Mazar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasar on kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ja mind siia Tallinna stuudiosse täitsa üksi jäetud. Nimelt Tartust on minuga kaasa õhtujuht Mihkel Kunnus, tere, Mihkel. Tere. Ja ka meie kaks külalist, Pille-Riin larm, Sirbi kirjandustoimetaja. Tere. Tere Peeter ning Kajar Pruul Vikerkaare toimetaja tere. Tere. Tänane teema ja on siis sama, mis ehib ka sirbi esikaant, nimelt kriitika, kunst, aga enne kui jõuame kriitikakunstini, vaatame, mida sirbil veel head pakkuda on ja ma teen kohe ise otsa lahti. Jäin nimelt huviga lugema gurma Konsa artiklit teaduskülgedelt elusolendid kultuuri kallal, mis räägib bio- kahjustustest ja seletab, et see mõiste biokahjustus on üks väga subjektiivne. Selline inimesekeskne mõiste nimelt see, mis meile on kahjulik, on kellelegi teisele väga hea. Aga mis teile seal Tartus silma on jäänud? Mulle jäi üldse väga palju siin sirbist silma, et see on tõesti selline number, mis võiks natuke tugevamaid gaasi isegi väärida. Väga palju on sellest noh, kriitikakunstist nagu ta lubabki. Aga need artiklid on siin väga põhjalikud. Pilleriinil on väga kõva arhiivitöö ära tehtud või niisugune ülevaade muusikakriitikast kunstikriitikast. Jaanus Samma kurikuulsast homo näitusesse okupatsioonimuuseumis, kus ma tooksin esile minu arust väga olulist lauset, et et see, me kipume okay, sellele lause ja nüüd meil on mõte natuke, et me kipume igasuguseid okupatsioonirežiimide inimsusevastaste reziimi režiimide isikuid kuidagi õilistama, aga tegelikult see, see, see ei ole ju nagu see küsimus, eks ju, et kas keegi, kes tegelikult raviidina, kas see kulak nii-öelda kulak jutumärkides, kas ta oli läbinisti õilis, no vaevalt, et ja sealse kriitik ütleb ka, et kui kellelegi vastu sooritatakse inimsusevastaseid kuritegusid, siis tegelikult ei küsi ju tema eraelu kohta, et on kuidagi alatu alatu seda ka teha siis mingi mingite muude kvaliteeti alusel. Sellega ma olen väga nõus. Kohe esimesel. Ma kohe siin avan, siis on Merle Kallo, Kalbergilt on halja lõpmata tee. Mis on siis, tsiteerin, elukeskkonna kavandamine peab käima ajast ees ja ei saa lähtuda vaid parasjagu kehtivast majandusprognoosist. Ta räägib siis sest Tallinna reidi teest, millest Tallinna kaugelanikuna kuigi palju ei tea, aga just siia stuudiosse Kajar Pruul tuli täiesti otse. Elvast lõhnab praegu veel ilusti turuplatsi värskete mändide järgi, aga ma nagu ma olen kuulnud, mingi tõbras tahab seda asfaldiga üle katta, et on, on see tõsi. Tõsi on see, et jah, sellised asjad, mida oleme nagu seni rohkem Tallinnas Tartus harjunud nägema noh, nagu selline teravam, teravam konflikt kogukonna avalik avaliku linnaruumi, võimu ja raha ümber on jõudnud. Haid Tartus on see väga naljakas, see on lausa väga-väga sümboolne, et, et see hotell, mis nii-öelda tagantjärgi seadustati platsi taha kerkis ja nüüd nüüd seal vaikselt hakatakse kottima seda Pirogovi platsi diplomeeritud semiootik, kuna ma ütleks, et Pirogovi platsi võiksid ümber nimetada näiteks huinar suli nimeliseks tagantjärgi seadustamise platsiks ja absoluutselt keelatud peaks olema urineerimine vastu selle hotelli seina. Aga iga kord, kui see juhtub, siis tuleks see akt konkrect naq tagantjärgi seadustada. Et see selline on minu konstruktiivne ettepanek. Nii, aga kas teile sirbist kahvel midagi silma jäi? Sirbist jäi mulle kõik silma selles mõttes, et ma väga soovitan täiesti reklaamil seda silpi häbitult ja noh, täiesti puhta südametundega, see sirp on seda väärt või noh, see on ka võib-olla sellepärast, et ma olen ise selline kriitikahuviline inimene No ma võib-olla reklaamiksin omalt poolt vikerkaart, mis ka just täna tuli, trükiste on vist lausa veel ahjusoe. Jah, nii see on. Kusjuures täna praegu esimest kaeda, täna täna jõudis Tartu, et oli mul täna postkastis, et ma hommikul lootsin seda varem leida, et põhjalikumalt tutvuda, aga tuli jah, mingi kella 10 aeg postkasti. See Vikerkaare topeltnumber paguluse teemal valdavalt ja lõpus on iga-aastane Vikergallup