Te kuulate saadet piiri kunstistuudiokülalised on Reet Varblane, Kunstiteadlane Tiina Tammetalukunstnik ja Kaire rannik, kunstnik, mina olen saatejuht Kerttu Soans ja täna räägime. Naisküsimusest kunstis. Reet Varblane, sina oled selle küsimusega kunstis ja selle küsimuse lahtimõtestamisega tegelenud aastaid, mis see siis on, mida mõistetakse feministliku kunsti all? Feministlik kunst võiks olla kunst mis siis käsitleb naist käsitleb naist naise enda identiteedi seisukohalt ja see võib olla siis nii selle identiteedi seisukohalt kultuurilises mõttes, mis siis naisele läbi ajaloo läbi aegade läbi kultuuri on antud, see on siis staatus, roll, kohustused, kogu see niisugune väline maskeraad ja see võib olla ka siis naise olemus, mis on talle bioloogiliselt kaasa antud. Aga mis tegelikult läbi aegade on nagunii kultuuriliselt juba mõtestatud ja millele on siis need kultuurilised parameetrid külge pandud. Aga see oleks siis sel juhul selle naise identiteedisugune aktiivne lahtimõtestamine. Aga sellega ei pea ainult naised tegelema või peaksid kunstis? Ma arvan, et ei pea ju tegelikult kunstipraktika ja veel enam feministlik kunstiteooria on seda tõestanud, et iseäranis viimase 20 aasta jooksul alates kuskil 80.-te aastate alguses on terve hulk mehi nii kunstiteoreetikuid, kuraatoreid, kunstikriitikuid, aga tegelikult ka mehi kunstnikke selle teemaga tegelenud võib-olla meeste Kunstnike peale mõtleme, siis, siis võiks seda niisugust teemat natuke laiemalt vaadata ja mitte ainult piiritleda nüüd siis terminiga feministlik kunst vaid võib-olla kasutada rohkem seda terminit, mis viimasel ajal. Just nimelt niisuguse uurimuse juures on rohkem kasutatav son, see sookriitiline lähenemine või eesti keeles on ta ikkagi kuidagi väga kohmakas väljend, pigem on see inglise kotaanerile rohkem just nimelt siis sellel sool ju mitu tähendust, soo kui siis pinnavorm, mis on juba iseenesest niisugune ambivalentne ja, ja nii edasi ja nii edasi ja sellega on ju võimalik hulgim nalja teha ja et võib-olla selles mõttes on siis inglisekeelne termin stardis, nii nagu neil on tõepoolest see eraldi termin siis soo kohta, mis tähendab jah, mees naissugude kohta mis tähistab just nimelt seda niisugust kultuurilist tähendust. Ja kui me nüüd selle niisugune laia valdkonna peale mõtleme, siis päris kindlasti käivad siia alla ka need kõikvõimalikud mehe staatused, rollid, mis jäävad kõrvale sellest kesksest valgest heteroseksuaalsest mehest ja mis tegelikult jäävad kõrvale sellest abstraktsest kesksest valgest heteroseksuaalsest meest. Mida kunstnikud arvavad? Tiina Tammetalu. Kas nüüd sobib öelda näiteks sinu kohta, et sina oma kunstis käsitled feministlikke probleeme? Ma olen käsitlenud neid mitmetes oma projektides ja ma ei tea, kas sellest on eraldi mõtet rääkida, sellepärast et eestisse feminismi mõiste on ikkagi selline, et et ei saa imeks panna, kui mitme kõrgharidusega ka kunstis tegelev inimene ütleb, et kui räägid feminismi, siis ta ütleb, et et jätame fašismi ja, ja antisemitismi täna kõrvale. Oluline on praegu üldse feminismi mõiste lahtiseletamine. Sest see, mida praegu on väga-väga kitsas Sa ütlesid, et sa oled tegelenud, aga mis see siis on, kui lahti seletada nüüd just sinu tegevuse põhjal, mida sina siis oma tegevusest sellesse feministliku lahtrisse paigutaksid? Just selles kitsamas mõttes siis. No hästi, lihtsalt ja