Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga stuudios veel kaassaatejuht Mihkel Kunnus, tere, Mihkel. Tere. Ning tõlkija Evelin Panhard. Tere. Tere. Ja Tallinna Ülikooli humanitaar, teaduste instituudi õppejõud Anne Lange. Tere. Tere. Nagu ilmselt kuulajad juba aru saavad, teeme me täna siin natukene kirjandust, saadet või vist isegi mitte natuke, vaid päris palju ja põhjust selleks annab üks oluline tähtpäev, õigemini kaks olulist tähtpäeva. Nimelt möödub 23. aprillil 400 aastat, et William Shakespeari surmast, mis ühtlasi tähendab seda, et umbes täpselt mööduka 452 aastat tema sünnist umbes täpselt sellepärast, et tema täpset sünnipäeva ei ole teada tema ristimise päev on 26. aprill ja selle järgi siis oletatakse, et juuda paar päeva varem sündis William Shakespeare. On oluline siis mitte ainult ilmselt kirjanikuna kitsalt võttes, vaid kultuurisündmuse, kultuurinähtuse kultuuritegelasena, kes on mõjutanud mitte ainult inglise või inglisekeelset maailma, vaid väga palju mõjutanud muuhulgas ka Eesti enda tõlkelugu ja selle arengut. Ja sellepärast ilmselt ongi põhjust rääkida temast just siin, et asja, mitte mingisuguses ainult kirjandusele pühendatud saates, nii et katsuks siis võib-olla täna vaadata natukene Sekspiri kui ühte kultuurilist sümbolit ja kui ka eesti kultuurist olulist sümbolit ja ma ei teagi, kus otseses lahti teha, nüüd. Küsime kohe tõlkijate käest, et näiteks võiks mind huvitaks, millal esimesed tõlked tehti. 17 eesti keelde. Esimesed tõlked on 19. sajandi lõpust, mõlemad meie teateseltsid Vanemuine toonia tahavad alustada uhkelt ja suurelt ja valivad siis suurima nine, kes võtta, on jala vastavat Shakespeari alustuseks. Esimene lavastus on 1888 Vanemuise seltsis. Kas isegi varem mitte ei olnud? 1856 oli ka midagi kuskil on dokumenteeritud, aga aga jah, teiegi ka Vanemuises, aga et vaat mina olen siia ette võtnud 1939. aastal välja antud ajakirja teatri erinumbri siis tähistati Shakespeare'i 370 viiendat sünniaastapäeva päeva ja siin on ees siis mul niisugune tabel, Shakespeare'i lavastustest ja tollase uurimise järgi siis on esimene lavastus venediku linna kaupmees sean roosa tõlge saksa keelest Vanemuise seltsis Tartus ja, ja väga õige, mul tuli praegu meelde, et see, vabandust, see esimene Sekspiri publikatsioone, tema tõlge eesti keelde, saksa keelest tõlgituna sellise jutukese, see ilmus 1850 midagi ja teatris küll. Ja mida siis tõlgiti lihtsalt nagu jutustus süžeed? Ma ei tea, milline see täpselt välja nägi, aga see on, see on ühe ilmselt sellises ka saksa keeles juba ka pigem ümberjutustus, mis siis selliseks nii-öelda lugemislookideks välja anti. See oli ka Veneetsia kaupmees, ekse vene tigu, linna kaupmees, nagu ta tol hetkel pealkirja kandis. 1960. aastal algselt ilmunud artiklis Shakespeari eesti keelekultuur on siis toona eksiilis elanud kirjandusteadlane Ants Oras kirjutanud Shakespeari eesti keelde tõlkimise kohta järgmist tsiteerin. Enne Eesti iseseisvumist liikus asi väga aeglaselt. Pääle sunnib võõrkeelsetes koolides käinu leid Ein raskusi kas originaalidega või muukeelsete tõlgetega tutvumine. Ainult üksikud asjaarmastajaid andusid seetõttu tõelise õhinaga suurte võõrkeelsete meistriteoste eriti värssteoste edasiandmisele oma emakeeles. Harva tehti neid erakordseid pingutusi, milleta suurteoste hing, nende stiil, nende rütme, nende muusika vaevalt kanduvad teise keelde üle. Nii et tõesti 19. sajandi eesti kirjandus oli ju väga rikas selliste üsna õnne sihukeste muganduste poolest, mida tehti siis erinevate klassikute tõlgetega? Jah, nende tõlkele lugudega on väga kurioosseid juhtumeid, mul pole praegu päris täpselt meeles kesta, võis olla mingi sihuke Voltääri suurusjärku tegelane, kes ütles ühes kirjas oma sõbrale, et lugesin läbi raamatu kinni, nüüd hakkasin tõlkima. Ühesõnaga Raamat seisis kinnisena laual ja siis lihtsalt oma muljeid. Siis jutustas ümber, et oligi