Taevatee suvekülaline proua Silvia, rannamaa seda juttu ajame teie kodus, mustamäel, õige peatselt tuleb teil sünnipäev, eluaastaid saab siis 83, eks ole ikka nähtud ka, on kuuldud, nähtud ja, ja kogetud ikka hästi-hästi palju. On ots meelest ära? Ei, otse ei saa ütelda. Lapsepõlv ja noorus, nagu see tavaline, need on veel täitsa eredalt meeles. Aga vot see keskpaik kaob kuskile ära. See on liiga niisugune. Noh, nii vist ma ei tea, kas ühe Nonii linn on nojah, töö ja tegemist site töö ja tegemised ja alles siis vanaduses on jälle olnud natukene aega maha istuda ja mõtelda. Kõik teavad muidugi teie kahte väga südamesse läinud noorus raamatut, eks me kõik lugesime omal ajal hinge kinni pidades neid kaadri seiklusi seal õieti mitte seikluseks. Kadriorg, selline mõtleja tüdruk, keda oli väga tundlik ja siis kui sellele tuli see järgse kasuema, siis need kaadrilugejad olid parajasti nii palju nooremaks saanud. Et ma mäletan küll, kuidas see kõik meile korda läks, kas teil endal ikka on niisugune tunne, et olete nüüd teinud midagi selle põlvkonna jaoks tõesti sellist, mis on oluliseks peetud? Ma ei oska seda öelda, mina tegin muidugi lihtsalt oma tööd, aga muidugi see tunne oli küll, et ma nagu midagi säilitan järgmistele põlvkondadele kui kaugel või kus ma seda tean, aga vähemasti järgmisele kohe EKRE. Kindlasti jah, kus see kadri tuligi, on ta teie väga hea sõber, tuttav või olete teise? Ei, ise ma ei ole, mul ei ole üldse elus olnud niisugust ilma sõpradeta perioodi või kuskil enne kooli, et siis, kui ma lasteaias käisin, mul on väga võimatu hääl laulmiseks üldse mittekõlblik ja ka lasteaias ringmängud, laulmine, laulmine, ringmängud ja siis minu kõrval tüdruk raputas mind. Ta ütles kul sääre Lavlažlon Nicole hääl. Esimene puuril, 200 täiest Kaus südamest tulev kriitika ja eks ma jäingi siis muidugi pelgama, ma ei julenud enam kunagi kaasa laulda. Ma mäletan oma kogemustest sedda, kui meie lauluõpetaja meie koolis gümnaasiumis oli helilooja jõrme Joan Jerome, tema pani meid laulma, minuga laulsin, olime, tõusis ülesse. Kes seda teeb? See oli nii eriline, hea see oli näiteks selline suhteliselt lühike periood teie elust, kui te tundsite ennast natuke nagu kõrval, aga jaga tegelikult olete teie olnud ju oma lapsepõlves väga armastatud laps, võib-olla see on teie kujutlusvõime, Kadri, kes oli hoopis nagu teistes oludes ja teistsugune vastukaaluks sellele jäärad ise tundsid. Ja, ja oligi just nii, just niimoodi. Ma kuidagi noh, tuletas seda nüüd öelda, naersin kaasa ikka nendel ja kes olid natukene tõrjutud või või niimoodi millegipärast mul oli nendel kahju, kuigi see on päris imelik inimese lapse kohta, kes ise oli väga hellitatud hoitud aga nii oli, vot see inetu pardipoja probleem ikka, et kes on rõhutud, kes on inetu, kellel on midagi viga ja kes siis sellest pääseb, kellest saab imeilus luik, oli nagu muinasjutt. Ja ikka see niisugune, see on ju noorel inimesel omane ikka tahta ja kujutleda ikka midagi hästi head ja säravat ju rõõmustavat muinasjutud on tegelikult osale inimestest ikka läbi elutähtsad, ma arvan, et teie olete ja ongi, ongi, mul on jah, muinasjutt on mulle väga oluline olnud lapsest peale. Mul oli niisugune tädi, kes mulle jutustas igasuguseid muinasjutte, mul on praegu tagantjärgi tunneta mõnegi ise välja Uuetlast ega see ei olnud see noorde tiigrit ja oligi ja meil oli hea pahet, ainult eks meil oli 13 aastat, jah, ta oli väga lustakas, lõbus inimene. Igatepidi oli mul sellest tädist tuge. Sest noh, isa jättis meid maha, kui ma ei olnud veel neljanegi. Ja siis emal muidugi hakkasid eluraskused, eks, aga ei olnud nagu õieti tööd teinud sinnamaani ja siis tuli