Taevadi suvekülaline. Täna lugupeetud kuulajad tutvute ühe eesti mehe eluteega, see on paljuski sarnane tuhandete vanema põlve eestlaste omaga ja siiski eriline, nagu on eriline iga inimese elutee. 41. aastal küüditati poisiohtu nooruk Siberisse üksi vanemateta, kes lasti maha kui rahvavaenlased. Ta viidi Tomski oblastisse, kus ta tegi põllutööd, oli kalur, Obi jõgi konna järvedel ja jõgedel ning metsatööline Siberi taigas. Seitsmeteistkümne Siberi aasta jooksul õppis ta tundma sealset loodust ja sai selgeks palju Siberlaste tarkusi. Ennekõike nende kalapüügikunsti. Võiks öelda, et ta jõudis kohaliku mõiste järgi oksale lõi seal oma perekonna ja abistas isegi teisi välja saadetuid. Oma mälestusteraamatus kirjutab ta, et kõikides saatuselöökidest hoolimata oli just elutahe see jõud, mis aitas ta Siberis kohaneda ja kodumaale tagasi jõuda. Täna mees, nüüd juba 77 aastane siin stuudios. Minu nimi on Peeter Hein. Tere tulemast saatesse, Ronald Rüütel. Tere päevast. Teile on väga huvitav nimekombinatsioon, eesnimi on teil Ameerika presidendilt Trei kallilt ja perekonnanime eesti presidendilt Rüütel. Küll nii ja ma olen ise sellest üllatanud. Kui saabun Siberist, siis minu tädid ja onud kutsusid mind tihti roniks. Ja ma olin natuke solvunud, olin juba täiskasvanud mees Jeka, Ronny ja kui presidendiks valiti Ronald Reiljan ja tema sugulased olid ruumis ja ootasid ja kui uksele tuli presidendi ise, siis näete, meie Ronny tuleb. Ja hiljem siis ma tõesti vaatasin, noh, kui juba meelika presidendi solvunud selle hüüdnimega roniet pidin leppima. Et muidugi, et Eesti president oli ka 90.-te aastate algul rüüta, siis jah, nii see on, kokku sattus. Ega teil ei ole mingit sugulussidet president. Ei ole minu isa on pärit Virumaalt vao vallast. Anto külast sündinud ja tema elutee on hoopis erinev olnud. Kas teie võite oma elu jagada kahte ossa nagu teie põlvkonna paljud inimesed elu enne Siberisse saatmist ja elu pärast küüditamist? Asja seda võib iga kolme või rohkemaks muidugi lapsepõlv. Kui elasin vanematega, oli muretu aeg, koolis käisin siis küüditamine Siberisse ja Siberi aastad, mis möödusid minul suhteliselt teiste küüditatute, nagu minu raamatuski võib lugeda minu elu Siberis. Et ei olnud erilist puudust ja nälga ja suurt nurisemist selles raamatus ei ole. Kui juba Siberist tulin nelja lapsega, see on küllaltki julge ettevõtmine, abiellusin Siberis ja nelja tütrega Eestisse jõudmine ja uuesti elu alustamine. Kui olin tõesti raskustes ja töökoha ja korteri leidmise raskusi, aga hiljem siis juba Pärniesoosis, kui sain sobiva elu- ja töökoha, siis elu laabus. Võib-olla siis viimane osa, nüüd juba 17 aastat, pensionär, see on jälle omamoodi, nii et siis võib isegi lapsepõlv Siber siis Eestis tööaeg ja nüüd pensionipõli, nii et jah, nelja võib-olla sarnast. Niisugune oli siis tänase saate sisukord või umbes nii. Aga alustame siis otsast. Miks te sinna Siberisse siis teete, võtsite või miks teid sinna viidi? Isa töötas juba alates 20.-st aastast riiklikul tööl, alul oli ta tondi sõja kasarmus, oli spordiinstruktoriks ja hiljem lõpetas politseikooli ja suunati Võrumaale tööle. Nähtavasti Võrumaal maakond kui piiriäärne maakond vastu Läti-Vene piiri oli rohkem valvata, oli tarvis ja ema samuti oli Võru Petseri perfektuuri raamatupidamises asja ja need mõlemad töötas politseis ja ema. Alates 1027.