani mind hirmsasti põdema. Hiljem on jääk rääkinud Jaanus Rohumaa, kes mängis armastajat ja tema põdes hoopis teist asja, tema põdes seda, ta pidi ringi jooksma valges aluspesus ja pikk makaron, nagu ta sellel ajal oli, tunnista ennast kohutavalt halvasti. Aluspesus handaalides ringi joosta. Tema põdes seda, et tal on nii suur roll ja, ja ta ei suuda sellega hakkama saada. Vastupidiselt minule, kellel mul oli täita müüriosa. Williams väikspüür, suveöö unenägu, viies vaatus esimene stseen nööri monoloog. Siis näitemängus minus nautil täita on müüriosa. Mina muud ei näita. Kõik säärast müüri ette kujutada, kui mille sees on mingi lõhe, mingi pragu ning füüramused Hizbe sellesama prao kaudu salapeavad sosistama. Sest savist lubjast Grofist näete ära, et olen müür, see on mu loomub ära. Ning kural, kuda hüval praod või avad, on need, kust armastajad sosistavad. Nüüd roll on läbi, müürillijad haaval liig, mina, müür. Eili kauem laval. Ja järgmine oli siis ilmselt töö lavastajana, sa võtsid ka ühe Sekspedi komöödia teha. Võib-olla küll tõesti nii pikk paus seal vahel oli. Ugalas Shakespeare'i ka kokku ei puutunud ja Rakveres? Jah, ma lavastasin ise, palju kära ei millestki. See oli mul esimene sellelaadne peanäitejuhi koha täitmist, töö. Et asjast õigesti aru saada. Peanäitejuht tihtilugu peab lavastama materjale, et täita mingit auku repertuaaris. Ta ei pruugi olla seda materjali väga pikalt hinges kandnud või seda väga kaua teha tahtnud või, või muid asju läbi mõelnud, lihtsalt saatus mängis mulle noorele peanäitejuhile kätte sellise vembu, et üks lavastaja, kes oli loobunud oma lavastuse tegemisest temaga kokku lepitud perioodil jättis oma töö tegemata ja mul tuli kiiresti välja mõelda, mis lugu sinna siis sobituks. Ei, ma mõtlesin, et olen juba nii kaua vutt küll, et võiks eksperdi lavastada ja ise sealjuures ka veel mängida. Kuna Rakvere teatritrupp oli väga väike ja on siiamaani siis asjaolude kokkulangemisel maise lavastasin, ise mängisin. Selle perioodi veel tagasi mõeldes oli väga põnev ja kirgas prooviperiood. Mängisime, improviseerisime, leiutasime, tundsime kõigest rõõmu. Aga veidral kombel, kui see esietendus oli ära olnud, publik teda väga tormiliselt vaatamas ei käinud. Nii et ta jäi selliseks ütleme, selliseks keskpäraseks saavutuseks minu noore lavastaja teel. Ja, ja see tükk on mul veidi ikkagi veel hinge peal, et Hiiumaa kunagi teen selle veel uuesti. Kuidas sa üldse suhtud Shakespeari komöödiate, see on ju ka neid, kes ütlevad, et see tragöödia ja võib-olla ka ajalookroonikat mõned on tema tegelik stiihia ja komöödiad on natuke kahtlased. Ma kuskilt kohast nõustun sellega, sest et kui me räägime väga tõsiseltvõetavate stragöödajatest olgu see siis Roomeo, Juulia Hamlet, Mcbet kaotello miks mitte kuningas Liir siis nüüd on tõesti sõna otseses mõttes maailmatase. Nüüd komöödiate puhul võib küll väikese sellise skepsisega öelda, et noh, need võib-olla peaksid sinna aega jääma. Sest seal on esiteks väga paljusõnalised ja võib-olla ka juba tegelikult erinevalt Kragöödiatest ajast võib-olla kuskilt kohast maas. Aga neid on ka erinevaid. Sedasama suve unenägu, millest nõiavestlus algas, on vaieldamatult üks komöödiažanri pärle. Kõige sellega, mida see näitab, ainult puudutab alates sellest müstilisusest ja haldja maailmast ja kuni siis nende madala laubaliste käsitöölistele välja, kes arvavad, et nad on kõvad näitemängumeistrid ja sinna juurde kõik need võimumängud