Tere kuulama teatri magasini. Olen Pille-Riin Purje üks neist õnnelikest tänulikest teatri vaatajatest kell 20. ja 21. sajandil. Au olla musketäride kaasaegne sest linnateatri vabaõhulaval ehk lavaaugus on olnud viis väärikat musketäri suve aastatel 1995 kuni 97 mängukavas lavastus kolm musketäri aastatel 2001 ja 2002 järg musketärid 20 aastat hiljem. Kutsungi teid nüüd linnateatrisse kohtuma nelja näitlejaga. Nelja õilsa ja elu julge muusketäriga. Tegevusaeg südaööle ligineb tund viiendal augustil 2002 vahetult pärast etendust musketärid, 20 aastat hiljem kuulete ka meenutus katkendit kolmest musketär-ist ning Marko kõlari muusikat mõlemale musketäride lavastusele ava- ning lõppsõnaga kuulugu musketäride lavastajale Elmo Nüganen yle. Küsisin temalt, kuidas õnnestus linnateatri neljal musketärid kuue aastaga 20 aastat vanemaks saada. Vastab Elmo Nüganen. See on vist ikka see, et eks me kõigist omaaegsete laulude raamatute näitlejatega koos filmidega koosne vananenud kui öelda objektiivselt, kui subjektiivselt, siis püsime ikka endiselt toredad, eks ole. Aga, aga tegelikult ikka noh, ikka tulevad uued põlvkonnad peale ja sellesse musketärid 20 aastat hiljem seal on tegelikult seda näha, eks kõik sa ei mõtle selle peale, et kui vana see näitaja tegelikult on. Aga seal seal see asi toimib. Ja ma arvan see, et me selle repertuaari võtsime, see oligi ka ju üks üks põhjustest, et muskepteritel kõrval oli täiesti hoopis teine põlvkond tekki kohadestis nende poiste vanuselise lati kõrge vahe. Kui teil pole midagi selle vastu, siis võiks alustada niisuguse esitlusega et igaüks ütleksite oma nime ja vanuse ja oma rolli, nime ja selle rolli vanuselavastuses musketärid 20 aastat hiljem. Matvere ja olen 34 aastat vana. Ja minu tegelaskuju nimi on aatos ja pean tunnistama, et ei tia kui vanad andmise kuskil üle 50 vist. Tümaa ütleb 49. Mina olen Jaanus Rohumaa, mängin Oramist. Hetkel olen ma 32 aastat vana ja Ramzan kuskil 40 kandis. Kuigi ta ei taha seda tunnistada, ütleb täppeniannile, et on 37, aga jah, 43 peaks olema. Nii ja Allan Noormets ja mängin portost. Ja olen hetkel 38 aastat vana. Ja ma pean tunnistama ka, et ma päriselt ei tea, kui vana portos on 20 aastat hiljem, aga peaks olema kuskil aatuse haaramise vahepeal. Nii, mina olen siis Indrek Sammul. Hetkel olen 30 aastat vana ja mängisin tardanyandmi või mängin Tartonianne ja tardanjannan ilmselt 38 39, kui ta Pariisi pilli oli ta 18. Kolm musketäri oli siis see esimene osa, esimene lavastus kolm suve 95 kuni 97, siis oli kolm musketäri vaba suve. Nüüd siis kaks suve, 20 aastat hiljem, kas seal olnud kuidagi keeruline saada kuue aastaga 20 aastat vanemaks? Ma soovin, et Indrek Sammul alustaks sellele vastamist oma rolli seisukohast ja ka iseendale. Alguses oli küll keeruline ja miks see 20 aastat hiljem on natukene selline tinglik ka, eks me siin üle üle oma varju ei hüppa. Neljakümnesed viiekümnesed ei mängi. Eks me võime niimoodi, poolitan selle aja umbes nii enda jaoks, mõtteliselt, et me oleme siuksed enam-vähem sellised, nagu me oleme. Tookord mängisime natuke nooremaid Marko muusikaga vanema lõbuks. Praegu Marko nagu saavutas selleni neli. 50. Minu sees on minu sees on vana ja väsinud mees. Lisada veel midagi atlase vananemise kohta. Midagi lisada selles mõttes, et ei ole ikka vanemaks on jäänud. Aga sisult on ta ikka sama seal palju muutunud ei ole, jookseb ja vehib mõõga, käratseb ja kärgib samamoodi. Kuna ma olen sellest kambast siiski kõige vanem, kuigi Marconemust vanem välja. Et ma võib-olla avan neile siukse täiesti uue tõe eritud Indrekule, et mida aasta edasi, mida vanem sa oled, seda kiiremini hakkavad aastad lendama, et selles mõttes ei olnud minul 20 aastat hiljem mingisugune Aga kas ei ole ka portos selline tegelane, kes võib-olla ei vananegi? Ei noh, eks nad vananevad kõik. Eks nad vananevad kõik portos, sealhulgas. Tundub nagu ta oleks niisugune õnnelik natuur, kes, Lei õnnelik natuur on ta küll. Paljudest asjadest, millest teised inimesed endale muret teevad, ei tee tema mingisuguseid probleeme, aga samas võib ta ikka väga murelikuks muutuda mingite pisiasjade üle näiteks nagu parunik saamine. No kuidas siis ennigmaatiline Aramisson muutunud? Ma pean tunnistama seda, et ma olen tegelikult väga õnnelik, et ma seda osalen, seal mängida, selles