Tere õhtust, Te, kuulete saadet piirikunst, mis keskendub täna muusika ja kunsti vahekorrale. Stuudios on kunstilis muusikalise rühmituse Trio Fratšil liikmed, muusikud Robert Jürjendal, Arvo Urb ja kunstnik Tõnu Talve. Mina olen saatejuht Kerttu Soans. Kuna Tõnu oleme maalib muusikat muusikaga koos kontserdil kohe ja praegu publiku silme all siis kasutame ka tänases saates tavalisele veidi teistlaadset vormi. Muusika, mida meie juttude ees taga ja taustaks kuulete, ongi see, mida teeb trio Fratšil ja mis praegu on päris uus veel nii-öelda iseenda jaoks salvestatud pole plaadile jõudnudki, ent jõuab. Sest Trio Fredzil valmistab ette oma kolmandat plaati. Sissejuhatuseks kohe mõned katked puhast muusikat ja edasi. Küsimused kunstnikule, muusikutele. Tõnu sina oled performance'i kunstiga tegelenud juba enne, kui sa leidsid need oma sõbrad ja, ja nüüd selle vormi. Aga millal algas sinu koostöö Robert Jürjendali ja Arvo Urbiga? Minu koos Robertiga hakkas noh, võib-olla, et kuus-seitse aastat tagasi, siis veidi hiljem taimele tundus, et asi on edasiminekut väärt, siis liitus meiega ka. Ja sa oled maalinud ka lauljatega koos Henry Laks ja Tõnis Mägi ja kui nüüd võrrelda nii alustuseks siis instrumentaalmuusika maalimist ja siis sõna maalimist, sõnalist muusikalist kompositsiooni, maali, mis mille vahe. Vahe on vormiliselt sisuliselt eriti vahet ei ole kuna ütleme väga paljude, mis puutub Tõnisesse, siis paljude lugude autor on Robert ja noh, ühesõnaga asi oli mulle selge ja teada. Mis Henrisse puutub, siis see koostöö muidugi oli, oli kaunis põgus, aga sissejuhatuseks käis küll. Aga Tõnise osa võib veel sedaviisi küll ära mainida, et tema oli see, kes julgustas ütleme ja veel üks nendest, kes julgustas seda sedalaadi projekti üldse tegema. Aga sõnad sind ei kaitsenud. Laulusõnad mõni aeg hiljem hakkasid, kammitasime alguses mitte sellepärast, et võib-olla see alguses oli võib-olla tõesti väga ütleme väga pinnaline, tal oli see minu suhe sellesse, kuna mulle endalegi sellise nii uus, et et ei seganud. Roberti, Arvo, teie olete muusikud igal pool mujal ka ei ole sugugi mitte seotud ainult Tõnu talvega. Kui nüüd püüate võrrelda seda musitseerimist ilma kunstnikutaja, siis musitseerivate poolest Tõnuga, mis ilmselt marginaalne teie loomingust siiski. Olles laval siis olukord tegelikult on muusikule sama nagu ta ikka. Aga publiku on siin natuke teine, publik peab mu tähelepanu lihtsalt rohkem jagama. Seda muidugi tajub lavalt ka lõpuks. Publik muutub selle tõttu pisut või rohkem. Aga kas te ise ise sellega üldse ei suhestu, mis, mis Tõnu teeb? Kuidas üks või teine asi mõju avaldab? Ma arvan, et ja mitte sekkuda teise inimese loomingusse üldse vaid luua selline tasakaal. Ütleme siis nii hästi lihtsalt et kui maalikunstnik, maali peaaegu muusik mängib samal ajal need kaks asja, võiksid teineteist täiendada, mitte segada. Ja meie asi ongi nagu ära tunda. Meie ülesanne, õigemini kas arva, täiendab. Te ei näe ju, mida Tõnu teeb, eks ole ju. Tähendab välja arvatud siis. Kui on lisavida kraan üleval siis näeb küll ja võib öelda, et. Et see siiski inspireerib ka selle pildi nägemine, kuidas Tõnu töötab eride tegevusest longi mõlemal poolel, Tõnu tegelikult toetab meid ja nii edasi. Tänud. Ma tean, et Tõnu, sinul on see pool mingil määral siiski juba välja mõeldud või sul on veidi markeeritud seda pildipinda, sinna toodud mõne mõne joonega siiski see kompositsioon, kas