Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge. Külas kaks noormeest, jaanilaupäeva öösel läksid nad põlluvahelist teed pidi kodu poole, ilus oja, aeg oli, mehed jäid karjaaia äärde kivi peale vähekeseks istuma. Istusid, istusid äkki näevad, üks naisterahvas tuleb lüpsi käes, isi lööb lüpsikuga ühele poole ja teisele poole vastu rohtu saanud naisterahvas veel lähemale. Siis poisid kuulnud, kui too lugenud, kuuendal ja kohupiim seitsme valla pahane või kõik minule kõig minule. Ja siis lugenud jälle, et kokku kokku koorekene esimene kord siit külast teinekord sealt küljest kolmat põhu säält külast, kel Lehto Olüpsikuga kelgitstokipuga kõnnid minule kõig minule ida oli kõndinud ja kõnelnud poisid olid isekeskis arutanud, et mis sa arvad, õige lääne, teen talle vähekese koobiva ja vahast hoida ja siis teine ütelnud, et mine ikka pealegi siis poiss jooksnud naisele selja tagant salaja järele andnud mütsiga küüru pidi ise hõiganud hoopis minule kus siis nõid pannud küla poole pühkima. Ega ta tohtinud kellelegi kurta ka Cartised siis vaesed külarahvas saab kuulda, kuidas tema endale või õnne käima nõidumas. Aga imelik lugu oli selle poisiga, kes hoopis minule hõikas, terve suve lüpsid selles peres lehmad, nii palju piimapütid kasvasid või täis nagu iseenesest jätkus endale süüa ja teistele müüa. Tere nüüd ma sain lõpuks Terjega ära öelda. Ja täna on ju jaanipäeva hommik ja meie ei ole stuudios üldse mitte onu Giorgio koos. Ja üldse stuudios ka ei ole, vaid oleme hoopis keele ja Kirjanduse Instituudis, räägime juttu. Pille Kipliga. Ja jaanipäev on tõesti väga tähtis päev, eestlastel ja see on küll ühte raadiosaadet väärt ja tegelikult rohkem ka. Jaanipäev on ju päikesepüha. Vanadel eestlastel oligi kaks kõige suuremat püha, üks oli jõul siis kogu aeg loodeti valguse poole, valguse poole. Ja jaanipäev. Ma tahan nüüd see valgus käes. Ööd on kõige lühemad ja päevad on nii pikad, kui meie laiuskraadil veel üldse olla saab. See niisugune erakordne aeg, niisugune looduse pöördumise aeg, see on alati kuidagi ärevaks teinud, alati on arvatud, et midagi võib juhtuda ja midagi saab mõjutada heas või halvas suunas ja see jutt, mida siilipoiss nüüd meile jutustas, see ju rääkis ka sellest, et just jaanilaupäeva öösel oli võimalik seda koort ja piima ja loomade tulukust mõjutada. No nii, siukest mõjutamist on rohkemgi, küll on käidud lehmadega mingi metalltükk sarvis ümber lõkketule, küll on mõjutatud mitmed muud moodi jaanitule mõju, isegi on ju nii tähtis, et jaanitulesid pidi nii palju oleme tihest jaanitule kumas teiseni paistab see maa, mis nende tulede vahele jäi, kuhu jaanitulekuma paistis, see oli õnnistatud maa ja see pidi hästi vilja kandma. Nii et kuidas nüüd on, kas teil oli ikka igal kerel ja igas endise kolhoosinukas oma jaanituli, olid need jaanituled nii suured, et, et tõepoolest ära õnnistas, oleks pidanud seda juba paar päeva tagasi hoiatama, aga no nüüd on niimoodi. Mina muidugi nägin küll tulesid päris palju. Aga, aga kuidas metsas on, kui metsajaanituld ei tehta, hakkas, siis mets jääb õnnistuseta? Metsas muidugi peab olema ettevaatlik ega ei olnudki juttu sellest, et metsa peab tulekuma paistma, oli juttu, et viljapõllud peavad saama tule paistel, õnnistatud kõik see on ikkagi niisugune asi, mis on, mis on seotud Eesti rahvausundi ka. Ja mul on siin 10 kena kirja mis on kirjutatud nende ussikuningasaadete põhjal. Ja sellega seoses ma räägiksin paar sõnakestki eesti rahvausundist. Need ei ole mitte laste kirjad, vaid need on lastesaatele tulnud eakamate inimeste kirjad ja need on niisugused toredad õpetlikud. 