loos on nagu mingi maagia sees ja ma olen kuidagi väga rõõmus selle üle, et me seda teinud oleme ja et me elus oleme ja et needsamad mehed, kes seal alguses olid, on praegu siin, ma arvan, impulsse tuli põhiliselt siiski seotud, tema võttis selle kursuse, kus, kus oli siukene noorte seltskond, ehk siis nagu tekkis meile nagu teine generatsioon. Need, kes me alustasime linnateatrit kuskil 92 kolm on ju teatraagliga teistmoodi, kui see maapealne aegne. Kas te tunnete niisugust põlvkonna vahet ka või erinevat maailmatunnetust? Mina küll ei tund, mina ei olnud mingit. Seal on noored või vanad, mina küll vahet ei oska teha, põled nagu jalad ikke all liiguks ja kõver mõõk hoida ja suuremaid teksti oleks, et siis on nagu hästi kõik on, tegelikult ei ole nende noortega, kes teatrisse tulid ja 20. lennu lõpetasid. Sellist põlvkondade vahet seda tunnet minu arust küll ei ole. Ilmselt sellepärast, et Elmo suutis nende nelja aasta jooksul neile selgeks teha mingisuguseid sellised elu ja teatri põhitõed, mis minu teatritegemisel tõdedega kuidagi risti vastu ei lähe. Ja siis tänu sellele ma ei taju ka sellist mingit suurt põlvkondade vahet või vaheldumist. Aga mulle meeldib selle mõlema lavastuse puhul see suur lugu, ehk siis seda, et kui alguses ilmusid välja kolm musketäri, nendega liitus Tottenham jalad, siis kõndisid mööda pahjusilmutist alla ja päike paistis nende selja tagant ja aga kõik oli alguses vabariik oli noor ja, ja ühiskond informatsioon äsja muutunud, siis see lugu on nüüd nagu seestpoolt tõsisem. Mängime ronilisemalt peegeldab sedasama aega ja elu meie ümber. Et needsamad siis ideed või mõtteviisid, pannakse proovile ja, ja tõenäosus küsima, et et kas see, mille nimel nagu peleti või pingutatud, kas see ikka väärtum. Kas siin juba läks kahe osa võrdluseks, kas oli mingisugust eel eelhirmu eel kahtlusi ka? Kipub ju nii olema, et kui üks asi on väga hästi välja tulnud, et võib olla risk selle juurde tagasi pöörduda. Mina pole Elmo või avastajaga mingeid risk riske siniMaiutise tulla tunnen nagu saanud, ütles, et selles mõttes ma usaldan. Erinevad, et ega me eriti mingima riski peale, kui ei mõelnud, äkki ei tule välja, lihtsalt hakkaksime seda tegema ja suure tuhinaga ikka selles mõttes, et põnev oli pöörduda tagasi nagu selle materjali ja selle atmosfääri juurde. Kui alles ta oli või kuivõrd teda tuli meelde tuletada See on aus lihastes ja see me tegime tegelikult selle teise osa valmisegi kuu ajaga, Nad olid, olid sisuliselt olemas tõesti, noh, ainult teksti visanud läbi hoida, läbi katsetada ja oligi kõik. No eks, kui omal ajal see kolm musketäri maha laps, eks meie aimasime kõik, et sellele tuleb järk ja näitleja nii-öelda aju on ju sedamoodi treenitud, täpselt nagu arvutilise rändan rändama ekses memory ja siis see teine, eks ole, see, mis salvestab igaveseks ja avati põhjaks ja teine on siis see, mida sa aeg-ajalt tühjendada, midagi uutele juurde, laed. Täpselt samamoodi, aga näitleja pea nii et aimad, et sul võib seda kunagi vaja minna, siis seda minema viska sind. Noh, nagu Marko ütles, et kuskil kuklas idee oli nagunii olemas selle selgelt mingil ajal, kui need neli meest siin teatris on. Mingil ajal teeb Elmo 20 aastat hiljem, et ma ei oodanud, et see niivõrd kiiresti tuleb, aga aga mingisuguseid riske või, või hirme sellega nüüd küll ei olnud, et kuidas läheneda Portusele 20 aastat hiljem muidugi, tegelikult, kui nüüd hakata mõtlema selle peale, et, et esimene osa lõppes selle selle lausega, et tulemus on pudukaupmeeste ajastu ja kui nüüd vaadata seda 20 aastat hiljem, kus on põhirõhk siis intriigide, poliitiliste intriigide, kodusõdade ja, ja revolutsioonide peal võimu kukutamise peal, siis tegelikult võib seda ka siinsamas ümbruses näha meie tavaelus. Tegelikult on aeg küll õige selle asja tegemiseks. Minul on see aja küsimus, et see, kui ma vaatan mõnda näidendit või kaasa, mängis seal nagu, kas ta tuksub tänapäeva või tiksub tänapäeva või kõlksud kokku või nagu seda mind ei eruta, tähendab mingeid huvitavaid ikka noh ja millised inimlikud omadused on konkreetsetel rollidel ja. Kui me rääkisime selle eelmise lavastuse puhul Nende meeste elus on väga kindel reeglistik et nad teavad oma missiooni, et nad on oma truudusvande oma sõprusvandele truud, siis noh, siin siin kui droonid on kõikuma