Tere, Te, kuulete saadet piirikunst ja tänase saate teema on kunstniku ja kuraatorivahelised suhted. Järgneva poole tunni jooksul kuulajavast saab aimu, kes on kuraator ja mille poolest erineb kureeritud näitus näiteks žürii näitusest või personaalnäitusest. Stuudiokülaline on kunstnik Peeter linna, kes on ise ka kuraatori rollis olnud ja õppejõud ka, nii et peaks olema üks väga hea inimene just sel teemal kõnelema. Tere tulemast vedeline. Tere. Palungi alustuseks kuulajale selgitada mulle sealhulgas, et kes siis kuraator ikkagi üldse on ja kust ta pärit on? Vana hea komme ütleb, et kõigepealt tuleb see sõna ise järgi vaadata kuraatorit, kas see tuleb ja ladina keeles kuraare tähendab hoolitsema, talitama, hoolt kandma ja nii edasi ja nii edasi, noh olid hobused, olid teatavasti olemas, olid kõikvõimalikud põllumajandusega seotud talitajad siis niisugune täiesti positiivne sõna iseenesest, see võiks praegu meenutada, võib-olla treenerid tõi lasteaiakasvatajad või siis halastajaõde kas või midagi niisugust. Aga kui me nüüd tuleme veel laiema konteksti juurde, siis igal juhul kuraator tähendab mingisuguse paljususe kokkuviimist aktsepteeritud sõnumiks, kindlaks sõnumiks, see tähendab sisse. Talle võiks vastata muusikas dirigent, balletis, koreograaf, spordis teine ja nii edasi, nii edasi, väga palju võrdlusi on võimalik tuua. Kuna meil on nagu kunstivaldkonnaga tegemist, siis ma arvan, et naljakas tagasi viidi, oleks 19. sajandi Venemaale, kus olid olemas kuraator, pervo, rõngavdroo rõngaid, reetil rõnga, mis tähendas siis maksukogujate teatud klanni, kus siis mida väiksem number, seda. Alamastme kuraatoriga oli tegemist ja nende ülesandeks oli vaadata, et talumehed siis sama kümnise ja Obracy ja kõik niisugused andamit õigeks ajaks kokku koguks vastavalt siis sellele numbrile, mitmenda järgu kuraatorigale tegemist, helistati siis piirkondlikku suurt piirkondade kureeris, niisugused hästi elulised, elulised taustad kunsti valdkonnas muidugi see somet kohe kitsamad kunstivaldkonnas on siis tegemist enamasti inimesega, kes koostab organiseerib mingisugust näitust enamasti ja siis valib, kunstnikud, jätab teised välja, vastutab loomulikult sellest, mis välja tuleb. Ja loob teatud niukse sünergeetilise koosluse või polüfoonia kus siis kõik üksikud teosed on välja mängitud parimal viisil. Ja siis sellele vastavalt, kuivõrd näitusi on väga erinevaid, on olemas ju teatavasti seinast seina näitas, et kus lihtsalt tuuakse kokku näiteks kõigi tööd kõigi selle või teise ühingu või liidu tööd. Materjali ülesanne, kui teda üldse niimoodi nimetada, ei ole midagi muud, kui nad tööd lihtsalt välja panna, vaadata, et keegi ei jääks välja, keegi ei jääks ukse taha ja siis siis ta on hea kuraator, kui keegi jääb välja, sellest hetkest algavad tavaliselt skandaalid ja süüdistused isiklikes eelistustes, vaatajates, antipaatiad ja nii edasi, nii edasi. Teine äärmus. Hästi rõhna äärmus on see, kus kuraator mõtleb välja mingisuguse idee, tal on kohe tuli pähe, ma ei tea, kas ta nägi unes siis võidele tuli kuskil vestluses mingisugune idee pähe ja vastavalt sellele ideele ta hakkab siis kas otsima töid või lausa tellima töid nii-öelda piits käes. Olge lahked. Niisugune idee. Näiteks näituse nimi on lend üle Tallinna ja olge lahked kuu aja jooksul ma tahan niuksed, niuksed selliseid selliseid