Nende kokkusaamised kestsid edasi, aga kuidas kõik oli muutunud? Erast ei jäänud enam rahul ema Liisa süütute õrnustega üksnes tema armastust täis pilkudega, üksnes käepuudutusega, üksnes suudlusega, üksnes puhtate kaelustustega. Ta ihkas enamat. Ja lõpuks polnud tal enam midagi soovida. Aga see, kes tunneb oma südant, kes on järele mõtelnud tema kõige õrnemate rõõmude omaduste üle see muidugi jääb minuga nõusse, et kõigi soovide täitumine on armastuse kõige hädaohtlikum kiusatus. Liisa ei olnud enam erastile see süütuse hingel, kes varem tema fantaasiat sütitas ja hinge vaimustas. Platooniline armastus oli aset andnud niisugustele tunnetele, mille üle ta ei saanud uhkust tunda ja mis ei olnud temale enam uued. Mis Liisasse puutub? See on täielikult terastile andnud, elas ja hingas ainult temaga koos, alistus nagu tallekene kõiges tema tahtmistele ja arvas tema rahulolemises oma õnne tundvat. Liisa nägi tema muutumist ja ütles talle sagedasti. Enne olid sa lõbusam enne Me olime rahulikumad ja õnnelikumad ja enne ma ei kartnud nõnda sinu armastust kaotada. Mõnikord Liisaga hüvasti jättes ütles rast talle. Liisa, homme ma ei saa sinuga kokku, mul on üks tähtis asi ajada. Ja iga kord ohkas Liisa nende sõnade juures. Lõpuks ei näinud Liisa teda viis päeva järjest, see oli ära rääkimata rõhutu. Kuuendamal päeval tuli rast kurva näoga ja ütles talle. Armas Liisa, pean sinuga mõneks ajaks hüvasti jätma, sa tead, et meil on sõda. Ma olen väeteenistuses, polk läheb sõjakäigule. Liisa kahvatas, ei oleks peaaegu meelemärkuse kaotanud erast rööstistada, rääkis, et ta alati oma kallist Liisat armastab ja ta loodab tagasitulekul temast mitte iial enam lahku minna. Liisa vaikis kaua aega, siis hakkas kibedaid pisaraid valama, võttis tema käe, vaatas teda lõpmata armsa hellusega ja küsis, kas sa ei saa minemata jätta. Saan vastase rast. Aga siis langen ma suure häbi siis see jätab mu aule väga suure pleki. Kõik hakkavad mind põlgama, kõik jälestavad mind kui argpüksi, kui Isamaa vääritud poega. Ah, kui see nõnda on, ütles Liisa. Mine siis, mine, kuhu jumal käsib. Aga sa võid surma saada. Isamaa eest, suremine ei ole hirmus armas Liisa. Mina suren siis ka niipea, kui sind enam ilmas ei ole. Aga miks sellele mõelda? Ma loodan elusse jääda, loodan tagasi tulla sinuga oma sõbra juurde, mõtle sellele meeldivale silmapilgule, kui me jälle teineteist näed. Ja, ja ma mõtlen sellele. Ah, kui see juba rutem tuleks, armas kallis erast, pea ikka meeles oma vaest Liisat, kes armastab sind rohkem kui iseennast. Ma ei suuda kirjeldada kõike, mis nad sel puhul rääkisid. Järgmisel päeval pidi olema nende viimane kokkusaamine. Missugune liigutav pilt. Hommikune Koit laotas end nagu tulipunane meri leida taeva rast seisis kõrge tamme okste all hoides laenlasema kahvatut kurbaja, mureliku Beijat, kes talle hüvasti öeldes jättis hüvasti ka oma hingega. Terves looduses valitses vaikus. Liisa nuuksus, erast nuttis, jättis ta maha, Liisa kukkus, tõusis põlvili, tõstis käed taeva poole ja vaatas rast, kes kaugenes oli kaugemal, aina kaugemal. Ja lõpuks kadus. Päike lõi särama ja mahajäetud Liisa vaesekene kaotas meelemõistuse. Ta toibus. Ning maailm paistis talle tuhm ja kurb. Kõik looduse kaunidused kadusid tema jaoks koos tema südame armsamaga. Ah, mõtles ta, milleks? Ma jäin sellesse kõrbe, mis takistab mind kallile erastile järele tõttamast. Sõda pole mulle hirmus, hirmus on seal, kus pole mu sõpru, kas ma tahan temaga elada, temaga surra või oma surmaga päästad väärtuslikku elu. Oota, oota, mu kallis, ma tõttan sinu juurde. Juba tahtis ta joosta erastile järele, kuid mõte mul on, ema peatas teda. Liisa ohkas, hakkas pea maas, vaiksel sammul oma onni poole minema. Sellest tunnist saadik olid tema päevad mure ja kurvastuse päevad, mida tuli hella ema eest varjata. Seda enam kannatas tema süda. Ainult siis kergenes see, kui Liisa oli läinud paksu metsa ja võis vabalt pisaraid valada ja oma kallimast lahusoleku pärast tuhata. Sagedasti ühendas kurb turteltuvi oma kaebliku hääle tema õhkamisega. Aga mõnikord küll väga harva lõi lootuse kuldne kiir troosti kiir tema mure pimeduses helendama. Kui ta minu juurde tagasi tuleb, küll ma olen siis õnnelik, kuidas siis kõik muutub sellest mõttest