löönud, siis on ju keerulisem ka see nende oma tee leidmine või dramaatilisem või või leida, ütleme neid parimaid omadusi üles, kuidas, kuidas sellega. Ja meil ei ole vaja neid leida, need on neil ammu leitud, lihtsalt küsimus on selles, kas neid säilitada, ega seal Auseks omaenda vastu ja ja oma oma tõekspidamiste vastu, selles on nagu küsimus, need kuskile ei kao. Nad on ikka alles ja publik nagu seda vaatabki, et mismoodi mismoodi noh, ütleme see organism, kelle moodustavad siis neli iseseisvat organismi, kuidas see, kuidas see toimib uutes oludes, seal peaks olema nagu see mida on huvitav vaadata. Saatuse tahtel on nad selle loo ajal alguseks erileerides, aga aga piisab sellest, kui nad mingil hetkel hetkeks küll vaenlastena kokku saavad, aga piisab sellest, et nemad kokku saavad ja, ja ongi tulevad kõik need noh, vandetõotused meelde, et tegemist on ikkagi sõprade sõpradega, sõpruskonnaga ja ja nad hakkavad peaaegu ühte asja juhuse tahtel küll aga aga ikkagi pautor, maa, kes armastas kirjutada teadupärast nagu vannis põhiliselt vesises pehmel sohval dikteeris kellelegi enda teoseid. Ta oli väga viljakas. Et talle meeldis nende meeste mõtteviis, talle meeldis see eluviis, mida nad elasid. Et kus oli rõõmu ja teda kohal olemist ja selle hetke hetkevääristamist ja ülemust maa. Tahtis noh, ei saa öelda natuke pisut halada või kurta ka selle teise osaga, ma arvan, et, et see tema, selline ideaalmaailmas ikele ja meeste maailm nagu vaikselt mureneb, kaob ära, tahaks nagu sõna maksab ja kokkulepped maksavad ja kus tekib mingi sahkerdate point need, kes määravad romantika. Kuigi klassid, sest mulle meeldib selle tema puhul, et ta on niisugune elurõõmust pakatav tüse vana mees, kes kitsi stseenidega, kus inimesed saavad kokku, joovad veini ja teevad nalja ja sellelegi terve ellusuhtumine. Seda nagu hästi palju vaja. Elmo, kes kellel on nagu haaret ja elu rõõmata, sellise materjali teeb sest et sellest saaks ka teha väga maniakaaldepressiivse lavastuse. Dilemmade kas undamine käib pimedal laval? Inimesed ajavad ekstest saablitele taga? No aga ikkagi on siinse dramaatiline hetk, kui hetkeks, eks ole, sõbrad, mõõgad ristavad peaaegu, kas, kas niisugune moment? Tuleb teile tuttav ette ka ümbritsevast elust või mis pinnalt need konfliktid võiksid olla meie maailmas, kui seal ütleme, on siis need poliitilised leerid. Ma ei tea poliitikast mitte midagi. Ma kujutan ette, kindlasti see on need olukorrad juhtunud ja olemas, kui kasvõi ülikoolikaaslased mõtte mõttekaaslased äkki mingil hetkel avastavad, et nad ajades tegelikult ühte asja sattunud täiesti erileeridesse ja ajavad seda täiesti erineval moel ja siis lähevad karvupidi kokku. Aga ma ei saa öelda, et minu isiklikus elus niimoodi ütleme nii, et mõne sõbraga hea sõbraga, kes on kunagi olnud hea sõber, on olnud küll mõtteviisid, on niimoodi muutunud, et, et enam ei ole enam ühist keelt. Et see elu. Me oleme nagu elanud ja mingid väärtused, mida me oleme nagu nagu kalliks pidanud on nagu nagu teisenenud kuidagi. Kas siis on, noh, ilmselt siis elu on kuidagi natukene väänanud ja et et ei leia enam ühist keelt, aga mis ongi nende meeste puhul on uhke see, et nad suudavad oma selle isikliku ebaõnne ja ebaõnnestumise, et nad suudavad selle alla neelata ja tahaplaanile suruda. Et nad suudavad ikkagi 11 nagu vastu võtta, need, seal on selline tagasihoidlik eesmärk säilitada nagu monarhia Euroopas korda. See eesmärk ei olnud küll säilitada monarhia Euroopast. Ta tahtis ikkagi parunid juhuslikult Kistida sinna intriigi, et ta pidi säilitama monarhiat. Et mis ma tegelikult juurde lisada tahtsin, et seda ma olen, olen ma oma elus kohanud külgus KUS positsioon muudab inimest. Tema hetkeline ametikõrgendus või, või mingisugune koht muudab inimest nii palju, et talle tundub, et ta ei suuda enam sinu kui hea sõbraga. Tal tundub, et tal ei ole minuga mitte millestki eriti rääkida. Aga noh, nende musketäride puhul seda asja vähemasti positsioon positsiooniks, tardonianna on ju endiselt musketäride leitnant, kes tolkneb seal kardinali ukse taga ja ei tee aastaid juba mitte midagi, mingeid ülesandeid ei anta. Krahtilafeer on tegelikult päris suure languse läbi teinud ja siis uuesti tõusu. Aga mis on ikka Aramis ja selles mõttes, et usk ja usk, millesse naistesse jumalasse portlaseline, majanduslikus