Et need Vanarahva ütlemist mööda kiskus päike enne suvist pööripäeva peremehe poole. Pärast seda aga hakkas sulase poole kalduma. Peremehed, sulased on kadunud, päikega käib ikka oma rada, kinkides meile aasta kaunimad ja lühimad ööd. Ja veel ütleb vanarahva tarkus, et pööripäeva aegu seisab päike pesas enne kui tõesti pöörama hakkab. See kinnitab esivanemate täpsust ja tähelepanelikkust looduse jälgimisel. Kalender ütleb ja miks ei peaks seda uskuma, mis täpsete mõõtmiste tulemusel kirja pandud. Et juba 10 päeva on päike tõusnud kolm minutit pärast kella viit. Nii on see veel ka homme. Ülehomme hammustab ö juba minuti enda kasuks. Loojangu aeg on neli päeva olnud 17 minutit enne keskööd ja nii jääb see veel kolmeks õhtuks. Siis hakkab öö siitki minuti haaval lisa nõutama. Praegu on siis päike pesas ja ööd nii imelühikesed, et eha ja koidukuma sulavad taevarannale ühte. Ning pimedust ei olegi. Vanade kommete järgi pidi vähemalt ühe niisuguse öö igaüks üleval olema. Ja see oli jaaniöö täis lummust ja salapära, endeid ja maagiat. Tänapäeva inimest oleme harjunud nimetama asjalikuks. Aga kuidas võiksime arvata, et inimesed 100 500000 või 2000 aastat tagasi ei olnud asjalikud? Viljasaagist ja karjaõnnest olenes tol ajal igaühe elu hoopis vahetumalt kui praegu loodusega kokkukuulumist. Tunne oli tugev. Maagilised toimingud vägagi praktilise eesmärgiga. Teadmised on maagia kõrvale tõrjunud, teadusloitsud asendanud, aga lühikesed pööriööd on endiselt imelised ja puudutavad hinges mingeid helligeeli, mille kaja ei tohi kustuda. Suvine pööripäev ja jaanipäev on rahvatraditsioonist sulanud ühte, kuigi kalendri järgi on neil paaripäevane vahe. Mõlemad on päikesepesas seismise ajal, mil meie loodus on tõepoolest kõige pidulikum, täis linnulaulu ja õitsemist. Alles kevadiselt värske, lõhnav. Talupojarahval oli see üürike vahe kevadiste ja suviste põllutööde vahel. Kuidas meie kauged esivanemad nimetasid päeva, enne kui ristiusk paganliku püha ristija Johannese nimega sidus ei ole teada. Paganlik kombestik aga kinnitab, et suvist pööripäeva tähistasid Euroopas elavad rahvad ammu enne ristiusku. Meie küttidest kalastajatest esivanemad tulid Läänemere äärde idast jaanipäeva kombestikku on nad üle võtnud läänest ilmselt muinasskandinaavia lastelt. Sealt on pärit päikesekultusega seotud jaanitule komme, mis slaavi rahvastel puudus. Nendel oli peamine taimemaagia, millest meilegi küllalt palju üle võetud. Kõige tugevamad jaanipäeva traditsioonid ja rohked jaanilaulud on säilinud tänini lätlastel ja eestlastel. Võib-olla sellepärast, et meie laiuskraadidel on just jaanipäev tõesti olnud looduslik piir kevadiste ja suviste tööde vahel. Võib-olla ka sellepärast, et tule ja mõõgaga pealesunnitud ristiusk ei suutnud kõigutada esivanematelt päritud usku maa tule ning v emadesse ja isadesse. Ja eks meilgi viimase 100 150 aasta jooksul jaaniõhtu kombed kaotanud oma rituaalse tähenduse paljud sootuks unustatud. Nüüd on see vaid ilusas lühikese suve rõõmus pidu. Tants ja laul tule ümber. Kus ja kellel selleks võimalus. Jääte vanad jaanilaulud, mida rahvaluulekogudes nii palju talletatud, vähemalt taidlejates uus edasi elavad. See on väärtus, mille üle