hästi üldiselt öeldes on see naise inimeseks olemine naise iseotsustamine ükskõik. Kuidas ta oma elu selles sootsiumis ei ole ka korraldanud, tähendab see otsustusõiguse võtmine see on minu jaoks esimene esimene probleem. Kaire rannik rühmitusest F F F. F. Teid on ikka seostatud ka feministlikke ideede väljatoomisega. No kõigepealt on selleks muidugi meie suurepärast tõlgendamisvõimalust andev nimi, aga mis ei ole absoluutselt seotud feminismiga tegelikult, aga meie töödes on olnud nagu palju selliseid sotsiaalkriitilisi teemasid ja mis nagu on avaldanud läbi läbi meie iseenda, et et Eesti sellisest nagu Tiina juba ütles üsna selliseid äärmusi pelgavasia suht hästi sissetöötatud soovinistlikus ühiskonnas on lihtsalt nagu kuidagi noh ja öelda, et kas need on nagu täiesti otseselt nagu nagu, kas see oli algideed teha nagu feministliku kunsti, et kindlasti mitte, et see oli pigem nagu selline sotsiaalkriitiline nagu meie enda rollide ja meie enda koha otsimine läbi meie kunsti tehes seda võib-olla ikkagi ei mõtle sellele just et sellel niisugune no Alaiks olla jah, nimetusele kindlasti mitte ei mõtle, et pigem on seal kõiki muid ajendeid, et et see ei alga kindlasti mitte selles nimetuses. Reet aga mille järgi sina kunstiteadlasena kunstikriitikuna otsustada, et siin on tegemist feministliku kunstiga, sest naiskunstnik ja naise teema alati ometigi ei ole vist see, eks ole ju? Ja ei ole. Ja samas ei ole see mingi kriteerium, mida kunstnik ise ütled. Tähendab, kas kunstnik iseennast siis määratleb? Ma olen feministlik kunstnik või ta ütleb, ma olin, aga ma enam ei ole. Ma ei ole sellepärast, et on keegi, kes on hästi tark ja hästi hea, aga kes ütleb, et feminism on midagi niisugust, mis on fašismi, mis seal šovinism, noh, nii nagu praegu Tiina välja tõi. Et see ei peaks olema tegelikult ju kriteerium. Ja ilmselt on juustasama feministliku kunsti võimalik võtta hoopis kitsamalt, nii nagu Eestis on kiputud võtma ja nii nagu Eestis on feminismi üleüldse kiputud nägema ikkagi niisuguse Agressiivse vaenuliku hullunud naistetegevusena. Aga sellega ikka kaasneb mingisugune mingisugune annuse inetust ja räigust ja koledust ja kuidagi nagu et need nagu ei ole ilusad, kes sellega tegelevad. Pluss juurde, mis sellest samast inetsast koletseste haigusest tuleneb veel mingi alaväärsus kompleks jooda, siis ei mahu sellesse suurde maailma, järelikult peab ta midagi tegema, et olla siis mingis väikses maailmas. Et see on tõesti niisugune oht. Ja kummaline on see, et kui nüüd me suhteliselt nagu teadlikumalt, samm-sammult teadlikumalt niisugust naise identiteedist või nii nagu tina väga selgelt ja väga ilusasti ütles, minu jaoks on see täpselt sama see identiteet, see on see, kui naine võtab endale iseteadliku otsustamise õiguse kuidas tema on ja näitab seda, kuidas siis tema on, kas siis suures maailmas või väikses maailmas, näitab seda siis triitiliselt või näitab seda ka siis väga avameelselt, aga tegelikult igasugus avameelsuses on ju ka kriitika sees, siis see on ju oma identiteedi juurde minemine ja selle identiteedi avamine. Ja tavaliselt ju niisugune identiteedi avamine on kas siis avalikumalt või vähem avalikult vastandatud sellele kesksele hoiakule sellele stereotüübid, mis siis mingisuguses sootsiumis ju võimutseb need selles mõttes ma leian, et kui naised oma kunstis aga mitte ainult naised nagu leidsime, julgevad