muusikut, kas teil on ka teada, mida mängite, või sünnib see kohapeal, kuivõrd teile on ette teada? Säärane olukord meil on kah nimelt markeeritud, meil on luustik on olemas ja siis kontserdi jooksul hakkame seda nägu ümber ehitama. Erinevaid maailmu nagu suurelt jaolt improvisatsioon, millega me tegeleme? Kas mõnes teises muusikalises kollektiivis, nüüd teie veel saate endale lubada sellist lausa laval, et kõik sünnib lustliku ümber, kõik ehitate või mujal on siiski nüüd tulemus rohkem ette teada. Noh, õnneks ei ole seda vajadust selles mõttes, et et just see võimalus niimoodi Racheliga niimoodi töötada See ammendab ennast, selle kollektiiv ei ole mõtet nagu teiste muusikute test pillimeeste muusikutega sedasama hakata kordama. Muidugi see. Ei ole nii absoluutne, et aeg-ajalt need kanduvad üle, need mõtted ja imposatsioonid ja need põhimõtted liiguvad ringi, aga aga ei ole mõtet, nagu sama asja korrata. Erinevate kollektiivide. Muidugi märkimisväärselt koostöö on meil Riho Sibulaga kellega sai koos nagu tema esimene sooloplaat. Valmis tehtud koostöö oli tõesti meeldis. Tõnu, kuivõrd sinu plaanid muutuvad laval muusika järgi maalides pildi, plaaniba, mõtlejaid. Nad muutuvad ilmselt ajahetke reaalajas samavõrd kui muutuvad. Muusikute mõtted, mida ma kuulen väljendatuna siis helihelides loodan, et ta on üsna adekvaatsed ja. See peaks olema küll vaatajale näha. Nii et sina siiski tunned ennast maalides kui selle sõna väga heas tähenduses või ütleme siis suure tähega illustraatorina, et muusikute loomingu illustraator Suur narratiiv või suur jutustaja. Ei, ma ei, ma ei tea, kas ma just illustraator tere, olen. Pigem on see ütleme pigem äkki on see ka võib-olla mingi pill Mida ma mänginud, seal näha ütleme aeg-ajalt ka mõlemi käega. Võib-olla on see tõepoolest sedaviisi täpsem öelda ma ei, ma ei tea, kas muusikud illustreerivad, kui nad pill käes hoiavad. Vaevalt teie kolm loojat olete välja andnud siiamaani kaks plaati, trio Fratsin on andnud välja kaks plaati. Kas nüüd need lood, mis plaatidel on, on salvestatud maalimise hetkel või hiljem stuudios? Üksku tõime? Üle vist selle viimase plaadi tähendab õuna fossakas selle plaadi peal on poole lugude vist on. Kontserdisalvestise kontsertsalvestused on seal enamus on siis hiljem stuudios töödeldud muidugi. Aga lõviosa on tõesti just nimelt lõviosa lõvi käpa jälgan. Aga need, mis ei ole kontserdil tehtud, kas pärast, siis tuleb täpselt täpselt meelde see, kuidas oli või kuidas tennistate seda olukorda? Mina üldiselt helistan, mitte reprodutseerida olukorras. Et kui on mingi jällegi kujund meelde jäänud kusagilt, siis ma Üritan seda vähemalt panna mingisse teise vormi valatselt kujund, mitte nüüd täpselt sama teha seal. Mõttetu improvisatsiooniline muusika, sa hakkad ennast kordama. Ei paku pinget üldse. Selle tõttu. Mõned inimesed ütlevad, et seda lugu, Me oleme kuulnud, teised jällegi ütlevad natuke rohkem ütlevad, et ahaa, see lugu kõlatel hoopis teistmoodi. Ja mõned ütlevad, ma ei tundnud seda lugu hoopis ära seal muuseas, ka mina olen mõnikord seda tähele pannud, et ta, ta, ta tat, millega meil siin tegemist on täiesti uue uue kõlapildiga ja uue, sellise uue, uue järjestusega, ütleme siis niimoodi. Mis te siis mängite? Selles mõttes me ei tegele nagu oma loomingu esitamisega. Kogu aeg uueneb, kasutame palju elektroonikat ja selle mõttega, et oleks võimalik elavalt laval orkestreerida, see tähendab kasutada