töid saada ja kõik, kes suudavad seda teha näitusel, kes ei suuda, ei, ei ole. Sinna vahele jääb muidugi veel niisugune kolmas kolmas, kõige levinum viis kureerida või näitusetüüp õieti mis on seotud siis ka kindlate olemasolevate töödega juba tööd on olemas täiesti ja kuraatori roll on nad siis välja valida välja valida vastavalt oma teemale vastavalt oma algsele ideele, kus nad ideed ise tulevad. Ma arvan, et teil on kahte kahte tüüpi neid ideid. Üks on tõesti niisugune näpust imetud eelkontseptsioon eelteadmine, teine võimalus on, on see, et lastakse, lihtsalt, kuulatakse lihtsalt, mis ühiskonnas toimub, millised võnked, millised teemad on populaarsed, praegu räägitakse? No ma ei tea, praegusel hetkel, siis võiks olla ilmselt väga minema näituse idee kaks või, või n Eestit või või midagi niisugust, ütleme et ideed on väga tihti siis kunstivälised ka oma olemuselt. Jah, ja see näide, mis praegu tõite, see ju Pärnus ju isegi tehtud, Mark Soo. No see on nii loogiline, et kuigi ma ise ei teadnud sellest midagi sisse, lihtsalt tuletus õhust. Aga kes on see inimene, kelles võib kuraator saada, kellel on õigus üldse kuraatoriks hakata? Oleneb ühiskonnatüübist selles mõttes, et ühiskond, kes kannatab välja maru andekaid koostajaid, dirigendi tüüpi inimesi, seal vaadatakse väga hoolega. Kellele usaldatakse üldse niisugune juhtivjuhi, teistele otsustamise roll meie ühiskonda kardinaalselt teistsugune. Meil on kuratakse hakanud praktiliselt iga inimene, kõik käivad külakorda, nii-öelda väikeses küla kogunes ikka. Selles mõttes kuraatori omadus number üks on, on ikkagi ülevaatlik pik pluss väga hea läbisaamine inimestega tähendab kõigi võimalike väikeste võngete tajumine. Mitte lihtsalt kellelegi lõi mingisugust tüüpi võim pähe, et ta nüüd otsustas kuraatoriks, hakkad seal nagu totu hakkab kunstnikuks, totok, viiuldajaks, niukene laste pläma. Et selles mõttes nii-öelda küsida, et kas kuraator on tavaliselt kriitik või kunstnik, mul tunne isegi, et kunstnik on parem kuraator kui kriitik. Miks? Sellepärast et kriitika kunstnik mõtlevad erinevates keeltes. Kunstnik enamasti ikkagi on, kui me räägime visuaalsest kunstist, on siis silmale mõeldud või vähemalt silma kaudu Toimiva keelega töötav inimene kriitik on paadunud rahvamaal kirjutaja. Ja ma olen näinud just mõlemat tüüpi näitusi, just kunstnik omandanud kujundlikumat pildid suhtlevad omavahel piltide keeles siiski tüüpiline kriitikaks, tüüpiline niisugune, ütleme aadli prelist kunstiteadlane, nõndanimetatud teeb näitusi, siis juhtub enamasti niisugune asi, et võtab nagu raamatu, kus on peatükil vaatab ruume ja paneb eri peatükid eri ruumidesse, mis visuaalselt absoluutselt ei tööta, sest nad on monteeritud teksti loogikasse lihtsalt teises keeles. Et sellest ei pruugi üldse head kooslust saada. Nii et ma arvan, et kunstica parem kurata, selline intellektuaalne kunstnik, kes on võimeline mõtlema üldistama, mitte kriitika ei ole seda, keeled on erinevad, lehtedelt väga. Tõlge ei pruugi õnnestuda. Kas kuraator vajab enda kõrvale ka näituse kujundajat ja kindlasti kindlasti näituse kujundaja roll ei ole ka nii suur, nagu meil serveeritakse väga tihti näituse kujundaja on nagu, nagu ütleme, praegust ajakirjade kujundajat, kes kujundavad ajal enamasti üle. Tagajärjeks on see, et me ei saa lugeda, me vaatame neid punaseid ja siniseid