Eks ole meist igaüks olnud teatris balletietendusel nautinud seda imepärast, kunsti. Muusika on liitunud tantsuga kus sügavaid inimtundeid väljendatakse tantsulise liikumise ja muusika kaudu. Mida täiuslikum on nende kahe kunstiharu, muusika ja koreograafia ühinemine, seda vähem märkame balleti tinglikust. Ei pane tähelegi, et temas puudub mõtete ja tunnete peamine väljendusvahend sõna. Ja meile saavad ühe võrra mõistetavaks balleti ajaloolisest minevikust, tänapäevast muinasjutumaailmast ja kirjandusklassikast. Teatris viibides ta vaevalt mõtlete selle peale, miks üks või teine ballett südamelähedane on. Või kui pika ja keerulise tee pidi Nõukogude balletikunsti ära käima, enne kui ta jõudis punase moonini. Ja Romeo ja Julia, nii. Meil on raske ette kujutada loomingulise seisaku olukorda, mis valitses suure oktoobri õhtul vene muusikas võib-olla kõige rohkem balletikunstis. Üldtuntud on korki sõnad, mis iseloomustasid oktoobrirevolutsioonieelset aastakümmet kui kõige häbiväärsemat perioodi vene muusikaajaloos. Ehitati vene klassikalist balletikunsti, mis saavutas kõrgpunkti Tšaikovski Jerlasunovi loominguga. Kodanlikud Essteedid süüdistasid balleti hingelisest Pehkimuses ja jõuetuses ning nõudsid, et vana tuleb unustada. Keiserliku teatrite alalistele külastajatele oli balletietendus omamoodi harjumuseks teatri oma alalise koha Kindla balletipäeva vastu. Ent mis on kavas, kas see pole ükskõik kui tead, et need laval vanu tuttavaid ja Stahlis armsaid naabreid? Kuna piletihinnad olid uskumatult kõrged, siis ei balletikunst laiadele hulkadele kättesaamatuks. Oktoobrirevolutsiooni tulemusel tekkisid kunstile uued suured ülesanded. Teatrisse ja kontserdisaali tuli uus külastaja rahva inimesed, kes oma kätega olid võitnud vabaduse ootasid kunstilt sisukust, mõttesügavust. Laval taheti näha oma kaasaegseid ja armastatud kujusid kirjandusest. Mõned küll kahtlesid, kas ballett seda kõike suudab anda. Kuidas võivad hüpped ja pirueti asendada sõna, kuidas võivad nad tõepäraselt väljendada tundeid mitte muinasjutulist isikute, vaid reaalsete inimeste omi. Teisiti aga mõtlesid vene balleti eesrindlikud kunstnikud, ballettmeistrid ja pedagoogid, Kelcer, Krüger, tihomiirad, korski ja paljud teised. Nende algatusel ilmusid taas lavale Tšaikovski ja Clazonovi balletid kuid ei piirdutud sellega. Nad asusid varsti uute ülesannete lahendamisele. See oli keeruline protsess paljude ebaõnnestumisega sest uued ülesanded, nõusid, täielikule vaatorlust, uusi vahendeid vanade võtete ümbermõtestamist, rahvatantsuuurimist. Esimesed Nõukogude heliloojad, kes hakkasid tegelema balletimuusikaga olid porissassafjev ja Reinhold klier. Nad olid mitte üksnes Pioneerideks Nõukogude balletimuusikas vaid edaspidi ka juhtivateks heliloojateks. Sel alal. Mõlemil puudusid küll vastavad kogemused kuid neil oli hea tahe. Assaafiad õppis balletispetsiifikat tundma Maria teatris, kus ta töötas mitu aastat balletirühma kontsertmeistrina. Tema esimene ballett, mis oli määratud uuele Nõukogude auditooriumile, oli Carmen Joala episood prantsuse revolutsioonist 1789. aastal. Seal avastati ühes Petrogradi töölisklubis oktoobrirevolutsiooni esimesel aastapäeval. Etendus oli ebatavaline. Orkestri puudumise tõttu mängis autor kogu muusika klaveril. Etendusel oli suur menu. Ja palju aastaid hiljem kirjutas Assafiaksele muusika põhjal uue balleti Pariisi leegid. Klieri esimene katsetus balleti alal pärineb 1912.