ja, ja muud asjad. Et suveunenäos on see tõesti kuidagi väga kristalselt esindatud kavuses exceli paremik. Samas üks hoopis teist masti komöödia, mille puhul isegi võiks žanrit vaidlustada näiteks Veneetsia kaupmees, mis minu arvates ka ei aegu Täiesti nõus. Veneetsia kaupmees on ka suurepärane näidend ja, ja see on muide üks roll, mille peale ma olen ka vaikselt mõelnud kunagi. Selles näitemängus sai uut. Ehk siis peategelane peaaegu et. Ei ole saatus andnud mulle võimalust seda rolli mängida, aga õnneks on see vanamehe roll, nii et aega veel on. William Shakespeare, Veneetsia kaupmees. Kolmas vaatus, esimene stseen. Shailoki monoloog. Ta oli harjunud mind hüüdma liigkasuvõtjaks pidagu ta silmas oma võlatähte. Ta oli harjunud kristlikust ligimesearmastusest raha välja laenama. Pida, kuidas ilmas oma võlatähte tamminud, teatanud mulle pool miljonit kahju teinud ta irvitanud mu kaotuste puhul pilganud Mukasusid laimanud murrahvast aia, rub luhta mu tehinguid, võõrutanud mult sõpru, ässitanud mulle kallale vaenlasi. Ja mis on selle põhjuseks? Olen juut. Käsi uudil pole silmi. Kas juudil pole käsielundeid, ihuliikmeid, meeli, ihasid-kirgi? Kas ei toideti teda salatoiduga ei haavata, samade terariistadega? Ei põe ta samu haigusi. Ei, arstid, edasemad rohud, ei tee talle sooja ning külma sama suvi ja talv, mis Kristlastelegi. Kui torkate meid, kas meist ei voola verd kui leid kõditate, kas meil ära? Kui leid mürgitate, kas me ei sure. Ja kui teete meile ülekohut, kas me ei tohigi siis kätte tasuda? Kui oleme needsamad, mis teiegi kõiges muus siis tahame sarnaneda teiega selleski. Kui juut teen ülekohut kristlasele, milles seisab, siis kristlase inimlikkus, käte tasus ja kui kristlane teeb ülekohut juudile, milles peaks olema selle kannatlikkus, võttes eeskujuks kristlast? Eks ikka käte tasus õelust, mida te mulle õpetad, seal tahan ma ellu rakendada. Ja oleks hullahti, kui ma oma õpetajaid üle ei trumpaks. Aga küll jõudsid sa siis ära oodata traagiliselt suur rollidki ja kõigepealt siis šoti näidendi Mcteti. Kas sul on ka see ebausked? Selle näidendi nime ei tohi. Tähendab, ma olen kusagilt kuulnud, et need, kes on seda rolli mänginud, võivad vabalt mägrad välja öelda. Kõikjale seda õlle või au olnud nimetatagu seda šoti läind andeks. Aga selle looga oli sedasi, et sõna ma tahtsin, tõesti ei saa teha, nii, ma tundsin, et ma olen just nimelt selles vanuses ja vormis et peaks sellise asjaga rinda pistma. Ma olin 30-le selles vanuses. Ja Ain Prosa rääkides, kes pidas seda või peab võib-olla siiamaani Nonii üheksa eksperdi parimaks näidendiks ei olnud üldse pikalt vaja veenda vaid temaga vesteldes saime mõlemad aru etet, see on nüüd see lugu, mida me koos teha tahame. Ja Rakvere teatri suvelavastusena taga Rakvere linnuses esietendus. Sellega oli veel seotud paar lõbusat seika. Esimene neist õnnestus. Ja teine middle. Esimene seik oli see taim kysis, et kes võiks olla leedi, et ta võiks olla vanem, kuna tekstis mitmed märgid näitavad, et nad ei ole päris üheealised. Neil on teatav vanusevahe. Ja esimese mõttena kargas mulle muidugi pähe Anu lamp. Tema kättesaamine linnateatrist osutus päris keeruliseks. Aga ma arvan, et teene selles, et Anu meie lavastuses osales onul endal kes oma veenmisoskust kasutades suutis peanäitejuhile selgeks teha, et on vaja ära käia. Ühes teises Eesti teatris ühe projekti juures, mille nimi on teine, oli see, et me olime nii uljad, et otsustasime, et