10 tükki on, pooled on Saaremaal, et üks on Hiiumaalt. Paar tükki on Harjumaalt ja paar vanaema on salapärased olnud, ei ole isegi ütelnud, kus kohas nad on elanud ja kus kohas seda ussikuningat näinud, aga ussikuningas on ka üks nendest rahvausundimomentidest, millest me võib-olla nii palju tea, kui me peaksime teadma või kui me tahaksime teada õieti nii. Ja see ongi niisugune inimeste elus ja filosoofias. Huvitav, et kui päriselt ei tea, siis mõeldakse välja ja kui ei oska seletada, siis mõeldakse välja ilus seletus. Ja selle tõttu ongi meil rahvaluules ju niisuguseid palju palju niisuguseid huvitavaid, huvitavaid jutte ja, ja seisukohti ja uskumusi. Ja nüüd ma natukene räägiksingi nendele kirja kirjutajatele, endistele lastele, nagu nad on siia juurde kirjutanud, üks on vist 67 aastane ja teine on isegi üle 70 kui teisel aastatuhandel enne meie aja arvamist eestlaste esivanemad läksid rändkalastuselt ja rändjahinduse tüle põllupidajateks hakkasid alet viljelema võsa ja metsa maha raiuma ja sellest põldu tegema siis natukene muutusid ka nende uskumused. Kui enne usuti maa ja taevahaldjaid ja maa ja taevaisasid ja emasid, siis läks uskumus hoopiski üle. Nagu konkreetsemaks hakati uskuma veehaldjaid, kes pidid siis kastmise ja vihma eest hoolitsema seal põllul mehele ju väga oluline haldjat mitmesuguseid isad ja emad. Ja veel hiljem hakati nende isade ja emade nimetusi asendama katoliku pühakute nimetustega, seda ma räägin veel ka, aga 13.-st sajandist, siis kui eestlased risti usustati, siis tuligi see katoliku usk oma pühakute nimedega. Ja siis sellest ajast tulid peale nagu ristiusu uskumused ja Eesti praegune rahva uskumus või rahvausund, mis meil nüüd ütleme, viimase sajandi jooksul üles kirjutatud ja mida natukene on ka uuritud viimasel 50-l peaaegu mitte, aga aga varem küll seal on väga huvitaval kombel ristiusu ja teistelt rahvastelt laenatud uskumused segunenud selle meie ürgse animistliku maailma suhtumisega, nii et siin selle uurimine on kaunis keeruline. Aga no nimetuste kohta näiteks endised maa ja veehaldjad ja isade ja emade nimetused asendati näiteks katoliku pühakute nimedega hakati tähistama mihklipäeva ja maarjapäeva jüripäeva Tõnisepäeva, Nigulapäeva ja jaanipäeva. Igal pühakul on olnud oma niisugune valitsemisala ja siis ongi nii, et meil on nagu vanad omad uskumused ja uued juurde tulnud uskumused, nagu segunenud võiks nimetada nendest germaani pärastest hilisematest uskumustest näiteks kuri silm või kratt või libahunt või lendva samuti rahaaugu leidmine või loksperis käimine, need on hilisemad hiljem tulnud meie rahvauskumustes. Nüüd see rahva uskumus annab nagu elujuhised inimestele kuidas tohib ja kuidas ei tohi. Terve hulk keeldusid rituaale. Ja arvatakse ka, et üleloomulikke nähtusi on võimalik mõjutada. Nüüd