Viie päeva pärast möödub 55 aastat Stalini surmast. Kummaline on mõelda, et praegu juba keskikka jõudnud inimesed pole elanud tema valitsusajal rääkimata noortest. NLKP Keskkomitee ja Ministrite nõukogu ühismäärusega kuulutati välja neli päeva kestev lein. Keelati sel ajal kõik lõbustused, etendused, kinoseansid, kontserdid ja muud. Matuse organiseerimiskomisjoni esimees oli Hruštšov. Matusekõne pidas Ministrite nõukogu esimees ja NLKP keskkomitee sekretär. Marenkov. Kõnelesid ka kaks Ministrite nõukogu esimehe esimest asetäitjat. Peeria ja moonutama. Kirstu juurde mahtus peale nende seisma ka ülejäänud kõrgem juhtkond. Vorošilov, vulkaanid, Kaganovitsemiku. Janne. Rahvas vaatas ametlikku fotot ja mõistatas, missugust poliitikat hakkavad ajama need seltsimehed, kas midagi muutub või läheb kõik edasi vanaviisi. Oli ju, ma olin kov lõpetanud oma kõne sõnadega. Hüvasti, meie õpid, juht Meie kallis sõber, armastatud seltsimees Stalin. Edasi teel Lenini-Stalini suure ürituse. Täielikule võidule. See just optimismi ei sisendanud. Ent need võisid olla ja küla polidki tühipaljad, sõnad nagu neid oldi harjutud loopima. Ükski võimulepürgija oma kaarte veel avada ei saanud. 1957. aasta juulis paljastati jutumärkides Marenkov koos Kaganovitsiga parteivastase grupi juhina ja edaspidi töötas ta silmapaistmatu elektrijaamade direktorina. Esialgne segadus oli aga nii suur, et ministrite nõukogu esimehe Marenkovi esimeseks asetäitjaks oli nimetatud koguni neli seltsimeest. Peerija, Molotov, vulkaanid ja kanovitš. Veel polnud selge, kuidas pirukat jagada. Igaüks pidi saama tüki. Tähelepanu äratas ka riikliku julgeoleku, ministeeriumi ja siseministeeriumi viimine ühe nimetuse siseministeeriumi alla. Seda hakkas juhtima peerija. Võib ka muuseas märkida hiljem kotkana lendu tõusnud Brežnev vabastati partei keskkomitee sekretäri kohustes seoses tema üleminekuga mereväeministeeriumi poliitvalitsuse ülemaks. Seda käiku on raske pidada edutamiseks. Ei kaalunud üles teilist karjääri keskkomitee kõrgustes. Vaevalt Brežnev seda hiljem unustas. Mis puutub Hruštšovi, siis tema oli üks 10-st keskkomitee presiidiumi liikmest. Tema kohta oli Keskkomitee otsuses märg. Tunnistada vajalikuks, et seltsimees ennes Hruštšov keskenduks tööle NLKP Keskkomitees ja seoses sellega vabastada ta NLKP Moskva oblastikomitee esimese sekretäri kohustest. Nõnda olid ta käed vabad suurimateks, mis teeks, mis ei lasknud end kaua oodata. Võimu jagamine oli alanud, Ministrite nõukogu esimeheks nimetati ma olin kov, kes oli olnud Stalini repressioonipoliitika olulisi juhte. Mainitud kohale jäi ta väga lühikeseks ajaks, nagu eespool märgitud. Ja ta jäi varsti alla Cruzzovile. Hruštšovi tund tuli 1964. aastal, aga see on juba teine jutt. Ent 1950. aasta laulupeol lauldi rusikas taskus Alexandra Vi laulu Stalinile. Üsna kurvalt kõlas võimas hümn.