-st aastast oli kaitseliidu juurde loodud naiskodukaitse ringkonna sekretär jahile, mis seas esinaine. Ta teenete eest oli valge ristija kotkarist saadud ja tundub, et et seda loeti, nii sureks Nõukogude Liidu vaenlaseks, et ja 20. aprillil 42. aastal lasti maha Sverdlovski oblastis Sosva laagris. Minu andmed on, et umbes 12 naist on mõrvatud. Kes olid maakondades naiskaitsejuhid. Isa vabanes politseiteenistusest 40. aasta augusti esimestel päevadel ja oli Võru linna tellisetehases lihttööline. Et politseiteenistuse ajal tal maakonnas ja vallas ei olnud rahvaga arusaamatusi kaebusi olnud, siis ta võeti 41. aasta esimesest jaanuarist tööle Võru maakonna kindlustusinspektorina töökohaga Misso valda. Ja arreteeriti vastu neljateistkümnendat juunit öösi ja toodi Võru linna raudteejaama küüdivagunisse. Ja meid emaga eriti eriti järgmise öösi. Koos emaga sõitsin Petseri jaama ja meid oli vagunis järelt too tõite vähem ja paigutati Tartu poolt tulnud rongi ühte tühja masse vagunisse mõne tunni pärast ema nõuti välja koos asjadega ja mina välja ei saanud ja nii oma vanematega ei saanud hüvasti jätta ja ei ole rohkem näinud. Kui vana te siis olite üheteistaastane. Ja mis edasi sai? Teiega? Saabusime Tomski oblastisse, Sainske rajooni. 13. juulil 41. aastal. Esimese sügise töötasin kolhoosis, sain iga päev käisin tööl, oli ligemale 130 tööpäeva ja meie kolhoos andis võrdlemisi palju töötasuna teravilja. Et me saime esimesel aastal 2,4 kila nisu tööpäeva kohta esimese aastaga, ma olin järgmise aastaks juba leivaviljaga varutud. Ligemale 200 kilo. No mis ta selle viljaga peale hakkasid? Aga järgmine aasta oli tarvis leiva küpsetamiseks. Aga kuidas muidu saite elada? Ja siis järgmisel aastal suunati kalastama abi õele ja need minu elu võib-olla kõige paremad aastad olidki kalastamishobijõel. Mis mõttes nad kõige paremad olid? Võrreldes teiste küüditatud tega elasin vabamalt, jaga kasutasin aega oma äranägemise järgi, nii töös kui kalapüügil olid need noorusaastad 17 kuni 22 kordumatut noorusaastad ja samuti siis oli tuttu seevene kena tütarlaps, piss õpetajaks, nii et see oli nagu edasiviiv. Näe noh, motiiv, et oli elul nagu sarnane. D perspektiivne, aga hiljem siis et ei olnud midagi sammas, et Etti arvaman, üksikul poisil oleks võinud olla ju ettearvamatuid tegevust. Aga kuidas need kohalikud suhtusid teisse kui väljasaadetusse? No aga need kohalikud olid köidetud sinna juba 29 30 31. aastal, et nad suhteliselt mõistvalt arusaadavalt. Keeletundega keel oli teil ikkagi teine. Keele teine jah, see Alula keelega raskusi, nii et kui kolhoosi tööle läksin, siis minule sobis väga hästi, et mind pandi paaristööle. Tartu Ülikooli ajaloo professori August sild, nagu ka. Ja ta oli vanem mees, et avaldas hästi vene keelt ja mina olin siis nagu veel nooruk ja me siis olime nagu füüsilise võrd võimelised tööd tegema. Kuidas see rooli, kas nälga tuliga näha? No nagu ma juba mainisin, minul nälga ei olnud, ei ole ühtegi päeva olnud, et oleks nälg olnud, minul aga, aga teistel oli seda väga palju ja näiteks meie naaberkülla kalandusega riivasse toodiga 174 eestlast ja ja sõja aastatel ja võib-olla ka esimene aasta pärast seda veel oli väga raske, et nendest umbes neljandik jäid Siberi mulda. Enne kui me edasi räägime, võiksime kuulata korraks muusikat, on teil mõni soov, mida ta tahaks