Nõrkuusikus magusalt lõhnab Vaik kesksuvisel lõuna ajal. Tükk tükilt saab tuttavamaks paik ja rohtu kasvanud rajad. Mets paremal tükkideks, laguneb koost ning algavad niidud kesaluud. Siis tõuseb rukis kui Valendav voog ja põldude keskel on talu. Pool hoonet on mäele raiutud uut kuid saun on ikka relvana laes, samad õrred ja samad puud. Nii kirjutab oma sünnikohast Juhan Sütiste luuletuses vana prajad. Siit kuremetsavahi talust Tähtveres saidki alguse kirjandusloolise traditsiooni otsingud mille mõnest lõigust tänases saates juttu teeme. Kolm aastakümmet lahutab meid ülalnimetatud luuletuse sünniajast ja tänapäeval pole vanade radade mitmedki värsiread tegelikkusega enam kooskõlas. Luuletaja sünnikoht pole praegu enam Nõgistunud lavaga saunatare sest kapitaalsete ümberehitused, mis seal just praegu käimas on vanale saunale hoopis uuema ilme andnud. Ja eks võisime sama kogeda teisteski kirjandusloolistes kohtades. Aja jooksul muutuvad mitte üksnes inimesed, vaid ka nendega seotud paigad. Üha vähemaks jääb neidki inimesi, kes kirjanduse uurijale teda huvitavatest paikadest ja isikutest isiklike mälestuste põhjal pajatada teavad. Suuline traditsioon on aga kirjandusloolise uurimistöö üks allikaid. Küllalt tihti on tulnud tõdeda, et mõne kirjaniku elu ja loominguloo jälgimisel osutuvad nii trükisõnalised kui käsikirjalised materjalid pahatihti üpris lünklikeks. Kell saame sel puhul abi just rahvasuust kogutud teadetest ja mälestustest. Viimaste hulgas leidub tihtipeale ka uusi olulise tähtsusega fakte. Aga varemgi teada olevat tõsiasjad elustuvad ning saavad teise varjundi just rahva mälestuste kaudu. Matkaajaliselt kauge kirjanik meile lähedasemaks ning omasemaks tema isiksus ja looming meile märksa konkreetsemalt mõistetavaks. Nagu teada, on Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandussektoritel praegu käsil ulatusliku eesti kirjanduse ajaloo koostamine. Tööjärg on jõutud neljanda köite juurde, mis hõlmab ajavahemikku aastatest 1917 kuni 1940. Aga just 20. sajandi eesti kirjanduse osas on biograafilised ja Loomingu loolised andmed kohati päris napid või koguni puudulikud. Seetõttu saigi käesoleva aasta augustikuus teoks Instituudi kirjanduslooline ekspeditsioon Lõuna-Eestisse Grupp kirjandus. Sektorite töötajaid viibis 10 päeva jooksul Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Viljandi rajoonis kus käidi läbi ning fotografeeriti umbes pooltsada erialast huvipakkuvat objekti. Ekspeditsiooni liikmed kirjutasid üles ning Eli lindistasid mälestusi kirjanikest täpsustasid nende elu ja töökohtade kirjeldusi, külastasid meie hulgast lahkunud kirjameeste ja teiste kultuuritegelaste haudu kohalikel kalmistutel. Rikkalikke suulisi pärimusi, mis sisaldasid üsna sageli ka seni üldiselt mitte teadaolevaid seiku koguti Gustav Suitsu, Friedebert Tuglase, Richard Rohu, Hans Pöögelmanni, Johannes Vares-Barbaruse, Henrik Visnapuu, Aleksander Antsoni, Mart Raua, Hella Murry, kooliõe Hendrik Adamsoni ja paljude teiste kirjanike elude ning Loomingu loo kohta. Taolise materjali läbitöötamisel ja hindamisel tuleb muidugi silmas pidada asjaolu, et pärimuslik materjal pole igas üksikasjas kaugeltki mitte alati küllalt usaldusväärne. On päris loomulik, et mälestuste pajataja võib eksida ühe või teise daatumi meenutamisel. Kaan üsna üldine, et kodukandi kirjameest kiputakse üle hindama või realiseerima püütakse rõhutada kõnealuse autori kõige paremaid ning meeldivamaid