tööle minna ja, ja noh teadagi, mis üksiku naise elu on, kui tal on laps, tänapäeval peavad seda jah, väga paljud naised ja, ja, ja minu ema. Ta oli väga-väga kohusetundlik inimene, tema oli väga kinnine ja enesesse ja ta ei väljendunud kunagi, et ta minust rõõmu tunneb. Muidugi, mõnel väga harval korral siiski ja ka need olid Siskased ade äärtuslikumat korrad jaamani väga püüdsin ja tahtsin oma ema meele järel olla kohe väga, seda enam, et me nii erinevad olime. Ja seda enam pean oma ema imestama veel tagantjärgi imetlema. Et ta mind siiski mõistis nii hästi ja usaldas väga, usaldas iialgi probleem, et noh, näiteks mingeid väljasõidud kuskil tuli ööseks jääda või midagi. Tean, sõbrannadel oli tihti ema ei luba, aga minul ei olnud, kui mina juba tahtsin, siis ema lubas ka, sest ta teadis, et minuga midagi ei tea, mis halba juhtuda ei saa juba sellepärast ta teadis seda, te tahate väga tema meele järele olla, jah, ka see muidugi hoidis teid heasugusest halvast ära ja. Mu emal oli üsna omapärane huumorimeel, ta kasutas ütlemisi ja võrdlusi, mis naerma ajasid, kusjuures ma ei mäleta teda kunagi mõnd naljandit või anekdooti jutustamas. Kõige vähem kahemõttelisi kaasanaaria katusega naeratus õlidel kaunis. Täie suuga naermas olen ema väga harva näinud. Veelgi, oleme nutmas, selles oleme jälle täielikud vastandid. Minul on juba noorusest peale pisimagi meeleliigutuse juures silmad vees. Kusagilt olen lugenud, et peale unustamise kuuluvad Sclerootikute juurde Marta meelsus. Ju siis olen sclerohtlik lapsepõlvest peale. Siis nii üks kui teine, on mulle üliomased. Õnneks Läheme õnnistatud ka üle keskmise naeruvõimega. Ema kulmu kortsutamist tahtsin lapsena väga kuigi seda tuli suhteliselt harva ette. Väliselt oli mu ema talitsetud ja tasakaalukas, sisemiselt väga tundlik. Ülearu kergesti tundis ta ennast puudutatuna. Mida vanemaks sai, seda enam kuid uhkus ei lubanud välja näidata ja kui miski oli südamesse läinud tema valdavaim ilme oli mingi mõtlik, sissepoole pöördumine ilmselt pidev enesekontroll. Kas ta on toiminud nagu vaja, nagu õige salamure tasakaalus püsimise pärast. Seda kõike mäletadeski ilmutab ema ennast mulle ometi oma kütkestava kõikemõistva naeratusega. Kummalisel kombel mitte noore nägusa naise naeratusega vaid hilise ja pooltühja suuga kurdudega näos, mis hetkeks naeratuse läbi tahatult noorenenud. Kaunis. Kordad koju tulles kooli, jäi sügistormide kodu, seal. Mu ema Tarasvasse. Säras huulte naerule. Nüüd see teema on mustalamp, põles laula, laulu tuli juba. Ja silla sadulas. Kui me ei lähe ema, arm jala Kui saabub lee kustuda vets? Mis murdsid leiba siis toitele? Ja ta eluisside kõige suurem sulle. Nii olnud. Olla. Kui nüüd teie mälestusteraamatut maast madalast lugeda, siis on vanavanemad ka teie elus väga olulised? No ma olin, ikka võib nii puhtalt öelda, vanaema laps, emal hakkas tööl käima, kui sai ema, lahku läksid ja ma ei olnud ju siis veel neljanegi ja vanaema hooldada ja hoida. Ikka multši meeles, vanaema ketrab, laulab, laulab oma kurbi laule, nüüd on nii kurvad ja mina istun põrandal maas, päikeselaigu sees, piie niuke triibuline, rõõmsat triibuline, vanaema, enda tehtud põrandariie istun ja palayama laulab ja midagi head on. No see ongi selline kõige ehtsam ilusa lapsepõlve pühapäevapilt, ütleme dealite pühapäevalaps, nagu ma aru saan, olin küll, ma olengi pühapäeval sündinud just sellepärast. Ja, ja ma pean ütlema, jah, mul looduse poolest on lihtsalt niisugune rõõmsameelsuse antud ma nii kergesti ei lase ennast reast välja. Muidugi kui siis mingi põhjus on siis Mahastaniuga hirmus põhjani. Aga esiteks ma saan sellest suhteliselt põhjalikult üle ja, ja ma