kuulata, mis muusikat? Võib-olla kui Artur Rinne laulab aga sarnast popmuusikat ei oska rahuldustunde. Ega ma lausa ava. Mis muusikat Siberis kuulasite, kui üldse oli antise laulda? Ei, ma ei ole eriti musikaalne ja, ja ei oska arvata, võib-olla kõige sarnased südamlikumad olid võib-olla jõululaulud ja mis emad laulsid kodus ja aga, ja sarnast. Kaal muusika, mis on nii üldtuntud ja millest enamus inimesi lugupidavad. Ei, ma ei ole sellega nagu seda Nad mis laule kohalikud laulsid või oli seal ikka pidusid, kabeeti või? No pidusid kui sõjaaeg oli, siis pidusid oli vähe ja venelased pidudel laulsid. Aga see on ununenud, sellepärast, et väga vähe ma nende seltsis olin. Et minu keskkond, kus ma kogu aeg valinud, see oli ka opi lai luha luht selles, see oli looduslik keskkond. Et kus rohkem nagu kohtasin Siberi loodusliku ilu, nii et inimestega suhtlen vähe. On see Siber siis tõesti nii ilus Iluasi on ju kõik suhteline. Kui tunda neid üleelamise raskusi ja neid söögikuid siis vahel harva näeb seda sarnast. Kenamad asjad siis võib seda. Siberi iseloom on ilus nimetada. No näiteks, kui me läksime 41. aastal heina kokku panema, siis oru nõlvad olid täis metsiku pojengi kasvavaid põõsaid, meetri kõrguseid isegi rohkem. Ta andis ikka üle hüpata ja, ja neetud õisi, tähised ja mets solilil lilli küllaltki palju ja kui juba päris sügisel näiteks suurte metsa minna. Seedrimetsa, kui on seedripähklid valmis, siis see palju loomi ja need loodusteistpärane, et kõik on suhteline. Külma oli ka ikka talvel kõvasti. Paljud eestlased iseloomustavad ja kes on Siberis ka käinud väga suure külmaga, nagu oleks palju otsa külm, väga-väga külm ja ma arvan, et et talv oli muidugi külmem ja karmim kui siin Eestis, aga ta oli ühtlane, lumi tuli maha üldse sulanud, kuni kevadeni viis-kuus kuud oli, ainult 100. lund juurde ja, ja külma oli keskeltläbi võib-olla 20 kuni 30 kraadi ja kui kõige külmem periood see on nagu venelane ütleb streitset Käia marose tähendab see, kui alates jaanuari teisest nädalast kuni jaanuari lõpuni kaks-kolm nädalat, kui püsis nii pidevalt 30 40 kraadi hommikul siis ka 50 ja võib-olla ka natuke rohkem. Aga see, et nüüd iseloomustada silma Siberit kui väga külmakohaga selles Tomski piirkonnas, kus meie olime, ei olnudki nii külm, võib-olla isegi lõuna pool, kes sattusid 49 stepirajooni kus olid tohutud uisud ja isegi kontinentaalset kliima, kus metsapiirkonda ei olnud. Paljud ütlevad, et külm oli 60 kraadi. Mina nii külma kohta eile näinud. Aga kuidas selle 30 viiekümnekraadigagi oli metsa üles töötada metsadesse? Ohutustehnika lubas üle 40 kraadi külmaga ja ta palakidesse kodune, et ta ei ole sunduslik metsa tööle minna, need ohutustehnika pärast juba. Ja eks inimestel töörõivad kah, kuidas olijad. Kohalikel olid, muidugi head vildid ja vatiriided ja koeranahkne kasukas peale võtta, aga meil, eestlastel oli tõesti raskusi. Kui vilt ei olnud, ega siis ikka välja ei või minna. Nagu Naziibelane ütlebki. Eriti jalad tuleb soojas hoida. Labakindad ja niuksed asjad ikka olid. Ega meil neid keegi ei anna, tuli endale õmmelda ja vaata hästi mäletagi. Päris töökindaid, nagu praegu töölistele antakse, on tootmisel on müügil, sarnast asja ei olnud, vaata hästi mäletagi, esimesed villasid, kindlad olid, kui just olid peres ja, ja vene naised tihti kudusid ja oli neid saada, siis olid