mõttes tänu oma abiellu abieludele läinud ju eriti hästi. Sportlased on ju tegelikult nende mõistes ikkagi väga rikas mees, nad on ikkagi kõik aadlikud ju. Taotlesest ütleb, et kõik aadlikud on vennad ja sellepärast peame koos võitlema hakkama kuningavõimu eest. See, nende hetkeline põrkumine või millest üldse see küsimus, mida me praegu arutame, alguse sai või hetkeline mõõkade ristamine, see on tegelikult noh, väga väga lühikene lühikene senine hoov kompamine. Kui vaadata näiteks kahte koera, kes ei ole kunagi elus kokku ohtunud, siis kuidas nad lähenevad üksteisele, kuidas, kuidas anded nuusutavad ennast, millise pingega Nad tiirutavad ümber telje. Et see on täpselt samamoodi kompavad nad üle tüki pikkade aastate 11, millega on tegemist nii-öelda nuusutavad haistavad vastase jõudu ja siis tegelikult ongi asi lahendatud. Mingit mingisugust võitlust tegelikult ei erinegi, niiet sest täpselt samamoodi oli see ka esimeses osas. Ärme hakka siin lollid kahele sõbrale, kes mõne sekundi kanti läksin, all ei ole aga veel tulnud. Härra, mul ei ole sekkunud aite. Trall. Tihti mu käele haiget kas ega seal praegu ja. Ma võitlen vasaku käega. Puhkudel jääb alati, aga jätame selle jutu, räägime. Palavikuga. Palerats oleks sall haavade parandamiseks. Ema Ansma. See sall teete terve Soome päevaga. Kui te olete paranenud ka, siis oleks mulle suureks auks teiega võidelda. Ettepanek meeldib mulle, sellest on jää ausat mandaat kohta ja meil ei ole kombeks veeredes ordenid kohe teise ilma saata. Palun ärge laske ennast segada minema. Ära ma ütleksin teile, te meeldite mulle teineteist, tapavad vestlust teiega hiljem tõelist naudingut. Ootame nad siiski ära, nii palju korrektsem. Aas avaldab ja meeletunnis raad. Vastane. Mis see tähendab? Vangi, mul, mina võitlen endaga, kui tal seal üks harasaka, mina võitlen temaga. Järjekord. Mispärast sina temaga? Ta tegi mula. Ja sina, mina, ma võitlen selle pärast. Ja oli üks koht, see, et teiega riietud küsimuse. Mina ja sina, mina, mina võitlen nagu alati. Usuküsimuste pärast. Ei ole päris nõus ühe koha üle, seal. Sa oled. Meie arvamused läksid, lahkuks just ära. Need, mul on au paluda teie käest vabandust. Ma vabandan, kui ma ei saa täita kolmele Ratasel on haigus meid tapaisilasena panga parklas, Raimond. Peale valmis? Ootus ütleb sellise lause, hüljake materiaalne näivus nähtamatu printsiibi nimel. Tema siis mõtleb seda, et see materiaalne näivus on, ütleme, kuninga isik, nähtamatu printsiip on kuningavõim. Siis kuidas selle näivuse ja nähtamatu printsiibiga siis siin meie maailmas praegu olla? Eesti riik on, on eetiliste muinasjutt, et on objektiivne asi, mis see, mis seevastu mitte mingisugustele loodusseadustele. Seetõttu on selgeks, et alates viiest miljonist inimestest algab mingisugune reaalselt toimiv, eks ju, ühiskond, mis suudab ennast ära majandada, aga elu on näidanud, et 1,3 miljoni seltskond suudab ennast ära majandada ja, ja kultuuri tekitada. Kui küsimusele sinna sihitud, et kas see nähtamatu maailm ehk siis ideede maailm on, on Eestis kuidagi ära kadunud kahanenud või et kas selle nii-öelda materiaalse või selliste asjade maailma peale tulla väga suur, siis ma ei leia, et see nii on. Et ma arvan, pigem. Kunagi räägitakse sellest ajast, kus me elame kuivast kuldsest kohvist Eesti ajaloos, kus aastas ilmub 200 uut luulekogu, kus käib siin kümneid välismaiseid tipptasemel moosekant näitemängutegijaid ja maalikunstnike, arvan ase nagu balansis, et lihtsalt me ise ei suuda uskuda purjekas nii kiiresti sõidab tihtipeale. Ja et see, et, et see nähtamatu jõudse tuul, purjekat edasi ajab Seal üks asi tennise pureks peab olema hästi tehtud, et tuul saaks sinna purje sisse tungida ja seda projekti edasi viia. Vaat see ei ole nii dramaatiline. See. Ütleme, see vastuolu ja mis on seal antud lavastuse puhul tõesti hästi oluline ja mida me ise tajub igal etendusel sedakorda. Me ka igal etendusel kompame tegelikult sõnade, silpide, häälikute, liigutuste kaudu. See tähendab vastasmängijat, keda on 600, sa hea mäng, mulle meeldib lisada midagi selgutsioone aegne, kui sellele lisada. Kui ma peaksin sellele küsimusele portlasena vastama, siis vabastakse juurde. Kuigi ma ei saanud küll mitte midagi aru, mida Pille-Riin Purje rääkis on mul tunne, tekkis väga ilus. Aga jaa, Jaanus