kurvastan siiski ka suhteliselt harva, et te olete põhjalik inimene ja tollel kui millessegi juba sukeldun, siis põhjalikult. Teie vanaema oli ka selline väga tark ravitseja, seda küll ja kõige toredam ravi, mis viis oli muidugi sõnaline, see pidi veel aitama ka jah. Ja no eks olegi olemas selline asi nagu sõnamaagia ja on täiesti seda võib olla suhteliselt pinnatakse vähem vist kui ta tegelikkuses on, sest ikka sõnal on suur tähendus, suur tähendus. Mõnel juhul on ainult vaja ütelda see niisugune väikegi lembesõna, nisukene meelitust näiteks. Ja, ja vot sellega saab asjad nii korda, teinekord kui, kui veel vähegi saab. Ja inimese võib tõsta taevasse ja lausa vastu maad suruda, ikka ainult sõnagagi. Ja täiesti oleme veel natukest aega teie lapsepõlves ja vaatame, mis mees teie vanaisa oli, vanaisa oli kõva laulumees ja vanaisa oli niisugune, kes oma lastele oli väga karmi käega, nii rääkisid ta, lapsed, täiesti vanaaegne inimene, maainimene pealegi, aga mind selle eest hoidis ta nii kangesti üks kord, siis kui tema lõhkus puid ja mina olin, tilplesin seal ikka juulis ja vanaisa ei tahtnud, sest noh, Cartist või puukild võib lapsel lennata ja ikka ajas mind ära. Mina ikka naisel ikka lähemale. Nonii, mulle popsti vastavad tagumikud, mine eest ära. Niisugune solvamine. Jeedam muidugi võttis nutu lahti ja muidugi maksti kõva varsti kinni. Mismoodi, no andke ikka raha, mine osta, mis sa tahad, ma ei olnud veel neljale ja käisin nurga peal poes seen suva järgi ostmas, endale maiustasime, mäletan, niuksed, maasikakommid olid ja vaarikakommi ai, ai, ai, kui head need olid. Väga tragid. Valin ja hoopis midagi muud, kui täiskasvanuks sain nisukene pasteril, aga lapsena olin ma kange ja mäletan, kui mind pandi ühe asja pärast andeks, palun. Tere hommikut, mina palun veel andeks, tegi ka ise kohtlete, mind, nii ülekohtuselt ei tule välja. Lähen, ära võtsin väiksed punased saapad, vanaema aitas veel niukesed Pündel siiani teha ja, ja panin ajama, aga sa ikka minna oskad, läksin ülakorrusele ja seal oli ühe perekonna niukene, sahver või panipaigad ja panipaik. Selle nurka läksin, olin siis seal ja ilmatu ülekohtu tunnetega ja täisülekohtutunne, et nii hirmus ebaõiglane, kui see maailm on. Ja seal ma siis seisin ja seisin, vanaema tuli viimati vaatamatuks, laps läks, tuleb juurde ja siin teed ei vasta, noh siis viimati vibu alla tuppa, muidugi toas küsiti mu käest noaga. Kuidas see, kas sinna põlveks jäänud Kustas läinud oleks? Valeks Kati juurde kaasüüriliseks läinud. Kui vana te siis olite nüüd veel neli täis, armas ja, aga ma teadsin, et eesmäel seal kati tilgu Kaaži üürilised ja mina lähen khati juurde kaasüüriliseks. Saagu nendega, mis saab, saak ja khati oli ju nii kohutavalt huvitav, Katil oli niisugune kell, mis mängis khati, kelm pandi riietekappi ja see mängis siis jumal, keisrit, kaitse. Nii õrnalt ja ilusad. Jah, aga vanaisa oli teil ainult natukeseks ajaks ja ma ei olnud veel neli või olin ma 14, ma täpselt enam ei mäleta, aga nyyd mäletate ja heast küljest näiteks oma isa. Ma ei mäleta hoopiski niimoodi, mäletan ainult kahest niisugust hetkest ja need mitte kõige rõõmsamad paremad. No sellel võib ka see põhjus muidugi olla, isal polnud nagu kuigi palju aega minuga tegeleda ja ja, ja siis teine asi, see, ta peavad ikka kõik vanemate arvestama. Noh, küllap nende laht keeli temaga vist olid nii et mina ikka sain teatavas mõttes neist ka osa, vähemasti kuulsin pealt ja noh, see ikka mõjub, see jätab ikka väga tugeva jälje, kusjuures siis vot sellest keskmisest elu jääst mul nagu ei olekski. Aastad lähevad üksteise järel ja üksteise sisse nihukesed tööaastad ja, ja justkui jah, võib-olla