Võib alla kuulute ka Teie nende hulka, kes koguvad innukalt anekdoote ja teravmeelsusi. Sellel teel suurenevad sisemised väärtused ja ülejääkidega saab kostitada teisigi. Juhtute olema hiilgavas tujus. Võite kõrvale sattuv ligimene kogu teie naljatagavarast õnnelikult osa saada. See on väike mustade kaantega märkmik, kuhu kirjutate usinalt kuuldud anekdoote. Parajal juhu ja niisuguseid juhuseid tuleb äraarvamatult palju ette. Kui veel lahtisi silmi ja kõrvu ringi liikuda. Avate märkmiku ja teie vilunud pilk leiad sealt kohe sobiva loo, millega lagedale tulla. Muidugi paluti enne jutustama asumist viisakalt luba, kui kuulajaks osutub tundmatu. Minu tunnustus ja lugupidamine teile, austatud härra sest usutavasti olete härra. Kui arvate pilkan, siis eksite rängalt, et elu on õpetanud mind kõike elavalt austama päevalillest haisu kärbseni ja kui ma koguni haisu kärbsessegi lugupidavalt suhtun, siis ammugi teisse austatud anekdootide koguja. Istusime vagunis oli lämmatav kuumus, härrad olid pintsakut seljast võtnud, daamid niigi õhukeselt riides. Minu vastas istus noor nägus neiu. Arvatavasti ikka neiu, kuigi võisin ka eksida, sest tänapäeval on nii mõnigi kord raske vahet teha, kas on tegemist koolitüdruku või väärikas eas kahe lapse emaga. Sarmansse neiu kõrval Sigistas härrasmees, kellel oli silmaga nähtavaid ja kõrvaga kuuldavaid hingamishäireid. See tuli kindlasti lihavusest. Kui olime kogulast läbi sõitnud, võttis härra rinnataskus just säärase mustade kaantega märkmikku sirvi seda unistaval ilmel keskendunult ja pöördus siis viisakalt mätsiku poole. Andestust. Kas olete ehk kuulnud anekdooti? Villest neiu nõksatus pisut, aga vastas siis sõbralikult. Ei, kindlasti pole kuulnud. Aga kas teie, härra, olete kuulnud? Kas kankuse Villest, kes naist puu Alutaguse ütles, et ei Iidee, sellest lõõtsutas vana ära ja õnn, et ei ajanud? No siis ei ole kuulnud, olen kuulnud ainult kankuse villast, kes võttis puu Aluja. Kas lubate, et räägin oma anekdoodi? Küsis mees metsikult. Võin vanduda, et see anekdoot on täiesti tõestisündinud lugu. See juhtus koolis nimelt algkooli esimeses klassis. Esimesel koolipäeval. Nad olid esimest päeva koolis. Kes olid, küsisin mina, lapsed, muidugi hakatakse nimesid küsima. Kes hakkab, küsisin mina. Õpetaja, ärge segage. Ärge segage, vahel rikute kulu ära. Vaatab nimekirja ja küsib lastelt nimesid. Õpetaja nimelt. Mis su nimi on? Küsib ühelt väikeselt poisilt. Ville, vastab poiss. Ai, ai, ai, ai, ai, ütleb õpetaja, mitte Ville, vaid vile hart. Nii on siia kirja pandud pea meeles ville haard. Oo, lõkerdasin mina. Ega see veel lõpule. Mina arvasin, et on, oleks võinud vabalt olla koomiline ikka küll. Kui väike poiss ja ville hard. Siis küsis õpetaja teiselt poisilt nime, too tõusis ja vastas väriseva häälel kale hart näitsik anekdoodi, vanu, ise olid naerust kõveras. Mina ei naernud. Ja edasi küsisin. Oligi lõpp, ahhaa, paks anekdoodi onu, silus vurre ja pöördus näitsiku poole. Too härra ei naernud sugugi, aga mille üle teie naerate näitsik punastas? Minu peigmehe nimi on kalle. Mõelge, et temagi on olnud väike pois. Mees pistis mustakaanelise märkmiku taskusügavusse tagasi, võttis mantli ja kohvri ja läks. Jäime kahekesi istuma. Nina