vastast täitsa vabalt. Innovaatilisemad jah, tore, mingi väikse osa, mida ma tahaksin öelda seda, et see paralleel ütleme prantsuse riigi areng Monal ristlikust kodanliku poole, tolle tollel ajal ja meie siis nii-öelda areng siis, sest absurdiriigist Eesti vabariigini, mis on loomulik, naturaalne, looduslik inimesed kauplevad, elavad ühesõnaga ja arvestavad üksteisega, et et see on praegusel ajal. Ma ei ole tegelikult midagi viga, see on, see on ülihea ja see on väga õige. Ja myyd fantaasiariiki sihkide, mingite ülima tõevabariiki Ülikõrgete sihtidega absurdi absurdivabariiki ei soovi, ma arvan, praegu on väga hea. Kas teatrimaailmas võib üldse sõna? Vaata printsi kalad ära kaduda või pole siin sellist ohtu. Pilleri, ma tuletan teile meelde, et see ei ole nagu teatril õnnestunud dateeritud 2500 aasta jooksul ehk siis kuidagi ära kaduda. Seega inimesel on loo jutustamise tarvidus, loo kuulamist, tarvidus, ja senikaua kui inimene samas kas tarvidus säilivad. Need on sellised jääkuubikute omavahelised helid mida peame teatri Solmaks videotes õnnigsega ta Ta, ta pulbitseb, kerkib jälle üles ja, ja tahab edasi. Sealt nagunii alati tekivad mingisugused inimesed, kes pääsevad hetkel võimu juurde, kelle arvates sellist asja nagu teater ei ole vaja. Aga neil ei ole õnnestunud seda kuidagi ja keelata või maha tappa, sest nagu Jaanus ütleb, et inimestel on tarvidus teatri järele, inimesed tahavad neid lugusid näha ja see nagu vorm, ütleme, riiklikul tasandil võib muutuda, aga mingil teisel tasandil ta tuleb täid teises vormistada tuleb nagunii välja. Uuesti. On ka täiesti kindlalt, mis on nagu tore, et, et praegu on see, et, et inimesed, kes teatris töötavad, saavad nagu üldjuhul mingil tasandil, nagu ennast nende peret ära elatada, saad sa tööd nagu teha. Et nad ei peaaegu kliplindaažides virelema ja salakoosolekut. Ta oli üksteisele liili ette. Mulle väga meele järgi ja see on, noh ma arvan, see on pigem pluss kui, kui miinus, kuigi on neid ka, kes sooviksid teatrit pigem nagu klindaažis näha. Teater koosneb inimestest, kes tegelevad põhiküsimustega. Ehk siis, et miks me oleme, kes me oleme ja nii edasi. Usk, lootus, armastus, vihkamine, külmnel, need on need põhiliselt suured küsimused, mida inimkond ei ole suutnud ära lahendada, mida inimkond suutnud defineerida. Ja muidugi on neid inimesi ja inimeste gruppe ka väljaspool teatrit. Kes sellega tegelevad, aga enamasti nemad saavad seda teha isekeskis, selles mõttes, kas istudes kamina ees ja vaadates tulle või oma peas lihtsalt või niimoodi, aga teatris töötavad või teatri moodustavad inimesed, kes nõuavad kärarikkalt endale tähelepanu. Nende küsimuste nii-öelda kogu aeg lõikamist, ta nagu nõuab kogu aeg diskussiooni või ta, ta, ta ta ei lase nagu hetkekski inimestel rahus olla. Ärge unustage, et on väga palju lahtisi küsimusi, muidugi, eks ole. Kui mingilaboratoorium 125 aastat mingi probleemi kallale, siis tulevad häbelikult ühes seaduse ja tagaküljel, eks ju, endo mõtlikesega välja siis tatra nagu mõtleb. Ja reageerib ja toob kohesele idee, publikate, saab peksa või saab kiita, eksju tegelikult noh, nõukogude ajal paljud inimesed, kes ka mina nende hulgas hakkasid näitlejaks või ütleme, läksid üldse nagu sisenesid teatrisüsteem, siis seda mitte sellepärast, et neil olid mingid sünnipärased eeldused näitlejaks saamisel näiteks edevus või või, või, või mingisugune eriline anne kedagi järgi ahavida või või osav keel või niimoodi lihtsalt teater oli oaas, ühesõnaga see oli kus võisid mõtelda ja tegutseda selles mõttes. Noh, tegeleda põhiküsimustega, mitte meelelahutusega on osa inimkonnast, ei vaja mitte mingisugust mingisuguseid vastuseid, neil ei olegi üldse küsimusi, nad söövad kõhu täis ja ja vaatavad telekat või, või ükskõik mida eluga väga rahul. Aga on üks osa inimesi, kes siis niimoodi elada ei saa ja nad ise ei ole selles süüdi ja nende vanemad ka mitte. Aga lihtsalt see on seal midagi, mitte keegi sinna parata ei saa, see on paratamatus, on, on väga, väga, väga, väga mõnus koht, on sellistel inimesel teleteater. Pigem minu küsimus, sihtiski selle, et kas võib võimalik olla teater, loobub tegelemast põhiküsimustega. See võimalik, selline teater huvitaks isegi neid, kes keda ei huvita põhiküsimused. Ja ja ka neid, keda ei huvita, teata. Kõnelgem siis ühest