iseloomujooni. Pole võimatu, et puhuti võidakse kalduda objektiivsusest kõrvale ka vastupidises suunas. Taoliste kallakutega puutusime kokku ka siin nimetatud ekspeditsiooni vältel. Vaatamata sellele ei tohi kirjandusloolise traditsiooni kogumist sootukski alla hinnata, kuigi selliseid hääli mõnikord kuuldub. Sest isegi näiliselt väheütlevad pisi sündmused lisavad uusi tahke konkreetseitsiooni, kirjanikku ise loomustavale portree-le. Mõistagi ei mahu kõik detailid kirjandusajaloo lehekülgedele, kus pearõhk langeb ikkagi kirjaniku loomingu analüüsile. Kuid autor ja tema looming pole lahutatavad. Seetõttu on biograafilistelgi teadmetel oluline osa kaasa rääkida kirjaniku loomingulise pagasi hindamisel. Johannes Vares-Barbarus keeruka natuuriga kirjameest, kelle luuleloomingu mõningane osa rahvale küllalt kaugeks jäi mäletatakse kodukandis Heimtalis kui väga õiglast, sõbralikku ja abivalmis inimest. Suviti puhkusel viibides ei öelnud Barbarus, keda külarahvas oma inimeselikult Kiisayukuks hüüdis, kunagi ära neile, kes pöördusid tema kui arsti poole. Palju huvitavat rääkis Parborusest tema tavadest ja eriharrastustest kirjaniku õetütar Salme kõverjalg, kelle valduses leidus ka rikkalik perekondlik fotokogu Barbaruse kirjavahetust tema teoste autorieksemplare, mida Barbaruse senised käsitlejad polema töödes kahjuks veel kasutanud. Eriti väärtuslikuks osutusid mitmed seni avaldamata fotod kirjaniku noorpõlvest. Mulgimaa laulikut, Hendrik Adamsoni tuntakse meeleoluka ja maheda külalise murde laulikuna. Kui me viibisime Kärstna koolimajas, kus luuletaja õpetajana töötanud oli meil võimalus tutvuda kooli kroonikaga. Osa sissekandeid on seal tehtud Hendrik Adamsoni käega. Nende märkmete lugemine lisas nii mõnegi uue joone luuletaja portree-le. Õppisime teda tundma kui vaimukat ja teravasõnalist pedagoogi, kes kohati õigegi käremeelse kirglikkusega ründas omaaegse koolikorralduse taunitavaid külgi. Ekspeditsiooni õnnestumisele aitasid palju kaasa mitmed kohalikud koduloolased. Nad juhtisid meie tähelepanu isikutele, kes on teadlikud meid huvitavatest küsimustest ning jagasid meiega lahkelt kõike neile endile teadaolevat. Võru ümbruses oli meile tubliks abimeheks põline võrulane Elmo Ploom. Kuulakem, kuidas ta iseloomustab Aleksander Hanssonit tollest ajast, kui noor kirjamees tuli Võrru pedagoogiks. Aleksandar Ansson ilmuse õpetajana Varro 1000 922. aasta sügisel ja juba varsti kujunes ta vähemalt tolleaegses õpilaskonnas nii-öelda keskseks kujuks. Sellepärast ta kuidagi erines põhjalikult meid ümbritsevast õpetajaskonnas, kes suures enamus olid tsaariaegsed ja paljud nendest nii-öelda oma ettevalmistuses papid, maamõõtjate ja teised taolist, kes suhtusid kuidagiviisi üleolevalt vähemalt õpilaskonnal olid absoluutselt võõrad tantsu erides hoopis nendest, tal oli mingisugust niisugust sütitav elurõõmuga vaatas õpilast hoopis teisiti ja leidis kohe kontakti ja kontakt õieti tekkis nii-öelda vanema klassi õpilaste Anthony vahel just võib-olla osaliselt sellepärast võro oli, tookord oli ju mingisugune väga maha jääd, umbne linn oli, kus vaimsete huvidega keegi ei tegelenud. Jaja antsud saidi suus ära tavaks juhtivaks jõuks, kes haaras õpilaskonna suures enamus kaasa just vaimsed huvid, õpilaskonna tekkisid kirjandusringid, tekkisid ajakirjad, neid oli koguni paljundati Nellija ja lisaks sellele oli ju veel igasugus, vähemaid, pilkelehti ja niisuguseid ühise töö tulemusena valmiski