maksab uhke olla. Ilusaid suve ühingusest kantud laule on kõigil põhjamaadel nende rahvalaulude ja tantsulugude saatel võime mõttes kaasa elada ka naaberrahvaste jaaniõhtule, kus otse jaanilaule enam ei laulda. Kujutlegem nägist Norrat, sest laulu pealkiri on üleval. Nõlvakul on pidu. Nimepäeva mehed on seal Hansud, sest iga rahvas vormis Johannest endale suupärase nimekuju. Lõkked heidavad valgust ja varjurahvas tantsib. Vahest on keegi veel vana kombe meenutuseks ajanud püsti pika ridva, mille otsas süüdatud ratas. Päikese sümbol muistsetel, germaani hõimudel ja paljudel teistel rahvastel. Vahest lükkab keegi põleva Rate nõlvakust alla veerema. Samuti muistne komme, mis sümboliseeris pööripäevast algavat päikeselaskuvad kaart. Taani rahvatantsu nimi on, hüppa koos meiega. C5 otsekui kutsud kätest kinni võtma ja ümber tule suures sõõris jooksma ning hüppama ja miks ka mitte üle tule hüpata, kui leidub hakkajaid, uljaspäid? Lihtsalt niisama spordi mõttes. Jõu- ja osavusmängud on ikka selle peo osa olnud. Muiste usuti, et üle tule hüppamine tagab õnne armastuses ja abielus. Jaaniööl usuti mitmesugustel rohtudele olevat eriti tugev võlujõud kes oskas ja julges, sest maagilisi toiminguid tuli enamasti ikka üksinda teha, õigel hulgal ja õiget sorti taimi, korjata, need kimpu siduda või pärjaks punuda. Selle soovid pidi täide minema. Jaanirohutulle heitmine usuti toovat tervist nii heitjale kui tema karjale. Ka loomalauta pandud rohukimbud aitasid hoida karja kurja, silma ja haiguste eest. Jaaniööl kogutud rohtu süües said loomad kasvujõudu ja piimaanni. Islandi laulus lauldakse, kib vasikast. Rootsi tantsuviiside saatel loeme väikese lõigu Selma Lagerlöfi Gösta Berlingi saagast. Siin antakse küll juba Johani õhtule järgneva päeva idülliline meeleolu ajastu, selles ka eelmise õhtu elevus. Ta sõitis üle avara tasandiku pruu kirikust põhja pool. Tee ääres olid suured rikkad külad ja viljapõllud, mille kohal lendasid lõõritavad lõokesed. Iialgi ei ole ma kuulnud lõokese Niil üritavad nagu nende väljade kohal. Ta oleks näinud kaht kummargil kaske iga onni ukse ees ja avatud aknast oleks ta võinud vaadata tuppa. Lagi ja seinad olid kaetud lillede ja roheliste okstega. Kõige lihtsamgi kirja tüdruk kõndis maanteel sireli kobar käes. Ja igal talunaisel oli väike lillegi taskuräti pistetud. Õuedel seisid Meiu puud longunud lilledega. Ja närbuvate pärgadega rohi nende ümber oli maha tallatud, sest jaaniööl oli siin rõõmsat tantsu keeru. All Öövenil tunglesid palgiparved. Päeva auks olid neile heisatud väikesed valged purjed, kuigi polnud tuult, mis oleks neid paisutanud. Igas masti tipus rippus roheline pärl. Kõiki neid paljusid teid mööda, mis viivad pruu kirikusse tuli jala käies kirikulisi. Naised olid eriti uhked oma heledates kodukootud suverõivastes, mis just selleks päevaks valmis olid õmmeldud. Kõik olid pidulikult riides. Ja inimesed ei suutnud küllalt rõõmustada, et võivad puhata. Argipäevatööst ei suutnud küllalt rõõmustada maheda soojuse üle. Palju tõotava lõikuse ja maasikate ülemis juba tee ääres. Jätame hakkasid nad panid tähele vaikset õhku pilvitud taevast lõulaulu ning ütles, et on näha, et tänane päev kuulub issand. Nende