sellist tõlkinud, takerduda faktidesse, et hakkad seal rida-realt ajama. Näppudega. Seesama sama, niivõrd mitte, nii oluline küsimus rese keele küsimus ehk saksa keel oli, oli siin nii-öelda saksa keele oskajaid oli rohkem, ehk siis loomulikult võeti saksa keelde tõlgitud Shakespeare ja siis läbi selle tõlgitud eesti keelde pigem esimene kas 20 sajandi alguses Todov Kaljo, Järva valla ja jah, millega avati Estonia, et see oli esimene inglise keelest otse eesti keelde tõlgitud seespiri teos ja karta saksa keeles ei kasutatud ka neid tiigi ja Schleegili tõlkeid tänu millele ma arvan, et Shakespeare üldse maailmakirjanikuks sai, et ta nii-öelda saksa remontikute poolt avastati, avastati head tõlked, saksakeelsed tõlked sai aga suureks, räägiti. Aga kas praeguseks on siis kogu Shakespeare eesti keeles olemas? Jah, välja arvatud näidentsioone Kinsime, mis ilmselt on ka ta seal kuskil kirjaniku karjääri lõpuaastatel kellegagi kahasse kirjutatud taaniga Toomas meil, et seda nagu sõltub, kes neid Ghana neid parasjagu koostatud, noh, aga ta ei ole otseselt nagu seal olemas. Foolio oli näidendeid vähem, hiljem on tekste veel omistatud Šexpyrile. Enamus neist tekstidest, kus tema autorlust on nähtud, on siis arvatud, et on kellegagi kahasse kirjutatud. Liibanon on siis kas 36 või 39 või 30 738. Kõiki võimalikke potentsiaalseid Šexpyri tekste või tema osalusega tehtud tekst eesti keeles ei ole, aga need, mis faasis olid, need on olemas. Ma saan aru, et kanooniline on arvestada, et ta kirjutas 37 näidendit ja 154 Pluss need kaks pikemat poeemi Lucretia teatamine ja veenus ja toonis. Aga kui palju siis kokku on neid asju, millest tema osalusele. See on ikka seitsmest kaheksast näidendist on on räägitud vot tollel ajal oli ju nõnda, et draamat ei peetud kirjanduseks 1602, kui Parli avas selle, mis praeguseks on, siis suurem, leian library, siis linnade näidendeid ei võtnud. Sest see ei ole kirjandus ja sellepärast ei ole tekstid säilinud. Paljud säilinud on need osa raamatuid, mis olid näitlejate käes ja tekstikriitiline töö, see kui käsikirja peal ei ole, kes selle autor on, siis see on suur vaev, tunda mingisuguste gaaside või keeleliste tunnuste järgi ära, et see tõenäoliselt on Shakespeare ja siis hakata vaatama, mis, kui on säilinud, mis oli teatrite mängukavas ja, ja kas on võimalikesse eksper, sai seda teha ja. Aga miks ei veetud siis kirjanduses, kas neid tekste peeti siis nagu tarbetekstid, eks, või leiti, et nad liiga päevakajalised või? Väheväärtuslikud said meelelahutusnäidend ikkagi, see oli mõeldud laval ettekandmiseks ja selle ka ongi võib-olla minu meelest seotud see noh, minu enda jaoks Shakespeari suurus, et ta kirjutas mitte näitemänge, vaid ta kirjutas väga head luulet kontekstis, kus arvati žanr, milles ta toimetab, on halb. Ta konkureerisid umbes tosina teise näitekirjanikuga Londonis, enamik neist olid nii-öelda vaesunud aadlivõsad, kellel olid selja taga Oxfordi või Cambridge'i haridus šveikspirile oli noh, nii-öelda korralik, meie mõistes gümnaasiumiharidust oli selle grammist kuuri lõpetanud, aga siiski ta oli nagu tema kaasajal Öeldi tõusikust, vares ja tõusikast vaes, hoolimata kõikidest nendest noh, nii-öelda umbusust veel arvamustest, mis tema vastu oli, ei lasknud latti alla ja kirjutab väga head luulet publikule, kes sööb, loob, kakleb ja teeb, mida tahab saalis, eks ole, seal oleks olnud 10 põhjust minu meelest igati inimlik ja mõistetav, kui ta oleks oleks võtnud Loota kõik ta lautoni kusagilt võetud. Need on niisugused arheotüüpsetes temaatilised lood ja kui ta oleksid skemaatiliselt tootkandnud etteskemaatilises värsis, aga ta ei tee ükski lugu, muutub tema käes hoopis millestki muust või sügavamaks. Ja täpselt samamoodi on see värss hoopis midagi muud kui 10 silpi seitsmele blankvärsis olevat. Ma ei tea, kas kuus kuni 16 silpi reas, ühesõnaga skemaatilisusest on asi kaugel. Aga tema