ega keegi muu ei peaks kirjutama nakati etendusele originaalmuusikat kui Arvo Pärt. Ja läbi Tõnu Kaljuste õnnestus mul saada tema telefoninumber Saksamaal. Vestlesin tutvustasin ennast, et siit Rakverest teie kodulinnast helistan. Nor, peanäitejuht Üllar Saaremäe, sooviksin tellida teie sulest muusikat sellisele suurele teosele nagu Mcvet. Kärt vastaselt. Pakkumine on väga intrigeeriv ja ta kindlasti tegeleks sellega. Ta plaanid on umbes viieks aastaks ette kinni ja ta ei leia lihtsalt aega. Me leppisime selle vastusega, pöördusime Ardo Ran Varrese poole. Ja seda perioodi ma mäletan ka väga põneva ja kirkana. Ja seal juhtus ka neid õnnetusi, mille tõttu peate nimepidi välja. Ei nimetata. Mitte küll nii traagilisi teater oleks maha põlenud või keegi oleks pärast lavastuses osalemist hulluks läinud või kaela murdnud. Meil päädis sõrmeluumurdudega nii, et minul endal löödi kontrolletendusel kohe esimese oma võitlusstseenis parema käe väike sõrmeluu puruks. Need esietenduse mängisime kipsis käe ja mustasidemega mis oli väga märgiline selle surmava käega väejuhi kohta. Teisel etendusel ehk esietendusel murdis Malcolm Belmo väli oma sõrmeluu. Nii et kui me mõtlesime, kaks korda publikule mängitud, kaks sõrmeluud on läinud, mis siis veel ees seisab. Ja juhtuski ühte koma teist, et kukkus trepist alla. Sõdurpoisse, kes meil mängisid kaasa oli kiirabil päris mitu korda siin asja küll lõhkiste peade ja ja, ja vigastatud põlvedega. Aga õnneks nii see jäi. Kui teha, mis saab tehtud tehtava, see siis peaks ruttu. Kui salamõrv võiks oma võrku köita tagajärjed ja nõnda õnnestuks, et ainus hoob kõik igaveseks lõpetaks siis siin sel aja kitsukesel kohtupingil Me hülgaks igavikku. Aga ikkagi, meilt nõutakse siin vastust. Õpetatud saab vaevalt kätte veretöö, kui juba see pöördub leiutajate suhtlema ja rangelt ausa käega. Õiglus tõstab me enda seatud mürgisegu peekri oma suule. Kahekordselt kindel ta on sest olen tema hõim ning alam. See topelt seob mind. Ja kui võõrustaja ma peaksin tõrjumada mõrtsukaid ja mitte käima nuga peos ning tal on olnud krooni kandjana nii helde, et pasun keeli nagu inglid, kõik ta vooruseta tapmist, tauniksid ja halastus kui paljas sülelaps, kes Rajul ratsutab või taeva keerub, kes sõidab õhu nähtamatuid Hoostel Theo õudust uhkeks, kõigi silmisse. Et pisarais upuks tuul. Mulgannusteist pole ergutamas kavatsust, kui käeliv auahnus üles lööb. Ja kukub üle kaela. Ta võinuks surra teisel ajal hetk selle sõna jaoks, siis leiduks jälle homme, homme, homme taas vankumatult sammul, päevast päeva, mil loetud aja viimse Silvini. Kõik eilsed valgustasid narridele teed. Põrmusesse surma otsas küünal. Meie elu pole muud kui varjuhind. Kui väeti näitleja, kes vangub, veikleb sellviivul, mis ta päralt üle lava. Ja kaob siis kuulatuks kui hullu jutt. Täis helinat ja raevu, millel tähendust ei ole. Kui me rääkisime erinevatest kontseptsioonidest. Roman Baskin tuli väga selge lavastaja kontseptsiooniga Hamletit, tegema selles võimu Raamat poliitilist näidendit. Kuidas sina nimiosalisena sellega kohanesid, oli selles mingeid tõrkeid, oli see kohe vastuvõetav? See kontseptsioon oli mulle kohe vastuvõetav ja minu meelest ta tegelikult ongi väga-väga tugevalt poliitiline näidend. Või võiks isegi öelda, et ennekõike kogu see filosoofia, mis selles näitemängus on või Hamleti tegelased endas on väga oluline. Aga see ei välista selle näidendi poliitilisust. Nüüd mul oli endal väga