ja too näitsik, kes ikka veel muigas oma kalle peale mõeldes. Ega omoristidel kerge ole, ei ole. Koduloomi on õige mitmeid. Näiteks hobune ja lehm, siga ja lammas, kana ja part. Neist kõigist on inimesele palju tulu. On ka mitte tulusaid koduloomi, aga nendest saame jälle silmarõõmu või meelelohud. Just. Siinkohal võime mainida näiteks kassi ja koera kanaarilinde ja papagoisid akvaariumikalu kilpkonni. Just need mitte tulusad koduloomad on naiste erilise soosingu all. Aga lisaks eelmainitule on veel üks koduloom. Teda on tulus pidada, jaga südamele pakkuda palju. See on üks kõige tuntum koduloom. Kuigi ülistussõnu tema kohta just tihti ei kuule. Ta on võrratult tärk. Uusi kuulekas ilusakene. Räägid, kui tahetakse, või on vait nagu kilpkonn, kui tahetakse. Säilitamise korral lööb ta nurru nägu kiis. Oma perenaisele vaatab otsa truuil silmil, nagu kõige sõnakuulelik kum kutsa. Selle kodulooma nimi on mees. Juba iidsetest aegadest on ta naisele kõige armastatumaks koduloomaks. Õnnetusel pole otsa ega äärt, kui naisel puudub koduloom mees. Neile meeldivad küll ka kassid ja koerad ja mõned muud mehest väiksemad loomad. Aga ometi on mees neist kõige eelistatum. Juhtub küll sedagi, et naine sellegi oma lemmiku peale mõnikord vihastab. Ta võib mehe koguni kodunt minema kihutada aga kähkumast kähku hangib ta siis teise samasuguse. Ning tuleb möönda, et naiste valik on õige. Sest kui asja erapooletult võtta, peituvad mehes kõigi koduloomade kõik voorused. Tal on jõudu nagu hobusel. Eriti mullika voorusi. Ta on rahulik, nägussiga. Süda soe nagu Utegi. Üle tõden enne kolmekordne hurraa. Naiste suus. Ja teine kolmekordne hurraa naistele. Meeste suust. Meie kõrvus kõlabki hääl. Jube enesetapp Fideliteetsi tänavas. Sellist pealkirja kandis ajalehe Aurora hommikuses väljaandes järgmine lugu. Täna hommikul vapustas vedeli detsitänavat sensatsiooniline armudraama. Kella seitsme paiku kostis majas number 13 ahastavat hädakisa, mis kogu ümbruse ärevusse ajas. Juba pikemat aega elab selles majas lesknaine Sempiira Po pesku oma kahe võsuga sõjakooli õpilase sitserone Poppeskuja, tütreportsija, Poppeskuga, laste isand, piira Po pesku. Mees oli haridusala veteran, tuntud ladina keele õpetaja Nerone popescu. Preili ports ja põdes juba mitmendat nädalat rasket kurvameelsust, mis lõpuks masendus seisundiks arenes kogu selle aja jooksul täissöönud-joonud ega maganud silmatäitki. Eile see on päev enne vabasurma minekut oli ta väga erutatud, küsis isegi süüa juua. Pärast hommikueinet, mida ta haruldase isuga sõi, puhkes ta ootamatult nutma ja pihtis proua sampiiropopescule. Mammak. Ma ei suuda enam, elad nii väga, tahan surf jätta, rumalusi räägid. Varsti kuuleme teist juttu vastasema preili ports ja jäi enesele kindlaks. Küll näed, ja kui surnud olen, tõota mulle mammakene. Tõota mulle tood mu hauale puhkevaid roose. Roosid olid piiga lemmiklilled. Ed portsi õrna hingeeluga oli ja et seega esmane juus polnud, mil ta raskes hingepiinas tappa ähvardas, alustas proua pesku hoopis teist juttu ega aimanudki, et asi võib saatuslikud lõppeda. Mis siis õieti juhtus? Öösel, kui vend tavatses kodunt ära olla mammakega magusast magas, võttis noor portsija tosinat topsitäie tikkudele