põhiküsimusest Elmo Nüganeni lavastustes saatusest kolmes musketäri, soli saatuslik võtmeisik, mileedi 20 aastat hiljem aga mileedi poeg Mordoon, keda mängib noor näitleja Alo Kõrve. Milline on Mordooni osa ja tähendus musketäride elusaatuses. Mõtisklusi alustab Indrek Sammul. Ta töötab ju ka eesmärgi nimel, kui kättemaksja saab nimetada eesmärgiks, aga kui ütleme tema olukorras, kui ta on ikkagi oma ainsa sugulase onu poolt, on ta, eks ole, hüljatud tal on, nimi on ära võetud lihtsalt pärast, et tema ema tegi kunagi mingid sellised asjad kustutatud aadlike nimekirjast igalt poolt täiesti välja heidetud, siis on loomulik reaktsioon inimesele. Ta hakkab oma õiguste eest võitlema lõbuks ta süda lakkab, mida rohkem tal mõistus pähe hakkab tulema, seda rohkem hakata otsima neid, neid põhjustajaid. Et see ei ole nagu väga suur muinasjutu. Kindlasti on elus inimesed, kellel on midagi äpardunud ja ta hakkab sihikindlalt tegutsema selle nimel, et tema eesmärgiks kättemaks. Neli meest on, on maa tapnud sadu inimesi. Tähendab, ja. Öelda, et mäletad, me arutasime seda asja, kui oli lavastusperiood, mis kuradi tegelased musketärid, tohutud mõrva külmavereliselt Ma arvan, mõrtsukad ja isiklikult minule, kelle minule on, ütleme kättemaks kui žanr on lapsepõlvest peale äärmiselt sümpaatne kättemaks nii elus kui ka laval, eks ole. Kindlasti sümpaatseks minul isegi. Ja ma mäletan ka sinul, Jaanus, meil koos näiteks Mordoonist väga kahju, tõesti. Täitsa noh, on liiga tehtud inimesel lõpuks. Jah, kusjuures teoreetiliselt on saatuse poeg noh tähendab intervjuu ütleme 70 protsenti, eks sa tapad oma poja teile kohe ära, et, et mina tahtsin öelda seda, et vaatamata sellele, et neli meest nagu sadu inimesi maha tapnud ometi neile üks mõrv nagu jäänud hinge peale. Et kusjuures see oli kõigest õilis, et see peaks olema justkui kättemaksuks kogu pahategude, et me likvideerisime nagu mädakoldeharja, aga, aga nagu lapse poja perspektiivist vaadatuna. Kui tema ema kohta öeldakse. Vabandust, aga Me likvideerisime mäda kaldale ja et see ei mahu ühegi tervenisti see inimese pähe. Murdon ongi see, mis koputab. Jääbki koputama kingade meeste südamele, et selle klaar. Meie Mordoon kuidagi sümpaatne, ka piisavalt olevaist. Ta ei ole piisavalt negatiivne, minust jääb kuidagi kehv mekk, suur oleks, oleks tore. Tuleb asju rääkida, ta ei aitaks või vestelda, on ju, polnud aega. Oli. Liigne välja ilmus koheseks lööma. Ei no eks see ole täpselt, et ega kurjus, kurjus ei kao siit maailmast mitte kuhugi selle sümpaatse kohta, et tegelikult oli ju millegiga jubedast sümpaatne. Sümpaatne, tahame sümpaatne tegelane. Iseenesest, aga saatuse tahtel keeras kokku sigadusi suuri ja muutus nende mehe nelja mehe vastaseks. Ja see oli argument, millest, millest, millest piisas. Ja sama asi on Mordooniga ka saadakse teada, et mileedi poeg ja kõik see, aga kui ta hakkab aktiivselt vastu tööle sellele nelikule, siis, siis muutub ta vastaseks ja ja, ja siis on nagu kõik jutud lõppenud. Et kui on vastane, siis on, see tuleb hävitada. Võitlus selles mõttes ikkagi teeb elude peale, et siin ei ole nagu noh lihtsalt lihtsalt vastane, vaid see on ikkagi järje järjepidev oht sellest, et sind sa saad noa selga. Et see on ikkagi tegelikult on ikkagi tõsi, nii et esimene teevad, kui nad reaalses elus selline asi oleks, et on üks inimene kulgu pingisin tänaval, kes ootab seda, et sa välja tuleksid ja et ta saaks sulle ära ära teha. Sa pead ennast kaitsma, nagu selles tükis on sees tekst, et kas sa ei tea selle mängureegleid. Kui sa ei tapa, siis sind tapetakse ja siin on kaalukausil elu ja seal ei saa nagu muid kategooriaid kuidagi arvestama hakata. Mul on selline, kui sa ei tapa sind muutunud lihtsalt nende sajanditega. Et elu hind on läinud kõrgemaks. Ma kuulasin just ükspäev vikerraadiost, kuidas Allan luges seda kolme musketäri, üsna parasjagu oli see tuleduelli koht kus nad siis kokku saavad kõik need neli meest ja siis otsustavad rünnata kardinali kaardi siis kuidas nad järjest. See, kas seal Tartaljon surus kellelegi kui ka keresse ja, ja aatus lõikas tal kõri läbi. Kuulsin paganat. Julm värk, et ei taha üldse mõeldagi, kellelgi kõri läbi lõikab, peab ikka olema vihkamist. Elu hind on muutunud ja mehelik, au ja sinu solvamine olid, olid kaks siukest asja, mis olid, mis