sarnased. Siberi lambavill oli mõnevõrra leigem, kokalisem, pikk, ka pikasarnase tugeva karvaga ja sellest kedratud lõng oli jämedakoelisem sellest kootud kingadelt paksemad, tugevamad võib olla vastupinna, nad ei olnud küll nii mugavad. Aga noh, hakkama sai. Olid ju mingid normid siis ka, eks ole? Ma olen nii kolhoosis, põllutööl, kui metsatööl olid normid ja ja minu mälu järgi olenesid metsa üles, kui käsitsi üles töötama, nagu 41. aastal oli siis kaks pool kolm tihumeetrit kuni viis tihumeetrit inimese kohta. See olenes kõik puude jämedusest, keskmises jämeduse rinnamõõdus. Ja selle normi täitmisega oli raskusi jääga kolm tihumeetrit palke käsitsi inimese kohta, kes oli osav raamsae ka tööd teha, siis tal oli võib-olla isegi kergem. Brigaadi kohta oli juba raskem. Teie olite noormees täis jõudu teile, olin asi nagu käes. No minul jah ei mäleta, et oleks raskusi olnud, aga normi ületamist kahe eriti ei mäleta, nüüd kui teist korda tagasi viidi ja olin pundioodi metro tööstuspunktis, siis ma mäletan sarnast juhust hästi, kus olin paaris juhuslikult ühe leedu tüdrukuga Jendivigaga ja ei olnud parajasti kütet, mootorsaed seisid, elektrijaam ei töötanud ja meil tuli siis käsitsi peaaegu nädal otsa töötada ja oli pühapäevane päev ja oli võimalik pühapäevasel päeval saada topelttasu. Siis meie eelnevalt, laupäeval võtsime peenevad metsa maha ja jätsime pühapäevaks siis ilusamad seedri männid kahe kolme teosed, väga hea, me on jälle raske käsitsi saagida, aga, aga kui saab ikka neli palki igast puust ja nad on kõik ikka vähemalt alates ladvas seal 24 kuni 26 kuni palgid seal kuni 50 jämedat, siis 20 tihu päevas ära teha ei olnudki väga raske ja meil oli siis töötasu nagu mäletan, vähemalt 22 rubla, see oli juba siis suur tol ajal enne seda reformi ja see maksti kätte ja, ja. Ei läinud külanõukogusse või kuhugi. Eelmis külanõu ei puutunud üldse asja, metsapunktis on metsatööstus, oli täitsa eraldi see omaette ettevõtmine oma kassa ja. Enne kui me edasi räägime, võiksime kuulata korraks muusikat. Aga räägime nüüd sellest kalapüügiperioodist teie elus mis on andnud mälestusteraamatule pealkirjaks ja Tarmo on ju kalapüügiriist. Seda ehitasime ju viie-kuue mehega ligemale kolm kuud ja kasutasime peaaegu pidevalt kahe hobusetööjõudu sealjuures nii, et sinna kulus ligemale 400 inimtööpäeva, nii et see oli suur ettevõtmine. Nii töömahus ja kui siis selle püünis igakevadise suurvee ajal sai mitukümmend tonni vääriskala, nagu lõhedjastel letid ja siberi tuurakala mida tavaliselt, et meie mujal veekogudes ei saanud üheaegselt pühida, siis tasus seda kuhjaga ära opi jõe ääres ja ka eertis Tessi jõe ääres Annede suubimis kohast natuke põhja poole, kui nad ühinevad ja ka siis lõuna poole. Need jõed on küllalt, veerikkad algavad lõuna poolt, et kui see kevadel teine suurvesi voolab põhja suunas, siis kohalikud jõed annavad vett kogu aeg juurde, nii et siis see esimene suurvesi tulvavesi suure minevikuga, et see on peaaegu siis kohapeal nagu kohalike veega nagu üheaegne. Ja siis, kui hoopis vesi tõuseb ööpäevas kaks, kolm meetrit, aga need harujaid lisajõed, et need on nagu tühjad ja siis dollar esisiis nagu kukub tühja jõesängi ja ivad kaasa, siis need kalad suurest jõest need just see jääminek ja tulvavesi, mis suunavad kalade haru ja käia, kui näete, harujõed on sobivad. Tarmo ehitamisel