väävlit ja panin napsiklaasi viina ja pärmi tõmmisesse lahustama. Oodates kuni lahus valmib, istus neiu laua juurde ja kirjutas täie mõistuse juures emale ja vennale kirja, milles palus andestust õnnetuse puhul, mis neid tabab. Ta teatas, et nende juures kostilunud üliõpilane praegu vallast, mis jutt, see oli ta hüljanud. Ja seepärast peab portsia surema. Veel kord anusta ema Edda puhkemaid roos ei unustaks. Kui kiri oli valmis oliga väävel sulanud kirglikku andumusega, tühjendas ta klaasis, heitis voodisse ega halisinud surma oodates. Surm ei lasknud end kaua oodata. Lõikavad valud kõhus, andsid märku ta tulekust. Neiu ei suutnud enam piinu varjatada. Viskes meeleehitise karjus mas suurel oima sureb oimis sa õnnelikuks. Aidad Ma olen veel noor, ei, ei taha surra. Rohkem ta ei suutnud. Lootusetus seisukorras viidi ta lähimasse haiglasse. Mis aga puutub tegelasse, kes õnnetuse põhjustas härra Missot, siis, siis teeme teatavaks, mida me tema kohta põgusalt kuulsime. Härra, mis jutt, see oli parajasti gümnaasiumi lõpetanud, kui ta ülikooli astus ja provos amfiloba pesku juures, aastat neli-viis tagasi möbleeritud toa viris. Uuscostiline tundis juba varem sisse, ronib Peskud provobopescu poega, võiks öelda, nad olid isegi sõbrad. Noormees ehk küll vaene, end alati rõõmus, ülemelik, teravmeelne, jutukas, päästis peagi preili, portsias südames valla ihad, õnnetuseks just sellised ihad, mis nii sageli otsustavad naise saatuse. Peagi sidus neid meeletu armastus, Mesi aastat lõppesid alles paar kuud tagasi, kui noor meedik tuttavad kutsusid teda tohtrikeseks diplomi kätte sai. Tänu soosijaile määrati ta kohe vallaarsti kohale. Võib mõista, milline raske hoopalise preili portfelle, kui ta kuulised tohtrike ära sõidab ja ta maha jätab. Neiu hakkas seene tegema korda õrnust korda ähvardustega. Tohtriga taipas, kuivõrd ohtlikuks võib osutuda nagu petetud armastus. Otsustas suitsukatet teha ja organiseeris tõelise lavastuse. Et õnnetu kahtlustusi hajutada ja teda veenda, nagu oleks ta oma kavatsusest loobunud, kasutas, mis jutt see on ajakirjanikust sõbra abis? Ajalehes lumina ilmus teade, noor arst, nisu Tsee, kes kaitses hiilgavalt oma diplomitööd ägedaloomuliste mürgituste sümptomidest ja kes suunati vallaarsti töökohale, keeldub kategooriliselt mainitud kohta vastu võtmast. Olnudki nõmedus, üht meie arstiteaduskonna silmapaistvamad lõpetajad kusagil maakolkas maha matta. Noor arst Jäpp Bukaresti ja hakkab oma erialal praktiseerima, oodates konkurssi mõne vakantsi koha peale riiklikus haiglas. Oma Haatse sõbra edus. Ma ei kahtle. Selline sõnum ajalehes hajutas preili, ports ja kahtlused ja kartused veendunud oma kallimat ruuduses kiinduda temasse ammendamatu andumusega. Tal ei tulnud pähegi, et see vaid tühipaljas lavastus oli. Meie tohtrikega mängis Kaval-Antsu. Ta soovis kõige varandusega üks kohver ja sama palju raamatuid kaduda. Osava sellina hankis ta teatri statsia ametiisikule ette nähtud loosi ja viis etendusel nii tütre kui ka mammakese. Kui daamid elava huviga lava sündmusi jälgisid, lahkus ta oma kohalt. Lubas tuua einelauast karastavad jooki kondiitrikooki. Selle asemel ruttas ta trepist alla, kadus teatrist, peatas kallessi, sõitis koju kahmas