siis, kui oleks kirja pannud midagi ja muidugi, ja ma panin, aga oli, põles kõik ära, see oli pommitamise ja viimse libleni, Köik läks hea ja tuli seda elu siis kõigil meil uuesti alustada kuidagiviisi ja ja nii, et ikka elus on, kõike nähtud ei ole nii et ainult lillepidu, olge, ega ei ole ka ainult must mure olnud, on ikka seda teist kolmat olnud, nagu ikka elus peabki olema. Varasest lapsepõlvest kujunemise olulisusest Ajast jäävad mälu naegastesse pisikesed pudemete perekonnasisesed legendid nuuksed lapsepõlvest, noorusest, esivanematest, kaugematest hõimlastest, nii nagu neid teistelt kuuldud vahetult kogetud ajavool kannab neid laiali, mis aga sõelale pidama jääb, on nagu puhtaks uhutud kullali igihaljas lapsepõlve maa, mida me vananedes üha sagedamini meelde tuletame, on kättesaadav vaid nendesamade killukestele kaudu. Nendele toetub kogu elu elupikku, kerkivad nad süvakihtidest pinnale, sädemetena, mõnest igiammusest, ajahetkest valgustades, maastiku enda ümber, enamasti nii põgusalt, et nende olemus tähendust ei jõuagi sõnaselgelt tabada. Aga tundelaeng on saadud. Maad varavalgest saati Itaal diivani pooleli Eluovi lapsest taati, tööle suunati ta juba siis, kui talus karja saadeti. Sellest ajast rääkis kuller voolis pajupill. Lõpetuseks taotlusi. Kui. Kõik läheb aga sellest alla sil. Kui. Üllad aga sellest alles siis. Vaadates nuusata et kaotada. Augeti roosa. Ilu süttida, käärinud, läinud seda tõbe. Ja lubatud all pidas eluga Itaalla ja ei tunnistanud võõraid tõdesid. Kõigest sellest räägiks kool, mille ta voolis pajupill. Pettuse. Printsessi küllap nime, aga sellest alles il roosa. Kui leidis siiski küllalt. Aga selle staablesin saab. Taotleda. Augetegruusa. Kaugel? Kaugel? Mis te olete teinud elus ja selle kirjanikuks olemise kõrval käis kommertsgümnaasiumis ja sain raamatupidaja hariduse ja nii ma olengi olnud ametnik, raamatupidaja ja seda ma olen siis olnud. Ja enda loomuomadustele täiti FB vastu millegiga tuli ju elatist teenida, ei taha, aga meeldiv see ei olnud võib-olla vastukaaluks sellele kirjutasidki geenid raamatuid. Eks ta vist natuke nii ongi, jah, mul ikka nii-öelda kutsumus on ikka olnud see kirjanik, kirjaniku töö ja fantaseerimine välja mõtlemine, see on. Ja nagu ma aru saan, teil on väiksest peale olnud väga hea pea, seal on igasuguseid mõtteid olnud. Mul oli tõesti lapsena haruldane mälu ja pea, aga vaat siis, kui ma olin kord tõsiselt raskelt haige. Peale selle mul see mälu asi kannatas, aga mul oli jah, haruldaselt hea pea, nii olevat mu isal ka olnud, nii et isa õppis eesti keele ära. Kas see oli kahe või kolmepuuga? Tihti ei, ta rahvuselt soomlane, kuidas nemad siis kaks kokku said, üks eesti tüdruk, Kariinis pando Rein oli omal ajal üks niukene, noh, ma ei tea, kas seltsimaja ja ja noh, muidugi minu isa oli suurte siniste silmadega blond ja liiging ja aga ema oli keegi mustpruunid, silmad tõmmu ja no vat talle hakkas tüdruk meeldima ja nii siis selle suure armastuse tulemus olen mina. Jah. Nojah, emal muidugi siis, kui isa oma teed läks, oli raske ja seetõttu muidugi ma arvangi, et sageli on niimoodi, et kui vanemad lahku lähevad, siis lapsed jäävad ilma tegelikult mõlemist isast täielikult, enamasti emast ka suurelt jaolt ja küll on hea, kui siis on võtta sellised vanavanemad nagu teil nad olemas ja tihti ikka selline päikseline inimene sai, seda küll, räägime natuke riie maailmast veel, kui tema vana juba oli ja sellest ajast on teil üks niisugune tähelepanek, mis ma arvan, et väga paljudel inimestel on. Ja võib-olla kui me sellest täna räägime, siis, siis ehk mõnel jääb see olemata, sest see ei ole niisugune kerge ega hea kanda endaga