välja tuua midagi, mis on nende jaoks nende oma seisukohalt väga oluliselt siis on tegemist tegelikult naise identiteedi avamisega ja minu jaoks on siis tegemist ka feministliku kunstiga. Kui ma jälle mõtleme kasvõi selle maailma feministliku kunsti peale, sest ega siis sealt võib ka leida ju niisugust leebemat ja samal ajal ka võitlevamat kunsti ja võib-olla tõepoolest selline võitlevam kunst on võtnud endale ka siis selle õiguse, aga võib olla ka julguse nimetada ja määratleda ennast feministid, Ena, noh, eks ole, kõige ilusam, parem näide on ju Ameerika kunstist kuskil 80.-te aastate algul väga aktiivselt tegutsenud tegelikult läbi 20.-te aastate keri rühmitus, eks ole, või või Grans juuri, kes otsapidi oli nendega seotud, aga, aga tegelikult palju projekte tegi ikkagi üksinda ja kes tõepoolest otseselt sekkus ju sellesse avalikku ellu sekkus plakatite näol sekkus tegelikult selle massi produktsiooni massikultuuri keele kaudu ja seda keelt küsimärgi alla pannes. Ma tahtsingi nüüd kunstnike käest küsida, et kui teie tegelete selle küsimusega, et naise identiteet ja naise soov tunda end täisväärtusliku inimesena, et siis kas vorm on tagaplaanil või idee, on see kõige tähtsam või on siiski püüd leida mingit tasakaalu, kuidas olete tundnud? Oma loomingus meie puhul on tavaliselt alati tee, mis siis nagu tingib omale mingisuguse väljendusvormi või millest, nagu nagu kõik alguse saab, et et idee on ikka nagu primaar seal kohal. Aga vormi olete kasutanud vibra, tooks mõned näited kuulaja Me oleme kasutanud palju sellist, nagu kõigiga kõnelevad, arusaadavad meediume nagu foto. Et on tehtud kaks, kaks projekti nagu fotovahendeid kasutades ja siis sinna juurde nagu heli. Siis oleme veel teinud ka selliseid nagu nagu ruumiinstallatsioone või nagu kohaspetsiifilisi ruumiinstallatsioone. Tiina Tammetalu. Ja mina olen kasutanud ka installatsiooni või, või Environment ideed kunagi Tartus Rüütli galeriis oli üks ruum täis selliseid lihtsaid asju lapsepõlvest, mis vastandasid seda maailma millest ma pärinen ja kuhu ma olin justkui sattunud mitte omal soovil. Selle maailmaga, mida ma siis ise lõin, soli teises ruumis olid maalid, mis kliki projekti nimi, olin naine ja kunstnik. See naise maailm oli siis minu ema suhteliselt sellise kõva käega naisterahva loodud kodu, kus me siis kasvasime. Ja, ja hiljem ma olen ka kasutanud installatsioone. Ja nüüd viimane projekt oli maal, mis oli selline hästi hästi traditsiooniline maal tehtud õues maalitud son blenäärina ja milles ma tahtsin võtta sellise valgusvihu olla selle täiesti tavalise argielu, iseenda elu, ennast ja oma siis. Vaateväljale jäänud asju kujutas hästi traditsioonilises maalikeeles. Ja, ja mulle tundub, et et mõnikord võib-olla see noh, et ma arvan ka, et idee on nagu peamine, aga, aga ma näen, et see traditsionaalne vorm see on, see on niivõrd harjumuspärane, et, et see idee vist ei jõudnud väga paljudeni ütleb, et kui, kui kasutad väga tratsionaalseid vormel, siis tundub ideega väga pehme ja traditsionaalne olevat määrab vaataja eel eelarvamused. On vist küüni. Mis sina arvad, et traditsiooniline vorm võib-olla tõesti pehmendab seda võimalikku idee nisust, teravust? Ja loomulikult tähendab ühelt poolt selle vaataja niisugune harjumuspärane positsioon ja see, kuidas ta mingisugusesse konventsiooni läheneb, kuidas ta seda konventsiooni vastu võtab ja