Läheme tööna tagasi viiekümnendaisse, aastasse, kui nõukogude inimestest püüti välja juurida kapitalismi kandeid. Nõukogude Liidu vilunud vabariikides, oli see protsessi edu ka balti riikides tunduvalt raskem, sest siin olid kapitalismi gigandid isegi vanemate klasside õpilastele üsna hästi meeles. Üks valdkond, kus see väljauurimine käis täiete tuuridega oli levimuusika ja selle kõige kapitalistlikum žanr sees. Pole siis ime džässiplaat ei tehtud ega levitatud ka neid, mis olid tehtud nõukogude liidus enne mainitud välja juurimis kampaaniat. Mäletan, et Pärnu turul, mis asub Silla ja enda teatrivahelise haljasala kohal müüdi vanus, sellak, plaat, nende seas ka eelmistest okupantidest maha jäänud saksa plaate päris korraliku tantsumuusikaga, mis arvestades ka Saksamaal valitsenud sassi keeldu oli üsna reipad džässirütmiga. Ostsin neid sealtpoolt tosinat, kuid nad jäid minust Pärnusse ja kadusid, kui ema õega Nõukogude Liidu idapoolsetele aladele elama saadeti. Ometi sattusin, olin unustanud, millal ja kus Nõukogude liidus tehtud plaadile, mille etiketil oli lakooniline kiri Ahota saad Tigrom ehk tiigrijaht Hizbonjäätwocalle ansamblil esitav vokaalansambel. Sellesse informatsioonist piisas pikemalt kaalumata, ostsin plaadi ära ja mu rõõm oli kahekordne. Kodus selgus, et esitaja oli kuulus kvartett Mills Brothers. Plaadi teisel poolel oli samuti nende lauldud vana lööklaul Sammowli seis. Tõenäoliselt oli plaat tehtud siis, kui nõukogude liidus pressiti lääneorkestrite Prei noobli ja teiste plaate muidugi ilma igasuguse litsentsita. Tolle plaadimüüki sattumine oli emba-kumba kas kuratlik plaan või kaubandusmeeste teadmatuse vili. Igatahes võis peale minu veel hulk vokaalansambli sõpru nautida vendade Millsi eeskujuliku silp, vokaali ja sordiiniga, trompeti imiteerimist.