kaasas see tunne, et ma, olles noor inimene, võiksin ehk natukene rohkem aega jätta, vanadele ei lähe mul surmatunnini meelest ära, kui vanaema hoidis seelikusabast kinni, ta oli haigevoodis pikali. Kuivõrd haige ta oli, noh, lihtsalt väsinud ja ma läksin muidugi tahtmisega vanaemaga natukene lõbustada ja istusin suts Disen vanema voodiäärel ja muidugi küsisin, kas sa soovid, memmekas, sa tahad pannkooke, teen seal pannkoogi ega õige igatepidi tegema. Ida valmis kõike tegema, aga muidugi vanaema tahtis, et ma jääks sedagi sain, vanaema hoidis mul seeliku äärest kinni kramplikult, mul on siiani ma tunnen seda tunnet oma kätes, kui ma arutan ta sõrmi oma seeliku küljest lahti. Olen seda mõtelnud, no mis, mul oli siis nii kangesti hädalist ja kiiret, et ma ei võinud seal istuda. Muidugi siis ma mõtlesin, nagu ma isa ööd-päevad siin voodi ääres istuda, aga oleks võinud päevat Küllistut kuidagi noorena, noh, jagas ära, mida vana vajab meiega seda ja noh, kuidagi lükkame selle, et noh, kõik on alles nagu ees ka vana ei ole ju enam ees, kuna all on ju kõik piima. Jajah, et külma tulen jälle ja küll me räägime jälle, eks ole, ikka see ja nendel, kellel on nüüd oma ema või vanaema seal voodi ääre peal istumas, peab selle peale mõtlema ja et see on ainus võimalus, kuigi mu Endale rahustuseks siiski NUT nagu öelda, et, et ma nii väga külm või niimoodi ei olnud, vanaema oli ikka minu kallis vanaema ja, ja minu lapsepõlvel soojendaja päikene nagu laulusalmgi ütleb. Jah, ma olin ikka üldse vanaema laps kõige rohkem. Kuulge, see on juba ju sellestki aru saada, et kui te ei uneks vanaema vastu hea olnud, siis teil ei olekski seda mälestust, siis te oleksite selle sealsamas unustanud ja ei mõtleks tänapäevani, et kuidas ja kuidas ma sealt läksin ja see on küll õigus ja teil on õigus, vanainimese üksindus on tegelikult üks niisugune kurb asi, aga noored saaksid seda ikkagi leevendada, kui nad, kui nad natukene seaksid ennast. Kuid ma tihke natukene mõtleks selle peale lihtsalt kasvõi see loomulik mõte, et ma olen juba ükskord ja sinna ei lähe väga kaua vana ja, ja kui elus on üksindust, vanainimese üksindus. Mina pean ütlema, et ma olen eluses üksindust kahjuks väga tunda saanud lapsepõlves noh, lihtsalt oli niisugune olukord, et isa läks ära ja vanaisa suri ära. Ja noh, naised jäid kolmekesi, pidid tööl käima ja mind pandi lihtsalt luku taha, sest sel ajal ei olnud kohtiku last panna. No siis tuligi Sinise Risti lasteaed, siis mind viidi sinna, aga siis ma olin juba kuueaastane, mitu aastat vahepeal tulika lukkudega olla ja tuli luku taga olla, aga see üksindus on teil tänase päevani meeles, mis te siis tundsite? Jaa, on küll, isegi vist võiks ütelda üksinduse hirm. Seda võiks vist nii nimetada, see on mulle sööka alles sisse jäänud. Ma ei ole kunagi tahtnud üksi olla ja arvatavasti selle tõttu on mul alati palju sõpru olnud, ma olen kuidagiviisi hoidnud neid hoidnud neid ja, ja nii on meeles, kui tädi oli viimane säre, läks vanaema ema läksid nii vara hommikul, sellest ma ei teadnud midagi, aga tädile see veel niimoodi, et et ma olin siis üleval ärkvel ja no ikka ma ütlesin, roomine, ma ei taha jääda üksi tädi kus saksi oleks joped, püksid ka. Ütle nüüd, kuidas last pahandas ometigi Te olete armsate inimeste äraminekut sõna otseses mõttes äraminekut pidanud ikka mitmel korral elus tundma, kui nad siit ilmast meie juurest kaovad. Ega see side ju tegelikult ei kao, ega seal kellelgi ei olnud, õnn, side on ju väga tugev, kogu aeg ju ikkagi annab ennast mingil viisil mingil moel tunda. Ma arvan sedasama, küllap see nii on, et see inimene ei ole lihtsalt mingi füüsiline kesta ja siis kui see