raske küll, kohati eemalduda sellest kujutluses sellest prints Hamleti kujutlusest kes meil ju kõigil kaasas käib kasvõi visuaalselt üleni must sukkpükstes, valge kraega pea luges, seisab valgussõõris ja räägib eluga rõõmusest. Prooviperioodil mu meelest me saime väga vägagi üksteisest aru, aga kusagil vahetult enne kontrolletendust jaga pärast publikule ette mängu ja suisa enne esietendust tekkisid meil teatavad Arusaamatused. Lavastaja arvas, et ma hakkan vajuma sellesse nii-öelda klassikalise Hamleti mängimise ritta. Seda ei tundnud. Ja Ta andis mulle võib-olla veidi teravamad ja konkreetsemad ülesanded enne esietendust just nimelt. Ja võib-olla esietendust mängides ma ei olnud veel päris paigas iseenda jaoks, sest et ma püüdsin neid kahte asja ühendada. Ja eks see esimene suvi niimoodi mööduski, et iga etenduse järel olime lavastajaga arutelu, kuhu siis edasi ja kuidas ja nii edasi ja nii edasi, kuhu liikuda. Ja nüüd, kui järgmisel aastal kordasime siis tundus, et ma olin millelegi väga-väga pihta saanud ja lavastaja oli selle kõigega nõus. Nii et tegelikult ma arvan, et lõppresultaadina siiski saavutasime selle, mida, mida Rowan oli mõelnud. Ja ma arvan, et ma tegin ka ise ära selle Hamleti, keda ma mängida tahtis. Olla või mitte olla? See on küsimus. Mis oleks üllam vaimus taluda kõik nooled, mida vali saatus paiskab või tõstes relvad hädamere vastu vaev lõpetada surra, magada, muud midagi. Sest nõnda uinudes kaoks hingepiin ja kõik need 1000 häiret, mis meie liha pärib looduselt. See oleks lõpetus, mis hardaste uni haldada. Surra. Võib-olla undki näha? Siin ongi konks. Sest see, mis unenäod meil võivad tulla selles surmaunes, kui maise möllu puntrast pääseme. See paneb kõhklema. Siin peitub põhjus, miks viletsusele iga on nii pikk kes taluks aja alanduste torkeid rõhu ja kalkust, kõrgi solvumisi, põlatud, armu piinu, kohtu aeglust, võimu, jultumust ning jalahoope, mis malbe teenikus saab väärituilt kui ennast igaveseks vabastada võiks. Paljabussiga kes koormat kannaks ja higistaks ning ohkaks elu vaevus. Kuid kartus millegi ees pärast surma sel uurimata maal, kust ükski rändur ei tule tagasi ei rabaks tahet mis pigem talub tuntud albusi kui pageb teiste tundmatute juurde. Arutledes alaks lööme kõik. Süüdistuse loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur, kahvatus ning lennukad ja tähtsad ettevõtted. Teelt argutuste tõttu kalduvad ja. Kui siin oli juttu, et kellelegi jaoks on läkvet lemmiknäidend, kuidas sina kõrvutaksid? Mc peteti Hamletit, keda sa nüüd mõlemat oled mänginud. Et teel Hamleti poole. Räägi nende kahe näidendi mõjust iseenda jaoks. Ega ma Hamleti peale tegelikult ei ole nagu üldse mõeldagi. Et see kunagi minu teele satub, võimul õnnestub seda rolli mängida. Kunagi kadunud Mati Unt, küll plaanis teha minuga tuhamägede Hamletit, nii ta seda nimetas. Kusagil Kiviõli kandis vabaõhuetenduse taustaks tuhamäed. Ja mulle tundus, et sa mõtled teda ennast ka kuidagi erutas, veenis, aga, aga meie erinevatel põhjustel selle koostööni ei jõudnud. Ja siis läks ju aega Hamlet onu teatavas vanuses siiski minu jaoks oli see suur ja oluline märk, et see vanus hakkab mööda minema. Ja. Tundus mulle natukene nagu veider kuigi seda on eesti teatris väga edukalt tehtud ja Ants Eskola suurepärane. Hamlet on ju? On ju niimoodi sündinud. Aga ma ei mõelnud selle rolli veel eriti enam. Kuni siis ühel hetkel, Roman Baskin tuli oma väga põneva ideega. Mina ei ole seda