ja ma loodan, et sellest räägib ka, kajab hiljem veidike lähemalt. Jah, me mõtlesime keskenduda selles saates just kriitikale, aga ma mainiks, et võib-olla mõni välispoliitikal teravamalt peal hoidev inimene on täheldanud, et Euroopas on mõningased poleemikat pagulasteemal ja see, see vikerkaar on siis nii-öelda nelja, nelja euro eest saab 200 lehekülge pagulasteemalist esseistikat üsna aktuaalsel teemal, ütleme siis niimoodi. Ütleme nii, et me püüdsime sinna jah, panna lihtsalt veidi pikemaid artikleid, kui need uutesse uudistesse või ka Delfisse mahuksid lihtsalt oma mikkusetut. Aga Peeter, teeme nüüd kõlli ja lähme teema juurde. Vasar. Jätkub. Kultuurisaade vasar mina olen Peeter Helme, vikerraadio Tallinna stuudios ja Tartust on minuga Mihkel Kunnus ning meie külalised Pille-Riin larme sirbist ja Kajar Pruul Vikerkaarest ja nagu lubatud, räägime kriitikakunstist, natuke oli sellest juba juttu ka ja, ja tänane sirp on kriitika kunsti kõvasti täis ja on iga nurga alt räägitakse nii kirjandus- kui kunsti kui filmikriitikast, kõikvõimalikest erinevatest kriitikavormidest ja kriitika ka puudutab natukene või mitte natukene kriitikast on värskes täna välja tulnud Vikerkaares, nimelt ilmub seal Vikergallup, mis on selline omalaadne formaat, kui katsusin kodus õnne mõelda, mis asi see siis on, siis hakkasin mõtlema, et nagu päris gallup ta ei ole, pigem on see selline omapärane kirjandusauhind, mida kriitikud siis niimoodi üsna pimesi annavad, sest et igalühel palutakse nimetada oma lemmikuid ja see, kes kõige rohkem hääli saab, saab siis au, mingit hinda sellega kaasneb. Noh, nüüd lähete kõik pisut libedale teele, sest see on ju teada, et kui annab veteranidele mikrofon kätte, siis ta võib heietada mälestusi õhtuni. Tähendab, Vikergallup jah, formaadina ju sündis hoopis teistsuguses ajas. Et võib öelda, et noh, et tegemist on siis sellise väga oleme valeliku ajastu lapsukesega, kes nüüdseks on kujunenud selliseks ootamatult ootamatult kivistunud pea praegu tõsiseks institutsiooniks, mille puhul, mille puhul kohati on juba on juba tunne, et mitte, et mitte nagu tegijad või tegija ei tee seda, vaid et noh, et see teeb neid kuidagi. Et noh, et mis ma võin noh, näiteks tuua, et Mayushovi pärast vaatasin, et. 1009 97. aastal, kui ma tegin seal vikerkaares kokkuvõtte 10-st gallupi esimesest aastast et siis ma noh, avaldasin umbes sellist mõtet, et no kamoon, inimesed, et see on ju ikkagi ka mingil määral mäng, eks ole. Aga nüüd, kus ma olen näiteks kohanud eesti vikipeedias kirjanike biograafilisi artikleid, kus näiteks ma rõhutaks mainimine Vikergallupi esineb erinevate autasude ja loetelude reas kõrvuti kõrvuti näiteks Tuglase novelliau, aga siis noh, nagu võtab kuidagi imelikuks või saaks küll, sest päris nii jah, see mõeldud ei ole. Nojah, siis peab ikka saate alguses öeldud, et ega siin mingit nõukanostalgiat ei tohi ajada, aga aga, aga see kaheksakümnendad noh, teine pool oli ju teatavasti tõesti sihuke karnem, õnnelik ajastu, kus paljud paljud asjad pöörati ümber ja, ja paljudele asjadele hoopis hoopis teine tähendus kui praegu, seetõttu. No mida näiteks tuua? No toome paar kohe sellist hästi äärmuslikku näidet, sellise sama ajastu kui näiteks Hirohalli luulerühmitus avaldas palju kõmu tekitanud kuulutusi lehtedes, kus ta lubas raha eest luuletusi kirjutada kõigile tellijatele. Või, või noh, lõpetades näiteks sellega, et Eesti televisiooni ö televisioonis mitmete nüüdsete, et väga klassikaliste telehang väga suurteks klassikuteks saanud teleankrud rajal leidis aset esimene avalik striptiisiseansse eesti televisioonis. Tähendab, kõik need, kõik need asjad olid noh, eeskätt mõjusid tol ajal otsega millegi revolutsioonilisem, kuna nad olid vastuolus selle Väga tõsimeelse soliidse ja noh, pühaliku vaimuga, mis nagu kuulus kultuurielu juurde ja seda mitte üksnes nõu kogulikus mõttes, vaid ka nõukogude aegses eesti rahvusskulptuuris. Ja selles mõttes noh, mingil määral mõte selles, et seada kirjandus kuidagi edetabelis noh, selle ajahetkel noh, oli