näidendid on üsna erinevad, nagu ma lugesin, et on loendatud ka seda, et kui paljudes näidendites, kui palju tal näiteks riimilisi lõppe ja see on väga erinev näidendist näidendis See erinevus tuleb peamiselt tema enda kogemuse kasvades ja kirjaniku nii-öelda siis sule järjest peenemaks muutumises. Et esimesed näidendid on üsna jäigalt jälgivad seda plank, värsi meetrumit, jään tihti Kariinid siis mida nii-öelda, mida rohkem ta kirjutab, siis need viimased näidendid juba Tavarieerib väga palju jubomeetrumiga rütmiga kõigega, et mängulisus, osavus kõik nagunii niivõrd kasvavad. Jah, aga ka tema nii-öelda filosoofia ja maailmapilt, et ma mõtlen, et kuidas sellega on kuidas see nüüd nii-öelda ajale vastupanud selles mõttes, et noh, minu arust hästi kurioosne on, või noh, see on niisugune teada-tuntud fakt, et Tolstoi ei sallinud selts piiri ja Orwell on näiteks sellest kirjutanud, kus ta ütleb ka, et see on lihtsalt noh see on selline maailma maailmavaate küsimus, mis on nagu täiesti allergiline või ütleme, stoi oli täiesti anti seiks piir ja milles seisneb, see seisneb osalt selles, et ma olen lihtsalt olnud sellist näidend, tuleb vaadata, kuidas Tolstoi tegelased surevad ja kuidas Shakespeari tegelased surevad. Et Tolstoi tegelased surevad nägu ees, selles mõttes, et ta läheb jumala juurde, eks ju, vala juurde ja see, mis teised inimesed arvavad, suri see üldse ei puutu asjasse. Aga nagu eksperimendi tegelane sureb, siis see hakkab nii-öelda viimistlema oma afiat ütleb niimoodi, meenutage minust seda. Ja siis öelge veel seda ja seda, seda ja seda, eks, ühesõnaga Shakespeari tegelased surevad surnuks. Igasugused, mis neile jääb, on mälestus kaasaegsetest. Kaasaegsete mälestustes ainsana säilivad Tolstoi. Kuna Tolstoi läheb jumala juurde, siis seal pole mingit mõtet arutleda sellega, et mis maha jääd arvavad, see on niisugune ilmalik asi ja see ei puutu nagu asjasse. Et siukest näidet saab tuua suremise, et kui kuidas keegi sureb. Nad surevad, Shakespeare'i oli ju ka tegelikult väga erinevad, need tegelevad sõltuvalt sellest, kas ta kirjutab 1590 või ta kirjutab 1608 oma tekste, aga Shakespeari ja tema maailmavaade siin, ma arvan, on vähe. Muidugi spekuleeritud on palju eesti keeltega. Tõlguujo. Senecast olid siis aga samastan temast räägitud ka kui katoliiklasest on võimalik kiskuda tekstidest välja fakte, mis näitavad, et ta oli protestantliku Inglismaal anglikaani-Inglismaal katoliiklike veendumustega pluss see kõik oli ka ühiskonnas väga teravalt esil kogu aeg, et see noh, mingid sellised kahtlused inimeseks olemise võib-olla oleks, Urmas endas ongi ongi see, mis, mis tegelikult on see hästi tihti see keskne küsimus ta tema teostes või ka justiitsnende surijate juures, et et noh, kus need piirid siis nagu lähevad või mis inimeseks olemine on reformatsiooniga seoses just nimelt need usuküsimused. Minu meelest kõlas Tolstoi Shakespeare'i võrdlus praegu nii, et Tolstoi esindab siin sellist pizzandliku müstiku positsiooni, Shakespeare üsna selline veel keskaegne õhtumaine positsioon, kus on siiski suremine tähtis spektaakel, mis käib elu juurde, mis on veel viimane asi, mida siinpoolsuses tehakse. Aga teine asi, mis mulle hakkas silma nii antsu ja see kui näiteks Ameerika kirjandusteadlaste Renee võllekki ostimureni raamatus kirjandusteooria, mõlemad on ühte meelt selles, et noh, Shakespeare on nagu põhimõttelage või nii ei ole võimalik seostada ühtegi tegelastega, ühtegi mõttekäiku, nüüd sellega Shakespeare ise oli, tähendab, neid kõiki võib temaga seostada, aga võib ka mitte ühtegi neist temaga seostada. Tal ei ole agendat ja tähendab, ta on suuteline näitama erinevate vaatepunktide psühholoogilist võimalikkust antud situatsioonis. Ta kaob ära oma tegelastesse täiesti näidates väga erinevaid inimtüüpe. Suri kirjaniku tunnus, mis võibki olla see, miks ta nagu annab, nii nagu jätkuvalt võimalusi uuteks investeeringuteks. Sina