on siis kaks kalatõkked, kaks salatiiva vastu ehitatud ja kalad laskuvad Tani voolu saba ees. Seal oli ka see võib olla eelised kassasoologa Paju, mis on väga kiire kasvuga. Kui kännu pealt raiuda kuue seitsmejämedune paju rit, siis ta on seitse kuni kaheksa meetrit pikk, need iga-aastane juurdekasv on meeter kuni poolteist ja ja nagu bambuk Nendest oli väga sobiv neid tõkkeid ehitada. Ja üks tingimus oli muidugi ka, et see jõed põhipidi olema eelnevalt uuritud, et seal oli hilisemad saviliiv setted, kuhu sai need kepid sisse vajutada. Välissinise savi, siis neid ei saa panna. Et vähemalt kuus 70 kuni 80 sentimeetrit saab neid siis õtsutada. Ja see oli selles mõttes väga suur töö. Minu üks klassivend võrust, Olav võtus, tema saatus oli selline, ta jäi Siberisse. Elab praegu seal sõja-aastatel oli koos emaga ema suri, poeg jäi väga viletsas olukorda, oli nagu paljas ja näljas ja eks vene noor naine, kellel oli juba kaks poega, mees hukkus rindel. Ta võttis selle noore mehe enda juurde ja abiellusid ja hiljem sündis veel kaks poega ja kaks tütart ja ma saatsin oma raamatu minu sellest käsikirjast on ka kirjutatud ajakirjas kalastaja ja saatsin viis pro Nummert temale, et näete, kuidas siis sõja aastatel mina kalastasin ja võib-olla paelad seal kolpaazza lähedal jäetud tutvustab, kuidas siis eesti poisid siin sõja aastadel siis kalastasid ja, ja siis toetasid seda riigis suures näljahädas. Aga tuleme nüüd selle siberi elu juurde tagasi. Te olite kokku 17 aastat. Ja noh, kaks aastat vahepeal olid, põgenesid Eestisse ja käisin koolis, siis viidi tagasi ja 47 suvel põgenesin ja 40 toimus. Käisin salaja Donskised kooli saada, aga komandant siis pani mind kava ralli alla, aga et mul oli see abijõel sõitmine selge, siis Vaini võisin sõita, et väga raske oleks meil tabada ja nii siis 47. aastal koos anema Anna rulliga me siis tema oli saanud eestist raha ligemale 5000 rubla sõidurahaks ja meie tulek oli võrdlemisi huvitav, võrdlemisi eksootiline, kui nii-ütelda, nii et komandant oleks võinud tõesti, nagu ma hooplesid, need võid panna 100 meelitad valvesse, aga, aga me neid kätte ei saa ja me siis nii sõitsime, et et seda võimalust tal ei annad. Jah, jah, väga kenasti. Nii et kui nalase jõudsime, siis Narva linn oli rusudes ainult jaamaanen, ilutses silt Väike-Narva. Ja kohe tuli meelde, et pärast esimest maailmasõda, 21. aastal, kui Venemaa eestlased tulid Narva kaudu Eestisse, siis neid võeti orkestriga vastu aja, kui meie juba jõudsime. Muidugi seda orkestrit, et vastu võtta ja ongi tarvis. Ei saanudki oodata. Aga kui me jõudsime juba oma sugulaste juurde, siis igal pool oli või tahtsime kooli minna. Igal pool neuti meie tagasipöördumist Sibers, tulime Eestisse nagu kodumaale, aga meid ei tahetud nähagi. Selle kohta võib olla sarnane väike episood minu minevikust veel varasemast või õieti ema, episood, ema sündinud 1900 ja seitsmeteistkümne aastaselt koos sõbrannaga läksid suure Venemaa pealinna Sankt Peterburi, et kõrgemas haridus saada. Ja seitsmeteistkümnenda aasta sügise poole läksid nad Lenineid kuulama. Smolniasse ja üliõpilastele anti siis punased lindid üle õla kanda ja oligi tükike aganaleiba kaasas. Siis sellel aasta talvel oli juba 47, kaheksa oli nälg ja ema hoidis nagu reliikvia, mälestus sellest revolutsiooni hällist Sankt Peterburist ja vaheta ikka näitas