enam-vähem sama jumalavallatu, et see oli nagu punkarlik Tähendab, see mõte sellest tolleks hetkeks minu mäletamist mööda sihukene peale loomingu žanri ülevaadet oli teater, muusika, kino, need iga-aastased kriitikute küsitlused, aga need ei ole nende seadnud midagi edetabelisse või tähendab seal lihtsalt ainult üleval need, kellelt tuli tellitud ja, aga Vikergallupi põhimõte, noh nagu on põhimõtteliselt teine, et et meie nagu noh, ei vali endale seda žüriid. Aga seejuures on väga huvitav, et see mäng jõuab alati väga tähelepanelik järeldusteni. Näiteks näete püüdid, keda on toonud Vikergallupi hindajad esile, kes kõik on olnud noored hindajad, eks ole, algusest saadik Netlebüüdid on olnud absoluutne praeguseks klassika. Xarnoon esimesena Indrek Hirv, Maimu Berg, Karl Martin Sinijärv ja nii edasi. Et see mäng on tegelikult seejuures väga selline usaldusväärne mäng oli väga tähelepanelik, terane, täpne, eks ole, 20. Üks aasta peale noh, tuleb ikka, igasuguseid juhtumeid on ka, eks ole, neid kelle nime pead nüüdseks tükk aega meenutama. Aga, aga jah, ei ma isegi nüüd korra pilku peale heites imestasin mõne asja üle, et näiteks et tõepoolest, 1995. aastal tunnistati vikerkallupis kõige kõige edukamaks debüütteoseks, kusjuures küllalt suurem häälteenamusega Andrus Kivirähu, Ivan Orava mälestused ajast. Et siin võib-olla peaks meenutama seda, et ega 95. aastal noh, Andrus Kivirähk noh, tegelikult nii väga tõsises mõttes kirjanikuks peetud ja ka neid Ivan Orava mälestusi võeti pigem tarbekirjandusena või noh Sealt jäi ju rehepapi jäisel distel viis aastat aega liblika nii vist kolm või noh, sealt 95.-st. No võib öelda siis, et Vikergallup on olnud natukene ajast ees? Jah, aga mitte sel aastal, kui ma vaatan, kes on see aasta parim parim uudisteos paša matšinovi või Paavo Matsin Gogoli disko, siis see sai, eks ole, ka Kultuurkapitali auhinna. See on jälle väga, see on jälle üks väga huvitav aspekt aastate jooksul. Et on, et on, noh, näha need aastad, kus. Vikergallupi valik liigub nagu läheb sellele keskmele, mis näiteks ütleme, Kulka auhindade žürii määrab ja, ja kus ta jälle noh, püsib sellest, mida sagedamini suhteliselt kaugel ja siin võivad mitmed alati selliste formaalsete asjade puhul mängivad mitmed kõrvalisemad asjad ka juurde. Noh, näiteks see, et Vikergallupi toimuma lisaks on kulka auhinnad enamasti juba jagatud sageli mitmed inimesed oma vastustes või noh, mulle vastates ei varjagi, et nad noh, et võib-olla oleksid teistmoodi hääletanud, aga vaat nüüd just selleks, et noh, tema juba niikuinii tema juba niikuinii sai. Sotsiaalne mõjukus. Aga aga mitte ainult, vaatame nüüd debüüdiauhinda, siis järgmine debüüdiauhind tuleb, eks ole, alles sügisel. Aga juba praegu on öelnud üheksa arvustajad, et Silvia urgas ja luulekogu sihtkoht on aasta parim debüüt. Vaatame aastal veel loojale, on see esimene tunnustused, näeme, mida järgnevad konkursid toovad. Aga mul on hoopis selline küsimus, et siin Vikergallupi, jah, tuuakse välja neid asju ja iga kriitik saab siis ise kirjeldada, miks ta just sellist teost eelistab. Aga mis formaat see ikkagi on, et päris kirjandus kriitikaks ei saa nende kriitikute heietusi siin ju pidada, kui ma ise olen vastanud, siis ma ei ole kunagi pidanud seda kriitik kaks nii-öelda, mida ma teen? Jah, jaga toimetus seda ka nii ei võta, tähendab see üldse, et seal ka sõnavõtud juures on? Ma ei oska nüüd enam peast öelda, tuli suhteliselt hilja. Või noh, päris alguses seda sõnavõtu võimalus seal üldse ei olnud. Siiski. Kohe trükkisite esimese gallupi lõpus ühe sõnavõtu ära ja seal olev Rempsult. Olev Remsu oli, ütleme nii, et oli suhteliselt toimetuse lähedane isik toona ja võimalik, et see sait-ga temalt eraldi tellitud, et ta midagi. No muidugi see sõnavõtt on selline nii-öelda reljeefne, ta ütleb, et teie üritus on poolik. Et juhtida tähelepanu viletsale, tuleb selgitada miinused. Tabelgi. Toimetus peaks populariseerima risti vastukäivaid seisukohti maitsete piiritut, kirevust, vaat see on see, millega juhime nooruse tagasi