avastasid endale uurinte seis piiri, nagu ma aru sain. Sekspiri tõlkeid eelkõige eesti keelde puhtjuhuslikult kõigepealt, sest et ma, ma teadsin, ma tahtsin oma humanitaarinstituudi lõputööd teha tõlketeooriast, ma tahtsin võrrelda mingisuguse autori erinevaid tõlkeid eesti keelde. Ja mu juhendaja Kristiina Ross pakkus välja mingi hetked, see, kes ikkagi on selline. Sest eesti keelde ei ole väga palju kirjanike, mitu korda tõlgitud läbi aegade. Ja siis ma hakkasin sellega tegelema, olles küll varem läbinud Seksperi kursuseid oma Anglistika õpingute raames ja siis ka alles tema tõlkeid uurides ja nii-öelda väga peent sellist uurimustööd tehes avastasin enda jaoks selle meeletu rikkuse, mis, mis seal nendes tekstides on. Eesti keelde on vist kolm niisugust põhilist tõlkijat. Georg Meri, Rajamets Ants Oras ongi vist vä? Ta on nüüdsel ajal, on, on neid ka juurde tulnud, tasapisi. Peeter Volkonski, Hannes Villemson teevad väga häid tõlkeid arvates ja Anu lamp ja Doris Kareva teevad ka kord koostööd on teinud nüüd vist k? Anu lamp on vist ka üksi, tõlkinud. On need siis eraldi raamatuna välja? Ei ole välja antud, ei olegi mitte rohkem, kui siis see nõukogude aegne kogutud teosed, pluss eelmine aasta ilmus kogutud teoste uus köide, kus kõik tekstid on ühes ühes köites, siis koos. Ei ole, ei ole. Aga jah, jah, uued tõlked tehakse avastuste ja just neid on tehtud. Ma arvan siis alates juba 70.-test ka juba 80.-test aina rohkem teatri ikkagi on tellinud üldjuhul, et kas keegi mugandaks meri tõlget teatud vastase jaoks või on siis ka juba tellitakse järjest rohkem päris uusi tõlkeid. Kusjuures Ants Oras on täiesti hävitab oma hinnangus Georg Meri tõlgete lähteütleb, et me näeme siin keeletunde nürinemist säärast, mida oli raske leida isegi Iseseisvusaegsetest odavamate massväljaannete tõlgetest lõpetab oma artikli uhkega kärbid tiibadega šeik Spirbole seiks. Piir lonkab, pegasus pole. Ta kirjutas pärast esimest köidet kattuma. Pärast paremaks. Pärast ei ole ta sellest enam midagi kirjutanud. Aga aga umbes sarnase sarnases võtmes räägiti nõukogude ajal siin orased, ühesõnaga orased omaaegsed tõlked vaikiti üsnagi maha, kuid aeg-ajalt oli mingisugune torge. Võis, võis lugeda, et selline maneerlik. Muidugi laiali poliitilised ja kibestumine oli vastastikune ja mõned etteaastad, kui nad niimoodi kõrvuti võtta, Georg Meri orase tõlge, siis kindlasti meri on kasutanud orase tehtud kasutanud kohe niimodi ridade ridade kaupa ja neid üksikuid. Mina neid ei olnud mitte nii väga üksikud, aga ega orase jõudnud kõike tõlkida siis Köödiad jõudsid raamatukaante vahel, aga need ilmusid juba ilma tema nimeta ilma tõlkija nimeta, nii et ühesõnaga A. Päris kurioosne, et lihtsalt oota, kunas sa olid siis nõukogude ajal, jah? Jah, rooma tragöödiad, kas nad olid 47 või 40, üheksas, aga nad olid laotud laotud ja siis tuli sõda vahele ja siis, kui nad ilmusid, siis võeti lihtsalt sealt orase nimi ära ja need, mis olid ilmunud siis suveõuna nagu või noh, mõned olid ilmunud kolmekümnendatel aastatel tal ka üksikuna, mitte siis kogutud teostena. Evelin, sa tegid siis lihtsalt võrdlesid erinevaid tõlkeid, milles uurimus seisneb. Mõtlesin tookord konkreetselt näidendi Kaheteistkümnes öö Georg Meri tõlget ja Volkonski Williamsoni tõlget sõnamängude vaatenurgast. Ehk siis, et kuidas on õnnestunud, kuna sõnamängud on ka üks väga-väga oluline komponent seispiri komponent tema näidendites ja tema kirjaniku kirjaosa mida Eesti publik ja lugeja nii väga võib-olla ei, ei tundnudki. Meritõlgete põhjal. Need nendes on üks külg Sekspirist, mida neis on nagu liiga vähe, on vaimukas ja just see selline roppused, ropud, naljad, kõik see selline nii-öelda siis see pool, millega Seczpir võlus just seda seda massi. Aga mis, mis on ikkagi väga vaimukas, et lopsakas rahva keel just nimelt ja, ja noh, see, mis Annakiga komöödiatele tõeliselt kuidagi sellise