mulle seda lindu ja, ja sa tükist aganaleiba ja, ja mainis ka Lenini kõnet, mida nad käisid kuulamas, aga muidugi ta ütles, Lenin tuli nagu ettevalmistatud kohe Ale peale, aga tegelev kiis revolutsiooni läbi Trotski. Ja vaevalt ema suutis ette kujutada, et 24 aastat hiljem arreteeritakse, viiakse Sverdlovski oblastisse ja juba lastakse maha, mõrvatakse need väga omapärane episood. Aga Eestis saite te tookord 47 olla kaks aastat. Ligemale ei anna kaks aastat ja need suvel tulime esimesel juunil arreteeritud, nojah, võib-olla ligemale kaks aastat. Olin tihemetsa metsatehnikumis ja 24. märtsi õhtupoolikul tehnikumist ligemale 200 poissi saadeti, läksime võib-olla rohkem. Allikagi rahvamajja pidi olema suurem loeng teadvus, taseme hektarid tulevad Pärnust ja Tallinnast võib-olla. Aga kui olin juba seal kohal ja märkasime, et ukse peal oli valve siis meie seal akna pool, poisid, vaatasime, et asi on väga kahtlane, et siin toimub, et Eesti talurahva hukkamõistmine ja midagi hullemat ja me saime siis kuue, seitsme poisiga paksude saali akna kaardiendav varjus akna lahti teha ja läksime ära. Aga näete, kas sellest saab, mille eest, aga esimesel juunil mind arreteeriti? Kõik väljas ei, rohkem sellest ei ole midagi juttu olnud, aga need viis kuud olin Pärnu elusas vanglas ja nii mina kui minu onu saamaldam ja, ja kooli direktor esitasid palvekirjad, avaldused Eesti vabariigiprokurörile põhjuseta arreteerimise kohta ei olnud, mingit põhjust ei anna. Aga, aga vastus oli ka üks, et ei kuulu vabariigi kompetentsi ja Moskvast vastust ei tulnudki. Seni, kui olime Siberis taas tagasi ajas tagasi ja nüüd juba siis juba jah läbi vangilaagrite ja olin hakkassija auton oblastisse, toimi vangilaagris eksa pool kuud ja, ja siis sai kolm aastat täis, seal oli arvestuslaager üks päev kolm meest, kui töötasu oli kõrgem kui protsentides, kui 151. Siin alguses te mainisite abiellumist Siberisse, nii, kas meenutaksite seda? Kui olin juba nagu kannatan läbiliseeritud juba ligemale 10 aastat, siis nagu see elu mõte nagu kippus ära kaduma huvi iseseisvalt nagu perekonnaelu loomist ja et lähen päris erakuks Siberi metsa, kui kunagi lahti saan. Aga, aga juhtus niimoodi, et metsapunktis oli üks väike Eesti pere ja ema tütrega ja siis hakkasime koos elama ja abiellusime. Seal oli nii väga, aga tavaline. Aga siis, kui te pere lõite Siberis oli veel niisugune tunne, et teatigi sinna Ja siis oli ka juba sarnane mõte, ma usun, et enamus eestlastel vestlus, käitumine oli selles suunas, et hakkasid kogu ma enam-vähem kui palju võimalik voli materiaalseid väärtusi, et et ära elada, et hakkad loomi pidama ja, ja kes maja tema ja, ja et seda tagasisaamist Eestisse, seda vähe oli lootusi, aga muidugi lootusi oli selles, et mõned rahvused hakkas ikka saama esmajärjes, mõned poolakat ja moldaavlased, mõned said juba 50 56 ja 57 ja ja meie siis Anne 58 oli minu arvates julge ettevõtmine, et abielluda, lapsi saada ja nelja tütrega Eestisse tulla, need praegu lapselapsi kaheksa, need nagu ei tunne küll seda süüdistust IV suhtes. No kuidas teil siin Eestisse elu algas, siis kui tulite tagasi perekonnaga nelja lapsega, jah. Vanas elukohta ei lubatud minna ega mere äärde, Tallinnas ammugi mitte. Ja siis lõpuks saime elukoha Pärnu maakonda Pärni sovhoosi, allularinud kuu aega aiandusbrigaadid ja pärast põllundus brigadiri