kirjanduse juurde ja ta leiab, et nii miinus kui pluss hitiparaad oleks hea reklaam. Vaat siin oli kohe päris mitu väga head märksõna, aga et nende tagamaid jälle avada, noh ma ei tea, kas topin jälle tagasi nõukanostalgiast ja 210. Teise või teise poolde minema. Mis see üks märksõna oli, see mitmekesisus? Noh, et siit selle ümbert võiks arutada isegi, et miks, miks vikergallup veel selline nimi on või noh, isegi Vikerkaarel. Sest noh, mäletatavasti ju toona igasugused tänapäeva ütleme videol loogilised kontekstid sel sõnal puudusid. Ja noh, pigem oli tegemist Nõukogude tingimustes sellise täiesti noh ühe kõigele tumedama nimemärgiga, mille järgi ristiti erinevates suure koduma linnades kohvikuid, laste aedu ja noh, mida iganes. Kas Ottowski ja tähendab, aga, aga kui juba selles ajahetkes 86. see käiku läksid, omandas juba teatava tähenduse just nimelt selle mitmekesisuse või pluralismi. Mitmekesiste arvamuste esindamise mõttes, sest noh, see on võib-olla vähestel meeles, aga väga paljude muude sõnade kõrval just nimelt pluural bluuralism oli üks nii-öelda perestroika aja suuri märksõnu. Ja nüüd see paneb päris suure inertsiga edasi, ammu kõiki ära tüüdanud, selles mõttes, et tahetakse seda. Millestki üldistage, võtke kokku, et need, see nõudlus on väga-väga suur isenesest. Aga aga sõnade kallal Turkides võib veel kaugemale ka minna, et Peeter enne väga õigesti juhtis tähelepanu, et ega see gallup ju noh, päris gallup ei ole. Et aga siis see gallupi sõna ei ole ka päris päris juhuslik vikerteada, kes võetud sellepärast, et, et noh, et viker, Raadio oli selleks ajaks ka muidugi olemas, aga tikker Jaak oli näiteks samal ajal Vikerkaare huumorirubriik, mida nüüdseks eraldi ei ole, sest nüüd me teeme nalja igal pool. Aga, aga tähendab kalluta ei olnud selles ajastus päris juhuslik sõna. Ütleme Nõukogude sellises välispoliitilises. Noh, uudistes ja ka analüüsides see pigem lähenes sõimusõnale, sellepärast et teatavasti nõukogude liidus rahvahääletusi ja ka rahva arvamuse uuringuid ei korraldatud. See oli noh, see sotsioloogia ebateaduslik pool siin ja, ja gallup, kallupeid mainiti enamasti selles tähenduses, et näed, kuidas seal kusagil USA-s on jällegi rahva tegelikku arvamust nendega moonutatud või noh, ühesõnaga noh, ta ei olnud, noh, ta ei olnud keelatud sõna, aga Tügava ei ole hea sõna. See et jagav mõõde oli juures, ühesõnaga nagu aru saan Aga mulle tundub, et siit me saame ka jõuda natukene gaasi ja rääkida kriitikast laiemalt kui ainult Vikergallupi ka seoses nimelt siis gallup kui rahva arvamuse moonutaja ja kas mitte ka kogu kriitika ei ole rahva arvamuse moonutaja. Üks inimene istub nüüd nii autorile lugejale pähe ja hakkab seletama, kuidas ühte teksti tuleks mõista. Mina mina suskasid kohe-kohe, vahel, et vot see moonutamise niimoodi, et see moonutamise halb halb tähendus on paaris autentsuse mõistega, eks ju, et moonutab autentsust, aga mina kui pedagoog kogu aeg moonutan lolle targemateks? Ei, ma ei tunne ennast kuidagi sugugi halvasti, sellepärast et mulle makstakse selle No hea küll, aga, aga siis on käes aeg, mille eest ma teid enne saadet hoiatasin, et tuleb hakata Sontagi tsiteerima. Susan Sontag ütleb nimelt seda, et kriitika, interpretatsioon ja kriitika antud juhul mahub küll selle mõiste alla. On intellekti kättemaks maailmale. Ja mitte ainult kättemaks maailmale, vaid veelgi hullemal juhul on interpretatsioon selline. Labastav soov kunst allutada diktaadile teooria diktaadile, taltsutada seda kitsendada, seda teha kunst manipuleeritavaks. Nojah, Sontarton, seal, kui hästi mäletan, siis ta isegi selle tõlgendamise vastu on, eks ju, see essee seal ta eessõnas on Oscar Wilde'i tsitaat, et vaid mingid halvad või rumalad inimesed või pinnapealsed pinnapealsed ise olla lollid inimesed umbes otsivat sügavust, tõeline asi on pinna peale nähtumuses, aga siin maal või ma paneks selle konteksti, et. Oskar Vaildi, kusjuures seda jagab, seda omadust jagab nagu Uku Masinguga, mis seal salata, ma olen ka ise seda teinud, et ta võttis ühe