naerutava momendi. Et seda meritõlgetes napib. Ja palju ta seda oskate öelda, palju ta inglise keelt on mõjutanud, mõtlen tänapäeva inglise keelt. Paljud fraseologismiga on pärit või? Väga palju jah. Palju on, seda olen ma ka mõelnud või, või kavatsesin mingi hetk uurida, aga aga see väga kaugele ma sellega ei jõudnud, oli, oli just see, et, et mis saab nendest tuntud väljenditest tõlkides, kui näiteks ütleme, tehakse uuemaid tõlkeid, et mis siis saab, kui meil on juba olla või mitte olla, on noh, see on muidugi mingis mõttes ei ole hea näide, sest et palju sa sellest ikka eri variante leiad, aga aga naine, nõrkus on su nimeks, näiteks on, on väga erinevates variantides lausa neid lausa pool ümber tõstetud eesti keelde tõlkides ja et mis neist saab nendes kultuurides, kus need ei ole nii-öelda fikseeritud kujul kasutusel, aga inglisekeelses kultuuriruumis on neid ikka väga palju. Ma arvan ka neid, mida, mida paljud enam võib-olla isegi ei teadvusta Sekspiri väljenditena. Aga kas ta omal ajal siis oli ka nende roppe nalju ihalevad rahvamasside jaoks kõige populaarsem teatri autor või, või oli teisi, kes äkki olid tol hetkel võib-olla popimad, aga kes jäänud püsima? Ta oli ikka, ma arvan, top kolmeski sest ta elas väga hästi ja muidugi ta oli ka osanik oma selles näitetrupis ja ja, ja nüüd see oli ka, see oli päris tulus äri, nad elasid hästi trupi omanikutus, näitleja, kus näitekirjanikud Shakespeare kirjandusturul ellu nii-öelda ja jäi ellu kinnisvaragi kodulinna. Jaa, jaa. Uue teatri ja klubi teater, mis praegu on taastatud seal Thamesi kaldal kolmel koopiat ka maailmas vaatega seal selles seal Londonis. Et selle jah, kusjuures ajasite Londoni esimese nii-öelda ametliku teatri ehitusmaterjalist viisid selle nii-öelda öö varjus, kui nad selle teatri kaotasid drugs toimetada tas uude asukohta ja siis püsti uue teatrimaja. Et enne seda mängiti, ütleme 16 sajandi keskpaigani natukene rohkemgi mängiti ikkagi ainult siis kas kuskil ütleme, sellises avalikes kohtades või õukondades, aga teatrimajad siis alles ehitati esimesed. Ja neid oli seitsmeteistkümnenda sajandi alguseks 13 teatrimaja linnas, kus oli 300000 elanikku, nii et noh, sutsu väiksem kui Tallinn umbes sama palju teatreid, kui Tallinnas käis siis lihtrahvas Nende teatrimajade, ütleme siis, arhitektuur oli selline, et kes nad olid nii-öelda ümara kujuga ja keskel oli oli siis see nii-öelda püsti seisvate ala, kus olid vist ühe vennised pileteid nii-öelda lihtrahvale, aga olid loosid ümberringi läbi mitme korruse kus siis olid ka ikkagi vaatlikud ja, ja selline kõrgem selts, kuninganna Elizabeth ka ja neil oli ikkagi katus pea kohal, näitlejatel ja näitlejate kool oli ka mingisugune ikkagi see selline katuse moodi asi, kuna sinna oli taevas joonistatud, aga aga, aga see odava pileti publik seisis ka vihma käes. Ja klassiühiskond Jürgen ja kõva klassiühiskond, et teater oli väga populaarne meelelahutusvorm. Etendused toimusid päevasel ajal muidugi valguse küsimustes. Kino ega mingit muud asju ei olnud, koge võitlused ja mis need ei ole. Sellised asjad teatritel oli ka pidev puritaanide olid väga-väga selle vastu ja, ja kuna see katk seal ikka käin seal aastas väga tihti üle linna, siis siis pandi laega teatri kinni, kuna seal levista väga hästi ja mida söör Philip Sydney, kes siis kirjutas väärtkirjandustart luulet? Teatri kohta Shakespeari teatri kohta lava peab kujutama ainult üht ainust kohta ja kõige pikem aeg kahe tegevuse vahel ei või olla rohkem kui üks päev nagu seda nõuab Aristoteles ja terve mõistus. Kuid näeme meie palju tegevuskohti ja palju päevi. Kordan tegevus aasias kord Aafrikas, kord paljudes, teistes väikestes riikides. Näitleja tuleb lavale, siis peate jutustama, kus ta on, muidu jääb sisu arusaamatuks. Veidi hiljem näete samas kohas kolme daami, kes jalutavad mööda lava ja korjavad lilli ning sa pead ette kujutama, et sõnaaed edasi peab