nende kirjade juurde tagasi tulles on arvatud, et esivanemate hinged seal nüüd ürgne meie oma või meie alalt pärineb uskumus, et esivanemate hinged käivad edasi maailmas teisel kujul kas putukatena või lindudena agaga madudena. Ja siit on päris seos nende ussikuningatega ja niisuguste erakordsete loomadega. Päris paistab kohe, kuigi ega meil kõiki andmeid ka käepärast. Minul jäi sellest jaani juhtust küll üks asi kripeldama, et mina käisin usinasti metsa vahel ja vaatasin ringi ja piilusin, juhata otsin sõnajalaõit ja ussikuningad ka ei näinud, ma õitja ei leidnud, ussikuningast rääkimata. No sa käisid siis sure, sahin aga metsas vaikselt käima, sul läks sel õhtul natukene segamini, et sa liiga kiiresti käisid ja liiga palju. Siin on üks memm kirjutanud niimoodi, et kui metsas vaikselt olla, näeb marjul ja seenel käies ikka midagi huvid. Et aga viimastel aastatel on marjulised ja seenelised väga lärmakad, hirmutavad oma kisaga suurematki metsaelanikud ära. Vaevalt et sinusse kuningas enam ennast nendele näitab. Ma oma arust käisin küll tasakesi jagad võib-olla tõesti juhtused natukene sahistasin liiast, sellepärast ma nii hirmsasti tahtsin kohtuda selle ussikuninga. Nojah, võib olla küll, aga vaatame sellest samast kirjast edasi, siin on niisugune ilus lugu sellest, kuidas Keila metsas 55. 56. aastal on üks memm olnud pohli korjamas, õieti nad on seal kahekesi olnud ja siis on tema istunud mätta peal ja teine ainult korjanud ja nüüd ta räägib, mis ta seal mätta ääres nägi. Võib-olla sa siilipoiss loed sellest kirjast edasi. Istusin ühele mättale minust paari meetri kaugusel, oli täi, nimetas õhus liugles esimesi kollaseid kaselehti. Üht lehte jälgides peatus mu pilk kõrval oleval metal siis nägingi, et seal oli rõngas väga ilusa selge siksakki karastik. Aga selle rõnga juures oli midagi roosakas kollast. Algul ma ei saanud aru, mis see on. Aga kui kaaslane mind hüüdis, tõstis rästik pead ja ma nägin täiesti selgesti. Sellel rästikul oli peas samasugune hari kui muruharjaga kanadel. See ei olnud mingi paranenud vigastus, nagu üks tark mulle hiljem selgitada püüdis, kus ei olnud väga pikk, aga jämedam oli küll kui varem ja hiljemgi nähtavastikud. Ja see hari oli tal täiesti õigel kohal ja sobiva suurusega. Olin nii ligidal, et nägin kagu, ilusad kollased silmad, ussid olid. Aga kroonima küll ei näinud, oli kõige harilikum hari. Silutsesime rästikuga 11 vähemalt 10 minutit, siis tuli mu kaaslane ja rästik libises mättalt maha ja eemaldus väga rahulikult. Nojah, see oli üks niisugune elamus, nisukesi on mitu järgi, üks memm jälle Saaremaalt ikka Saaremaale, kus on palju või on lihtsalt Saaremaainimesed, niisugused avalamad ja julgemad, et nad kirjutavad ja lihtsalt suhtlevad rohkem. Võib-olla on ka selles asi, tema kirjutab niimoodi, et minu arvamus selle kohta vanade lussidel võib tõesti joon pähe kasvada, nagu vanal haugil sammal pähe kasvab. Kuid siiski ei ole need ussikuningajutud päris muinasjutud. Ma kardan, et neid krooni kandjaid juhtub lihtsalt vähe, harva nägema sellest ka see müstika. Ma usun, et on päris täpselt tabanud see Saaremaa naisterahvas, nii et küllap siin seda niisugust salapärasust selles ongi ussi ikkagi