kaob, et siis on kõik kadunud. Ikkagi on siin ilmas ilmselt midagi muud ja see teebki selle elu nagu teistsuguseks annab teise mõõtme. Et inimene elama tõesti, mitte niimoodi nagu ühepäeva liblikas, vaid temast jäävad mälestused, jäävad sidemed veel ei tea, kui kauaks, teiegi ju mäletate oma vanaisa, kes on Mu ammu läinud, eks ole, tänases päevas. Nii et. Ja ma olen ise ju kolm aastat üheksa, mida 10 sees. Aga tema on ju veel minu jaoks täiesti olemas, näete, ja täiesti olemas, see on see igapäevane tavaelu, see, see ju nõuab nii palju tähelepanu, energiat, kõike ette, niisuguste sügavamate tõsisemate asjade peale ei ole aega mõtelda, ei ole aega süveneda, ei ole aega keskenduda, ainult kui siis mõnikord on aeg, eriti kui öösel undeid tule. Siis tulevad ju igasugused asjad palju eredamalt meelde. Ja vahest annab meile need mälestused neile sügavalt. Olulised on meile seltsiks, on meie. Nojah, nad on meie elu just nimelt. Et see igapäevane elu võib-olla ei olegi mõnel hetkel elus nii tähtis kui see oleme võtnud Hansa sealt kaugelt tulema, see on küll nii ja sellepärast ongi tähtis, et me ei unustaks neid noori ja võib-olla päris väikseid silmapaare, kes jälgivad meid ja, ja muidugi kunagi pikkade aastate järel oleme me niisama elus tema jaoks nagu tänases päevas seda muidugi. Paljukest me keegi teame, missugused teistele tundume ikka kuulutavat elu, sõigade aja kulg oma kõverate ning sirgete järgi. Oleme veendunud, et isiksuse tuum jääb Elubiku puutumatuks. Aga kuidas sellega õieti on? Pidev muutumine ja samal ajal iseendaks jäämine? Nähtavasti on kusagil varases lapseeas või juba sünnib sarnaselt arenenud välja telg, mille ümber hakkab keerlema muutumiste spiraal, modifikatsioonid, maski vahetamine, lugematud rollid kohanemisvõime nagu loomatelgi ja kogu ülejäänud loodusel. Aga inimene imestab ise, ühel heal päeval. Ma olin ju nii usaldab, kunas ma siis umbusklikuks muutusin või ma ütlesin alati, mida mõtlesin miks ma enam ei julge või ei taha? Ma uskusin maailma parandada võivat seda paremaks teha. Nüüd märkan, et maailm on mind muutnud ja mitte paremaks. Sel künkal algas imeline. Vastuda vasin sünkija, pall. Kuid hiirekõrvus rohi olima. Nii imevärske ja nii imehall ja seal künkal algas imeline. Me tundsime Jah, paljasõnugi sosistas Eidu. Me tundsime, kuis uudiseid Kas tõesti nüüd saab tõde muinaslood? Et sellest alles tagasi tulla. Me läksime ja oksad läksid. Jänes, kes lõhnas. Ehk küll kivis lill on ta. Me kõnnime, kui kõnniks. Legendi. Nüüd õites on imeline. Kuid kõik tõi, ta õitsevad meeseti. Ehk küll märgivis. Kuidas teie ennast tänases päevas tunnen? Ta on nagu raske sõnastada, ma olen järsku noh, kuidas öelda, rahul, no rahul on imelik sõna. Aga see elu, mis ma elan, see on ikkagi sajaprotsendiline igal enda oma ju minu oma juba ja ega ma mitte, et ma pean rahul olema, vaid ma lihtsalt tulen minuealisel vaja on peaasi, kõhukene täis oleks. Hädapärane ka, mis kõige olulisem, et tervis oleks niisugune, et ei oleks valusid, et maa ebaoleks vähem, see on kõige olulisem nüüd veel vanas põlves nooremana ja muidugi siis olid köiksugused, unistused ja soovid, tahtmised nüüd ei taha enam midagi, kõik on küllalt saadud juba elust küllap saadud ja tänulik tuleb selle eest olla, mida on saadud. Ja olengi ja te ütlete ilusasti, et vanad inimesed tahavad ka siis kui neil enam eriti jõudu ei ole ikka veel anda ja anda siis juba oma mälestusi. Ja see on küll õigus ja mälestused ongi ju see ainuke vanainimese varandus, see joon, tema varandus, saaksid kõik sellest aru ja, ja see on küll, kui niimoodi saaks ikka suhtuda asjasse, et seda varandust samal lahkel käel heldelt vastu võetakse, kui