ajastu käibetõe, tähendab igale ajastule mingid käibetõed, mida või on ta nii-öelda kahtluse alla siis lihtsalt konkreetselt eitas seda, pani, pani selle ehitusesse. Eks see kõik otsisid sügavust ja Oskar, vältige sihukese viguri, see kõige tähtsam asi on hoopis pinna peal. Olen ise tihti teinud seda, et noh, umbes, et ütlen, et ma pretendeerinud absoluutsele tõele ja saab kõik kõik juba marru, sest praegu on teada, et alati tuleb ette öelda, et mitte pretendeeriksid absoluutsele tõele, aga ütlen seda ja seda. Ja Sontag tegelikult nagu kuidagi läheb kaasa ja selle tsitaadi ümber, mida te seal välja toob, on tõesti tõepoolest, ütleb, et noh, see on niisugune intellekt türannia või, aga noh, tavaline, ent intellektralism ja ja kui ma ei eksi, siis ta praegu mälu järgi kuidagi rekonstrueerinud seda, et ta ütleb ka, et kõikjal vohav sihuke üle intellektraliseerumine, et ma ütleks, praegu tahab kõike, sihuke pinnapealsuse just ja vilkuvad tulukesed. Tylerit noogutab Pilleri. Seda ei ole näha, aga ma noogutan, et mu meelest ka vaadake, vaadake nüüd sonta, kirjutas seda 64. aastal. Praeguseks olukord niimoodi, kus me otsime taga neid arvustusi, neid kriitikuid, kes suudaksid panna mingi teooria teosele külge ja kes suudaksid oma intellektuaalid natuke türanni kehtestatud, pigem on probleem just nimelt see pinnapealsus, süvenematus, ümberjutustamine. Nüüd oleks väga tore, kui keegi natukene Aga seda Josantak kritiseeribki ta ütlebki, et me kipume teosest võtma mingisuguse ühe tasandi, jutustame selle ümber ja ütleme, et ahah, vot see raamat on, sellest, jäi millestki muust seda esiteks ja teiseks, kas see on siis nüüd halb, et see tekst on kirjutatud 64. aastal, et see oleks nagu mingi kriitika, me loeme ju palju vanemaid raamatuid, kiidame neid ka. Ei, ma lihtsalt tahan öelda, et võib-olla see kontekst, milles rääkis sonta 64. aastal, on natuke teine, mis on praegu Eestis 2016. aastal üle tõlgin tõlgendamise suhtes muidugi on teisedki olnud pessimistlikud, kriitilised ma ise pean ennast mõttes Heli otti jüngriks ja temal essees kriitika piirid, mis ilmus aastas aastal 56, siis veel enne Santagi. Toon näite, kuidas grupp kriitikuid võtab igaüks ühe luuletuse. Igavesti aitab sellest ühe arvustuse ja nad teevad sellest kogumikku. Nüüd ma tsiteerin, mõte on võtta mingi tuntud luuletus ning autorit võidab muid teoseid puudutamata analüüsida seda salm salmilt ja rida-realt pigistades pressides, meelitades sellest välja iga võimaliku tähendus tilga. Nii et seda võiks nimetada sidrunipressi kriitika koolkonnaks. Mulle tundub, on mingi selline selline hoovus taga olnud. Soundtrack'il ma ma tundsin ära, et see, mida Sontag tegi, ta mainis seal näiteks Floyd'i ja Marxi, eks ju, et et see on see, mida Uku Masing nimetas nahtingpatismiks. Et vaatad asjadele, SS pole midagi muud kui n. Ühe asja niimoodi lihtsalt tõlgendad ümber. Mitte see, et noh, tõlgendamine võtame, et see avardab, toob erinevaid tahke ja nüansse välja. Et see annab tekstile juurde, mitte vähem vähemaks. Aga jah, siin noh, kui enne juttu oli, siis ega võrdlema ei pea ju isegi mitte kuuekümnendaid ja ja tänapäeva võime võrrelda koha peal ja ja ütleme, kas või neid samu 80.-te lõpu ja üheksakümnendaid ja tänapäeva tähendab, et kui Pillerin siin ütles, et praegu oleks väga hea, kui keegi ometi kord paneks arvustusele teooria taha ja niimoodi noh, nemad kõik, aga et oli, olid ajad millal, nagu kippus pigem kriitika pilt varjutama, see oli nagu uute teooriate suure sissetuleku aeg, eks ole, kui meil meeles on. Pigem kippusid varjutama sedasorti arvustused, kus teos olid täielikult rakendatud ainult mingi teooria tutvustuse. Ta tuli siis 90.