töökoha ja Pärnu sovhoosi, siis oli armeest tema liseerunate võib-olla ohvitseri aukraadis Trenti nimeline partorg. Et mul vene keel oli siis enam-vähem vestlemises käes, siis meil põllu peal pikavankriga sõitsime põllud kulgu üle vaadates oli meil pikad jutud ja ja tema siis hakkas sättima jutu selles suunas, et oled karske ja püüdlik noormees. Et võiksid astuda partei ridadesse. Ja, ja mina siis püüdsin talle selgeks teha, et partei ridades on väga palju karjerist. Ja kui neid oleks, näeme, et et siis ja et nad vaatavad töölist küllaltki ülevalt alla ja et kui Ta ei ole, siis võiksid ju, ütleme elu, eluideaalid ütleme niimoodi ühte mappi panna, aga, aga sedagi väga kahtlane. Ja, ja siis küpsisime olla sarnane mõtte terenti ütelda, et minu eesmärk oleks, kui oleks võimalik, et kõik poliitilised parteid, mis, mida ma maailmast ja need on keelatud. Aga vaat kui moodustada parteitud partei, et kas mina siis ise oleks suuteline, aga mina aastuks selles partei liikmeks partiid parteisse ja tema võib-olla oli mõnevõrra väga naiivne, võib-olla väiksema haridusega oli rajooni ei büroolt järgi küsinud selle võimaluse. Ja vastus oli küllaltki. Noh, kas ta omapärane või loogiline. Et Nõukogude liidus on kõige demokraatia ohtlikum konstitutsioon maailmas ja meil on see võimalus täiesti olemas. Tingimused on, et asutajaliikmed peaks olema 5000. Peab olema koostatud kindel põhikiri, mis täiesti ühtib kommunistliku partei põhikirjaga. Asi oli selge, rohkem ma ei tea, nende rohkem probleeme ei ole, et järelikult iseseisvad parteitud parteid ei saa moodustada ja niisiis tuli nagu meelde see kunagi usuõpetust sai õpitud. Et mina olen issand, sinu jumal ja sul ei tohi olla teisi jumalaid minu erale. Ja sellega lõppes bee parteisse astuma selles leppes ja. Aga te ju ei jäänud sinna lihtsalt tõeliseks kõpitseda. Sedasi jah, no lõpetasin 95. aastal kaugõppes Vändra keskkooli ja 71. aastal Olustvere sovhoostehnikumi, sain kutse ja ma olin üle 20 aasta. Sovhoosis töötasid milleraatorina. Ja kuidas on teie perekond praegu siis mis, mis on saanud kõigist? Tütardest, ja kui nüüd tütarde saatusest rääkida, siis vanem tüüp Dar laine Lõpetas 1076 et keegi ülikooli tema astus Tartu Ülikooli saksa keelt õppima, filoloogina aga, et oli komnoor ja edukas. Hästi õppis ja talla ettepanek, võimalus minna õppima Tedi järje. Ja noh, muidugi, kui sarnane võimalus anti, siis ta ka nõustus ja 73. aastal läks ja seitsme kuuendal aastal lõppema, ratas aga hästi viitega. Ja praegu töötab Laine Paavo Tallinna Saksa kultuuriinstituudi Goethe Instituudi saksa keele referendina. Peres on poeg ja tütar Rutt. Et saksa keel on nii perfektselt käes, et keskkooli õpetajad saavad tema juures kvalifikatsiooni tõsta. Tütar Maimu Lõpetas EPA ja töötab praegu Tallinnas. Maakorraldajana. Maimu Rüütli peres on tütar Leila. Tütar Virve Lõpetas ülikooli ajaloolasena. Tuubeli töötab praegu Eesti Rahva Muuseumi giid. Metoodika ana õpib Tartu Ülikooli magistrantuuris muuseumipedagoogikat, mille tagaastmed, natuuri naised juba lõpetas. Peres on pojad Tauri ja Kalev ning tütar Linda. Tütar Sirje lõpetas Tartu riikliku ülikooli bioloogina. Töötasin Tallinnas mereuurimisinstituudis, see on raekoja platsil Raeapteegi teisel korrusel oli see ruumid, neil labor, laborid, ma korra käisin seal niimoodi ja aga hiljem ta läks mehega Rootsi