ju tuli karta. Igaüks ei suutnud rästiku nastiku vahel vahet teha ja kui uss oli hammustanud, siis miks me teame, mismoodi see mõjub? Enamasti ju nähti seda ussikuningat ikka sügise poole kui puude lehed juba kollaseks hakkasid minema, aga et nüüd jaanipäeva aegu võib-olla ei olegi võimalik ussikuningat näha või kuidas sellega oleks? Kahes kirjas oli pohlal käimisest ühel jõhvikal käimisest ühel rääkis marjul käimisest, nii et ehk on ja mine sa tea, seda teab jälle võib-olla onu Georg paremini. Eks see mingil ajal tuletuse naha ajamine ju ka, millal nad ajavad nahka ja võib-olla, et siis on tema välimus niisugune teistsugune kui, kui harilikul ajal. Nii et seegi on võimalik. Aga no ussihammustus on ikka panus meile kõigile ja on olnud vanasti niisuguseid inimesi, kes on osanud ussihammustusest neid ohvreid vabastada, on kutsutud uss kohale ja on lastud ussil endal viga parandada. Niimoodi oli ühe Andrese nimelise vanamehega olnud. Väga harva leidub selliseid inimesi, kellel ussisõnad on. Üks Andrese-nimeline vanamees oli olnud, kes neid sõnu mõistnud ja võtnud ussid alati pihku, ilma, et nad talle midagi paha oleksid teinud. Ussist nõelata, inimesed käinud ikka tema juures abi otsimas, ei saanud abi ka. Üks mees teadis jutustada, et tema ise näinud, kuidas Andres ussi välja kutsunud tema läinud koos teistega Kivivool Andres juhatanud neid hobustega raiesmiku peale ja tulnud ise ka sinna. Mehed arutanud, et kas raiesmiku peal ikka võib magama heita või on seal usse üksi süüdanud, kus need ussid siin on, siin ei ole kedagi. Vana Andres ütelnud selle peale, miks ei ole, ussid on igal pool, tahab tema näitan, tuli tehtud, maavana aadres, istunud koos teistega tule juurde ja tõmmanud vagusi oma piip seal viibanud andres kepiga, näe nüüd, kus ta on ainult sammu kaugusel tulest olnud uss rohu sees, pikk nagu volask, pea tule poole püsti. Üks mees karanud üles otsinud malka tussi ära materdada, aga vana Andres ütelnud, mis sa temast tahad, tema ei puutu sinusse, sinul pole temaga asjauss roomanud, selle peale vagusi tule juurest rohu sisse tagasi. Ja siis ühes peres jälle nõelanud siuh hobust, hobuse omanik, läinud Andrese juurde. Andres oli käskinud hobuse käekõrvale võtta ja umbes selle koha peale viia, kus uist teda nõelas, siis küsinud, mis värvis, uss oli hobuseomanik öelnud, et tema pole näinud. Nüüd pobisinud Andres endale midagi habemesse, millest rohkem pole aru saanud, kui madu, musta maa-alune pikk ussi virukas, tulnudki sinna pea seljas. Ana Andres, vaadanud teraselt ja põrutanud jalaga vastu maad. Mis sa siia otsid? Zeus vajunud siis korraga nagu maal. Andres, lugenud uuesti vilistanud sedasi, selle peale roomanud rusude alt välja üks jämeuss teinud loogeldes kolm ringi ümber hobuse jala ja lakkunud jalga. Ja sedasi saanudki jalg terveks ja siis teinekord olnud jälle mitmel härjal laudas jalad paistis kutsutud vana Andres sinna küsitud, noh, Andres, mis sa arvad, mis neil ärgadel viga. Andres seletanud, mis neil viga on, mis muud, kui uss on hammustanud, muud midagi pole viga. Noh, ja kas siis laudas ussi on küsitud, Andres kiitnud, kohe, saame näha, lasknud väheke vilets, edasi jälle. Viis jõugu tunud voogeldes välja