kohvrid, käsutas kutsari jaama ja istus rongile. Daamid mõtlesid, mis seal ikka sõbrutse põllega. Aga kui noormees ka teise vaatuse lõpuks tulla ei suvatsenud, rabas ohvrit jube mõte. Tütar memmeke lendasid koju, tormasid tudengid tuppa ja. Preili popescu sai närvišoki, millest toibus alles järgmisel päeval. Sellest ajast hingepiin üha suurenes ja eile otsustas ta oma elu lõpetada. Millal lõppude lõpuks suvatsetakse hakata karistama logelejaid, kes sõprussildi all korralikesse perekondadesse sisse poevad, noori neidusid võrgutavad neid kombelõtvus tõukavad surma õudusse, nagu juhtus käesolevas loos. Imestama paneb prokuratuuri huvitu suhtumine asjasse. Kuigi viimase toimunust informeeriti isegi õnnetu viimane kiri üle anti, pole sealtkandist mingit reageeringut märgata. Õhtuses väljaandes avaldame täiendavaid üksikasju. Õhtuses väljaandes oli järgmine sõnum. Tuttasin haiglasse, kuhu viidi neiu ports ja, ja soovisin rääkida valvearstiga. Mul vedas. Ootasin üht, tulid aga kaks, noored üliõpilased, praktikandid, Nad olid kenakesti viisakad ja väga võiks öelda isegi liialt lõbusad. Kui silmas pidada keskkonda, kus nad viibisid. Et keset kannatusi, ohkeid, surmaheitlust selliseks jääda peab omama pronksist või kivist südant. Kuna meie lugeja tead noore neiu saatusele sügavalt kaasa tunnevad, palusin luba tema külastamiseks. Mõlemad pahvatasin naerma ka seda neiud seda tikkudega? Küsis üks iga sõna irooniliselt, rõhutades ja hiljaks jäite. Surnud erutusin, mis milleks? Aga mis siis temaga juhtus? Siin teda ei ole, terveks sai ja me kirjutasime välja. Mõni minut enne teie tulekut lahkus maimuke mammakesega lisas ta jälle sõgetsesid naerda. Meist pole keegi süüdi, et ta nii vähe tikke sai, kuidas vähedoose oli ju terve tosin. Kust te selle võtate, isegi tikke polnud tosinat. Ja neiu ports, seal on see loomulikult tühine kogus. Talon soliidne korpus ja ta peab märksa suuremat portsjonit. Kuigi mind vihastas, kuidas praktikandid neiuta õnnetuses mõnitasid, kuidas ta klassikalise nime juures labaselt teramiilitsesid. Otsustasin juhust kasutada ja tohtrikese kohta üht-teist teada saada. Tõepoolest tundsid nad teda. Aga juba mu esimene küsimus, kõditasin naer uuesti lahti ja see ärritas mind veelgi. Kauem pidanud tohtrike vastu, lõpuks ameti vabanes, ütles teine tal ingliga, nad teadagi, käib see üle jõu, armastada nii palju aastaid üht ja sama põrtsijat. Ja veel millist portsjonid portsijat? Jälle tervitate, vihastasin lõplikult ja lahkusin jumalaga jätmata. Kogu tee isegi toimetuses painas mind ainus mõte. Kui tähtis on siiski omada haritud mõistust või siis haritud südant ja haritud südame alahindamine hoolimata teadmistepagasist kasvatab vaid ühiskonna peletisi, keda ühiskond homme-ülehomme inimese nimel Ülleli vastutusrikkale tööle kutsub. Milline muu elukutse nõuaks sellist jäägitut, armastust ligimese vastu, nii palju peene tunde liisust, inimhinge, kõikide varjendites sügavat mõistmist. Arst. Just arst peab lohutama õnnetut, lähenema talle hingekarjasena alastama, otsekui lunastaja laatsaruse peale halastas. Nii, ja ainult sellisel teel hinge ülendades võib teadusimet teha. Homme töötavad need üliõpilased arstidena tänaga, irvitavad, mõnitavad üleinimlikke