erinevaid samblaid ja suunda. Mingid sellised muusikalised motiivid kõlavad täiesti erinevalt. Peale pöörata aeg-ajalt. Sina Tõnu, sel ajal, kui stuudiosalvestus toimub, ema oli, aga kui sa kuuled seda stuudiosalvestuse lugu, mis on siis sündinud või mille algust? Panin siis hoian hinge, siis hoian hinge kinni ja stuudiosse lubatakse. Kui ma olen seal ukse taga natuke aega kraapinud, siis. Siis tavaliselt on niimoodi, et annad paraja hea energialaengu ja millega nad on jälle hakkama saanud ja sest just oligi millalgi mõni aeg tagasi, tähendab Narva stuudios ta lasi. Tõnn, tule, kuula paar uut asja. Noh, see võtab hinge kinni ja siis keskendud, kuulad ja mõni aeg, mõni päev läheb mööda, võib-olla siis lähed kuskile ateljeesse või kuskile mujale. Vaatad pilte, vaatad raamatuid, vaatad enda sisse ja hakkab tulema. Siin juba kui ongi vastus minu järgmisele küsimusele, et sa maalid ka seda muusikat, mida sa mäletad ei pea koha peal olema juslik säärase. See on nagu sees ja ma enam-vähem aiman, mis toimub ja kuulan. Ja seda enam on, võlub see, kui on üllatusmomendid. Ei teadnud just, kas see kõik, aga mina olles sinu maale ikka siis palju näinud, tunnen ära küll, millised on tehtud kontserdile, millised on tehtud siis, mille järgi sees ma tunnen ära selle rahuastme järgi need, mis sa oled teinud üksi, et tunduvad minule rahulikumad ja kuidagi nad ei ole nii vägevad, ütleme nii. Tähelepanek. No muusika kindlasti ju sa isegi tunned, annab sulle jõudu juurde, kahtlemata. Aga ma usun, et kuule nüüd juba tahaks teada saada, milline siis võiks olla mõni selline lugu ja siis kuulda peale selle loo kuulamist missugune oli siis maal, mida, kas siis kunstnik Tõnu Talve kirjeldab, loo ajal sündis, mida pakute kuulata? Võib-olla kuulaks hoopis selle selle plaadi pealt lugusid, mille kohta mul veel ühtegi pilti ei ole, nimelt vaatel ta veel ei ole, kuuleme sealt. See oli nüüd lugu, mille taustal Tõnu Talve veel ei ole maalinud. Aga on plaanis, milline see pilt oleks. Ma ei tea veel sellel lool nimegi kõigele lisaks see ongi võib-olla hea ja see ei. Ja siis nagu üldiselt mingeid selliseid piire, mida peaksin tingimata ületama, tähendab mismoodi, noh nagu me kuulda võisime. On ta selline, samas nagu materjali on, eksju, samas nagu seisund, aga ometi endale niuksed raamilised, sisemised kiirused ja sisemised muutumised sees ja et ma kujutan ette, et ta peaks tulema kangelaslike, läbipaistev, selline õhuline, kiire, kerge len, lendab lendava sellise tunnetusega või ütleme, lendava liikumisega pilt. Räägi veidi, kuidas sa teed seda pilti sellele kuulajale, kes ei ole nüüd kunagi sattunud nägema? Tavaliselt nagu sa juba ennem ütles, et sa näed ka, et töö peal on nii-öelda see kondikava või ütleme, kavand, visand valmis, eks ma olen neid Asju uurinud siit ja sealt ja siis ütleme komponeerin kokku ühe mingisuguse kondikava. Ja siis ta jääb mõneks ajaks niimoodi ootama nii-öelda võta oma, kui mul saavad selgeks, mis värvid sinna peavad tulema. Üldiselt. Ma arvan, et võib-olla siin on sõjanal loogiat muusikutel nagu ma olen tähele pannud, on küllalt tuntav. Tähendab, ma arvan, et isegi väga äratuntav helikõla või see pilt, nii-öelda inimene, eksimatult vist saab aru, kelle, kelle muusikaga on tegemist kuuldes teatud kombinatsioone. Ja ma loodan, et nendes värvilahendustes, mis ma sinna ründan võib-olla mingite kindlate nende vormide kaudu, peaks ka olema nüüd juba ju jõudnud sinnamaale, et