teine on ilmselt see, mis on selles traditsioonilises vormis või väljendusviisis juba endal sisse programmeeritud. See on tegelikult see keel, noh, ütleme need võtted, mida on kogu aeg kasutatud siis selle suure noh, nii-öelda kõikide jaoks kultuur, sellest konkreetsest soodsumist, konkreetsest kultuurist, väljaspool seisva kunsti tegemiseks noh, selle kunsti, mille kaudu väljendatakse nii-öelda neid üldinimlikke suuri ideid, mis oleks siis kõikide jaoks aga milles on alati väga tugevalt sees tegelikult just nimelt see positsioon, kes, millal, kelle jaoks on tegelikult seda kunsti loonud ja seetõttu on ilmselt ka täiesti arusaadav kui nüüd juba 30 aastat tagasi veidike enamgi, kuuekümnete lõpul seitsmekümnete algul hakati neid teadlikke naise identiteedist lähtuvaid kunstiprojekte tegema. Et siis naised, kes nende esimeste projektide juures olid, valisid mitte selle traditsioonilise kunstikeele traditsioonilise väljendusviisi, vaid tegelikult valisid midagi niisugust, millel oli võimalik niisugust oma sõnumit oma keelt juurde tuua. Noh, kõik need esimesed suured asjad, võib-olla üks niisugune ilmsem näide, mida alati tuuakse, oli siis Ameerikas läänerannikul California lähedal saanud Resnos läbi viidud suur projekt, mis kandis Dust naistemaja ja see oligi siis kunstnike poolt siis ühes mahajäetud villas oma tubade kujundamine, noh, seal on jälle taga, nii nagu ta ilmselt niisuguste ideedest lähtuvate projektide juures on ja nii nagu ta vähem rohkem tegelikult on olnud ju ka Kaire või Tiina projektide juures mingisugune elukogemus, isiklik elukogemus, või siis selline elukogemus, mida kunstnik saab vaadata kui oma isikliku elukogemust. Kõik see kogemus on ka kellegi teise, kes temaga sarnaneb põsel oli taustaks 60. aastate lõpul Ameerikas sugune jahmatamapanev tulemus ühele sotsioloogilised uurimused, kus tuli välja, et enesetapjate hulk oli ääretult kõrge, kui, kas need kõige kõrgem, aga igal juhul ääretult kõrge just nimelt nende hästikindlustatud keskklassi haritud valgete naiste seas, kes kogu oma nooruse olid ette valmistatud niisuguseks ühelt poolt küll selliseks toredaks kodu eluks ja abikaasaks olemiseks ja ja heaks, emaks endast ja nii edasi, aga teiselt poolt oli neile lahti kogu see niisugune suur avalik maailm. Noh, kõik käisid kolledžis ja ja kõik tundsid, mida nad tulevikus teha võivad ja siis pärast sattusid nad sellesse õnnelikku ilusasse ellu, mis oli neile ka sisse programmeeritud ja selle õnneliku ilusa elu kaudu siis sellesse kitsasse oma maailma. Just nimelt noh, ütleme selle konflikti tulemus ja vähem või rohkem selle konflikti ei tulemus ja selle kriitika päris julm kriitika oli ka selles esimeses projektis sees mis oli installatsioon ja noh, sealt samm-sammult on ju, mõtleme terroristlike projektide peale. Nii maailmas aga samamoodi, nii vähe, kui palju meil tehtud on, kas siis teadlikumalt või vähem teadlikumalt on ikka kasutatud seda uut meediumit, noh, mis on puhtam, mis on vabam sellest sajanditepikkusest konventsioonist, sajanditepikkusest, koodist. See feminism seal maailmas oli eelmisel sajandil me oleme nüüd jõudnud aastasse 2002 ja tegelikult on kõik see foto ja video on jõudnud reklaamis, on nii nii nämmutatud ja nii igavaks muutunud, et minu meelest oleks ammu aeg otsida uusi ideid ja sellepärast ma arvan, et Ta on päris noh, ma leian, et ma siiski tegin õieti, võib-olla