kõrgeid kurjalas pole ükski mets ja La ikka nii kõige kaunima seda ütlema Pavel pea. Kui kätte jälle jõuab jaanitule ümber rahmata. Paistreenervjuusateraap neiu pal metsas õitseb najal. Vean Abba tarretist lahkuva tagada. Nüüd enam mappi tarvis kähkuva, keda kutsun endaga. Ta kõrgeid joburjalas pole näinud ükski mets ja la ning ka neiud siin kõige kaunima seda ütlema veel siis, kui kätte jälle jõuab jaanitule ümber rahvastatud tule paistel rõõmsalt särab neiu valgmetsas õitseb najal. Ei, nüüd enam tarvis kähku vappi Heda, kutsun endaga viima. Nüüd enam ma tarvis kähkuva, keda kutsuda, et tagada jala ja. Meie oma laulumehed lõpetasid soomlaste urjala jaaniööga ringkäigu põhja ja läänepoolsete rahvaste juures. Nüüd teeme põike ida ja lõunapoolsete slaavlaste jaaniõhtusse. Venelastel kandis nime Ivan draakonit. Juba nimi osutab taimemaagia osatähtsusele suve püha tavades. Iseäralik võlujõud oli sel õhtul tammel pihlakal haaval nõgesel ohakal tavalisel lillade kollaste õitega härgheinad, mis vene keeles kannab poeetilist nime. Ivanda maarja. Rohttaimede kimbud ja pärjad aitasid ennustada ning andsid tervist. Pihlakate arvati olevat eriti mõjusa igasuguste pahade vaimude vastu. Noorte kaskede viimine rukkipõllule pidi aga puu kasvujõuviljale üle kandma. Ukrainlaste Jaani nimi on Janka kupaala, sest nemad uskusid vee kaitsvat, puhastavat ja tervendavat jõudu. Tulesid ei süüdatud. Küll aga püüdis igaüks voolavas vees supelda. Kui seda võimalust ei olnud, siis aitas jaaniöise kastega pesemine niisama tõhusalt. Ümberringi mustendas metsiku umbrohi ja lämmatas kõiki oma tihedusega. Äkki sähvas taevas põuavälk ja Petronegi enda ees tervet peenart, imeilusaid, seninägemata lilli. Samas oli ka tavalisi sõnajalalehti. Enne väike lillepunga hakkab äkki punetama ja liigutab end nagu elusolend. Tõepoolest imelik liigub ja paisub üha suuremaks, suuremaks suuremaks ja punetab nagu tuline süsi. Äkki süttis täheke midagi praksus tasa ning ta silmade ees puhkes lahti õis nagu leet valgustades ka teisi õisi enda ümber. Nüüd on aeg, mõtles Petrov ja sirutas käe, näeb temast mööda, sirutuvad õie juurde veel sajad karvased käed ja miski ta selja taga, nagu jookseks paigast paika. Pigistades silmad kinni, rapsas Petroo varrest. Ja õis oligi tal peos. Ümberringi oli haudvaikne, oi jõudu, kuid seal kostis vile, millest petrooli jäi hing kinni ja näis, nagu oleks rohi hakanud sahisema. Õied omavahel hõbekellukestega vestma. Puudega müristasid ropu soi. Nii kirjeldab Nikolai Gogol oma tikand tõdes vaese noormehe meeleheitlikku katset rikkaks saada, et kosida armastatud neidu. Edasi tulevad igasugused õudused, majake, kanajalgadel must koer, kes moondub kassiks, kas omakorda nõia Moriks sest ainuüksi sõnajalaõie käes hoidmine veel rikkaks ei tee. Siin mustade jõudude abi, et maagiline lill juhataks koha kätte, jääd välja kaevatud raha üles tõsta jaksaks. Kõige sellega sai Petroo hakkama, ent nagu rahvajutud terve eetika nõuab ei saa niisugune varandus kellelegi on tuua. Sõnajala õitsemisest jaaniööl pajatavad paljude rahvaste legendid ja alati ei ole nad sugugi otse põrguväge ega seotud. Ent neid, kes sõnajalaõit näha on saanud, on isegi legendides vähe, kes