samas kohas juhtuma laevaõnnetus ja, kuid ei suuda ette kujutada, et hetke eest oli siin kaljurahn, olete ise süüdi. Siis tuleb malelavale jälk koletis, kes purskab suitsu ja tuld ja õnnetud vaatlejad peavad ette kujutama, et laval on koobas. Lõpuks tormavad lavale kaks vaenulist sõjaväge ning kolm neli mõõka ja kilpi peavad kujutama lahinguvälja. Kui vastik on see tervele? Kas võib siis öelda, et ilmselt mitte ainult Shakespeare üldse tolle ajateater natuke keeras neid klassikalisi reegleid pea peale ja hakkas nõudma pealtvaatajalt suuremat ettekujutamisvõimet kui seni. Jah, sest dekoratsioonid olid, olid olematud näitlejad kandsid kaasaegseid riideid, need olid külgsed värvikirevad ja riigile efektidega kaasaegsed, kusjuures tegevus võis toimuda siis tõepoolest, kas vanas Roomas, Veneetsias. Olla siis see on umbes see, mida tänapäeval armastatakse teha, et võetakse maagneri tekst ja muusika ja pannakse näitlejatele mingisugused moodsad kostüümid selga, kõik ahhetavad. Või seispiri lavastused, mis on nii-öelda täiesti toodud tänasesse päeva see on arvates ainult tema Tühi lavadekoratsioon näidetena vägede vahel ikka niisugune. Aga selle peale on äkki hea hetk kuulata muusikat. Ja esimeseks muusikapalaks sai valitud Metro luminali versioon ühest sexpyrisonetist sonett number 130 Metro Luminal esituses kannab see muusikapala pealkirjad A pilgus siis Rajamets tõlge, mida on natukene mugandatud laulu jaoks ja pärineb see 1995. aasta kassetilt Metro Luminal. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Mihkel Kunnus tõlkija ja Sekspiri uurija Evelin Panhard ning Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi õppejõud Anne Lange. Räägime Šveits piirist, nagu ilmselt juba kuulajad aru on saanud. Kuulasime just Metro Luminal iversiooni seks piiri sonetist number 130, ta pilgus oli selle nimi, eks seegi on üks osa Shakespeari retseptsioonist Eestis. Oleme sellest, et natukene rääkinud, enne oli juttu ka sellest, et tänapäeval päeval, kui Eestis tehakse Sekspiri uuslavastusi, siis armastatakse uuesti tõlkida tema tekste. Nii et ilmselt me siis neid samu Ants orase kirutud Georg Meri tõlkeid nii väga lavadel vist ei kuulegi või kuidas sellega on tänapäeval? Vahel kuuleb ka, kui Lembit Peterson Hamletit lavastas siis tema kasutas Georg Meri teksti, mis oli täiesti muutmatuks jäänud. Sageli öeldakse, et on kaks ise asja, kas tekst on mõeldud lugemiseks või ta on mõeldud laval arusaamiseks. Et Georg Meri tõlgetes on väga palju kommentaare teksti taga ja selleks, et aru saada, mida on silmas peetud, kui on tegemist kaasaegse vihjega, tuleb lugeda tagant kommentaari ja siis on alles tekst noh, nii-öelda intellektuaalselt jälgitav publik seda saalis teha ei saa ja nii-öelda need kommentaarid tuleb kas sisse tõlkida, värsi ritta sisse tõlkida või lihtsalt jätta mõni vihje ära kaotada, ära teha kas siis monoloog lühemaks või, või kirjutada ise mõned rea tasemele, mis on no jälgitavad ka siis, kui mul puuduvad ajaloolised teadmised. 16. sajandi. Iseenesest päris huvitav tehnika niimoodi, et värsiridade sisse kommentaarid tõlkida. See on tegelikult see, mida, mida tõlkijad teevad kogu aeg ja eriti just lavatekstide juures just nimelt sellepärast, et ei saa ju ei ole kuskil all, lava all ei jookse märkused või ei saa liikuda edasi-tagasi. Aga, aga selle raskuste juures noh, ütleme, et siin on nagu palju plusse ja miinuseid. Nii kultuurilise keeltest, kuu klassikuid tõlgitakse kui ka neid, kus ta on emakeel, sest et omad probleemid on ka, on ka inglise keelel inglise keeles, Sekspiri lavastajal või publikul, alustades sellest, kui palju on muutunud võib-olla sõnade tähendus või ka toosama, ütleme mida, mida mingi mõiste endast kannab või, või mis, mis võis olla mingisuguse seisukoha taga pluss häälduse muutumiseni, mis muudab näiteks sõnamänge ka inglisekeelse kuulaja jaoks. Et mingis mõttes on, on tõlkival kultuuril