pärakaid imelikke kirju, näituse kujundamisega, täpselt sama lugu, kujundus allub ikkagi sisust, piltide sisust, sisust, idee sisust, tulenevatest parameetritest mitte, ta ei saa olla väljastpoolt peale surutud, et mul tuli sihukene sinine periood kujunduses ma teinud sellise näituse kujunduse. Vaevalt vaevalt töötaks kujundaja igal juhul olla kuraatorile. Ta on üks üks tema tema lehe pappidest või käsilast. Ja. Te olete näitas siin ennede just vihjasite, et kuraator ilmselt haarab õhust mingeid niisuguseid probleeme või saab ideid sellest, mis parasjagu ühiskonnas võiks olla huvipakkuv. Aga kui nüüd proovida vaadata nii, et need näitused, mis on olnud, on olnud ülevaatenäitused, žürii ka ja on olnud kureeritud näitus, et siis kumb näituste tüüp on kunstiajaloos nagu kuidagi hõlma vam või tagasi vaatajale. Ülevaatenäitus on minu arvates kõige igavam näitus, sellepärast et seal puudub sõnum peale selle, et ta on ülevaade, läbilõige, mingi strati, graafiline moodustis või vaade kõrgelt. Keda tänapäeval huvitab pildi kooslus, kus lihtsalt terve hunnik pilte, kus kõik on esindatud. Toome niisuguse paralleeli, keda huvitab või kellel on huvitav kuulata viiulimängijate kampa, kes igaüks paneb oma täiesti oma sünkroonsuses oma oma taktis oma tahte järgi, ilma koordineerimata kakofoonia on selle asja nimi, eks ole. Energeetikaenergiate koondumine just on see, mis paneb ühe suure organismi elama, seal on oma teatud konfiguratsioon, seal on oma teatud rõhuasetused, seal on oma teatud aktsendid ja fookused ja, ja nii edasi ja nii edasi. See on igasuguse polüfoonilise või bioloogilise koosluse paratamatu eelis. Selles mõttes ma ülevaatenäitust, eks seinast seina näitas, pean 70.-te aastate nähtuseks, paraku need ajad on lihtsalt möödas. Iga noor inimene küsib, et mis teema on, eks ole ikka, ta tahab teada mingisugust nihukest läbivat joont sest inimesed on hämmastavalt pinnapealsete pinnapealsus, tasub usaldada. See tähendab seda esimest sondeerivat muljet, kus me skännima sisse saame ilma süvenemata mulje ja selle loob juba tegelikult oskuslik kureerimine. Nüüd niisugune mõiste nagu žürii või žüreeritud žürii näitas, eks ole, kus enamasti siis žürii jätab mulje meile, et tegemist on vaat jumala enda häälega niisuguse absoluutse tõega. Miks sellepärast, et žüriis on esindatud läbi lõikeliselt kõikvõimalikke kunstiliikide esindajad, kõik onud ja tädid, kes on seal keraamikast alates lõpetades maali ja graafikaspetsialistid ja sellele objektiivsusele pannakse veel kroon pähe kõikvõimalike päris sõltumatute välisžüriiliikmete kutsumisega, enamasti on need inglased, ameeriklased, loomulikult sinnapoole me ühiskond vaatab. Vaat kui niisugune žürii on koos, siis ei tohiks nagu keegi vaielda, et valik, koostamine ja see, mis välja tuli, on objektiivne. Keda huvitab kunstis objektiivsus, keda huvitab kunstis see, et kõik on õiglaselt demokraatia printsiibi järgi esindatud? Absoluutselt mitte kedagi veel välja arvatud esinejaid, endaid? Žürii, kui ta on austatud, prestiižne, peaks tagama kunstnike rahulolu, mitte vaataja rahulolu, nimede ordenit, pagunitega eputamine, ma arvan, et ei toimi. Eriti teistele inimkihtidele peale ametnik kes saavad lihtsalt tõmmata linnukese, meil oli selline kõikidele nõuetele vastav žürii, need on kolm niisugust tüüpi neljast tipuni veel grupp näiteks, mis