see ei jõudnud seekord kohale, jõuab järgmine kord kohale. Et ta ikkagi üks traditsionaalne tehnika ja selles hakata oma feminismi edasi ajama, lihtsalt motiivid on teised ja kui seekord ei märgatud, et et neiu, kes, kes peaks lilli vaatama, joob uljalt õlut, et mingisuguste maas lamavate meeste kohal ja nendega väga rahul ja maailmaga, siis noh, siis see on mulle õppetunniks, järgmine kord tuleb seda asja edasi ajada, aga ma olen täiesti kindel, et et video, video foto no installatsioon on alati omal kohal, Environment, aga video ja foto on, on praeguseks ma ei tea, publiku publiku veidi ära tüüdanud. Ei ole vist mõtet välja tuua üht või teist meediumit ja öelda, et meedium on ära elanud? No on ka selge, et vähem või rohkem missugune uuenduslikkus ja siis jälle tagasitulek millegi juurde, mis on pikka aega omaksvõetu ja see omaks võeti ülevaatamine ja sellele niisugune teiste võimaluste otsimine, see on normaalne ja see on hädavajalik. Aga samal ajal ilmselt öelda, et nüüd üks või teine meedium on selle selle tõttu, et ta on läinud niisugusse laia massikultuuri, et ta selle tõttu on ennast ammendanud, ei ole minu meelest õige ja võib-olla on mingi eelarvamus siiski tekkinud, see, see võib ju tekkida vaatajas. Tähendab see eelarvamus on ilmselt siin Eestis kogu aeg olnud ja vahepeal on ta natuke võib-olla leebemaks läinud ja siis tekib jälle tunne, et siin on ju kõik võimalused ära kasutatud. Et järelikult see on midagi niisugust, mis on ennast ammendanud. Et pigem, kas pole siis see küsimus, et meie praegult ei suuda ühele või teisele meediumile anda niisugust uut tasandit, tuua välja uue sõnumi, mängida teiste meediumitega, nii et panna uuesti elama ja uuesti veenvaks muuta Ta üks või teine meedium. Ja tegelikult kui nüüd kunsti juurde minna ja rääkida, kas me räägime kommunistlikust kunstist, räägime üldse niisugusest idee või tähenduslikkust kunstist siis selles on ja jääb alati olema ka tegelikult ju ikkagi see teine tasand, tasand, mis on seotud siis selle noh, mida ma enda jaoks olen nimetanud visuaalseks veenduseks. Noh see on midagi niisugust, mis paneb mingisugust teost vaatama, mis toob mingisuguse teose juurde ja mis tegelikult teise teose, mis võib olla ideelt võib-olla veel huvitavam jätab tegelikult sellest tähelepanust kõrvale, millest võib aru saada, et ta on tehtud niisuguse võimsa toreda ideega. Aga tegelikult see visuaalne väljendus ei ole ala järele jõudnud. Nii et ütleme, need kaks poolt peavad balansis olema, sest mitte midagi pole teha. Võime rääkida ju ainult niisugusest väga vinged ja väga kihvt dist ideest ja isegi väga julmast teravast sõnumist. Kui see sõnum ei jõua vaatajani ja kui tal ei ole tegelikult seda niisugust visuaalset katet, siis noh, ei ole see asi seda väärt, et olla siis sugune väärt kunstiteos, kui see minu idee jõudnud feministide, nii sellest ta jõudis sellise publikuni, keda mina ei olnud absoluutselt silmas pidanud, seda näitust tellitakse praegu just. Kas euros ongi ajaks ühte väga silmapaistvasse kohta, kui ma lihtsalt füüsiliselt ei jõua seda üles panna, mitu pilt ja mitmes teises kuuesin mitu pilti on ära ostetud, et ta paraku pälvis, pälvis huvi hoopis teist laadi publikut. Muuhulgas ja väga suurt ja täiesti minu jaoks ootamatult huvi, aga ma arvan, et praegu mina esindan sellist normaalset naisinimest, sina esindad millegipärast sellist