Tere hommikust, mina olen Ants Tooming Kolga-Jaani kiriku õpetaja. Me kuuleme tänase hommiku mõtiskluse aluseks apostel Pauluse esimest kirja korintlastele 13. peatüki kaheteistkümnendat salmi. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist siis aga valgest valgesse. Praegu ma tunnetan poolikult. Siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Aamen. Inimese omapäraks on see, ta tahab õppida ennast tundma. Eriti hoolsalt teeb ta seda kasvades ja arenedes teel lapsest täiskasvanu poole. Iga päev ja iga kogemus rikastab last uute tundma õppimistega enesest. Väga intensiivselt jälgib enesearengut ja muutusi nooruk teismelises eas. Paljudega võib juhtuda, et nad enamuse oma vabast ajast veedavad peegli või peeglite ees, mis on paigutatud nõnda, et nad end ka tagant ja külje pealt näevad. Sellisele ei saa küllalt loodu jälgimisest, mida ta iseenese auks loeb kui see, mis ta näeb, teda rahuldab või mida ta looja äparduseks peab, kui nähtu talle ei meeldi. Nii ehk naa püüab aga inimlaps enesest võimalikult paremat ülevaadet saada heites pilke eluvaateakendelt vastu peegeldavale tõttavale minale. Poolik õigemini äärmiselt ühemõõtmeline on inimlapse püüdlus. Kui ta vaid sellise peegelduva enese otsimisega tegeleb. Täiuslikum on see, kes samal viisil vaatleb ja uurib enda sisemust. Kui palju rohkem avastamisrõõmu sealt võib ammutada. Sisemine vaatlus ei pruugi aga harmoneeruda välispidise säraga või vastupidi. Vaatlustulemusi ühte sobitades saab inimene eneseteadvuse. Kuid seegi on poolik. Meid üllatab ju aeg-ajalt väljapoolt tulev arvamus meist. Kui see meie ettekujutusega iseendast ei haaku, siis püüame sellele vastu vaielda. See saab aga tülide ja sõnasõdade allikaks. Teinekord avastad, et naabrid või üleaedsed teavad sinust selliseid asju, mida sa ettegi ei oska kujutada. Kogu seniõpitu võib segi paiskuda. Veelgi üllatavam on hetk, mil jumal äkki meiega kõneleb, mitte aga palgest palgesse, vaid aimamisi nägemustes mõista andmistes. Siis selgub, et täiuslik enesetunnetus siin on võimatu. Ta jääb ikkagi vaid pealispintseks. Jumal jätab alati varuks üllatusi, mis võivad muutuda jalust rabavaks, kui ei ole enesele teadvustanud siinset pealispinnalisust ja äärmist poolikust kõiges milles ei ole sinu lähedust tajutud. Issand, Me ütleme sinu poole oma palve. Kõigepealt Me täname sind, et sa oled meid siia lasknud sündida. Et sa oled meile igaühele erinevalt tema anded, tema eripära kinkinud. Õpeta meid siis neid kasutama ja õpeta meid meis enestes peituvaid aardeid otsima mitte iseeneste, vaid sinu kasuks mille läbi tulu tõuseb ka teistele nende andide läbi, mis sa meie sisse oled istutanud. Kingi meile oma rahu, õppimisvõime ja rõõmus meel astamaks tänasesse päeva. Aamen.