seda maist mammonat, mida vanad jätavad, siin peaks olema ka niisugune tasakaal, et kõik see, mida vana jagab, oleks väärt ja võib-olla väärtuslikum ikkagi peaks olema see, see vaimne vara, sest et kui seda vastu ei võeta, siis läheb ju kaotsi ja oluline on just see, mis sa ise oled ja mida sa ise oled suutnud elule anda elule, see tähendab teistele inimestele. Teie olete palju andnud, sest et ma ütlen veel kord, et üks põlvkond tüdrukuid on teie, Kadri ja kasuema seltsis üles kasvanud ja väga hinnanud seda ja leidnud sealt oma mõtetele kinnitust ja usku ja lootust ja tuge mida tahes. Jah, kui see nii oleks, see oli, on tõesti, ma mäletan ise, kuidas ma olen jumalat tänanud raamatu lugemise järel selle elamuse järele, mis me raamatust sain. Kui te mõttesse jääte ja kuhugi minna tahate, siis kuhu te mõttes kõige meelsamini lähete? Eks muga Assabekenemist ja ma arvan küll ikka jah, Kassari, kus ma ainult mõtlen selle peale, kui buss jääb mäe peal seisma ja sealt läheb rada animati liigendi loogiate alla, meie väikse hüti juurde. Et ma veel elus korra ehk saan, kui ma sügisel eelmisel sügisel kassarist tulin, siis ma ütlesin kohe sõnaselgelt häälega, et see on nüüd viimane kord. Ja küll ma tahaks ikka tse, viimane ei oleks viima muidugi. Et ikka veel ehk saaks korraks. Aga kui ei saagi, siis noh, ta on mul ikka kogu aeg olemas ja. Kas see tunnema, jah, mul jäi see pooleli, kui poiss jääb mööbel peatuma Sooma siis oma jalad Kassari mäel maha jälle panen, on õnnis, on tõesti õnnis tunne, nii nagu noh, nagu ikka, kui inimene on kaua kuskil ringi uidanud ja nüüd jõudis koju, nii tähtis on see loodus meile ja on kasvõi mõtlen jälle, kui ma istun selle meie mutikese ukse kõrval ja päike hakkab looja minema, nõia tahab aju niimoodi. Missugune rahu, missugune osasaamine elust maailmast üldse. Jah, ega see sõnadesse pandav ei olegi, kes tunneb, see teab, ja tunneb, see teab, just nimelt, just nii ongi, mis me oma sõnadega saamegi teha muud kui teise inimese tundeid äratada, mälestusi, esile, kutsuda seda, mis saab meie selles olemegi üks. Nii see ilmselt on ja see mõte tuleb teie elutarkuse kõrguselt juba, need on siis nagu peo peal need kullaterad, mis on siis elu jooksul jäänud, kõik tühine on läbi läinud. Aga need tõed, mõtted on tulnud läbi elu endaga kaasa, mida endalt ikkagi nii kangesti nõuda saab, muidugi saaks nõuda. Ma oleks võinud veel seda teha ja teist teha ja ja nii edasi. Vaikselt mõtlesingi, et küsin, kas te kirjutate ka küpsete võib küll ja seal mul on ikka pooleli ka sinna laua taha istun, mõnikord siis ma natuke krõbistan kirjutada ka. Koondan nii-öelda oma mõtteid ja nii palju, kui ma siis jaksan, väsin ära, jätan järele, kuskil mul ju kiire, et enam ei ole. Nii ta läheb, küll oleks tore seda raamatut ja kord näha, sellepärast et see, mis te seni teinud olete, on minu meelest kõik väga hästi korda läinud. Te olete inimestele palju andnud ja aitäh, aitäh jaa, küünalt tuleb seal jälle midagi niisugust, mida loed ja tunned, et justkui samad mõtted, mida ise mõelnud oled, süda läheb soojaks. Vaat see ongi see raamatute juures, ma olen öises sammutigi ja ma olen väga suur lugeja, ongi see, et sa ikka kohtad omi mõtteid ära tunnine ja jah, noh, just täpset jälle loed, loed. Ainult et suurem osa inimesi, neid ei ole õnnistatud, selle andega seda kõike niimoodi kirja panna, teid on. Nojah, kui suur see anne on, aga nojah, natuke ma ju olen pannutikaga jah, kirju ka. Ja Maya mäletan jah, kuidas ma tulin ühelt loengult, et see oli mingisugune täheteadlane, edas seda loengut ja soliid, Loovitav manipuleeris igasuguste suurt arvudega ja ma mäletan, et olin tohutus vaimustuses ja