-st A, sest see oli ballett pantomiim kriisis. Noore kreeka neiu friisis õnne otsingu-ist. Teos lavastati 1921. aastal Moskva suures teatris. Järgmise balletiloomise mõte tekkis klieril reepynimaali saparooslased vaadates. Elanud ise hulga aastaid Ukrainas tahtis helilooja muusikas kujutada ukraina rahvast väljendada saparoosija vaprate kasakate vabadusiha. Balleti jäi küll lõpetamata, kuid katkendid sellest teosest kõlavad veel tänapäevalgi. Aegade jooksul valdascleeri mõte luua heroiline ballett, mis oleks pühendatud rahva vabadusvõitlusele. Selleks leidis ta kõige sobivam olevat Lopedi veega kuulsa teose lamba Allik. Kuid kas see mõte ei saanud esialgu teoks? Nad läksid helilooja ja libretistil taotlused lahku. Klier püüdis muusikat luua vastavalt kirjanduslikule algallikale libretistil Petrovski asetas esiplaanile komöödia antide teema, kaugenedes seega lopeedeeveega teose sotsiaalsest teravusest. Selle balleti juurde pöördus klier tagasi hulga aastaid hiljem. 1925. aasta lõpuks valmis klieril ühevaatuseline ballett pantomiim egiptuse ööd ehk Cleopatra Puškini järgi. Esietendus küll toimus 1926. aastal emiroviks Tantženko nimelises teatris kuid tal polnud menu. Ebaõnnestunud libreto rõhutas Puškini teose erootilisi külgi. Nad klierile tänuliku materjali muusika loomiseks. Sõideta puudub selles muusikas klierile tavaliselt omane realistlik eredus. Klieri esimesed balletid kujutavad endast toredaid näiteid sümfoonilised programm muusikast kuid korreograafilise žanrispetsiifika on neis väljendatud veel väga nõrgalt. Mõnedes Assafjevi ja Kleeri eelpool mainitud ballettides formeerusid uued Nõukogude ballekile tähtsad teemad, süžeed ja žanrid näiteks rahva vabadusvõitluse teema, heroilise balletižanr, ajaloolised süžeed. Selles seisnebki Assafjevi ja klieri esimeste ballektide tähtsus. Kuid tähtsaim ülesanne, mis suurel määral veel praegugi meie balletiheliloojate ees seisab. Luua ballett kaasaja teemale, oli veel lahendamata. Esimesena asus selle ülesande juurde Shevas. Suure oktoobri viiendaks aastapäevaks kirjutas ta teose punane keeris ehk bolševikud. Kuid kahjuks ei saa seda nimetada balletiks, kuna temas olid ühendatud koreograafia, laul, deklaratsioon ja akrobaatikateos lavastati küll Leningradi ooperi- ja balletiteatris kuid publik suhtus temasse eitavalt. Vaid üks näide tehtud katsetest. Tee kaasaegse kõrge ideelise sisu ja kunstiliselt väärtusliku balleti juurde oli väga raske. Möödus mitu aastat, enne kui ilmus ballett, milles uue elujooned ilmnesid küljelt reljeefselt. Selleks osutus klieri ballett punane moon. 1927. aastal avanes Moskva suure teatri raske brokaat. Eesriie ja vaatajaskond nägi balletist seninägematut pilti. Tegelasteks polnud enam printsessid ja õuedaamid. Paid lihtsad täisverelised inimesed. Hiina sadamalinna tuleb Nõukogude laev viljalaadungiga kingituseks Hiina töölistele nõukogude rahva poolt. Sadamatöölised on välja kuulutanud streigi kuna ühe ameerika laeva lossimisel leiti laadungist relv. Meeskond asub ise tööle. Nendega ühinevad kulid. Hiina tantsitaar taofua tänaval rahva nimel kaptenit vilja eest ja tantsib Nõukogude meremeestel. Tänutäheks kingib kapten endale punase mooniõie. Tänulikud kulid tantsivad meremeestele. Nõukogude meremehed vastavad meile oma lemmiktantsuga. Õunake. Kapteni kingitud punane moon Joanna hiina reaktsionääridele rahu. Arvatakse, et tao hoiab punast mooni kui revolutsiooni sümbolit. Ameerika boss ja reaktsioon Harlishon Fug otsustavad nõukogude kapteni mürgitada. Nad raputavad mürgiteetassi ja sunnivad ta Fouad selle kaptenile ulatama. Kui aga kapten jooma tahab hakata, rööptao hädal tassi käest maha ja paljastab vandenõu. Nõukogude laev lahkub sadamast. Dao hua annab kaptenile üle kingituse rahva poolt ja näitab kuule punast mooni mida ta hoiab kui vabaduse sümbolit. Laeva lahkudes puhkeb linnas ülestõus. Hiina noormees, maa, Liidžen, punane lipp käes, pöördub rahva poole. Me võitsime. Äkki ilmub Liishon Froome ja sihib revolvriga maa liidseni poole. Ta märkab seda, varjab oma kehaga maa