kujuneb seestpoolt nii-öelda, tuleb punt kunstnike kokku ja ütleb, et me sobime väga hästi kokku, et teeme koos bändi näiteks noh, niisuguse bändide näituse lahe mõeldud, tehtud, teeme näituse ja see on ka üks näitelõik. Kusjuures ei tasu arvata, et seal seda kuraatorite kujunekuratron sotsioloogiliselt võttes lihtsalt üks juhi juhi tüüp õppis inimene, kellel on teatud omadusi natuke korrigeerida või natukene ohje ohjata mingisugust kooslust, siis kunstnike hulgast kujuneb mõni niisugune kamandaja või või see, kes, Kes, kes hakkab ruulima näitust nii, et on igal juhul olemas varjatud kujul või nimetatud koer? Kui need ülevaatenäitused või ütleme, siis need žürii liige näitas, et välja jätta päris võib-olla jäävad välja ka mõned kunstnikud, kellele kuraatori pilt pidama jää ja bändi ka nagu hästi ei saa minna, et mis nendest saab? Heal juhul, kui nad on üksikud kõvad tegijad, sellised juurikad, kes lihtsalt ei sobi kuraatorit, sadavad kuraatori vanakuradi vanaema juurde, näiteks võib mujale. Heal juhul on nad siis personaalkunstniku, ühesõnaga kes teevad soolosooloetendusi, see on veel veel tugevam sõna tegelikult. Ja halvemal juhul lihtsalt peaksid nad tegelema, noh, ma tea kapsaste müügi või taksojuhtimisega selles mõttes, et ka mitte kõigile ei ole antud olla kunstnik. Ja selles kunstimaailmas läbi läbi tüürida seda juhtumit ma ei kujuta hästi ette individuaalkes ise kellegagi läbi. Ja kes ei suuda ka sooloesinemist korraldada, seal õnnetus sõnutlus. Agaaga tugevamal juhul jah, personaalnäitus personaalnäitus otsa ei ole mitte millegi poolest halvem, pigem parem kui mingisuguse Skambasega osalemine. Ei mingit õnnetust. Oli juba vilksamisi juttu sellest, et palju sõltub ka kuraatori iseloomust või tema suhtlemisoskusest. Noh, Eesti tingimustes on need inimesed, kes kunstiga tegelevad kas siis kunstniku või kuraatori rollis, et nad kõik omavahel väga hästi tunnevad ja ega neid väga palju ei ole ka. Et millised on need ohud nüüd, et see suhtlemine ja see sümpaatia saab määravaks, see kunstiväline nagu hävitab selle kunsti tegeliku Oleme sel juhul, kui see kunst tegelik olemus ikka olemas on, mu meelest see tegelik olemas ikkagi on alati kellegi jaoks. Ja selles mõttes noh, see number ökovana mõte juba, et lugeja, vaataja roll on teos taasluua, järelikult võib küsida üldse kas on implitsiitselt või seesmist väärtust või seesmist ilu üldse olemas tegelikult ilma et oleks kellegi jaoks seda. Selles mõttes kuraator on inimene nagu teine inimene ikka nagu iga teine inimene ikka selles mõttes igal pool maailmas on need ohud olemas. Igal pool räägitakse kuskil kuluaarides, kuraatorite maffiast, näiteks kes ma ei tea, mis altkäemaksude ja intiimteenuste kaudu tungivad, tungivad võimule ja kellega muidu ei saagi üldse juttu, et see on iseenesest loomulik. Et niimoodi räägitakse. Aga On suur vahe, kui me võtame suure metropol linna näiteks Londoni või Pariisi ja kui me võtame sellise väikese külakogukonna nagu Eesti seda on. Suurtes linnades on alati see võimalus, et okei, et ma ühe kuraatoriga ei klapi, ma lähen teise juurde või, või 10. juurde, meil on seal nii palju, see on tavaline igas muuseumis on kuraatorid seal reoometi juba tänapäeval ja ainult väga üksikud kuraatorid saavad millegi erilisega kiidelda. Kasseli dokumente kuraator võib seda teha muidugi aga väikeses