omal hiljem palju laineid löönud Võru kooli koolinoorsoo liidu margi all ja rahadega välja antud ajakiri viisnurk veest nurk, mis nüüd palju sekeldusi tõi, eriti just Hanssonile, kuna õpetajana kirjutas sellele vastava toimetajana alla. Ega Taska Hansenil tuli nüüd tekkinud olu korraldada. Ei tahaks siinkohal meenutamata jätta meie ekspeditsiooni üht veidi iselaadset külaskäiku. Viibides Ernst Enno kodutalus soosaarel Rõngu lähedal. Otsisime üles ka ligidastes metsades elutseva erakuaugus toominga, kes Gusta toome nime all, on avaldanud mõned matut sajandi algupoolel. Hiljem on ta välja andnud mitmeid ajalehti ja ajakirju osalt neid isevalmistatud primitiivse trükipressi abil paljundades augus, toomingas aastakümneid elanud üksildase metsa erakuna. Kuid seda üllatavam oli tõdeda, kui hästi kursis on ta tänapäevagi jooksva kultuurieluga. Tema metsaonnis leidusid näiteks keele ja kirjanduse ning Eesti looduse värsked aastakäigud ning väga palju mitmesugust muud kirjavara ta mahukas raamatukogus sealhulgas ka võõrkeeltes. Nagu Kusta Toomi ise kinnitas, on ta iseõppimise teel omandanud vene, saksa, inglise ja prantsuse keele oskuse. Lehitsedes ta käsikirjalise ülestähendusi, torkas otsekohe silma 70 kaheaastase kirjamehe hea keelevaist. Tema sisult küll laialivalguvad kirjatükid olid ometi kirja pandud kõige õigemat ja kaasaegsemat kirjakeelt kasutades. Augus toomingas on kahtlemata mitmekülgseid eeldusi omanud inimene, kelle saatus aga paraku nii troostituks kujunes. Kogesime seda veelkordselt siis, kui ta istus vana enda remonditud ja häälestatud armooniumi taha. Tema mäng, õigemini küll improvisatsioon, oli nii kaasakiskuvalt hingestatud, et kõigile kuulajaile jäi sellest arukordne elamus. Kuulakem mängib August toomingas. Sinivetes tõuseb Saari kloostri kuuse sõsarpaari kolletuses kummalisi. Vaher lausa purskab tuld. Pärna ladvas sulab, kuid siis kui vargsi nagu siir kuldses koldses lehestikus karglebs sügispäiksekiir. Nii kirjutas kord pühajärve sügisest August Alle. Pühajärve ümbruse talud pakuvad huvi seetõttu, et seal on suviti elanud ja töötanud mitmed meie nimekad sõnameistrid. Nii mäletatakse Kolga talus veel praegugi Eduard Vildet, kes viibis seal koos Linda Jurman Vildega 1905. aastal prohvet martsveti kirjutamise aegu. Mälestusi on säilinud ka August Kitzbergi sagedasest suvitamisest. Pühajärvel. Hilisema põlvkonna kirjanikest on aga andmeid märksa rohkemal hulgal. Tuntakse muuseas ära ka pühajärve maastikke. Tuglas romaanis Felix Hormusson. Vaatlen akneis avanevat maastikku kummud helesinine taevavõlv, mõne kerge suitsupilveelustatud kui Koonlaid kannab neid õrn tuuleke ülema. Päikesekiired langevad siin endavale järvele nagu emailitud liud lamakse haljaste küngaste vahel. Ta keskel liigub aeglaselt ümara pilvepilt ja muudab tähelepanematu kuju. See on nagu muistne klaasmaal heledate ja puhaste värvidega kaunist ning karskete joontega. See on kui sügav ja käsitamatu sümbol, mille taga elus suured õed peituvad. Siuru rühmituse ümber koondunud kirjanike ja suvekoduks kujunes looduslikult kaunissaare talu. Pühajärve kaldal. Talu ärklitoa seinalt leidsime järgmise teksti. Siin on elanud Marie Under, Artur Watson, Friedebert Tuglas, August Gailit, Johannes Semper, Henrik Visnapuu, August Alle, Konrad Mägi, Ado Vabbe 1918 kuni 1925. Ülalloetletud kirjanikke meenutasid meile lahkelt saare talu 86 aastane tragi perenaine. Seni laos ja tema poeg Alfred