meheliku maailmavaadet, sa ütled, et me peame asja võtma Ta ja parandama me peame otsima uued lahendused videokunsti ja fotoväljendusvahendite selliseks ausse tõstmiseks. Tegelikult mina mõtlen, et see on täpselt nagu päeva ja öö vaheldumine. See on nagu galeriide normaalne poliitika. Ühel hetkel on hea video, järgmise projektina on Hiiumaal ja, ja üleüldse ei ole küsimus selles, et, et kas, kas miski asi on ennast ammendanud, mina leian, et praegu on võib-olla tõesti, et olla värske ja publiku tähelepanu paeluda, tuleb, tuleb valida võib-olla mingisugused uued vahendid. Kunstnik peab selle peal väljas olema, et ta tahab publiku tähelepanu, aga loomulikult sellepärast, et nii kaua, kui ta ei taha publiku tähelepanu paeluda nii kaua ta ideed tai ponnistajat, et oma avalikku puhtama pilti välja panna, ta kirjutab nii-öelda sahtlisse. Mis Kaire rannik arvata soovist paelu ta tähelepanu Oma loomingut tahaks ikkagi vist kellelegi ikkagi kuidagi? No ikka tahaks näidata. See on normaalne, Me tahame dialoogi pidada, meil on vaja, vastas kõnele, jah, aga. Nagu selles mõttes ka nagu kramp, et ma õudsalt tahaksin õudselt peaksin, et, et, et on muidugi vaja, aga, aga noh, et see ei ole ka minu ainus eesmärk, miks ma midagi teen, et kedagi nagu läbi oma loomingu minuga nagu kõnelema kutsuda on ju, et et noh, samas on, sellel võib olla nagu teisi väljundeid ka, et, et ma nagu mõtlen enda jaoks asjad nagu, võib-olla rohkem läbi selle tegemise käigus on ju, et et ma nagu alustades on võib-olla need asjad minu jaoks nagu segasemad või laiali valguma. Ma töötan sellega nagu enda jaoks läbi, on ju ja tihtipeale nagu noh, mitte tihtipeale aga juhtub, kui, nagu, kui sa ise selle asja oled lõpetanud nii-öelda enda jaoks endaga nagu läbi rääkinud, et siis nagu noh, lõpebki see, et ma võib-olla noh, ma ei pea seda oluliseks enam nagu esitada, et noh, minu jaoks ei ole alati nii, et noh, ma pean alati selle nagu välja panema, et ma teen ka teinekord hea meelega midagi tõesti sahtlisse noh sõna otseses mõttes selles mõttes, et seda on jube huvitav jälle nagu pärast välja võtta ja mõelda, et noh, et, et see oli mingi etapp, et ma nagu ei ei taha näidata nagu kõikjal tape võib-olla, et ma ei pea oluliseks kõikide oma nagu tööetappide näitamist, et, et noh, ma ei oska öelda, et kas ma olen nagu valiv, sellepärast et et, et ma kardaks mingit halba arvamust, vaevalt, et ma pigem nagu olen enda jaoks need asjad nagu läbi töö selgeks rääkida, siis ma nagu ei pea, et kui ma otsin nagu kontakti või otsin nagu mingit vastukaja, et siis ma käin selle töö hea meelega välja nagu, et. No aga see on ju loomulik, kui me oleme professionaalsed kunstnikud, me kogu aeg töötame, siis on täiesti loomulik, et me töötame kõik kogu aeg, aga on asju, mida me paneme välja. Me maksame suure hulga raha. Me taotleme kultuurkapitalist abi. Ja ja kui me juba need asjad kuhugi välja paneme, siis on see juba avalikkusega suhtlemine. Sellisel juhul, kui Ene-Liis Semper ütleb, et, Et, et mind ei huvita protsess, tähendab, julgeb välja öelda seda, et mind ei huvita protsess vaid mind huvitab tulemus, vot see on kõva sõna, see on absoluutne revolutsioon tegelikult eesti naiskunstis. Kõik kõik räägivad sellest, et mind ka huvitav protsess, sest mina mõtlen täpselt, samuti tööd tehes. Ma jõuan oma Oma eesmärkides selgusele, et ma ei suuda seda verbaalselt sõnastada