ilmtingimata viisid duellini või ja duelli ilmtingimata kellegi tapmiseni, kui inimene oli loodusele lähemal tollel ajal isased madistasid omavahel, kes saab liidripositsiooni. Mida aeg edasi, seda rohkem see ära kaob. Aga ikkagi seesama saatuse tasandan siin kuidagi juures ju selle Mordooniga seoses ma mõtlen, kasvõi see tema, tema tapmine, see on juba kuidagi kuidagi sümboolne või kujundlik. Narva on selle juurde tagasi, mis on puhtteoreetiline küsimus, et ühelt poolt on temaa klassitsism, teiselt poolt romantik? Ta kirjutas seda järjejutuna ja et nüüd pingsalt otsida mingeid Hargla musi ja loogilist Yardavust seal romaani seest on, on, on, on selline nagu poolik ettevõtmine. Northman, Pisandlik ujuvat, Alan isegi imet teinud. Ta muinasjutu kangelane romaanis ta ei ole nagu, nagu reaalne persoon. Et noh, teistel inimestel ka lihavere tõmbraga tema noh. On siis kirjutatud vot nõnda. Nii et ma arvan, et seda on Elmo väga hea leid lavastuse lõpus, kus ta ilmub Mileedina välja naiseriietes on. See jääb kummitama seesama, see ilus naine, mille kelmad ära tapsid, et meloodia oli naine. Et selliste sellise vastasega, noh, nad ei olnud lihtsalt nad ei kujutanud ette, et selline vastane olla. Ja, ja noh, kui tegemist on aadrikega, siis noh, naise vastu võideldes on täiesti see seeni painebki. Et nad ei saanud talle mõõga pakkuda, et nad ei saanud võideldud tegelikult kui võrdne võrdsega leiduv timuka kätte viima ja, ja, ja Mordooniga on veel teine asi, et tema on küll, on küll nii-öelda isa isane aga ta, aga temaga kaasnevad nendel see, et ta on ilmselt Haatuse poeg. Et see on nagu seega, mis teeb nagu olukorra raskeks, mida need mehed vaikides kõik mõistavad. Ja see on nagu see, mis on ka ütleme, mis teeb nagu saatuslikud saab hingele. Kuiste võrdleksite nüüd nende kahe lavastuse finaale, siin on ju ka niisugune teatav paralleel või ootusele need monoloogid, mõlemad kuuluvad niimoodi lavastatud. Tekiks paralleel eelmise lavastusega. Ja siin on neid kohti veel, mis. Püüdlevad selle poole, et inimesel, kes saalis istub ja kes on näinud ka esimest osa, tekiks sild. Finaalide need sõnumid või või tonaalsus. Tonaalsus on samal ajal tegelikult. Eks ta on selline kurb, helge, pessimistlik, elu läheb edasi. Et üks etapp on läbi ja siit tuleb edasi. Lõpuks ju tegelikult, kui nii võtta, siis nad saavutavad oma eesmärgi igaüks oma isikliku eesmärgi, ainult et et see tuleb. Sellist, sellist asja inimelude hinnaga, et kas oleks üldse mõtet olnud sellist eesmärki endale seada. Oleme teadnud, et sellise hinnaga tuleb sest selleks hetkeks, kui nad omale eesmärgid saavutavad ja kuninganna lubab neile praktiliselt kõik, mida nad tahtnud on. Aga nad on ikkagi täiesti läbi ja kurvad, sest sest see, see, mis nad läbi elasid ja mis nad läbitegib selle kättesaamine ei valmista praktiliselt mitte mingisugust rõõmu. Ma arvan, et see küsimus, et noh, mis ta meestel seal tõenäoliselt lõpus tekib neljal, et et see monarhia, mille nimel nad väidetavalt nagu võidelnud sõdinud on. Et kas see nagu on nagu inimeste elu korraldamiseks kõige parem? Viis? Ma arvan et kõige olulisem selle, selle loo puhul on see vägivalla aspekt. Teadlikult sinna sisse väga palju püssidega paugutamist ja inimestele vis uskamist ja ja giljotiini ja, ja suhteliselt palju nagu laipock just nimelt selle küsimuse pärast, et traditsioon, ehk siis noh, eks mille pärast siiski lõpetab selle sõnadega, et öeldes omakasupojale roolil, et teil saab elu olema palju velg. Teil saab olema kuningas, keda te saate austada, armastada ja teenida. Ka selles mõttes, nagu ennustab rahulikumate tulevikku Aga mis tooniga ta seda ütleb? Või noh, kuivõrd ta ise seda usub. Mulle tundub, et seal on päris palju niisugust jõulist skeptilisust No see kuningas, kelle eest nemad oma omal ajal relva all seisid, see oli vähe topakas. Kuninganna oli see vastutuse, sellepärast nad läksid Hardo kuningannaga, eks ruineeriv ja allakäinud ja ja aga nüüdse noor kuningas siis ilmselt tekitab atoses lootusi, et kõik pole veel kadunud, et on ikkagi olemas selline asi nagu siniverelisi. Ja et midagi ikkagi kandub põlvest põlve. Vaatas, on vist kõige kõige tõsisem Royalist neljast mul on selline tunne. Et seal ei ole siis niisugust kahtlemist mina küll lugesin ühel juunikuisel etendusel Matvere intonatsioonist mis