laos. Väidetakse, et kirjanikud on praktilistes ettevõtmistes sageli üsna saamatut või eluvõõrad. Seda koges omal nahal ka Richard Roht, kelle nurjunud asundustaluniku karjäärist on trükisõnas mitmel puhul juttu tehtud. Rohu kunagine talu asub Sangaste mõisapargi serval. Mäe rinnakul. Krundi piirides asub Väikejärv. Kavatsuste kohaselt pidi Tammiku talus olema 14 ruumi ja avar lahtine rõdu. Nende plaanide elluviimine nõudis aga suuremaid väljaminekuid, kui ebamajale suslik kirjamees kanda suutis. Nagu kinnitas August käärik, kes rohutalu ehitustöödest osa võttis, kuritarvitasid mõnede ehitusmeistrit kirjaniku asjatundmatust oma huvides osavasti ära. Nii siis juhtuski, et vaevalt sai Roht 1930. aasta kevadel poolvalminud majja sisse kolida ning romaani elu oli ilus kirjutamisel asuda kui sama aasta sügisel ta ammune igatsus karile jooksis ning unistuste maja läks üle uuele omanikule. Hoopis tihedamalt on seotud Richard Roht siiski sünnikoha Võrumaaga, kus ta on saanud ainet ja innustust mitmetele teostele. Seda väitis ka kirjaniku endine elukaaslane Elli Põder. Astur, kes oli meie ekspeditsiooni liikmete vestluskaaslaseks Kanepi ümbruses mustjärve ääres. Võib-olla mäletate, kuidas sündis Omaan ümneid paanile, milliseid kohti on seal kujutatud? Võib-olla seda linnamäe mõisa ümbrust, see oli väga ilus. Arvatavasti siis ta kirjutas seda. Te vist olete seal kõlanud ja no see oli ka minu kodu. Veski, kust ma pärit olen, oli poole kilomeetri kaugusel linnane mõisest. Kas Richard Roht on kujutanud ka siinsed mustjärve ümbrus? Jah, see on, kui ütlen, et seal pal järve ütles temaid seal värisevate haaba deal on tal väga hea kirjutada. Tal tulevad väga head mõtted. Milliste eesti kirjanikega oli Richard Rohu kokkupuutumist? Külas käisid Henrik Visnapuu, August Gailit, August Alle ja kas te mäletate, Richard Rohuvanemaid ka? Jah, isa, sest ema oli ammu surnud. Isa mäletan väga hästi, kuna külastasime teda koos Richardiga, see oli valge habemega, väga kena vanamees. Aga Lisett ütles, et ta on väga raske iseloomu. Kõige kuri isa armastas väga oma kõige vanimat õde, ütles, see on väga hea tema vastu ja pooldab tema tegevust. Isa ütles, et see on tühine, mis tema efektiide kirjutab, aga õde sai sellest aru. Kultuurilooliselt rikas Paistu kihelkond on andnud meile teiste hulgas ka andeka riigimehe ja luuletaja Hans Pöögelmanni. Meie ringreisi üks muljeterikkamaid episoode ongi seotud Hans Pöögelmanni sünnikohaga. Puisto talus. Puiste talu, mida väga sagedasti külastavad ekskursioonid ja turistid asub üsna metsade keskel. Seetõttu on siia maanteelt juurdepääs halbade teede tõttu üsna raske. Vana talumaja ise on ajahamba all tublisti kannatada saanud. Vaid kiire ja põhjalik remont päästaks hoone lagunemis ohust. Tahaks loota, et nimeka revolutsionääri ja kirjamehe 90. sünnipäeva lävel võtavad asjaomased asutused Hans Pöögelmanni mälestuse jäädvustamise oma südameasjaks. Väga meeldiv oli puistel vestelda Hans Pöögelmanni õe Marie Riisaluga. Hoolimata kõrgest east jutustas südi vanake meile üksikasjalikult oma venna noorusradadest tema tõekspidamiste kujunemisest ning poliitilise ja kirjandusliku tegevuse algusest. Jäädvustasime selle vestlusega helilindile. Aga mis käis viis näidata, nii koolis, käinud, siis kaitsta Tuhalaanekoolis ja kolm talved, Käis Paistu koolis Paistu, Koolist, Põltsamaa, Aleksandrikooli, sellele õpetajale ja siis pantida vitsjärve kihelkonda kooli õpetaja, vallakooli, õpetaja. Ja