Liidženi ja langeb kuulistavatuna. Malitsen tõotab rahva õnne eest hukkunute haua nimel viia võitlus lõpuni. Nii ilmus balleti lavale uus kuju, rahvas mitte enam vana korreograafilise lavastused tingliku foonina, vaid reaalse aktiivselt tegutseva inimhulgana. Selline balleti demokratiseerimine nõudis koreograafiliselt ja muusikalises lahenduses novaatorliku muudatusi. Balletimuusikasse ilmub esmakordselt laululine alus silmapaistvamaks, näiteks sellest on hiljuti kuuldud nõukogude meremeeste tants mille helilooja lõi kodusõjapäevade laulu õunake alusel. Ballettmeister leidis sellele numbrile uue tantsulise joonise edasi arendades vene rahvatantsuelemente. Punane moon on tänapäevani jäänud üheks populaarsemaks Nõukogude balletiks ja ta püsib kindlalt paljude teatrite mängukavas. 20.-te aastate lõpul ja 30.-te algul lavastasid Moskva ja Leningradi muusikateatrid terve rea Nõukogude heliloojate poolt loodud ballete kuid nende hulgast ei jäänud ükski pikemaks ajaks lavale. Mõned olid ideeliselt puudulikud, teised moonutasid tegelikkust. Ent ometi võib 30.-te aastate esimesel poolel märgata uute joonte üha sügavamat tungimist korreograafilise kunsti. Enam ei kahelnud keegi, et balletivahenditega võib ja peab väljendama sügavaid ideid ja tundeid. Kui kõik see nõudis esitajailt uusi omadusi mitte üksnes virtuoosse tantsutehnikat, vaid ka näitlejameisterlikkust suurt seesmist kultuuri. Ta ilmub balleti lavale terve plejaad suurepäraseid kunstnikke Moskva ja Leningradi koreograafiliste koolide kasvandikke Lepešinskaja sabukjaani, Lavrovski Hirmo laiali ja teised. Niisuguste jõududega oli juba võimalik lahendada ka kõige keerukamaid ülesandeid. Edusammud balleti muusikast kolmekümnendail aastail on eelkõige seotud assažeri nimega. 1932. aastal lavastati tema ballett Pariisi leegid ja kaks aastat hiljem tahtšisse rai purskkaev. Puškini poeemi Süsele. Viimane teos on tähelepanu vääriv selle poolest, et temas on esmakordselt korreograafilise kunstiajaloos säilitatud süžee põhiline Haabula ja õigesti määratud tegelaste iseloomud ning ajalooline taust. Seejuures on balletimuusika tihedas seoses poeemi stiiliga. Vahtšisse rai purskkaevus avaldus esmakordselt täiuslikult. Galina Ulanova erakordne anne. Nõukogude balletipublik seob Galina Ulanova nimega ka teise veelgi tähelepanuväärsema kuju Juulia Prokofjevi balletist Romeo ja Julia. Näib, et selles balletis on teostunud kõik need taotlused ja kavatsused, millega Nõukogude koreograafia meistrid tegelesid paljude aastate jooksul. Shakespeari surematu tragöödia balletilavale ülekantuna säilitanud kogu oma jõu. Eredad ja elavad karakterid, mitmesugused pildid rahva elust, täiusliku armastus, tunded, traagiline kokkupõrge keskaegse fanatismi ja julmusega on Prokofjevi balletis antud nii veenvalt, et teatrikülastaja usub jäägitult kõigesse laval toimuvasse. Elab koos Shakespeari kangelastega. Romeo ja Julia on Prokofjevi viies ballett tema esimesed balletid, muinasjutt, narrist, terashüppe, kadunud poeg ja neprile olid määratud Pariisis tegutsenud Diaagi levi vene balletile. Välja arvatud esimene on kõik eelpool mainitud teosed loodud helilooja välismaal viibimise ajal ja kannavad endas tugevaid modernismi mõjutusi. Kodumaal aastail 1935 36 loodud uus ballett annab tunnistust Prokofjevi otsustavast pöördest realismi teele tema andekuse võimsast õitsengus. Huvitav on asjaolu, et Romeo ja Julia elu ei alanud teatri, vaid kontserdilaval orkestri ja klaverisüüdid. Selle muusikateemale leidsid kiiresti tee Nõukogude inimeste südameisse. Tõeliseks balletis pole võimalik määrata, kus lõpeb muusika ja kus algab tants. Selline väljendusvahendite ühtsus on võimeline kuulajaile vaatajaile pakkuma sügavat esteetilist naudingut. Nii on Se