kui ma siis tulin seal Kaarli kirikust mööda ja mul oli nii tee oli Toom-Kuninga mägedest alla. Ja kui ma tulin, siis ma olin nii et mul oli mitte üks paar tiibu, vaid mitu paari lendasin alla ja ma olin niisuguses vaimustus maailmast ja see oli tähe selge õhtu. Oi, neid momente on mitmeid-mitmeid olnud Vääna-Jõesuu mere ääres ja no küll ta aru saab, et noh, lihtsalt üks niisugune moment tekib, kus nii kui elu saladused tavaline eksid ja kogu see maailma jää äkki suured avarad ja, ja mis peaasi, sa tunned ennast ise ka seal ja osalisena Te olete selles ja tean seda tunnet, see tuleb tavaliselt mere ääres ja on mere ääres just mere ääres. Noh, avarus, avarus tekitab selle nuia, Kassari on ju meil just niisugune, eriti veel, et lähed veel mäe otsa ja siis sealt veel vaatad üle välja. Soovin teile hästi palju ilusaid suvesid, seal kassaris. Näeme ka ei arva enam, Labsnetan oma olla ei saa, aga kui oleks veel ühe, saaks ikka sügisel tulen ära, nüüd on viimane, aga kevade poole hakkab juba eeltänavu aasta veel saaks siis enam ei nuriseks. Ja nii ta käib, aitäh teile ka. Kui paljud unustab ja salgab inimene endas maha, kui paljut häbeneb. Ometi oleme kõik käima rääkima, õppinud, alustades lalisemise ning roomamisega tugede najal Hukerdamisega. Aga kui me juba kindlalt jalgel oleme ja sõnad selgelt suus, hakkame õppima lapsemeelsusest jagu saama, iseendast üle olema tundeid teesklema. Kuid kahjuks rohkem veel tundetust. Õpime varakult halva mängu juurde head nägu tegema, kuid tihtipeale ka hea juurde halba. Inimene mängib elu läbi, mängib mõnikord elu ennast ja mängib eluga. Mängu pea võlu on ilmselt loominguline vabadus, sellega kaasnev sõltumatuse tunne. Enda kohta võin öelda, et olen ebaloomulikult kaua mänginud sõna otseses ja kaudses mõttes. Olin osutamatult kaua laps, isegi veel täiskasvanuna ilumängu mängides. Alles viimastel aastatel tunnen tõsiselt, et kõik on selja taga. Et mingit muud päris elu, mis kogu aeg paljulubav teispool terendas pole olemas. Et vanadus on ja seda juba ei mängi. Võimalik, et muude mänguvõimaluste puudumise tõttu olen hakanud mälestusi kirjutama. Üle kordama kordumatut. Veel heidan ahneid pilke tagasi hoovile kahe maja ahel kitsale aiaribale ümber meie hoovipoolse maja, mõne 10-le puule põõsale, mis seal kasvavad ja minu Arkaadia moodustavad. Näen sinakaslillat mürgise kuulsusega käokinga puhmast. Haistan peenra veerel, tähelepandamatult õitsevad aga seda tähelepanuväärsemat lõhnamatele seedat tohutut jasmiinipõõsast, mis koos õue toominga laiub mu lapsepõlve mälestuste lõhnades valdav kujutluspiltidega häda möödanikust käivitub mis tahes alateadvuse puudutatusest mõnest lõhnast kellelegi häälekõlast, muusika, fraasist sõnast või sõna ühendist, erilisest suutäiest või mistahes 1000-st pisi sarnasusest. Mõnikord viirastub, see on olnud, olen olnud selles täpselt, selles on käesoleva ajahetk ise ja tema peegeldus minevikku, et sealtsamast tagasi peegelduda, käesolevasse hämmastust tekitada. Praegu seda kirja pannes avastan, et seda kahe peegli vahel seismise efekti või kogunid efekti pole ammu enam ette tulnud. Nii nagu unes lendamist või varvastel ringi tippimistki mitte isegi selgesti mäletatavate mälestuskildude elustumine. Nende tihedamaks muutuvast esilekerkimise eest hoolimata ei anna käesolevatele hetkedele seda võimendust, mis oli alles hiljaaegu. Jääb üle võtta oma mälestusi sellisena, nagu nad siiski veel on. Sest kõik säilinud räbalakesed moodustavad siiski ühe kordumatu elu. Jaa jaa. Tänase päeva teie suvekülaline oli kirjanik Silvia, rannamaa saatemuusika valis Kätlin Maasik ja toimetas Liina Kusma. Päikest teile kõigile. Vanu radu. Sündis.