külakogukonnas toimib järele jätmatult üks ja sama mehaanika kogu aeg kooskõlastamise vajadus. See on just nimelt niimoodi, et mitte keegi ei tohi olla kellestki parem. Niipea kui keegi hakkab nii-öelda laiema või staaritsema. Natukese aja pärast leitakse viisid ja vahendid talle koht kätte näidata. Ja võtame niisuguse hästi praeguse näite Teet Veispaki Rakveres, kes teeb oma kananahaüritusi juba liiguvad linnapeal jutud, juba naised räägivad, et ta levitab pornograafiat, lõikub lapsi, üldse käitub kuidagi, mitte rokk verelikult, kindlasti tuleb sealt minema ajada, ma võin mürki võtta selle peale, see juhtub varsti. Ja nii edasi, nii edasi. Ühesõnaga väikse külakogukonna põhimehhanism, kultuurimaastikul on kooskõlastamine, kõik asjad tuleb kooskõlastada inimestega, kellel on mõjuvõimu mingisugust kangi tõmmata. Eelnevalt, kui see on tehtud, siis te võite teha praktiliselt ükskõik mida tahate. Teiste teadmisel loomulikult. Teine oluline külg, mis sellesama kooskõlastamisel irooniaga seondub, on, on see, et kõik peavad olema usalised, kõik olulised isikud peavad olema osaliselt selles kuraatoriprojektis või selles idees, kui seda ei, ei ole. See idee ei saa põhimõtteliselt, võib-olla nii huvitav seesmiselt öeldes, et karju appi. Aga ta ei toimi kultuurimehaanikas sellepärast et puudub üks sotsiaalne mehhanism, mis seda toetaks. Järelikult see kooskõlastamine täpselt nii nagu külakogukonnas, kus kogunetakse kokku ja lepitakse omavahel kokku, et asjad on nüüd niimoodi täpselt nii, ka selles ühiskonnas. See mudel töötab just just niimoodi, järelikult see ei ole kureerimist soodustav keskkond, kuraator on, on niisugune üksikisik, ütleme katoliiklikus kultuuris. Ei ole mingit probleemi, kui kellelegi on antud niisugust andi või sära juhtida. Mitte mingit probleemi ei ole, teised võtavad seda kui loomulikult täpselt samamoodi jumalast antuna. Meil on just niimoodi, et kuna tasalülitamise mehaanika ja kuna see matriarhaat niisugune patriarhaat tegelikult, mis põhineb alal hoidlikkusel, mitte edasiviimisel. Minu arvates lõhnab selle järgi, et see ühiskond on võrdlemisi arenemisvõimetu, kohati isegi arenemisvõimetu, sellepärast et ta püüab säilitada seda, mis on. Ta on alalhoidlik. Ja sellepärast ka mäletad, näiteks üheksakümnendatel aastatel kuraatoritest räägiti Eestis ainult halvasti. Nad on ahistajad, nad ahistavad kunstnikke, nad mis laiuvad, mis nad tulid siia üldse meie rahulikku ülevaatuse ülevaatenäituse traditsiooni rikkuma. Läks aeg mööda, saadi aru, et kuraatorist loobuda ei ole võimalik. Nüüd juhtus teine äärmus, mis praeguseks on saavutanud oma omale, igaüks on kuratav. Igaüks on kuraator, samas mõtleme, et kõikureerivad midagi mitut head, mitut mäletamisväärset emblemaatilist näitas mäletama viimasel ajal minu arvates väga vähe kõik näitused, põrk võrdeliselt võrdlemisi head võiksime niisugust väljendit kasutada, aga kui kunstis on asjad võrdlemisi head ja mitte väga head, siis ma arvan, et kunstlik lakkab olemast. Kustis saab olla ainult väga heade, väga halba kunsti, kunsti äärmuslikus, on ilmselge nõue, et selline nähtus üldse eksisteeriks, vastasel korral ta kunst, kunst, käsitöö või kodukaunistus või mingisugune niisugune noh tarbimisse, Tartmis värk. Kunst saab olla just nimelt väga äärmuslik ja tingimustes, kus igaüks on kuraator, iga maalikunstnik, kuraator, iga