pikka aega ma teen ja ma ja ma saan aru, mida ma teen. Siin pole küsimus, kas mees- või naiskunstnik või kesksust kunstnik kui selline peaks olema. Kui ikkagi inimene juba mingi asja toob avalikkuse ette, järelikult teda loomulikult huvitab ka selle asja vastuvõtmine, retseptsioon, mis selle asja puhul tuleb. Aga Ma kahtlen lihtsalt natukene selles, et kui nüüd midagi luuakse, et siis selle loomise ajal on ilmtingimata niisugune põhieesmärk see, kuidas seda asja vastu võetakse. Loomulikult, kui tegemist mingisuguse, väga terava sõnumiga, mida looja tahab publikuni edastada ja kui ta enda jaoks on leidnud, et üks või teine meedium ei ole enam see, millest tema suudab seda oma sõnumit kõige paremini välja öelda. Kui tema jaoks on üks ja teine meedium selleks hetkeks ennast ammendunud, on täiesti normaalne, et ta valib teise meediumi. Minu jaoks ei ole absoluutselt mingit vahet, kas kasutatakse fotot, videot kasutatakse maalikunsti kasutatakse tekstiiliküsimus pole absoluutselt meediumise väljendusvahendis, küsimus on selles veenduses, kuidas üht või teist asja välja tuuakse, see, kui me räägime nüüd mingisuguse spetsiifilisest lähenemisest, kunstist on, eks ole. Naisküsimus kunstis, mis on feministlik kunst, siis kogu aeg kuskil taustas, mida võib-olla just nimelt algul, kui neist probleemidest rääkima hakati ja kui lugeda ka neid 70.-te aastate niisugust realistlikku kunstikriitikat, siis tihtipeale jääti võib-olla natukene mõttetult kõrvale see visuaalne veenvus, kuidas seda asja välja tuua ja see on tegelikult see, mis just nimelt nüüd, 21. sajandi hakul on tulnud väga paljude väga mainekate feministlikke kunstiteoreetikute uurimustesse sisse just nimelt see probleem selt Labolock inglise, võib-olla kõige mainekama ka üleüldse. Ma leian küll, et, et ilmselt niisugusest feministliku kunstiteoorias kindlasti üks niisugune suurnimesid tema oma viimastest teostest tegelikult väga palju arutleb selle kapseldumis ohu üle. Et kui me räägime, noh, ta vaatab natuke rohkem, mitte niivõrd tegija, kuivõrd selle vastuvõtja selle teoreetiku, kriitiku seisukohast. Et kui me hakkame liialt rääkima ikkagi naiskunstnikust, kellestki, kes on spetsiifiline oma mingi spetsiifiliste probleemidega, siis me ise võtame ära selle võimaluse, et meid ja seda, mida me teeme ka seda, mida me räägime nüüd väga tõsiselt võetaks. Et tegelikult me peame kogu aeg olema võimelised kuuluma sellesse suurde kunsti ütleme ka sellesse suurde kunstiajalukku jälle klausliga. Ja tegelikult võiks juba selle eest, et ei oleks olemas ainult sellist suurt kunstiajalugu, noh, see on ka niisugune laiem probleem, mis tegelikult sellesamasuguse vastuvõtmise juures ja kunstiajaloo juures just nimelt viimastel aastatel on hästi teravalt esile tõusnud. See on see maailma kunstiajalookirjutamine, eks ole, mitte ainult millegi, mis lähtub siis sellest Euroopast või veel enam siis sellest valgest heteroseksuaalsest mehest vaid tegelikult kunstist kui sellisest ja seal ollakse jälle tagasi küsimuste juures, mis tegelikult haakub sellega, millega me, millest meie täna alustasime mis on kunst üldse ja meie juures on siis see, mis on siis see kunst, mis on nüüd kuidagi naistega ja, ja naise identiteediga seotud. Feministliku kunstist rääkisid Kunstiteadlane Reet Varblane ja kunstnikud Tiina Tammetalu ja Kaire rannik, saatejuht oli Kerttu Soans. Aitäh kuulamast.