Tere hommikust. Minu nimi on Ants Tooming. Olen Kolga-Jaani kiriku õpetaja. Kuuleme tänase hommiku mõtiskluse aluseks apostlite tegude raamatu kuueteistkümnendat peatükki, salm üheksa ja 10. Ja Paulus nägi öösel nägemuse. Üks Makedoonia mees seisis ja palus teda. Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid. Kui ta oli seda nägemust näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama. Aamen. Meie nägemine on piiratud, inimene ei hooma kõike, mis tema vaatevälja satub. Veelgi raskem on seda mõista, mida me ei näe, nõnda nagu arusaam tavanägemisest meile dikteerib. Mõista seda, mida ilmutab meile nägemus. Unenäo nägemist on kogenud pea kõiki inimesed. Unenägu on olemas, selle vastu ei vaidle keegi. Unenäosündmused haaravad endasse seda, mida oleme ilmsi kogenud ja samas liitub neisse uus dimensioon, mille kulgu me ei saa koordineerida. Vahest viib unenägu meid paradiisi. Ja sellisest unest ei tahakski nagu ärgata. Mõni unenägu ahistab või raputab inimest, tal ei saa ka öelda, ära vaata selliseid õudusi või jaburdusi. Harva teeme oma unenägudest järeldusi või muudame nende pärast oma tegutsemise kulgu ja otsuseid. Kirgast jumalikku nägemust ei koge kõikuma maise elu jooksul. Ilmutuse saanud on seda mitte mõista tahtval hoopis raskem hoomata. Kui aga ilmutus pole luul, vaid Kristuselt saadud siis selle ilmutus käsu järgi teotseja viljad. On ka kõhklejale tajutavad. Selline nägemus sai öösel Paulusele osaks üks selle ilmutuse vili on tänane nähtav kirik ja nähtav Kristuse osaduskond. Pauluse ette võetud reis Troasest mitmesaja kilomeetri kaugusel asuvasse Makedooniasse oli täis veendumust evangeeliumi kuulutamise vajalikusse. See vajalikus olgu meiegi tegutsemisimpulsiks ulatamaks valguse sädet, pimeduse sohu, vajuvale maailmale ja ärkamis, kohkumist, pakkuvaks võltsparadiisi, udus, hõljuvale, argipäevale. Me jääme talvesse. Issand, me täname sind, et sa selle päeva oled meile kinkinud. Me täname selle kosutava une eest, millega sa meid tänasesse päeva sisse juhatasid. Me palume sind väga anna meile ennast tunda ükskõik mil viisil. Sest Me igatseme sinu osadusse. Meie usk on ju tihti väeti ja kõikuv ning otsib omale tuge. Sina oled see tugitoeta oma rahvast ja läkita meid oma evangeeliumi kuulutama sinna, kus seda otsitakse. Ja veelgi enam sinna, kus seda oodatagi osata. Õnnista seda päeva meile kõigile rahuks ja osaduseks ning rõõmuks. Aamen.