all, oli Stockholmis ja hiljem Uppsalas ja näen teda siis. Tab praegu Rootsis Uppsala ülikooli juures bioloog imonoloogina ja kaitseb sellel alal doktorikraadi, nii et kuu aega tagasi ma käisin Rootsis ja täiesti tema doktorikraadi kaitses ja ja nii väga edukas olnud. Peres on tütred vaja kai. Eva õpib rootsikeelses koolis ja käi inglise keelses need. Kui nii võtta mõned hajuti Eestist ära kaovad, siis nad isegi meie peres on see fakt olemas. No teie vähemalt ei jäänud Siberisse, eks ole. Tellite tagasi, kas te räägite oma tütardele ja lapselastele oma Siberi mälestusi, käega? Jah, olen lugenud, tütred on selles mõttes natuke selle raamatu suhtes olnud skeptilised või, või natuke nagu ei ole rahul, et oleks võinud rohkem rääkida. Lapseeas nende, kui need väga väiksed olid. Minu arvates on piisavalt kirjutatud ja ma raamatu kõik ei mahu raamatusse kirjutada ja nagu pealkiri ongi minu elu Siberis, nii et eks igaüks tahab, temast oleks rohkem kirjutatud või, või rohkem räägitut ja aga nii ta on ja ma usun, et pead lepina. Räägime natuke mõne sõnaga sellest raamatu kirjutamise loost üldse kust te selle idee või mõtte peale tulid, need ikkagi 77 ei ole ju enam esimene noorus, kus ette võtta. Minul on kirjutamisega võib-olla eriti raske, sellepärast kipun palju näpuvigu tegema, aga mis võib-olla nii raamatu kirjutamisel eriti kaasaitas, et hea mälupilt on fantaasia oli minul noorelt väga hea, selles võiks juurde lisada, aga võib-olla tõuke andis see, et siis kui tütar Sirje abikaasal käis Soomes korra sele bioloogia laboris tööl, siis ta kohtust Jaapani ajakirjanikku, kes siis kirjutas minust raamatu, jaapanikeelse püüdsin mitmed maadi, et saaks telkida ja sellest ei tule midagi välja ja toetust kuskilt ei saanud ja viimati see oli siis 92. aastal ja eks need seitsmendal aastal siis hakkasin siis kirjutama. Ja kirjutamise käigus mulle tundub, et olgugi, et see kirjutamine minu väga nii aeglane ja, ja, ja siis visa on. Aga need mälupildid, mis Siberist on, need on tõesti väga detailsed, väga üksikasjalikud. Nii et ma võiksin nende järgi kirjutada palju rohkem. Kui ma nüüd praegu seda raamatut laen ise siis tundub, et igat teadik igav võiks olla poole rohkem palju rohkem kirjutada. Aga loomulikult tekivad käärid, vastuolud. Üks asi on mina objekt, minu mälu Siberist. Teine asi on see raamat, mis on kirjutatud selle käsikirja järgi. Ja kolmas, nüüd lugeja ehk siis kirjastajad, ongi tegijad probleemid, las asi ongi lugejale huvitav, niimoodi on ja aga, aga üldiselt, kui mina nüüd lugesin ise seda raamatut, siis mulle tundub, et võrdlemisi lahe lugeda. Ja ma arvan, et kui nüüd lugeja juhtub seda raamatut lugema ja selle mõtte juurde, et kui vaadata seda raamatut algusest kuni lõpuni, siis minule tundub küll, et see on võrdlemisi sirge punktist A punktist B tähendab et on igasugust kaldu, vesi on, on tööd tehtud ja on noorusarmastust ja kõike kõike, eks omal ajal ju kõike tuleb. Aga on jõutud ikka perekonna välja ja, ja võib-olla ka isegi õnneliku perekonnana. Et noh, kokkuvõtteks võiks ütelda, et kui praegu ma seda ütleks, aga, aga kaks 30 aastat tagasi vahele ütlesin sõbrale, et kui kõik perekonnad suudaksid elada vähemalt sellelgi tasemel siis maailmapilt oleks hoopis teine, kui praegu. Ilus oma mälestusi ja oma mälestusteraamatut tutvustas Ronald Rüütel. Kõike head teile, aitäh.