eksimatult ära tunda. Et need on sinu tehtud, see on kahtlemata. Ja tähendab just nimelt nende värvide ja kujundite kaudu. Ja sa mitte pisikeste pintslite ja pliiatsid kestega ei tööta. Et seda tööd ütleme tunni või tunni veerandiga jõuda nii kaugele, et inimestel saab ka midagi vaadata seal peal, siis ma pean kasutama selliseid vahendeid, mis küllalt kiiresti esiteks kuivavad. Ja ja millel oleks küllalt intensiivne väline vaatamise, vaatamise mõju või võlu või mis siis. Ja selleks ma kasutan aerosoolvärve ja markereid ja pastell. Ja kui suured on sinu? TÖÖD mõõtmed tavaliselt kuskil umbes üks ruutmeeter, mõnikord natukene suuremad, võib-olla mõnikord ka pool teist, aga mitte eriti rohkem, sest tõepoolest see ikkagi mingisugused piirid seab, ei ole mõtet. Tähendab, kuivõrd on tegemist, ma arvan, küllalt kohati küllalt ettevaatlik tuleb olla ilma Ta ei, ei valaks kedagi lollil moel värviga üle, sest nii muusikuid kui Pille tuleb olla kaunis ettevaatlik. Ja see iseenesest distsiplineerib päris hästi. Muuhulgas ka see on veel ka muid asju, mis distsiplineerivalt ühtlane värvi tumist sinna konkreetsele kohale, kus ta just nimelt peab sattuma. Et vältida vigu ja ületegemist. Nii et noh, asja printsiip ongi see, mis kohe läheb, mis korraks, mis mis läheb, see peab olema ka kohe paigas. Üle tegemised on. Vead kontsert kestab tund tund, veerand ta selle aja jooksul, nagu märkisid, vahel isegi poolteist ruutmeetrit pilti hästi õigesti, täistehase pind. Sa pead olema ikka ajaliselt ka kuidagi paigas, et hajameelsust ei tohi endale peale lasta. Lohakusest sa juba rääkisid, et üle ei tohi midagi teha, aga ei tohi nagu kuidagi pidama ka jääda. Ajameelsuse ajameelsusest, vabandust, ma kohe niimoodi ilmselt ei, ei malda oodata. Hajameelseks ei saa muutuda selle kontserdi või kontsertetenduse käigus küll mitte, pigem võib ajameelsuse häda peale tulla kuskil ateljees, kosutada üksi. Kuivõrd sa ennem juhtusid tähelepanu, et need tööd, mis on tehtud nii-öelda millele omaette, tihti kannatavad vist dünaamika puuduse all, eks ju. Et järelikult on seal võib olla mingisugused sellised taval mitte, sest kaks kompanjoni distsiplineerivalt nii palju, et ma usun, et seda probleemi ei teki. Aga, aga nüüd pooleteistruutmeetriga. Teinekord tekib see. Töö lõpetatuks tähendab, võib-olla lükkub veidi edasi. Püüan vähemalt nii kaugele jõuda, et ütleme, igas astmes võib teda mingil moel vaadelda kui. Lõpule minevat tööd. Et see lõpule minek on seal ka ja sees, kuhu see välja läheb, mitte niimoodi, et midagi täiesti muutub või, või midagi saab kinni tehtud või kinni nii-öelda nähtamatuks kuuldamatuks tehtud, seda vist küll ei ole. Praegu Tõnu Talve täna ja homme ka veel täna nüüd juba suletud, aga homme veel võimalik vaadata. G-galeriis ehk endises galeriis nimega sammas on välja, sest sinu maalid, mis on tehtud kontsertitel pluss üks naise portree ilmselgelt siin sündinud ikka intiimses õhkkonnas sinu ja modelli vahel. Kuivõrd nüüd intiimses, aga vähemalt vahetus küll. Vahetus õhkkonnas, jah. Ja kindlasti vaataja seal sinu näitasel paneb tähele, et detailid pildist pilti kogu aeg vaatad, ühesugused, mitte nüüd päris, aga siiski palju on detaile, mis liiguvad lisaks sellele, et sinu pildid on äratuntav, koloriit ja kompositsioon on ka detaile, mida sa väga armastad. Kas Need olid seal juba ennevanasti juba lapsepõlves kusagil? Kas või juba kuueaastaselt oli, tulid need, kes te siis