-te ütleme, et see oli jah, 91. poolerit. No ma ütleksin mälu ja ma lihtsalt tuletaksin meelde, mina olin siis umbes kümneaastane. Eesti ostjad, sul, siin mõningad mõningad eelised. Kas eelised või teistpidi. Aga siin võib-olla tuleb ka natuke vahet teha, mis kriitikast me räägime, et kui nüüd seda tänast sirpi vaadata ja vestlusringi kriitikutega Valtecti teksti džäss, siis seal toob esile kunstikriitik heie Treier et kunstikriitikas on väga levinud just nimelt see, et tuleb olla mingi spetsiifilise teooriaga kursis. Ja on väga raske leida kriitikut, kes suudaks kunstnikuga võrdväärses teooria klassis arvustada. Kunstnikud ise kaitsevad väga sageli doktoritöid ja võlgväärsed kiriklikud ühesõnaga raske leida, et see ei ole võimalik mõista teost, kui sa ei tea seda tausta, mis on kunstniku teadmistepagasist. Nojaa, aga see viib juba kunst moodsa kunstiga ajalukku ja see on nagu ütleme nii, et hoopis teine juhtum kui see, mis kirjanduses toimub seal nüüd seal nüüd üks, üks oluline koht, kus kirjand, nakkustänapäeva kirjanduse ja tänapäeva kunstisituatsioon on täiesti erinev. Ja ma ütleksin, et nii-öelda kirjandus inimestena võib öelda, et meil on vedanud. Võib küll, jah. Ja ei ole ka võib-olla seda probleemi, et et kas kriitike praktik saavad olla sõbrad või kas nad võivad olla sama inimene, pole küsimustki, kõik kõike. Ütleme jah, kui kui tuleks praegu tagasi selline korralik teadusliku sürrealismi ajastu kus ainult autor ise tunneks oma meetodeid ja selle selle põhjalikku põhjalikku metodoloogiat, siis jah, võib-olla oleks midagi sarnast, kui kui noh, kujutava kunsti puhul on see teooria ja lumi Kirjelduse puhul näiteks kui keegi kellelegi mingi oma oma teooria, sest see on kuidagi väga tore, sest ma vaatasin, et ta ei ole kuidagi pealesuruv väitnud, et tõesti tore Joosep Susile on selles samas Vikerkaar, kusjuures kui ma ei eksi, üks päris huvitav arvustus, kus ta teeb siukesed päris suured üldistused, kuidas kriitikud kipuvad võtma seal Maarja, Pärte ja Tõnis Vilu luuletusi analüüsib, et kriitik võtab seda, kui proosat kriitikuma pilguga proosastab ja siis ta analüüsib seda ja ma ei ütleks küll kuidagi, et seal näiteks luulele liiga või sellele teooria lugemisele, vaid see tõepoolest annab juurde ja see annab suurendabki inimese nii-öelda selle lugeja ja eneseteadvust võib-olla vaatab, et kes, kes on harjunud kriitilisema pilguga lugema, et kuidas saab endast aru ja see oli minu arust ka väga, väga täpne tähelepanek talu. Ja, ja, ja samamoodi näiteks okei, kui ma tulen korraks Vikergallupi juurde tagasi, siis siis sind nende ajastute ja põlvkondade vaheldumisega minust. Jaak Tomberg hea tähelepaneku, et need, kes on praegu nagu kuidagi täielikum mainstreami sattunud nii-öelda nii-öelda peavoolu, näiteks Mikitat, loevad kõik, et see on nagu täielik hitt. Ja seal noh, Paavo Matsin ja et need, need olid kunagi kõik ühe ühe suhteliselt eks, eksperimentaalse marginaalse ühenduse liikmed. Mina, kusjuures ei mäleta seda, TNT ma olin siis, ma ei tegelenud laboris Kuna paistab, kuna paistab, et minu rolliks juba täna andsin mälust mälele mängu roll siis jah, ma meenutaksin seda, millest juba juttu oli, et ta sama Kivirähu ja 95. aasta juhtum et, et noh, Ivan Orava aegne Kivirähk ei olnud ikka mingi mainstream, vaid otse vastupidi. Määrale, jah, nojah, praegu on ka ise ja siis ei olnud veel sugugi asi nii kaugele, et valitsusliikmed oleksid hakanud Rehepappi tsiteerima või noh, nagu juhtus ühesõnaga jah, niimoodi. Aga 1000 kuni 10 aastat. 1997. aastal minule kui toona ajaloo esmakursuslastele tsiteeriti küll loengus Ivan Oravat või täpsemalt, juhiti tähelepanu, et see kujutab endast paradigmanihet Eesti ajaloo ja poliitikateadvuses. Et see oli tekst, mis tõi meid välja sellisest täiesti ebakriitilisest Pätsi ajastu ihast alusest ja väga aitas mõtestada aega kuidagi veidike kriitilisemalt. Ei, väga õige ja väga uhke, aga vot selleks oligi mingil määral vajalik tegelikult nende Ivan Orava lugude raamatukaante vahele koondamine. Ma mäletan, et mina oma toonase Suljuses vist vist loomingus kirjutades läksin veel kaugemale või noh, mingil määral ma ikka siiralt mõtlesingi nii. Ja püüdsin seda Ivan Orava raamatut käsitleda kui äärmiselt eksperiment reaalselt absurdiromaani, mis peale kõige muu on ka veel avatud vormiga, sest sinnana Ta saab kogu aeg neidsamuseid väljatena juurde kirjutada ja nii toimubki. Jäigi toimuma jah, ja kusjuures ta jõudis seriaalides. Nojah, ainult et see pretensioon kahtlemata, mille ma sinna kirjutasin, noh tundub endale tagantjärele veidi lõbus. No kuulame vahepeal natukene muusikat, tegelikult Ma valisin siia ühe muusikapala, lootuses, et meie jutt läheb veidi teist rida pidi, aga ei läinud. Aga siiski siiski valisin siia Maura Andero ehk siis M Jaan lumminenisson, selline soome soome koomik, aga ka kirjanik, 2014. aastal ilmus ka eesti keeles tema romaan. Tango on mu kirg ja valisin Emma nummineni, muusika mille pealkiri on kuulus Wittensteini tsitaat. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, Tallinnas ja Tartus on minuga Mihkel Kunnus ning Pille-Riin Larson Nõmme sirbist ja Kajar Pruul Vikerkaarest kuulasime just Emmanummineni muusika palava Fonmannich pression kandari über Mudsmanshaigen, ehk siis millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida. Vaikimisest me ei ole tegelikult rääkinud, me oleme peamiselt rääkinud Vikergallup vist ja kirjanduskriitikast, aga ma mõtlesin, et meil ei ole küll enam väga palju saate lõpuni. Aga üks oluline küsimus, mis võib-olla sest kuulajate seisukohalt on olulisem vahest kui ja enda seisukohalt, kes me ju kõik siin ikkagi kriitikud olemas on see, et kellele ja milleks siis ikkagi kriitikat kirjutada. Kas autorile või kellelegi, kes alles valmistub mingit teksti lugema jääma või kirjutavad kriitikud hoopis ainult iseendale? No eks, neid on igasuguseid, aga ma mõtlen praegu selles massis lugeja aitamise mõttes on ilmuva koguma siis ühesõnaga, kus ilmub tuhandeid raamatuid iga päev ja aastasse ja nii edasi siis lugeja aitamisel, selles orienteerumiseks on kriitikal võib-olla kõige olulisem roll praegu. Aga kuidas on, ma küsiks siis kriitika praegu et sa Villerinantsid päris kõva üle vaata äkki sa oskad kuidagi üldistada või et noh, mis? Kui Kajar esindab siin niisugust aja sügavikku, põhjatud sügavikku, siis libis libise korraks mööda horisontaali Kaana. Proovime aga vaatame, alustan artiklid lausega, et ma ei saanud hakkama. Selles mõttes küsitleti inimesi. Ei, ei, kusjuures mõtlesin kohe siin ma olen ka proovinud ülevaadet saada ühe aasta kirjandusest, siis on täiesti normaalne, et sa kukud selles läbi, et seda, seda on tunnistanud minust. Jan Kaus ammu ütles, et kasvanud hõlmamatuks siin ülevaate saavutamisel läbikukkumine, see on täiesti normaalne. Härra, Tunne halvasti selle vahepala juurde tagasi minna, et jah, sa ei saanud. Noh, tähendab tähendab ka rääkida. Noh, ja mida teile rääkida? Et kuidas siis on praegu, eks ole, on niimoodi, et teoseid ilmub väga palju, arvustuse pälvib neist üsna väike osa, seejuures eesti teoste kohta pälvib päris nagu paras ports raamatuid arvustuse aga need armastavad tihti sama teost. Siis on veel selline tendents, et arvustused kolivad päris suurel määral paberilt veebi. Ja ma ei pea silmas seda, et näiteks Vikergallupi ilmub nii paberil kui Vikerkaare võrguväljaandes vaid seda, et on terve hulk retsensiooni, mis ilmuvadki ainult veebis. Ja vaat seda massi on natuke keerulisem jälgida. Ja kultuuriportaali jaga. Postimehe portaal. Aga nüüdseks juba õige, mitme ja, aga ma kujutan ette, et väga paljud neist on see, et nad on muljed, et keegi jagab oma lugemist. Ja, ja see ongi probleem, kuna mulle tundub, et neid portaale ei toimetata kuigi tõhusalt, et kui mul tuleb, eks ole, paberlehte arvustus siis ikkagi on mingi mingi mall, mida ma silmas pean. Kas see teos annab? Vabandust, kas arvustus annab mingi lühikese ülevaate, milles teos räägib, kas ta annab otsuse selle teose kohta? Ma arvan, kui seda just nimelt hinnang, kriitika on ikkagi kohtumõistmine, tegelikult hinnangut antakse harva, aga kasega oskab selle teose suhestada mingite teiste teostega. Vaat seda tööd ma kardan, ei tehta portaalides, rääkimata sellest, et kontrollitakse üle faktid aastaarvud ja nii edasi. Ja siis juhtubki nii, et kas portaali arvestades läheb võtamiseks venimiseks seal lausa mööda lugemist, valeväiteid ja nii edasi, et selles mõttes ma ei usalda portaali