isegi eelis järjest oma uute tõlgetega jõuda justkui natukene mingis mõttes lähemale. Kui ka siis niisugune kaasajastatud versioon inglise keeles või Sekspirist. Kindlasti kas ameeriklastel sari nõufiese XP, kus nad vist teevad mingisuguseid selliseid väga järske valik, kuid ühes või teises suunas natuke nudivad selle kõik ära. Aga nuku hääldusest rääkida siis ega me ei kuulega ka Inglismaal sellist Sekspiri nagu kuulas või kuulis publik 400 aastat tagasi. Nojah, see info on kaotsi läinud, eks, ega me ei teagi, kui palju see hääldus on muutunud. Aga sisulise poole pealt sel ajal, kui seits piirid tema eluajal mängiti. Kui palju see publik oli tol ajal kõigi nende teemadega kursis, ega ilmselt mitte palju paremini kui tänapäeval. Kes oli, kes ei olnud samamoodi ja selle jaoks ta neid eri kihte ilmselt nii nii külluslikult ka siis nojah, kui tõlkija mõtlematult, kuidas ta peaks, missugust keelt ta peaks kasutama näiteks eesti keeles Shakespeari tõlkides, Shakespeare tegelased peavad rääkima nii nagu räägib naabrimees või nad peavad rääkima, nii nagu ei räägi mitte keegi. Et siis kord nii kord naa, see Shakespeare on kirjutanud väga palju ridu omal ajal mida ei kuulnud tollases Londoni igapäevaelus ja sütikuse loomulikust jumest saab nukra mõtte põdur, kahvatus, ütleme Hamleti monoloogi is. No ma kujutan ette, et see võiks siis olla kaasaegses eesti keeles löödki põnnama. Aga, aga noh Jah, las ta jääb ikka selleks algupäraseks Li vistrike, las natuke paremini. Poeetilisemalt. Muidugi, nendesse Seczpirgeelenditesse on ju ka paljud kirjandusteadlased niimoodi üsna imelikult sisse elanud, et igasuguseid asju välja loetud. Ja kuna see eksperdi enda elu kohta nii vähe teada, siis on üritatud ja kõige selle põhjal hakata tema elu kuidagi rekonstrueerima ja see vist ka eriti kuskile välja pole viinud, nagu ma aru saan. Ei, ma saan aru, on, on asi, mis on inimesi nagu meeletult närvi ajanud sajandite, et noh, mingi selline tegelane just nimelt, kelle kohta pole midagi kuigi intrigeerivat kuskilt välja kaevata ega midagi sellist. Et, et noh, see on, on ma arvan, tekitanud kõik need spekulatsioonid, et nende tekstide autor võiks olla keegi teine. Et selline üsna hall kuju ja siis äkki sellised hiilgavad teosed. No tegelikult on see loogiline kogu oma energia paneb hiilgavate teoste loomiseks ja siis Et miskipärast see jah, inimesi kuidagi ikka üht-teist veel. Teha seal on jah, tõesti ühest äärmusest teise, aga, aga jälle me ei tea. Sest nende kohta on teada küll see lugu, eks, et nad olid abiellumis netid, et minu meelest see on väga või, või tähendab niisugune väga omapärane juhtum, kus näitekirjanikult tellitakse Sonietid, eks ju, mis peaksid siis ühte inimest viima abiellumisest? Ütleme see seal selle noore mehe sugulased minu arust vaatasid, et see noormees, muidu läheb kuidagi väga poissmeheks kätt ära ja see oleks vaja kuidagi Kiilitad abielluma, eks siis suurelt näitekirjanikult tellitakse nii-öelda apoloogia abielule sihukese Sonytid, et minu arust see on päris naljakas. See on see, mida võikski raskusest tähendab panna kirja, kuidas asjad võivad seestpoolt välja näha, on ta, peab siis missugune iseenesest tema komöödiatesse on tal üks väga sage sage teema, et oma kaaslase elukaaslase valikul inimesele peab andma vabaduse. See oli muidugi tolleaegne suur teema paljude kirjutajate jaoks, nii et nad tellisid Heati õigelt inimeselt sele sihukse pikema teemaarendusena, sest et nii-öelda inimhingede insenerina oli kustutada fraas on inimhingede insener tooline. Ja, aga vot ma just lugesin, tähendab Ta 54. aasta kavaliste mõõt mõõdu vastu ja siin on see pandud pandud Marxi suhu. Ühesõnaga marks olevat Shakespeare kohta. Kas onni vä täiesti võimalik, sellepärast Dali. Eks Marxi lemmikkirjanik ma natuke ka uurinud seda, kuidas Seczpir rakendati, kommunismi oli, et see oli ikka väga, väga selline kõva kihutustöö just nimelt