üsna Mikk Mikiveri meenutas väljaga nisust. Suhet kõrval kellel hull lugu, et viimasel ajal heidetakse intonatsioon ette? Ei, sellest ei ole midagi, see on iseenesest hea. Näiteks hiljaaegu ma lugesin ühte multifilmi peale, ai, seda sa ütlesid täpselt nagu Aarne Üksküla. Vabandust, et noh, võib-olla tõesti, ja mõne aja pärast, oh vaktsiin, sa oled ju täpselt nagu Mikk Mikiver. Tehke teistmoodi. Et Hiiumaa-alateadlikult siis ilmselt kasutan oma partnerite intonatsioone, eksnäitleja on jooki ja kes. Ujub teiste peale, aga selle skeptilisust ma ikkagi mõtlesin ise välja ja ma kardan küll. Aga see on tore, kui publikul tekib omal ka mõtteid. Alati publikut ja. Lasin oli sellest juttu ettev. Sellest vägivallaliigist ja sellest kõigest, kui nüüd selle lavastuse puhul on kasutatud märksõna Hollywood, kuidas seda kommenteerida? No teater on ju ikkagi ka, ütleme nii, et ta ei ole ikkagi puhas, ütleme mingi filosoofi puhas teadus, mingi mingite valgetes toogades, filosoofide nõupidamise ruum, ta on ikkagi meelelahutustööstuse kõige vaesem vend ja niimoodi see on, ja niimoodi ta jääb alatiseks ja igaveseks, et samal ajal, kui me tegeleme sellega, mis meid tõsiselt puudutab, erutab, peame me ka tegelema meelelahutusega. Ma ei tea, kas ma nüüd ütlen midagi valesti, aga mul on tunne, et üldse ma ei tahaks niisugust sõna nagu Hollywood siia tuua, aga, aga võib-olla oli esimene osagi rohkem ohtlikum kui teine. Ma ei tea, kus see küll võetud on, see tuhiseda nüüd võrreldakse Hollywoodi, ma ei tea, ma arvan, et seal rohkem selle peale tulnud, et on, jookseb filmilikud. Et kogu muusika ja, ja stseenide vahetus hoogsus, samas võetakse aeg maha, tekivad mingid suured plaanid siis jälle, ma arvan, et see on kuidagi võetud, siis ei oska selle kohta nagu muud terminit öelda, et öeldakse Dolly Hollywoodi. Ütleme ka vabaõhulavastused, selle mängureeglid, kui kuidas sügavuse ja efektsuse tasakaal ja see kõik seal peaks olema. On selge, et lavaaugus ei saa mängida näiteks sellist etendust nagu kodud oodates. 600-le inimesele ei too lihtsalt inimesi kokku, sa pead rahuldama võimalikult laia erinevate huvigruppide soove selles mõttes. Hollywood on ikkagi universaalne asi maakeral. Kuulge väga suuri ja erinevaid huvigruppe, mitte ainult madalaid ja keskmisi, vaid ka linnateatris ainult üks suur saal, seal seesama auk ja mängib aasta läbi. Võrdlemisi teistmoodi dramaturgiat võrdlemisi teistmoodi näitemänge sisemiselt teatri seestpoolt vaadates on, on see tasakaalus väga hästi, see lavastus ühendlavastustega tegelikult on Elmo ju Nende musketäride lavastustega väga palju ikkagi rikkunud vabaõhulavastuste kirjutamata neid reegleid. Sest ta musketäride ka hoogsa igasuguse sellise actioni vahele suutnud väga osavalt aeg-ajalt põimida selliseid intiimseid kahe inimese stseene, mis justkui nagu ei peaks olema reeglipärased ühe vabaõhulavastuse juures ja mis peaks nagu hakkama üleüldse tööle 600 inimese ees vabas õhus ja aga hakkab, meil ei ole ka peamikrofon, ütleme Ta on siiski eksperimenteerinud teatud asjadega, aga need on nagu õigustanud ennast. Ma arvan ka, et seal on ikka tegemist rohkemat. Küsimus on materjalis, et nagu Jaanus enne ütlesid, kollanduslikutele kindlasti seda saaks teha ka teistmoodi. Et kirjutada see lugu teistmoodi kokku ja. Aga, aga siin on ikkagi seiklus. Jääb veel oodata, mida toob kolmas osa on seal täiesti musketäride viimane suvi, temal on ju veel kolm nädalat, et 10 aastat hiljem, noh, ta on selle lavastuse viimane suvi ja vaatame, mis aeg edasi toob. Võimalik, et, et kunagi kunagi hiljem võib ju midagi niisugust teha, aga, aga äkki siis oleks mõttekas minna, sõltub jälle Milt, milline teema ühest või teisest romaanist võtta, taga on ju veel kolm osa, seda 10 aastat hiljem. Kas on võimalik, siis peaks ikka mitu-mitu aastat veel ootama ja ja võimalik, et siis minna vabast õhust hoopis kuhugi teise ruumi ja no anname anname aega lihtsalt Vahter, mis aeg meiega teedel, küll ta jälle ise ütleb meile ette, nüüd tundub olevat õige. Õige hetk. Vestlusringis deviisi all üks kõigi eest, kõik ühe eest jagasid mõtteid linnateatri neli musketäri näitlejad Marko Matvere, Jaanus Rohumaa, Allan Noormets ja Indrek Sammul. Raamsõnad, lausus musketäride lavastaja Elmo Nüganen. Küsis, kuulas Pille-Riin Purje. Suur tänu ja kohtumiseni.