Ikka ja jälle meenub mõni värvikas muusik, keda enam meie seas pole kuid kellega sai omal ajal koos pillimehe leiba lõigatud. Üks neist on unustamatut John pori, kelle orkestris mängisin aastal 1942 kuni 43 punases restoranis glooria, mis asus samanimelise kino keldris Vabaduse platsil. Tema orkestris oli mänginud ka mu hea sõber raadio estraadiorkestris eriskitse mets. Temalt kuulsin järgmise lookesed. Pari teadis, et tänu iganädalast tele-raadioülekannetele tunti teda seal Eestis. Oli juba kitsas sõjaaeg, kui ta oli oma kodusel Viljandimaal, on läinud ühte tallu söögipoolist otsima. Eesti talumees suutis hoolimata saksa normidest linna meestki aidata. Ja ehkki hiljem hakati toiduotsijaid kui spekulante linna äärtel läbi otsima ja toiduaineid konfiskeerima, sai mõnigi pereisa lastele sel moel pudelipiima. Paar muna, natuke võid ja liha kahtlemata oma orkestrit tuses oli pori end talurahvale esitledes öelnud. Tere päevast, mina olengi see pori vastuseks olnud piinlik vaikus. Selgus, et majas polnud raadioaparaat, Lätimaal polnud aga raadio enam mingi imeasi, kus puudus vool. Kuulati patareivastuvõtjat. 1940. aastal oli Eesti kodudes 98861 raadioaparaati. Sakslase hinnangul oli 1941. aastal Eestis miljon 300000 elanikku. Tollased pered olid suured. Minu isal oli peale ema toita kuus suud. Nii oli raadio iga kolmandas peres ja pori võis õigusega end sedamoodi tutvustada. Kuulakem siis laulu, sinu silmad esitab Friedrich kaasik John poriorkestri saatel. Dollastel plaatidele enamasti heliloojate ei märgitud.