muuseumitädi on kuraator. Kas kõik, mida ta kureerib? Me oleme saavutanud samasuguse olukorra, kui kuraatorid vihates? Täpselt samasugune tasalülitamine ainult teisel tasandil. Okei, alguses olime kõik vastu, nüüd oleme kõik poolt, aga kõik, me oleme poolt. Valikut ei tehta enam. Täpselt samasugune mehaanika natuke varjatumal kujul lihtsalt leppisime kokku, et nüüd lähme kogu kambaga kogu külakogukond lähedale korraga disnagu Bender. Kõige äärmuslikum kureerimise viis, mida ma, millest ma ei saa siiamaani päris hästi aru on see, kui üks kuraator kureerib ühte kunstnikku mida pannakse siis kokkukunstnik, kes on personaalnäitus ja ei suuda ise otsustada, kuidas ta ennast näidata saab, tahab, milliseid külgi välja tuua, milliseid töid, mille mille vahel kombinatsiooni luua ei ole täisväärtuslik kunstnik, ta vajab pidevalt mingisugust just nimelt talitajad nüüd sellest samast kuraare sõnast tulenevalt. Et see on noh, minu arvates kõige veidram moodustisi üldse selle inimese personaalnäitus kureerinud seenime. Paradoksaalne, mõttetu ühendus. Sinnamaani on asjad läinud ühenemise kraatorini. Mingil määral võib seda ette kujutada nii et kuraatori elanud väga hea idee aga tal ei ole oskus seda teostada, siis ta, selle idee käib välja ja see idee teostatakse alles, ta mitte ei tee valikut, vaid ta annab nõudmise kunstnikule. Kas kunstnik saab ennast painutada kuraatori võimu alla, nii sügavalt? No aga siis ma ei näe suurt vahet sellise koosluse ja kaksikkunstnikluse vahel. Kui me võtame kunstnikepaarid, keda on ka hästi-hästi palju, eks olles tarni kaksikud Ameerikas, Beria, Shell, Prantsusmaal Silver George, Inglismaal kindlasti nendest üks on mõtleva Medina teostavam pool siis kaob see vahe ära. See on lihtsalt nimetamise küsimus. Jah, nagu kirjanikud kõiges paaris kirjutavad, eks ole. Aga ikkagi, kui natukene veel rääkida sellest sellest kuraatori võimust ja, ja kas kunstnik tunneb ennast ahistatuna või millised on teie näiteks kasvõi kokkupuuted, kas siis ühes või teises rollis olla. Igasugune katse asju viia kellegi suva järgi või kellelegi meelepärases suunas on ahistamine sisuliselt kellegi teise suhtes juba seesmiselt nii-öelda ette vahistamine ja kohtab kindlasti vastu vastupanu. Väga tihti kohtab ta vastupanukunstnikud erinevalt, näiteks muusikutest muusikutel on tohutu kollektiivis töötamise traditsioon ehk kokkumängimise traditsioon. Kunstnikel on vastupidi, neil on traditsioon mitte kokku mängida, ajada oma jura, olla ekstsentriline, olla enesekeskne. Ja selline kamp isiksusi, kokku pannakse selliseid ego maniakke siis igal juhul läheb löömaks igal juhul sulgi ja karakuli tuuste lendab kellegi mütside küljest. Igal juhul on tüli majas, igal juhul tuleb mingi skandaal, nii et see on seesmiselt. Sellesse koesse võib kudumisse sisse siis rikitud juba algusest peale. Selles mõttes täiesti loogiline, et kuraator on keegi, kes mind ahistab. Ma ei saa teha vaba eneseväljendust, mulle aetakse pähe mingisuguseid väljastpoolt kunstid olevaid ideesid, mon tööd nagunii ei kata, seda ei mahu selle olla, vaid nad lähevad ikka oma teed. Ma olen ikkagi vaba inimene. Kujutage ette nüüd viiuldajat, kes ütleb, et et mida see onu, mida see onu vehib kepiga mu nina, ma tunnen ise ka väga hästi nooti, suudan väga hästi mängida. Ta tuleb ja vehib oma mingisuguse mingisuguse pulgakestega