mõni tulnud seinalt, mõni põhuhunniku altperemees käskimine kohe ära tappa, Ava Andres keelanud, et ei tohi võtnud vitsa oksakese maast löönud ühele ussile saba pihta, ütelnud, kas sa, näe, kassa kasid, mine sinna, kus su ase on kutsunud karjapoisi. Mine viinad siit minema, kuhu arvad? Peremees siis juhatanud, et vii sooserva, kus kari ei käi karjapoiss läinud siis eesussid loogeldes järel nagu suured vorstid, kes ussisõnu mõistab, ega see usse tappa ja nad kuulavad ta sõna. Need on küll põnevad lood, aga minul tekkis nende juttude peale selline küsimus ka, et miks ikka niimoodi on, et arvatakse, et kui sa näed metsasussid, siis peab kohe võtma kaika ja ussi materdama hakkama. Ei võigi materdama hakata, ussi peab ikka väga hoidma. Mul on niisugune isiklik mälestus. Me olime minu kursusekaaslase Karin Möldriga 58. aastal vist Virtsu lähedal puhtu laiul. Rahvaluule kogumise ekspeditsioonil anti meile seal lahkesti mõneks ööks öömaja, aga perenaine ütles, et kui te nüüd siin töid ümber kirjutate siin trepi peal. Need ussid käivad siin ringi, ärge nendele ussiga haiget tehke. Tal oli üliõpilastega kogemusi ja mõnedki olid russi maha löönud ja siin memmede kirjades on ka juttu, kuidas tema nägi ussi ja kuidas ta siis isa appi kutsus ja ikkagi kindlasti ussile lõpp peale tehti. Aga sellel puhtu saare kuningal oli küll niisugune kena vahekord selle ussi perekonnaga, seal oli suurus ja väiksemad, see pidi üks mingi nastiku liik olema, aga ma ei oska seda nüüd nimetada, kes täitsa elas ja see niisugune ma juba enne ütlesin, et niisugune uskumused, esivanemate hinged või kaitsevaimud käivad ussidena ringi, elavad peredes ja majades ja need on nagu majaliikmed, pereliikmed või majahoidjad. Niisugune uskumus on meil. Niisugust uskumust ma näiteks kuulsin, sest on ka juba hulga paarkümmend aastat möödas, jutustas üks noor korealane. See oli niisugune lugu soome-ugri kongressi ajal, 70. aastal oli mudel keeleteadlaste hulgas ka üks korea noormeest, song maak oli ta nimi pikal sõidul bussisõidult Tallinnast Tartusse, me olime kõrvuti, vestlesime soome keeles ja rääkisime väga mitmetest niisugustest ühisnähtustest Eesti ja Korea folkloori vahel. Järsku läkski meil koduusside või majausside peale ja minule oli see täiesti üllatus, kui see noormees jutustas, kuidas tema vanaema päästis nende maja ussi poiste käest kuidagimoodi ussi ei ole õigel ajal lasknud tal sinna kuskile põõsastikku minna, tähendab õigel kellaajal nemad väga kuuma päikese käes, lihtsalt nagu kuivavad ära või muutuvad liikumisvõimetuks. Ja et kui siis vanaema nägi, et buss ei olnud saanud ära sinna põõsastesse minna, siis kus ta läks oma suure laia seelikuga, kõigepealt juhatas poisid eemale, siis pani sellele ussile oma laia seeliku peale, niiet uss oli selle vanaema varjus ja oma seeliku varjus siis viis selle ussi ära eemale poiste käest, nii et üks oli poiste käest päästmine olulisem oli veel selle kuuma päikese käest päästmine, aga majaussid on meil ka olnud. Vaata siin ma olen siiani raamatus jälle. Raamatu nimi on emand kaseladvas ja ilmunud on 1988. aastal, vaatasin lehekülg 20 on niisugune tore jutt. Pealkiri on ka majaussid ennevanasti olnud mõnel poolmaades