selle endale pihku saanud. Veel vähem otsijaid leidub, aga tänapäevani. Ka valgevenelastel on Janka kupaala ja sellest on väga kauneid luuletusi kirjutanud valgevene armastatuim, poeet Janka kupaala, kelle kodanikunime Ivan lutsevitš vaevalt palju teataksegi. Paljud tema luuletused on muutunud otsekui rahva lauludeks ja neid lauldaksegi rahvaviisidel. Paljudele on teinud ka heliloojad viise. Kuulame Sergei kortesi Jaani laulu, Janka kupala sõnadele. Küllap liigo laule on paljudel kuulajatel olnud võimalus otse tegelikkuses kuulda. Lätlased tähistavad oma Jaaniste päeva liigo püha kõige suurejoonelisemalt. Kõik toimub tänini peaaegu niisama nagu eeposes laadses pleestes kirja pandud. Aasta tagant tuli liigo oma lapsi vaatama. Läti nurmedel, nüüd kõikjal liigo laulud, kõlasid. Künnilind lõi rõõmsalt laulujõel, kõik kärud, kajasid. Liigo ööja, liigo, pühad olid tulnud jällegi. Sinimäe peal põles Jaanik taeva poole, leegitses valjult, sarvehääled, hüüdsid rahvast kokku, kutsusid suured vanad, lausa lapsed, salgakaupa tõttasid. Isad kandsid mõõdu, õlut, emad, sõira pirukaid. Noored tüdrukud ja poisid, kalmuseid, vanikuid. Liigo ööl nad koos kõik olid lõbutsesid, pärjad peas, sõid ja jõid ja keerutasid. Uri tuled, süütasid. Leelutajad viisid rahvaurikivi juurde, siis tühjendati mõdu kannud kallid rohud, põlesid. Ja kui tõusid suitsulõhna üles ohvrialtaril laulsid inimesed kiitust oma palveid, laususid armastusse. Anna meile liiga liiga sõbralikku läbisaamist. Liidia. Õnnistame põlde, loomi, liigu. Liidva täida aidad, täidal jõuad, liigu, võtta oma kimmel, hobu liigualiigua ratsutame kesvapõllul liigua sõtku välja karuga raad liigua liiva. Kas nagu meil puhas oder liigo? Heinamaale anna rohtu, liigua liigo vasikale pehmet heina, liigoa, vasika ele, pehmet heina, liigua, liigu Varssadele puhtaid kaeru, liigo. Külmalill külva õisi, liigoa, liigu mägedesse orgudes liigo nõukogu kõik tütarlapsed, liigu Liiduva lillekestest kirjud pärjad, liigua osa meie peiudele, liigo liigoa kenad, tublid põrsjakesed, liigo. Anna neidudele peiud, liiga liiga. Kes on kanged odrakündjad, liigoa? Tule küll, tuletallu, liigu, liigu oma lapsi uudistama, liigo. Kadugu kadekopsud liiga liiga, et meil kõik sind armastaksid, liigu liidu, et ei unusta. Tõks sind iial liigu. Jõudsimegi tagasi Eestimaale, sest äsja kuuldud liigo laul oli üks Veljo Tormise tsüklist Lätti Purdoon laulud. 16. sajandil kirjutas Balthasar Russo oma Liivimaa kroonikas. Jaaniööl ei olnud üheski linnas, alevis, mõisasega külas mitte ühtki, maha arvatud muud mitte midagi näha, kui ainult rõõmutulesid kogu maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi ja Kareldi lustiga. Ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas väga tuntud olid. Kes oma salakunste toimetas, tegi neid juba tollal omaette Võõras ilma nägemata, kui need tehtud, koguneti ühise rõõmu tule juurde laulma, tantsima, kiikuma. Kunstid võivad nüüd tegemata jääda aga rõõmu tuled põlevad täna õhtulgi ja hea nende ümber koos sõpradega olla. Olud on palju teisemad, linnarahvast ei saa suur osa tuld teha, kiikuda, pilli mängida ega tantsida. Aga jaaniöö on siiski aastas ainuke ja seda tuvas mööda saata ka ei maksa.