mul ninal nagu kuradile. Jah. Nii et tegelikult ühe kunstiliigi spetsiifikat päris mehaaniliselt ei saa üle kanda teise. Ja aga. Aga mingeid mingeid võrdlusi tõesti saab, sest näiteks sümfooniaorkester ei koosne mitte solistidest, vaid ta koosneb esimesest ja teisest riiulist esimeses, teises keeles ja nii edasi. Nimelt on suur struktuur, kus igal elemendil on oma koht ja kus toimub erinevate semiootiliselt öeldes tekstide polüloogiline areng või heteroloogiline, kuidas ta parasjagu on seotud kunstis seda kuidagi kuidagi väga raske saavutada seda nisuke struktuuri, nisukest, sümfoonilisust, võib-olla loogilisest. Igaüks tahab olla oma oma peremees, oma kuninganna, kuningas oma omas valdkonnas. Nüüd sõltub reitingust, milline on kuraatori reiting, milline on kunstniku reiting, ei arvata, et, et võim on ühepidine võimele kunagi pidin, võim baseerub sõltuvused, enamasti luuakse sõltuvus või on tekkinud sõltuvus. See tähendab seda, et enamasti kunstnikud, kui nad on noored siis nad on kuraatorist sõltuvad. Miks, sest kuraatoril on võime kunstnik tõsta lavale panna ta suure kella külge, nimelt tal on see imettegevvõime, täna on see niisugune vahendamise võime. Nüüd, kui tegemist staal kunstnikuga, niukene voor Holboltanski ja nii edasi ja nii edasi, eks ole. Siis nendega on vastupidi, teinekord iga kuraator tahab endale niisugust kunstnikku saada, ta ronib kasvõi läbi nõelasilmaga, ta peab saama selle staabi endale ja siis ta hakkavad staaritsema tõeliseks. Okei, ma pean saama kaks korda näitusepaika tagasi sõita, kaasa võtta oma naise, ämma ja lapsed. Ma pean saama, ma ei tea, mingisugust honorari, mis siis, et see honorar on nii suur, et tervena muu, näituse eelarve kukub kokku ja ongi kuraator ahistatud, täpselt vastupidine olukord, nii et sõltub sellest, kumb kummast rohkem sõltub, ripub. Peeter linna, millised on olnud teie enda kogemused nii kunstnikuna kui kuraatorina? Absoluutselt igasugused selles mõttes seinast seina, seekord kuraatorina on alati olnud selliseid inimesi, kes kellega on väga kihvt koostööd teha keda on hea ja kerge sütitada näiteks mingisugust uut uut tööd tegema, kes hea meelega annavad omaenda arvates imetlusväärselt keskpärase või mitteolulise töö kummalisele näitusele kummalise pealkirjaga. Ja on inimesi, kes jah, esitavad ainult tingimusi, kes ainult ainult söövad selle vaese kuraatori närve. Iga väikse detailiga. Mäletan ühte juhtumit eesti kunstnikuga, kes kasutab tuurakalasid näiteks muidugi nimed nimetamata kombe kohaselt. Ja kellele tuli need kalad välja otsida peaaegu et kohale tuua ja kes ise ilmunud, neid mitte üles panema, isegi mitte ka bassein veel valmis ehitada. Selliseid juhtumeid on veel ja veel. Ja siis on muidugi olemas kunstnikud, kes keset seda protsessi hakkavad muutma tingimusi. Nii et see on tegelikult tehing kahe inimese vahel, alati. Tehing saab põhineda, kas täielikul usaldusel inimesed, keda ma tunnen, et see inimene Alte vea usalduse küsimus või vastupidi, siis tehakse kirjalik leping, pärast ei oleks kellelgil mingeid mingeid probleeme. Ühesõnaga, kaks kõige hullemat kureerimise viisi on minu arvates see, mida ma juba rääkisin. See üks, kus üks kuraator kureerib ühte kunstnikku, see on on hästi-hästi spekulatiivne, teine ja kultuuripoliitiliselt väga levinud. Kureerimise viis on hierarhiline kureerimine. See