ussid, maja, ussid, Need pidanud majal õnne tooma. Ühte niisugusesse peresse tulnud ükskord külaline sisenenud parajasti laua juures, kui suur hall uss kapi alt välja tulnud ja taldriku pealt piima lakkuma hakanud. Külaline ehmatanud ära, aga peretaat ütelnud, et ära karda midagi, see on meie majja õnnetooja pannud kausiga veel piima pimedasse nurka, hüüdnud Piilu piilu siis tulude Ahjuvalt igat karva ussi välja, kes hakanud nagu kassid ümber kausi piima lakkuma. Öösel külaline, kunded üks ahistab, kiuhtub seina ääres põhkudes. See oli ree toas. Külaline ehmatanud, kangesti hakanud jalaga sinnapoole trumpi kartulit, kus tuleb külje alla magama. Hommikul mees rääkinud pererahval oma öist lugu, et kaarti sussi ja tahtis seda maha lüüa. Perenaine öelnud siis selle peale. Oh heldeke, oleksid sa ussi maha löönud, siis oleks meie kõige parem lehm otsa saanud. Need on meie maja ussid ja need ei tee kahju kellelegi. Väga huvitav lugu, aga miksi lehm siis oleks võinud otsa saada, kui see uss oleks maha löödud. Kas see uss oli siis selle, selle lehma kaitsevaim, võib-olla ikkagi mingisugune niisugune ülemhaldjas või vaim nähtavasti. Põlvamaalt on üks 56 aastane pereema või vanaema kirjutanud siili saatele niisuguse loo. Läksime seenele. Kohalik naine ütles, et lähme ühe vana taluasemele, seal pidi vanal ajal olema päris õues puravike perenaine, tulnud õue, korjanud puravikud ja saanud kohe lõunaks seenekastme. Meie võtsime metsast dokid kätte ja läksime, pidime tokiga lükkama üles tõusnud mätta eemale ja seal all oli puravikude pere. Paar mätast saime kergitada, kui hakkas käevarre jämedune heina värvi roheline uss meid taga ajama. Jooksime päris hingetuks endid, ta ajas meid selle talupiirist, kuni metsani. Paiksed inimesed ütlesid, et see uss oli selle talukaitsja talust oli ainult rohtunud varemed tegelikult järel. Aga näha oli, et terve õu oli üles tõusnud. Ta käis, kus all olid puravikud. Seal on ju jälle niisugune mäng, eks ole, talu oli juba hävinenud, talust ei olnud midagi alles, kus oli alles. Muidugi, ega me päris täpselt ei tea, siin ikka ilmselt on rahva niisugust salapärasust ja niisugust teadmatust ka natukene. Mine tea, võib-olla see uss ei oleks nendele midagi teinud, aga nendel oli juba hirm nahas, isegi et ta niimoodi võõra õue peale läksid. Mul tuli praegu meelde selline asi, et Kiplingi Mowgli raamatus on ka ju selline umbes nagu majauss, kes on seal ahvide linnas, kaitseb seal mingit varandust, üks valge madu ja see linn on juba ammu hävinenud ja kaitseb seal seda varanduslik, võib-olla see oli ka majauss. Siin on seesama lugu, mis ma ütlesin, et meil on vanad ürgsed, oma esivanemate uskumused, aga peale selle on meile ju tulnud terve hulk uskumusi, mis on ühised väga paljudele rahvastele ja eks looduski ole ju, me peame kõik hoolitsema, et loodus oleks puhas, vesi oleks puhas. Need on nii palju ühiseid maailma probleemideta, on ka maailmafolklooris väga palju ühiseid motiive ja räägime sinna ühe rahva uskumustest teise rahva uskumustest, siis see tähendab lihtsalt, et erinevad rahvad on needsamad head mõtted ja head tunded omaks võtnud. Aga need kirjad, mis vanaemad, mille kirjutanud on ühelt poolt, et nad hästi