nende nõukogude ajal välja antud kogutud teoste ees järel sõnades. Ikkagi seejärel sõnadega mitte kuidagi. Seda mitte seda on uuritud, et, et teda on ka tema tekste endid on aga ega ta on seda tehtud ka Inglismaal. Viktoriaanikul, Inglismaal mugandati päris kõvasti tehti kasiivsemaks tema tema näidendeid, aga mitte ainult keelekasutuse osas, vaid ka sellest, kes kes abiellus või mitte. Aga et Eestis läks selles mõttes õnneks, et on tehtud uurimusi teistes nii-öelda siis Nõukogude-meelsuse all olnud riikides kus on kärbitud tekste endid. Eestis, me saime ees ja järelsõnades kuulda kõigest sellest, kuidas, Rismi kommunismi pioneer ja ta on nõukogude liidus leidnud oma tõelise ideoloogilise kodumaa ja esimest korda mõistetakse õigesti teda siin. Aga aga no ei saa teada, annab nagu igasuguste ideo ideoloogiate rakendada. Ja ma lugesin ka sellest samast Renee väljake osti Moveni kirjandusteooriast. Just näitena sellest, et kuna Shakespeari ise oma ideoloogiat või maailmavaadet väga ei reeda, on väga erineva maailmavaatega inimesed teda tarvitanud. Näiteks John Maynard Heinz on väitnud, et tsiteerin meie rahaline olukord oli siis, kui seikspir välja ilmus, parajasti niisugune, et me võisime seda endale lubada asja elavas valitseva klassi vaatevinklist, majanduslike muredeta atmosfääris, mille tõi kaasa kiire kasumi kasv, edenes suurte kirjanike looming hästi ja kohe tuuakse näitena ka üks Nõukogude marksistlik hinnangus, öeldakse Sekspiri. Traagiline maailmavaade tulenes sellest, et tema osaks oli feodaalaristokraatia väljendumine draamavormis. Viimane aeg oli Elizabethi ajastul kaotanud oma varasema juhtpositsiooni, nii et tegelikult võimaldav võimaldav. Eks sedasama tekstis aga erinevaid retseptsiooni. Shakespeari puhul peaks mõtlema ja arvestama ka sellega, et ta tõenäoliselt ei saanud kirjutada, kirjutada seda, mida ta ise tahtis. Ta oli küll üks aktsionär, aga see, mida mängida, mis repertuaarist sõltuvad ainult temast vaid see otsustati nii-öelda trupi häälteenamusega sellest ma lugesin sellest Oxfordi teatri ajaloos. Et enamik neist neist tükkidest on vähemalt mingil määral ka kirjutatud nii-öelda tellimustööna, et on vaja kas komöödiat või tragöödiat. Ja vastavalt sellele siis tuli kirjutada, tuli kirjutada väga kiiresti. 1500 üheksakümnendatel aastatel kirjutas talle 20 näitemängu. Pani ikka päris korralikult, nii et jah, ikkagi pard jumala armust, see on, on kindlasti tema puhul just nimelt see, et see, kuigi seda praktilisust oli palju tema tema loomingu ümber, siis tegelikult need tekstid ise näitavad ikkagi väga-väga geniaalne on võib-olla hirmus suur sõna, aga ikkagi nagu väga head kirjanikku, pluus. Seitsmes koht trepil, geenius öelda. Ide liiga. Aga jah, et ühesõnaga see noh, nii palju on nagu ma aru saanud, tänapäevased arvutiprogrammide abil suudetud välja selgitada, et ükskõik kellele nende tekstide autor, sest siis ka parasjagu ei püüta pähe määrida, aga ütleme, see kaanon on ikkagi üsna suure tõenäosusega ühe inimese sulest siis süntaksi ja sõnakasutuse ja kõige selle analüüsi põhjal et see ikkagi tähendab, et keegi väga suure tempoga tegi väga head kirjandust. Aga meie aeg hakkab otsa saama ja ma arvan, et selle tõdemusega võime vist ka lõpetada. Et Shakespeare'i looming on väga hea kirjandus. Isegi kui see on kiirustades kirjutatud, siis seda enam räägib see ju tema tohutust töö ja loomisvõimest. Dostojevski kiirustas, ta kirjutas oluliselt vähem. Aga ma tänan Evelin Panhardit ja Hanne langet ja Mihkel tunnust, mina olen Peeter Helme, oleme taas eetris nädala pärast ja siia saatele puu jääb veel kõlama üks Shakespeare'i sonett, sedapuhku siis originaalkeeles nimelt Rufus vaim Vraidi laulu versioon sonitist 29, mis pärineb albumilt nimega When laavsbaks, mis pärineb aastast 2002. Ja see album ongi siis seiks piiri sonettide esituste kogumikus erinevad lauljad, näitlejad laulavad teda kuulmiseni.