selgines, tema pilk, põseroosid, värskenesid ja Liisa naeratas nagu lehekuu hommik pärast tormilist ööd. Ligi kaks kuud. Ühel päeval pidi Liisa Moskvasse minema, et roosivett osta, millega ta ema oma silmi ravitses. Ühel suurel uulitsel tuli talle vastu uhke tõld ja sellest tõllas nägida rasti. Ah, karjatas Liisa ja sööstis tema poole, kuid tõld sõitis mööda ja keeras ühte õue sisse. Rast tuli maha ja tahtis juba suure maja trepist üles minna, kui tundis end äkitselt Liisakaisutuses. Ta kasvatas siis ilma, et oleks sõnagi Liisa hüüete peale vastanud võttis tal käest kinni ja viis oma kabinetti, pani ukse lukku ja ütles talle. Liisa. Asjaolud on muutunud. Ma olen kihlatud. Sina pead mu rahule jätma ja omaeneserahu pärast mind unustama. Ma armastasin sind ja armastan nüüd ka. See tähendab, soovin sulle kõike head, siin on 100 rubla võtta panija rast talle raha taskuluba, mul sind viimast korda suudelda. Ja mine koju. Enne kui Liisa toibuda, jõudis viise rast kabinetist ära ja ütles teenrile saadase tütarlaps õuest välja. Mu süda tilgub sellel silmapilgul verd. Ma unustan inimese erastis, olen valmistada ära needma, aga mu keel ei liigu. Ma vaatan taeva poole ja pisar veereb mu nägu mööda alla. Ah, mispärast ma ei kirjuta romaani, vaid kurba tõsilugu. Niisiis kas erast petis Liisat, kui ta ütles, et ta sõjaväkke läheb? Ei, ta oli tõepoolest sõjaväes. Aga selle asemel, et vaenlasega võidelda, mängisid kaarte ja kaotas peaaegu kogu oma varanduse. Varsti sõlmiti rahu ja rast tuli Moskvasse tagasi koormutud võlgadega. Talle jäi ainult üks viis oma seisukorda parandada. Abielluda elatanud rikka lesega, kes oli juba ammu temasse armunud. Erast läks selle peale välja ja kolis tema majasse puhates puhtsüdamlikult oma liisa järele. Aga kas see kõik saab teda õigustada? Liisa oli uulitsele heidetud ja niisuguses seisukorras, mida ükski sulg kirjeldada ei suuda. Tema, tema kihutas mu minema, ta armastab teist. Ma olen hukka saanud. Need olid tema mõtted, tema tunded, ränk minestus, katkestas need ajutiseks. Üks hea naine, kes hoolitseb mööda, tuli, seisatas Liisa juures, kes maas lamas ja püüdistada, toibutada. Õnnetu, tegi silmad lahti, tõusis selle hea naised toetusele üles tänastuda ja hakkas minema ilma teadmata. Ta, kuhu ma ei saa enam elada, mõtles Liisa ei saa ohku taevas mulle peale langeks, kui maa mu vaesekese neelaks ei taeva seid kukkuma. Ei vangu. Häda mul. Ta läks linnast välja ja leidis end äkitselt sügava tiigi kaldalt iidsete tammede varjust, mis mõned nädalad tagasi olid olnud vaimustuse tummadeks tunnistajateks. Seesinane mälestus vapustas tema hinge. Kohutav südamepiin peegeldus tema näol. Aga mõne minuti pärast vajus ta mõtetesse, vaatas ümber ja nägi oma naabri tütart 15 aastast tüdrukut, kes teed mööda läks süüdistada võttis taskust 10 imperiaali, andis tema kätte ja hüüdis. Kallis Ani, Uta kallis sõber. Viise raha emakesele, see varastatud, ütle talle, et Liisa on tema ees süüdi. Et ma varjasin tema eest oma armastust ühe julma inimese vastu ütleta, pettis mind, paluvad tema mulle andeks, annaks jumal on talle selles abimees. Anna tema käele suud, nii nagu mina praegu sinu omale suudan. Ütle talle, et vaene Liisa käskis teda suudelda, ütle jätma. Nüüd hüppas ta vette, et ta hakkas kisendama ja nutma, kuid ei saanud teda päästa. Jooksis külasse, inimesed tulid kokku ja tõmbasid liisa välja. Aga ta oli juba surnud. Niiviisi lõpetas oma elu see, kes oli kaunis hingelt ja ihust. Kui me seal uues elus teineteist näeme, tunnen masu ära. Õrn Liisa. Ta maeti tiigi kaldale, tumeda tamme alla. Pandi tema hauale puurist seenest tundma, sagedasti sügaval mõtetes toetudes Liisa põrmu. Käed pole minu silmade ees, virvendab tiik. Minu pea kohal sahisevad lehed. Liisa ema kuulis oma tütre hirmsast surmast ja veri tarretas õudusest tema soontes. Ta pani igaveseks silmad kinni. ON jäi tühjaks. Seal ulub tuul ja ebausklik külarahvas, kes öösiti seda undamist kuuleb, ütleb seal oigab surnu, seal oigab vaene Liisa. Rast oli oma elu lõpuni õnnetu. Saades teada Liisa saatusest, ei leidnud ta troosti ja pidas ennast mõrtsukaks. Mina tutvusin temaga aasta enne tema surma. Ta ise jutustas mulle selle loo ja viis mu Liisa haua juurde. Nüüd võib-olla on nad juba ära leppinud.