toredad sellepärast et nad annavad nagu teada, ikkagi sellest ussist endast, aga me saame siit palju muud head ka veel teada ja loeksite siilipoiss veel ühe õpetuse, see on nüüd nendele inimestele hakkavad talu pidama ja kes uuesti hakkavad nüüd looduslikkusid heinamaid niitma ja tahavad heina teha. Loe see ette pole hea. Olin 12 aastane tüdruk, elasin Saaremaal, igal kevadel käidi sellal heinamaad puhastamas talvisest okste prahist, et see praht, mis puudelt ja põõsastelt maha oli langenud, ei segaks heina niitmist ja hein saaks puhas. Nii ka sel kevadel olime siis seal heinamaa puhastamisel koos võõrasemaga. Kui puhastuste tehtud, panime koormaks heinaküüni põhja pealt alles jäänud heinad, et need loomadele aluseks koju viia. Sealt heite alt tuligi siis välja see omapärane uss. Nii et puhastate heinamaad, me mõtleme, ainult lillepeenrad on vaja puhastada, aga kogu loodus vajab hoolt. Kui sul on natuke nagu niisugune teistsugune seisund, siis sa võib-olla tunned ka mõnda tavalist asja teistsugusena ja sellepärast see ongi niisugune imeline öö. Ta on ikkagi looduse poolt nagu eriline. Ja see on inimesele väga omane, et siis kõik tema hirmud ja rõõmud ja teadmatused ja need kõik koondab sellele hetkele kokkus, ta on ise naguniisuguses suurema erutuse seisundis ja siis on ta kergemini mõjustatav. Ilmselt siin on mitu komponenti koos ja küll on tore, et meil niisugused päevad on. Aga täna on ju jaanipäev ja me oleme jaanilaupäevast rääkinud või sellest jaanilaupäeva õhtust ja ussidest oleme rääkinud maja ussidest ja krooniga või siis harjaga ussidest. Aga jaanipäevast ei olegi rääkinud, mida me täna ilmtingimata peaksime meeles pidama? Täna on vaba päev ja puhkepäev ja täna ei olegi vaja midagi meeles pidada. Ilusasti puhata. Vanad eestlased puhkasid ka, tähendab see jaani ja jaanieelne aeg, siis korjati neid ravimtaimi ja mõeldi ja jaaniööl oli siis nõiutud ja mõjutatud, mida oli arvatud. See oli nagu lõpetus sellele kevadisele poolele. Külvinädalad olid läbi, külvinädalat käisid jüripäevast jaanipäevani, pärast jaanipäeva enam ei külvata, ei istutata, ei hakka enam kasvama, ei jõua meie tingimustes ära kasvada ja endisele eestlasele see jaanipäev oli kevadiste ja suviste põllutööde piirpäev. Jaanipäevast algas heina niitmine. Laul ütleb küll niimoodi, et juba enne jaanipäeva algas seal heinaniit, need olid need progressiivsed talupojad, kes natuke varem hakkasid ja vitamiinirikkamad eile tahtsid vististi aga massiliselt ikkagi heinategu algas pärast jaanipäeva. Tegu oli ikka väga raske töö, see oli ju käsitsitöö. Ja ega siis jõusööta, seda ju ei käinud ikka loomad toideti heinaga ja see oli füüsiliselt väga raske, nii et see jaanipäev oli niisugune tõeline viimane hingetõmbeaeg enne heinaaega. Vana eesti karjanegi oli saanud kaks vaba päeva, need olid neli pühid ja jaanipäev pärast seda ei olnud enam võimalik karjasele vaba päeva anda. Pererahval olid nii tihe tööaeg. Oleme lihtsalt nagu võõrdunud või, või eemale läinud sellest asjast puhkema, siis täna puhkema kohe, nii hästi, kui me keegi oskame. Puhkame siis kõik ja soovime Pille Kipparile ohjad puhkust ja lubame, et kohtume temaga veel sellepärast, et tekkis ideid ja mõtteid.