seal ta oli mõne talve, ma ei mäleta seda, kas kaitse kolm tahvlit. Mispärast ta sealt ära tuli? Meie tema oligi seanudki püünise kohta standi, tema täht ning kätlema tähti, ülikooliharidust omal saia. Aga täna siin, kuid Paistu koolilõpetajad tahtsid neutide kõrgemas kooli panna, aga õpetaja Pärman olime emel ära, laitan, jupasedati jõuad oma last kooliti ja veel ülikooli panna ja siis ta läits selle hakkasite kirikut ka vihkamiidima kirikuniga seal siis ta läits Põltsamaale kuuli. Aga mis seal olid palvevennad või? Nojah, seal käisin seal palvevenna, seal palvemaja seal koolimaja otsan, aga temas pioneer siit ega käi näiteks seal õnnelini õpetajal Kaibamini ja siis tema tuli kohe ära ja läits keele gravisti sõitma Viljandis. Kui ta Telectravistis ära oli, siin ei mäleta, kui kaua ja siis leidis ta saadeti ka Venemaale, Rostovi linna, telegravistis see temaga imelik sätta kirjutil, luuletuse, laulu meil kodu ja aga siis seda ma ei mäleta, kui kavada seal Rostovi nullis. Saime käesoleva vestluse raames põgusalt tutvustada vaid üksikuid kilde meie ekspeditsiooni matkapäevikust. Ei pruugi vist lisada, et see kirjandusloolise uurimustöö üks vorme end igati õigustas ning andis meie käsutusse mitmesugust kultuuriloolist huvipakkuvat materjali. Lisage siia juurde veel üks komponent. Ekspeditsiooni käigus tegime kindlaks mitmeid kohti, kus on säilinud uurijale hädavajaliku allikmaterjale, vanade trükiste käsikirjade, kirjavahetuse, pildimaterjali ning muude dokumentide näol. Toogem vaid paar näidet. Kasaritsas andis Oskar Tolk Raudsepa talust meile üle Võru Kandle seltsi müürilehe 1887.-st aastast mis oli leitud naabertalu ahju sisse müüritud pudelist. Pozlovitsa talus pühajärvel näidati meile vanu kohtu akte, magasi Rehnungeid ja teisi mõisa dokumente, mis on pärit möödunud sajandi keskpaigast samuti oleviku aastakäike ning öeldi säilinud olevat isegi Perno Postimehe eksemplare. See asjaolu peaks intensiivsemale kogumistööle virgutama ka kirjandusmuuseumi ning teiste arhiivide kollektiive. Seda enam, et mitte alati ei leia väärtuslikud ürikud heaperemeheliku hooldamist ning säilitamist. Lõpuks mõned üldised tähelepanekud, mis on seotud kultuurilooliste paikade tähistamise ning hooldamisega. Viimastel aastatel on rajooni muuseumid, kultuuriosakonnad ning kohapealsed kodu-uurijad selles töölõigus palju edu saavutanud. Tahaks nähtu põhjal esile tõsta Tartu rajooni. Kirjanike sünni- ja elukohad on siin enamasti alati tähistatud vastavate mälestustahvlitega. Ei puudu ka teeviidad tähtsamate objektide juurde. Looduskaitsemärgid võimu asjakohane. Ainult desorienteeriv riv tahvel Uderna kooli seinal kus väljapaistvate kultuuritegelaste nimede ta pole märgitud mitte nimetatud koolis õppimise aeg vaid sünni- ja surmadaatumid püsib endisena edasi. Kuulu Suderna kool tähistab järgmisel aastal kahesajandat tähtpäeva. Kas ei peaks Elva koduloomuuseum siiski samme astuma? Korrektse memoriaaltahvli muretsemiseks? Nii vaikse kodu Küledalo kujundse vooremäe pääl teed kabelise üle Palo le lõune vahel lännel seal. Gustav Suitsu kerku kella nii armastatud read Meeldivalt on tähistatud Gustav Suitsu sünnimaja ase võllus. Tartu looduskaitsekomisjoni initsiatiivil on siia istutatud puid ning lilli. Gustav suitsuga seotud paikadesse ning teiste sealsete kultuurilooliste objektide juurde juhatab asjahuvilist näitlik skeem mis on välja pandud Võnnu keskuses. Pärast sünnikohast lahkumist