meelt, kes paljud ütlevad, et Hamlet on suhteliselt keskpärane näidend ja seal on üks monoloog. Ja üldiselt niuke hämule krimka on see lugu. Minu meelest on tegemist hea näidendiga. Siin me muidugi võime muidugi vaielda, kas magnet näidendina on tugevam kui Hamlet, aga aga ma ei võtaks endale seda õigust neid neid asju siin lahkama hakata. Ja Hamlet on võib-olla hajusam ja võib-olla mitte nii konkreetne näidend kui näpet. Jahamletis näidendina võib olla jäetud lahti paljusid otsi, nagu tabelist on, selgelt on öelnud oma kirjutises Hamletist. Tema peab ametit, tegelikult sektorid oleks nõrgemaks näidendiks. Ja tema on nimetanud, et juua ei ole autor ise saanud neid otsi kokku sõlmida või jäänud kuidagi oma soovidele tahtmistele alla. See võib olla selline kirjandusteaduslik vaatepunkt, aga näitleja seisukohalt on äärmiselt mitmeplaaniline ja väga, väga suurte võimalustega teos. Ja minu meelest on see näidend, mida on võimalik vastavalt kontseptsioonidega täiesti erinevalt lavastada ja, ja seda fookust või rõhuasetus niimoodi muuta, et me tegelikult näeme täiesti erinevaid lugusid. Mis minu meelest on seal näidendi pluss? Mähkmed on märksa konkreetsem, selgem lugu, kuidas ühest väga heast sõdurist saab mõrtsukas kes sõdurina on väga tugev isiksus. Aga läbi mõrvakuningaks saanuna laguneb täiesti koost. Ja see inimlik poolus mõlemas näidendis olemas väga tugevalt. Kui Hamlet arutleb oma põhimonoloogiks selle üle, mis saab pärast surma. Ja kas enesetapp oleks lahendus. Siis läkvet ühes oma põhimonoloogiks arutab selle üle et kui, kui mõrva eest ei peaks võtma vastutust või kui seda vastutust sellepärast ei pandaks, kas seda oleks siis lihtsam sooritama või ei oleks. Ja ka märkmete juba minu meelest oma mõtisklustes selleni, et et see teispoolsus siiski Seda sammu teinuna juba sel hetkel küll veel mitte sel hetkel ta ei ole veel tapnud, aga ta on juba teel sinna. Ja nagu me teame, aga selle sammu astub mõrvariks ta saab. Shakespeari arutlus inimeseks olemine õiguse õigluse üle selle üle, mida me võime inimestena endale lubada iseenda vastu teiste vastu. Kas meile on antud nii-öelda jumala staatus? Et minu meelest need on need väga olulised teemad, mida Shakespeare puudutab? Kui kaks nii olulist seikspiri rolli mängitud, kas kuskil kuklas on mõni unistus, Cinzaylokid sai mainitud, aga keegi veel? Noh, eks neid uhkeid rolle on tal küll kirjutatud näitemänge, mida võiks ikka jälle teha. Olgu see või Richard, kolmas võib-olla mingil hetkel Jaago Huvitaval kombel hotello mindi isegi nii väga ei tõmba, aga võib-olla ma ei ole osanud seda rolli niimoodi lugeda. Üks tsitaate või või lauseid, mis erinevas sõnastuses vilja meil kordub, on see, et kogu maailm näitleb Almanni hiigelnäitelava. Kuivõrd siis, kui teistpidi küsida, kuivõrd teater sinu jaoks on maailmapeegel, kuivõrd teater saab maailma parandada? Tuleb teatrisse ju tegelikult saama mingisugust tagasisidet ma eeldan kas siis ümbritseva maailma kohta või, või aegade kohta, mis on juba möödas või aegade kohta, mis seal ees. Ja kindlasti ootab ta äratundmist, nii nagu me peeglisse vaadates loodame, et see, keda me seal näeme on meile tuttav. Võib-olla ootab inimene, et see, keda me seal peeglis näen, märksa noorem ja ilusam kui sa vaataja ise. Et nojah, teater peegeldab Peegeldab maailma ja võib-olla ka kõver peegeldab. Vastavalt siis žanrile. Nüüd kas teater suudab või saab maailma parandada? See on üks väga oluline küsimus. Kunagi