inspireeritud sellest muusikast. Võib tõesti öelda, et mõned ilmsed, mõned läbivat kujundit nendes töödes või ütleme seal mingi võibolla mingi maailmavaade või, või ma ei tea, mis ilmselt pärinevad tõepoolest sealt lapsepõlvest. Mõned sellised sümptome maastikud või, või mõned sellised. Eriskummalised kujundid seal maastikus või mõne võib neid ka mingisugusteks olematuteks ehitusteks pidada või, või sellisteks paikadeks või pühamu on vist liiga palju öeldud. Ja teisalt jälle on mõnes noh, ütleme kargine, need, need kujundid on kõik kamis argis, et selles mõttes ei ole kuskilt lambist võetud tavalised asjad, nagu seal laena. Näit näiteks võib täiesti, olgu, olgu see nali siis võib-olla tõesti nali, sest ma tegin ühe Tähelepanuväärse avastuse. Leidsin kuulge aja oma raamaturiiulist raamatu aastast 1966. Väike-Ameerika rongiraamat ja seal kaane peal on mäed ja seal kaane peal on mingisugune taamal paistab udu sees kaasne linn või kuivõrd kunagi ma elasin Kohtla-Järvel ja vahtisin lapsepõlves aknast välja, siis seal paistsid ka sellised pildid. Äratundmisrõõmu missugune, et mõningad Ameerika maastikud või kuskilt mingisugused võbelevam sellised, kas siis kuumusest, jahedusest, tuulest kiirusest, ma ei tea, millest võbelevam, sellised maastikud kattuvad väga veidral moel. Mingisuguse siuksed, naljakad tööstused maastikuga Kohtla-Järvelt, aga noh, ütleme, et see on võib-olla liiga materiaalne käsitlus. Ütleme, et see on niisugune ülekantud tähendusega asi. Mis puutub sellesse võbelasse, mida sa märkisid, siis sa juba enne siit ka seda sõna või analoogi et see muusikast ka nagu tuleneb kindlust ja see on tõepoolest see, mis on nendes piltides, mida sa oled just nimelt kontserdil maalinud, et seal oleks nagu mingi kes, nagu sa märkisid, kas mingi soe õhk või mingisugune noh, kiiresti midagi neist läbisõit õhken jäänud virelema. Et niisugune looritatus on just nendel töödel Kui sa seda näed, seda umbes umbes midagi sellist, ma olen sellest muusikast lähtuvalt püüdnud eksponeerida, ütleme küll jah, kõigepealt enda sees seda niimoodi, läbi lasta enda seest ja siis saada selline tulemus kätt, et oleks mulje, nagu maailmu oleks seal all ümber sees, peal igal pool niimoodi, mis, nagu tuuled liiguvad ümber ümber sinu. Pildid ei oleks saanud kohe kuidagi sündida ilma selle muusikata. Aga kas see muusika oleks saanud sündida ilma Tõnuta? Noh, võib igat moodi vastata, aga ma arvan, et ta ei ole põhjust vaevu sündida. Tänud. Sest tänu on. Kompanjoni lihtsalt sinna koos ja tegemist on lihtsalt ühe järjepidevusega tulekul kolmas plaat, valmistamet seal oli siis. Siis me ei tee seda eraldi nendest eelmistest plaatidest omavahel seoses. Selles mõttes on Tõnu on siin, oma koht on võib-olla ka. Kui me läheme stuudiosse seda tegema ja Tõnu imaani parasjagu, siis on väga abstraktne see koht olemas. Tõnust mõjutatud, me oleme kindlasti kontserdil, sest kui Tõnuti oleks, siis me sellisel viisil improviseerige. Tõnu annab meile aega lugusid arendada. Me teame, et inimesed vaatavad samas pilti ja kuulad muusikat. Stuudios stuudio töös võib öelda täitsa vastupidi, et me teeksime toimuda saamad. Kontserdil. Aitäh stuudios oli ansambel Trio Fratšil muusikud Robert Jürjendali, Arvo Urb ning kunstnik Tõnu Talve. Suured tänud ka kuulajale. Mina olen saatesarja piirikunsttoimetaja Kerttu Soans ja ootan teid järgmist kunstisaadet kuulama kahe nädala pärast. Seniks kõike ilusat ja ilusamat veel.