tähendab, et Saksamaalt tuleb keegi keegi Frau Barbara, kes on peakuraator, hangib endale siit samasugused, ütleme mingisuguste Sorose keskuste direktrissi kõikides Baltimaadest ja siis läheb lahti niisugune kolmik või nelikkureerimis. Jah, ala kuraatorid teevad seda, nad ei vastuta täielikult, vaid nad peavad ette söötma tegelikult materjali sellele peakuraator sele, haukt, kuraatorile kuskil Berliinis. Minu arvates täiesti jabur juhus selles mõttes, et kui mootoril ei ole volinäitust kujundada, kui ta veel allub veel kord kellegile kujutage ette kolme ele kolme dirigendiga. Sümfooniaorkestrid, kus peadirigent parasjagu kamandab järgmisi dirigente, kuidas nad, kuidas nad vehkima peavad oma kepiga, suutne kaos tuleb sellest välja ja need on kaks kõige hullemat juhtumeid, siis ma lähen üle üle elanud kõige mõttetumaid, kõige närvesöövat ja ja jaburana. Aga kas on teil olnud ka mõni selline meenutus, on võimalik tuua välja mälestustest ette mõni teie enda teos on mõne geniaalse kuraatori mõtte läbi saanud hoopis uue jõu võive. Või olete ise mõne kunstniku seeläbi õnnelikuks teinud, et ta on avastanud oma töö hoopis teistsuguse olevat, kui ta Narvas? Jah, et Eesti oludes on keegi nii väga seda ütlema ei tule, et vau, et mu töö nüüd reanimeeritud või ärganud uuele elule, et see on nagu täitsa probleem, aga tegelikult küll. Viimase Saaremaal näiteks tuli välja, et ka mõni metallikunstnik on võimeline tegema intellektuaalset kunsti. Nii juhtus ühe ühesepaga, kellel nimele Jaanus vält näiteks kes animeeritud raamatu 40.-test aastatest sellele näitusele. Ja vastupidi. Vot see ongi põhiprobleeme, kostiku pretensioon saab olla jumal, millisesse kooslusesse, missugusesse seltskonda te olete mind pannud, eks ole, enamasti negatiivne pool. Aga nüüd vastupidi, Fow, kuhu ma olen sattunud, eks ole, milline meeletult kihvt kooslus. Ma ei oleks iial arvanud, et mu töö hakkab niimoodi niimoodi niimoodi mängima. Ma arvan, et Stockholmi Moderna Mose jättis, oli niisugune kuraator Jan Erik Lõõnscan kunagi kes pani vähema töömuuseumi näitusele end tõesti nii heasse seltskonda, et tõesti katarsise tuli peale niisugune. See näitab, et kuraatori üheks põhiomaduseks või keskseks, mis määrab, on võime riskida. Niivõrd-kuivõrd minu arvates kureerimise pole ainult radikaalne äärmuslik tegevus. Dianansson alati radikaalne kunsti valdkonnas. Siis võime just nimelt riskida, et ma panen kokku nii ootamatud asjad, keegi ei ole sellega harjunud, vaatame, mis saab siin alati läbikukkumisvõimalus, et kuraator, kes on niisugune turvamees, turvaiidi ei saa iialgi peale võrdselt. Võrdlemisi heade näitas ta midagi teha. Sellepärast ka ütleme nagu enne suur või niisugused. Lõuna-Aafrika vabariigi kuraatorid, kes nüüd dokumente tegid, on võtnud selle riski enda peale oma omal ajal ja see on nendest teinud suured nimed. Riskimine just nii, et peabki riskima, kureerimiselt ongi riskiga seotud tegevus. Ainult siis saab öelda, et näitus oli väga hea, et ainult siis jääb sinine meile meelde. Vastasel korral on ta üks sotsiaalne insener, kes kooskõlastab väikekodanliku maitsele kõikvõimalikku kespärasust. Mis me sellise inimesega peale hakkaksid? Aitäh, te kuulsite saadet piirikunst ja saatekülaline oli kunstnik ja kuraator ja õppejõud Peeter linnap. Mina olen saatejuht Kerttu Soans. Kohtumiseni järgmises piirikunstis.