päris alguses Rakvere teatrisse läksin, umbes sellel samal ajal. Meil sai lavastatud palju kära ei millestki ja õige pea tuli Mcat. Töötasime sellise teatri tuumiku või ajutrusti ka arengukava kallal ja seal oli üks väga oluline küsimus. Ma mäletan, et see koosolek kestis meilt tunde. Kolm-neli tundi, kui mitte rohkem arutlesime ainult selle punktile. Ja kirja läks lause. Rakvere teatri eesmärk on maailma paremaks muuta. Ka see on õnnestunud ja kas üldse on võimalik? Raske öelda, kuigi ma tegelikult kipun kahtlema. Aga ma arvan siiski seda, et kui teatrist lahkub kas või üks inimene kelle me oleme suutnud paremaks muuta ja see inimene läheb ellu, läheb maailma hakkab omi asju toimetama siis see väike miski, mida see inimene teeb, et maailma paremaks muuta toimib. Siit mõttelises seoses on teater ju väga otseselt seotud. Partooni mõelnud suisa sedapidi tema väljend julmuse teater, et kui kõik need sõjad ja ja vägivalla aktid ja, ja kogu see vaesuse ja kriisid saaks teatri härran näidatud, ära mängitud siis publik näeks, kui õudne see on. Ja püüaks maailma parandada, aga tema jäi ka selliseks realistiks, aga aga maailma parandada läbi teater on püütud ja ma loodan, et püütakse endiselt ja püütakse ka tulevikus. Ja mina olen üks neist. Mis valelik vilets orima küll olen? Kas pole hull, et siin see näitleja võiks paljast mõttest lähes kirest und nii südamesse võtta kujutlust, et selle mõjul nägu läks Talgaaneks pilk niiskeks, ilme nagu segaseks hääl murdus. Ning kogu ta olek järgi seda kujutlust. Põhjust polnud mingit. Või siis kuuma mis on talle Kuubast või Kuubal temast, et tema pärast nutab. Teeks, kui vallandaks ta kire, sama ajend ja märgusõna, mis minul. Siis uputaks ta lava silmaveega ta hääle kõva kõrvu, lõhestaks Tajaks hulluks, süüdlased ja araks, teeks süütudki ning segadusse viiks kõik võimet silmadele kõrvadel. Vedel logard lorutan kui unimüts, kes tuim on, omas asjas sõnagi ei lausu isast. Ehk küll ta kallis elu ja kõik varasaid neetud röövliroaks. Ma olen ainult üks, mul on tuvimaks, ses puudub sapp, et mind kõrvetaks. Sest muidu oleks ammu selle orja Raitega ma taeva raisakulle Luumanud. Seal rõve lurjus, verine ja himur, reetur, ilge verepilastaja. Autu, julm ja kiimas kaabakas. Maren Lehesel. Tore lugu küll, et mina, poeg, kellelt kallis isa mõrvati, kes taeva kui ka põrgu õhutusel peaks tasuma, kui lirva endal südant vaid sõnadega kergendada võile kukkur vanduma, kui ehtne hoor? Ajud tööle. Ma olen kuulnud, et süüdlasi, kes näitemängu lähevad nii hingepõhjas, halvab lavakunst, et süülad kohe üles tunnistavad. Üht näitemängu lasen mängida, mis minu isa tapmist umbkaudu kujutab. Claudius ilmet, jälgin ta hinge katsul. Kui ta võtab, siis tean, mis teie, ma käin. Vaim, keda nägin, võis saatan olla. Saatanal on võimega meeldiv kuju võtta ning olla võib, et minu nukrutsema meele nõtrust ta mu enda hukatuseks kasutab. Vaja läheb mul tunnistusi kindlamaid, kui see. Jah, mõrv on tumm, tal pole keelt, kuid kõnelda võib imelisel viisil. Las näitemäng siis näidatagi nüüd, kas on siis Klauljusel või pole hingel süüd? William Shakespeari lavamaailmadest kõneles Üllar Saaremäe. Tema esituses kõlasid monoloogid Shakespeare'i näidenditest, nagu teile meeldib suveöö unenägu. Veneetsia kaupmees Mcbet ja Hamlet. Tõlkinud Georg Meri, Jaan Kross. Luuleruumi helirežissöör ja muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Saate koostas Pille-Riin Purje. Kuulmiseni.