kannatusi talunud neiut, kes pidas surma suiku olelusrõõmust paremaks enne vilju kõrgekasvatuse vilju. Selliste kultuuride Est aitäh. Igal juhul on hea, et õnnetu neiu ellu jäi. Läbi elatud kannatused õpetavad inimest. Ja kes teab, võib-olla läheb tal veel hästi. Ajaleht lumina õhtune väljaanne kirjutas. Üks meie ametivendi avaldas täna hommikul sensatsioonilise luu noore neiu enesetapust. Neiukese olevat meeleheitele viinud ta kallim noor arst, kes ta maha jättis. Lühidalt ajalehte jära terve armuromaani haaravusega töinama paneb. Meid hakkas huvitama, kui palju on loos tõeteri ja et usaldus väärset informatsiooni saada. Otsustasime asja kohapeal uurida. Tahame juba ette ühe pisiasja suhtes oma lugejate tähelepanu teritada. Kui sündmuskohale jõudsime, tuli Fideliteetsi tänavas vabasurma läbi lahkunud neiu preili portsepa pesku haiglast koju. Muide, me nendime täie vastutustundega, sinna poleks tal olnud teps mitte tarvis minna. Sisse võetud annus osutus tähtsusetuks. Öeldu jaga, edasine sündmuste käik veenab igaühte. Tõelisest enesetapukatsest polnud juttugi. Kogu lugu lavastati selleks, et truudusetu tohtrikese meelt muuta. Tuleb märkida, et noorel õnnetul petetud hüljatud truul neiul on kuhjaga kaks korda rohkem aastaid kui vaja selleks, et ise takistamatult otsustada oma varandusse puutuvaid aga kallima valiku küsimusi. Teiste sõnadega. Tal on aastaid 44 kuni 45 ent mõned naabrid hindavad teda märksa staažikamaks. Näiteks ämmaemand n kelle maja asub huvitava neiu läheduses, mäletab täpselt, kunas kadunu neurone Po pesku oma maja ehitas. Tal on veel praegugi elavalt silme ees, kuidas kadunu pidžaamas toa tuhvlites ehitustööd jälgib ja müürseppi sõimab. Just sellepärast mäletab ta kõike hästi, et ta ise samal aastal sündis, aga ports ja oli juba siis suur tüdruk ja mängis nukkudega. Mis neiu varandusliku kindlustatuse puutub, siis pole see sugugi halb. Vastavalt seadusele saavad tütar ja ema kadunu pensioni. Ka pärandas Meroone pappesco neile pudelit tetsi tänavas maja ning teise väiksema kiskaara tänavas. Kahe kõrtsiruumi, keldriaia ja viinamäega. Iga-aastane kasum ulatab 1200 leini. Lisaks mainitule olevat alga pangas 12000 leid. Arvata võib, et tohtrikese õppimiselamiskulud on seda summat mõnevõrra vähendanud. Üpris romantilise neiuna armastas Bailey ports ja liialt noorte üliõpilaste seltskonda. See nõrkus oli ta tugevaks küljeks juba ammu aastat 25 tagasi. Muide, kõik naabrid leiavad, et käbi ei kuku kännust kaugele sest omal ajal oli ka mammakese hobiks roheline noorus. Ja umbes nelja aasta eest andis preili ports ja noorele üliõpilasele kõigi mugavustega toa ja armus temasse. Nii et kutsu või tuletõrje appi. Üliõpilane väheste rahadega tudengipoiss püüdis teadagi mitte millegagi vastukarva olla ja perenaise armutaotlustele kõigiti vastu tulla. Mõlgutades teid taevamannast selline peab ütlema, ebaloomulik vahekord kestis mitu aastat, kuni diplomitöö kaitsmiseni. Neiupoolne ülisoosing tülgastastada ammugi ja ta otsustas esimesel võimalusel, ent kammitsais vabastada. Missa pani kõik rattad käima jätta. Tänu seljatagusele sai töökoha maale kuhjaga ärasõiduks. Lahti läks, hakkas neiu kraater tuld purskama. Tohtrikese kõri koges isegi Antry