Prokofjevi balletiga Roomeo ja Juulia. Sest miski pole kurvem sellest loost, mis räägib Juuliast Jaroomieost. Juuli ja toas kohtuvad öösel noored abikaasad. Juuli ei suuda lahkuda, roomiast. Sa tahad juba minna. Kuid koidikuni on veel palju aega. Sõnades ööbik. Kes laulab granaadipuu? Oh, ei, mu arm. See oli lõoke päeva teatetooja ju idas, koidupuna on palistamas taeva. Pean lahkuma. Mu siia jäämine võib surma tuua meile mõlemat. Kroomiale Juliale järgnesid õige peab veel kaks suurepärast Prokofjevi balletimuinasjutuainelised Tuhkatriinujakilill. Kuna kivilille juba pikemat aega mängitakse menukalt Estonia teatris ja paljudel teist lugupeetud raadiokuulajad on sellega võimalus tutvuda siis kuuleksime praegu Tuhkatriinumuusikat. Pall kuningalossis see on kogunenud riigi kõige kaunimad tütarlapsed sest täna peab prints valima endale mõrsja. Äkki hakkasid kostma imekaunid muusikahelid KÕIK tardusid imestades. Milline häbematu orkester julgeb oma mänguga segada maailma parimate õues? Saali astus tütarlaps talis sihvakas ja ta silmad särasid kui taevatähed. Tütarlapse kleit sarnanes roosa ämblikuvõrguga. Mantel otsekui kuldne oja. Kuid kõige kaunimad olid tibatillukesed kingad. Nad särasid printsessi jalas teemantidest roosid. Printsess pidi olema üllamas, ümber selles ei kahelnud. Kuid prints pöörasin neiu riietusele kõige vähem tähelepanu. Ta ainult hüüatas. See on ju kevadise. Printsessi ja printsi armastus ei kasvanud tundide ega minutitega vaid sekunditega. Kõik oleks arvatavasti kohe lõppenud pulmadega kui mitte vana torni, kel poleks olnud nii ükskõikne inimtunnete vastu. Ettenähtud ajal tahetakse. Tema kesköötunnile kuid keske lihtsalt Kaheteistkümnes tund vaid aeg, mil kõikides paremates muinasjuttudes toimuvat otsustavat sündmust auväärse masinavärgi iga kruvi ja vedru tundis end sel puhul äärmiselt olulised. Ja endal see tahtis ta, sest lõhkele teades, milline vastutusrikas ülesanne tal ees seisab. Täpselt kell 12 kajastus tornis esimene madal, pisut värisev kellalöök. Samal hetkel oli printsess. Ta jooksis kellalöökidega koidud. Kell ei võinud intritsesdrustes. 12. eriti halastamatu kellale polnud enam kaunilt riietatud printsessi lossi trepil bet tasuvaid vaeselt riietatud tütarlaps kellel kummalisel kombel olid jalas prilli ankides keerutused. Sel ajal, kui printsess lossist põgenes teiseks kingakestega end väga väsinuna tuli jalast ära, et pisut puhata. Selle kingakese leidis prints, kes jooksis printsessile. Kaunis tütarlast ei leidnud ta kusagil. Kingake südamele surudes andis prints taotlased. Jällegi tuleb pöörduda Punase mooni autori Reinhold klieri nime juurde nimelt seoses tema balletiga vaskratsanik mis on nõukogude balletimuusika järjekordne saavutus. Suur kompositsioonitehniline meisterlikkus ja balletidramaturgia hea tundmine soodustas teose valmimist erakordselt lühikese aja. Nimelt seitsme kuu jooksul. Märtsis 1949. aastal lavastati vaskratsanik Leningradis. Siis nägid seda moskvalased suures teatris Puškini 150. sünniaastapäeva puhul. Seejärel on vaskratsaniku mängitud väga paljudes nõukogu, tema muusikateatrites. Helilooja Jaan Libratist laiendasid Puškini samanimelise poeemi süžeed, tuues sisse uusi tegelasi Puškini teistest teostest. Balleti naispeaosalist parašat nimetab Puškin vaid möödaminnes. Klieri. Balletis on aga teda iseloomustavad muusikal koos Jevgeni muusikaga keskne koht. Vaskratsanik on sügavalt rahvuslik teos mitte ainult ringmängud ja tantsud, kus on kohati kasutatud rahvaviise paid. Kogu muusikalavad kõneleb genoorgaanilisest seosest vene rahvaloominguga ja vene muusika klassikaliste traditsioonidega. Läks mööda sajand näha võis, poiss kerkis nooruslikult ruttu, linn, Põhjamaade uhkeim õis, Umblette tehnikute uttu.