sai Gustav suits harva tagasi pöörduda kodumaile. Aga südames oli ta lapsepõlvekoduga alati seotud. Eks kinnita seda ka järgnev tunde. Soe kiri, mille luuletaja saatis kodukohta vastuseks oma 50. sünnipäeva tervitusele. Kirja originaali säilitab Võnnu vanas koolimajas elav õpetaja, pensionär Eduard sõõro. Selles majas on minu kadunud lell koolmeistriks olnud kelle hõlmas rippus kooli talundi rehetare kambris sündinud poisike. See koolihoone tuletab mulle elavalt meelde mu isa Emajõe armsaid varju nägusid. Tuhmi petrooleumilambi valgus kumab väikesele raamatu lugejale ja esimeste abitute kirjanduslikude katsete tegijale kodukootud rõivais südamlikud ja valusate mälestustega ümbritsetud algkodu katuse alt antud sümpaatia. Märk on mulle kallis. Selle mälestuse soojust sisaldava lühikese elektrilöögiga polnud võrreldav ükski teine tervitus Telegram. Märksa vähem on kultuurilooliste paikade eest hoolt kantud Viljandi ja Valga rajoonis. Tähistada tuleks näiteks Johannes Semperi, Mart Raua, Hendrik Adamsoni Ellamulikvooli sünni või kodukohad ning mõned teisedki kirjandusloolised mälestised. Üksikjuhtudel nõuaksid heatahtlikumad hooldamist ka mõned varem tähistatud mälestusmärgid. Üks kurioosne näide Valga rajoonist Valga sovhoosi Õru osakonnas. Endise Uniküla koolimaja asemel paiknevat Friedrich kuulbarsi mälestusmärki rüüstavad ning reostavad kariloomad sellekohastele signaalidele pole sovhoosi juhtkond ja Valga Rajooni kultuuriosakond seni reageerinud. Kultuurile oluliste paikade tähistamisele ning nende hooldamisele tuleks senisest veelgi enam rakendada kohalike koolide õpilasi kes taolistest üritustest kahtlemata huviga osa võtaksid. Oskusliku juhendamise korral võiksid õpilased suureks abiks olla ka suuliste mälestuste kogumisel või haruldaste trükiste ning käsikirjade väljaselgitamisel sest mitte igale poole ei ulatu ajaloo uurijate ekspeditsiooniretked. Kohalikud organid peaksid algatavat initsiatiivi ilmutama nendegi küsimuste kergitamisel, mis nõuavad kõrgemalseisvate organite vahelesegamist. Võib-olla oleks sel teel näiteks suudetud säilitada Ernst Enno Soosaare talu, mis hiljaaegu küttepuudeks lammutati, päästa lagunemisest Hendrik Adamsoni eluase Kärstnas või leida otstarbekamalt kasutamist. Vana tuuleveski kere Heimtalis, kus asus annus rauakülapood ning kulgesid Mart Raua noorusaastad. Kokkuvõtet tehes on meeldiv meenutada, et kogu ekspeditsiooni vältel kogesime kohaliku elanikkonna mõistvat suhtumist meie töösse vastutulelikkust ja abivalmidust kõikidelt nendelt, kelle poole pöördusime. Lubatu kõigi osavõtjate nimel eriti tänada võru kodulevalast Elmu Bloomi, Antsla keskkooli õpetajat, Karl verd, Uderna koolijuhatajat, seltsimees seerut, Marie Riisalu paistust õpetaja, pensionäri Mari tõrvandit Karksi-Nuias Olga Wolfi valda rauda ja kümneid teisi, kõiki neid, kes jutustasid meile oma mälestusi, olid meile teejuhtideks ning headeks vestluskaaslasteks. Meie matk lõppes Mart Raua kaunis kodutalus Heimtalis. Vanameistril ilmus mullu suurepärane luuletus Südamelaul. Kas ei sobi selle mõtterikka luuletuse lõppread? Käesolev vägi saate lõpetuseks. Õhtuväravad pannakse tähti. Mis me nüüd kohe ei leia, see jääbki. Jääb nagu murdlaineid surm vaikses vees. Sammudeks suletud ukse ees. Teradeks kivise põrandaprakku, eotaja eluta kadude vakku. Viimse õhtuni vestaja tahude. Alles siis võime õiglase rahuga pärast meid päevade lõpmatu lätte. Jäta pärast meid jääjate kätte.