tühisi. Südantlõhestavad stseenid vaheldusid palvete ning ähvardustega. Meelehärmist muserdatud tohtrike ei soovinud sõita pagasita. Ka püüdis ta avaliku skandaali vältida. Olukorra päästis ta süütu nõksuga vabandate, kui väljenduse eest vedas neiut ninapidi. Mõned päevad teeskles tohtrite kirgede taaspuhkemist ja kui kahtlused olid hajunud, viis mõlemad daamid diaatrisse, jättis nad loosi, võttis kohvrid ja kadus kõmule heinalaul meie ametivenna aurora lehekülgedel vestab lugejaile selle kurb lõbusa romaani tegelaste edasisest saatusest. Praegu, kus me oma kirjutusega lõpule jõuame. On preilid ports ja pesku väljaspool igasugust ohtu nagu noilgi minutitel, mil ta nõndanimetatud valudega kõhus tegeles. Ka tookord olid valud liialt kihised, et olla neiu surma põlgavale tervisele vääriliseks vastaseks. Telgitagust ebadiskreetsust romanditsemis päevale eelnenud õhtul arutasid preili ports ja hambad. Nad on tal väga käest ära ning vähimgi külmetus põhjustab ebameeldivusi. Mainitud nuhtlus ja ka tumedad varjud silmade all on põhjustatud kindi pähklite kuritarvitamisest dusitööks. Nali naljaks, ka niipea kui väävlivalu lahti läks, oli hambavalu nagu käega pühitud. Võib tõesti olla, et väävel aitas. Kaks päeva hiljem teatas ajaleht lumina hommikune väljaanne. Eile õhtul oli võõrastama Continentali ennekuulmatu skandaal. Meie peatoimetaja härra Mihhail, Konstantin, Esku ja rahvasaadik härra Enn jalutasid võõrastemaja ees ja vestlesid poliitilisest olukorrast. Ootamatult blokeeris need kaks tüüpi ohvitser intendantuurist ja teine sama väeosa sõjakooli õpilane. Kas teie olete bulvari lehe lumina direktor Mihhail Constantine sku? Küsis kursant väljakutsuvalt. Seda küll, see, ma olen. Vastas meie direktor. Lurjus olete. Paiskas talle näkku huligaan. Aga kes teie olete? Julgete selliseid sõnu loopida? Ei kaotanud meie direktor külma verd, ent astus siiski igaks juhuks kolm sammu tagasi. Olen siit Zerone popesco. Solvasite meie perekonda söandasid rünnata Peskude perekonda. Lõugutas kursant ega andnudki rektorile mahti kaugemale taanduda. Virutas talle rusikahoobiga näo sisse. Kohale tõtanud rahvasummast astus mitu meest appi direktorile, kes pärast hetkelist nõutust kallaletungija rinnust kinni haaras ja tunnistajate peale vaatlejate juuresolekul ta korralikult läbi tuuseldas. Siis vista kraakiale lähimasse politseijaoskonda. Üleeile kirjutasime ühest isendist postelembelisest preilist kelle armus taas ammugi 45 pügala piires portsi Poppeskust, kellele meie ametivend aurora iga hinna eest tiibu pookida püüab ja mingi sentimentaalse romaani kangelanna upitab. Tollenemattakese vend osutuski rusika kangelaseks. Huligaansuses teatati prokuratuuri ja sõjaministeeriumi, kuna on tegemist paadunud alatu, isegi naeruväärse roimariga. Loodame, et kohtuministeerium ja sõjaväe kõrgemad instantsid kaebust kalevi alla ei mata. Edasisest meie järgmistes numbrites. Eile õhtul tungiti kallale meie direktorile diaatri väljakul. Kui ta parajasti fotoateljee mundi suunas astus, tõkestas kolm purjus meest tal tee. Üks nendes pöördus direktori poole. Teie olete vist Aurora direktor, härra Konstantin Mihhailov, sku olen, mida soovite. Kes teie olete? Kellega mul on au, küsis meie direktor naeratades ja astus sammu kaks tagasi. Olen arst, nisu saarescu, kuidas julgesite rüvetada saha Rescude au. Samas virutas lakkar kepihoobi direktorile pähe. Õnneks põrkas keppija katelt tagasi ja riivas vait. Kõrvalesta juuresolijate vahel astumisel hüppasid löömamees kaks üliõpilast praktikanti kiiresti Kalessi ja põgenesid mahajääjate omakohtu kartused. Eriti agar oli ennast päästma Fideliteetsi tänava kõmukangelane nisu. Prokuratuuri on sündmusest teatatud nurjatusest, millega kolm pohmeluses arsti hakatist hakkama said. Teatame tervishoiuorganeile ja nõuame neilt ranget karistust. Pole ime, kui mõni arst huligaanid muutub ja haiglas skalpelli või klistiiriga haigeid, tapad end. Kui kolm arsti moodustavad konsiiliumid, et terveid inimesi tänaval malakaga maha nottida, siis on see tõesti liig. Kui vastavate organite peadirektor sedapuhku oma kaalukat sõna ei ütle, oleme sunnitud veel kord sulge haarama. Mõni päev hiljem teatas ajaleht universum. Kuna doktor nisu Sahharescu oma tööülesannetesse kuuletult suhtus, vallandati ta vallaarsti töökohalt. Lõpuks tsiteerib Aurora ajaleht lumina sügava rahuldustundega. Võtsime vastu teate proua, Samfiropopescu ja vara manalasse varisenud õpetaja, pensionäri härra neuronempopescu veetleva tütre preili portsija laulatusest. Lugupeetud arsti, äramisun saarescuga. Kohe pärast pulmi sõidab noorpaar Moppeliesse, kus me ülikoolis silmapaistev kasvandik oma teaduslikku uurimust öödiat. Ja nüüd me siis sõidamegi. Istmed on bussis pehmed ja mugavad, lausa Suigutavad unele. Püüan kramplikult meeles pidada, et ma import žiletiteri unustaks ostmata. Umbes tund pärast ärasõitu. Pistsin ühe võileivanahka. Või oli natuke sulanud. Singivõileiva jätsin pärasteks. Juht, näe, suitsetab. Kuigi rooli taga seda teha ei tohi. Meid viidi hotelli. Mind pandi tuppa number 15 mis on umbes 14 ruutmeetrit suur. Toas on öölamp Karafin ja kaks klaasi põrandal. Mustriline vaip. Tukkusin veerand tunnikest. Kui palju uusi muljeid lihtsalt väsitab ära? Käisime balletti vaatamas. Istusin päris saali keskel, seitsmendas reas. Oli väga huvitav. Üks baleriin komistas ja lõid teised jalad alt ära. Vaheajal sõin ühe portsjoni plompiiri. Täna sõin lõunaks borši. Magustoiduks oli ploomikompott. Ja nagu kiuste neelasin kivi alla. Äkki hakkab nüüd pime soolikas valutama? Täna käisime maal, talumehed postitasid meid, õllega vahutas hästi. Aga oli kibedam Žiguli õlu. Jäin bussi peale minekuga hiljaks, seepärast pidin istuma tagapingil, kus raputas hirmsasti. Panin tõele pärnamäel on vasak õlg madalam kui parem. Reisimine teritab tähelepanuvõimet. Külastasime kunstinäitust, kus ühe pildi ees istusin kohe 15 minutit. Nii hirmus väsinud olid. Istusin ja vahtisin. Huvitav, mis puust raam oli? Kui kaua seda küll höövendati? Külastasime linna vaatamisväärsusi. Väga hea mulje jättis majamuuseum, kus oli elanud keegi kirjanik. Ma ei mäleta, mis ta nimi oli. Akende all olid lillepeenrad. Tara oli peenikestest teravatest varbadest. Aga katsu ainult sealt üle ronida. Pärast pildistasin ühe mälestussamba juures. Ronisin pjedestaalile, kus avanes suurepärane vaade. Reis läks asja ette, võtsin kolm kilo juurde, ostsin naisele nailonjaki ja endale žileti teris.