kriitikat, jälgin seda muidugi huviga. Tundukaid portaalides saab rohkem tõlketeoseid, arvustuse kui paberväljaannetes. Proportsioon on teine. Jah, ma võib-olla natukene selles mõttes mihklile vaidleks vastu, et noh, minu jällegi noh ju ainult sellise pistelise ja keskeltläbi mulje järgi vahe, vahe lugemisblogi arvustuse või või noh, mõne sellise ajalehesaba arvustuse vahel see võib sageli olla hoopis hoopis teise kasuks veebiga viib igasuguse veebi veebikajastuse kasuks, aga see sõltub kirjutajast. No aga mis siin ei sõltu? Aga üks küsimus, mille, mille ma tahaks kindlasti ära küsida jälle meie hindamatult mälupangalt SIND VEEL elavalt mälupangalt on see, et kuidas on kilkondlikus ajas muutunud, et see igavesti poleemiline küsimus, kui korrumpeerunud on arvustajad nii-öelda ja kas korrumpeerib määr näiteks oskad sa kuidagi subjektiivselt hinnata, on ajas kuidagi muutunud. Eks selles see on jälle üks teema või märksõna, millest see võib, eks ole, uppuda ja peaks nagu siis me tunni tolli juurde võtma, sest see on igas mõttes niisugune huvitav ja terav teema. Seal jah, vist üks kõige sihukesi kaalsemaid etteheiteid, mis sellisel noh, läbilõiketasemel kriitikale tehakse ja ma olen seda muide ise ka teinud või tähendab ma pigem olen ette heitnud siin mõne aasta eest paaris kohas pigem sellist just selle otsustuse kadumist, otsustuse kadumist, kriitikast, milles ta Pillerintsin enne mainis, mille vajalikkust. See ei või olla ka seotud just nimelt selle pinna pealsusega armastaja tunneb ise ka, et tal ei ole seda lugemus taga, mille pealt otsustust anda. See võib olla selline ettevaatlik enesekaitse mõnes mõttes. Väga sageli on selle taga ikkagi kase kildkondlikus, aga siis me peame hakkama üldse mõtlema misse, kilkondlikus on ja kuivõrd on ta seotud ühe teise ja veel noh, nagu keerulisema nähtusega, mis ei puuduta enam üldse üksnes kriit ka välja, vaid vaid kirjandust nimelt killustumisega. Tähendab, noh, ma pean seda killustumise märksõna nullindatel keskseks keskseks muutunud asja kus, noh, nagu vist kõige sellise lihtsustava oma kokkuvõtte järgi vist öeldi, et senine sealsamas ka kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel olnud üks lugeja kogukond lagunes äkki mitmeteks lugeja kogukondadega, see tähendab, et et raamatu nimetus oli, oli palju rohkem samad. Või noh, tähendab, ühed samad inimesed ei lugenud enam ühtseid samuraid raamatuid, vaid nad moodustasid enam-vähem sellised mingisugused killud või kilpkonnad, kes lugesid neid raamatuid ja väga sageli ka neid arvustasid, sest see inimene, kes ei ole lugenud selle teise kirju killuraamatut, ei saa ju sedagi enamasti arvustatud. Siis ikkagi jätkuvalt, see ei ole veel kuskile lõppu jõudnud, see on väga hästi näha, kui ma ise olin ju Kirjanike Liidu romaanivõistluse žüriis. Vaata kui erinevad on käsikirjad kui erineva lugemuse, kui erineva sellise subkultuuritausta pealt nad tulevad. Aga kui ma tohin selle eelmise teema kohta veel öelda, et miks hinnang kadunud, siis mina arvan, et siin ei ole mingit vandenõud. Ma arvan, et saan ajastu vaim, see on seesama ajastu vaim, mis ütleb, et me võime küll olla kõik erinevad, aga me kõik oleme võrdsed ja kellegi arvamus ei ole parem kui kellegi teise oma. Kriitika ei julge enam hinnangut anda kottpükslust, kui ma tsiteerin Paavo Matsin kottpükslust kui ma, kui ma enne noh, niimoodi pakkusin seda minevikku hõllandusi, siis nüüd ma võin püüda siis pakkuda sellist kaugema tulevikupilt kui või minna natuke ulmeliselt maailm. Et vaat selle viimase probleemi juures või noh, õieti mitte probleemi, aga küsimuse juures, mida Peeter puudutas, oleneb ka ikka väga palju ajastust või distantsist. Näiteks, eks olen pakkunud nullindatel puhul, mis oli noh, iseendas, selle killustumise õietsile killustamisele, üllatumise tippaeg võib-olla Eestis, sest veel 90.-te esimene pool ei näidanud seda sellisel kujul kirjanduses. Et et aga kujutagem korraks ette nüüd, et kui me vaatame seda binoklist kui jumal annab 2030.-test või 2040.-test aastatest nullindaid pidamisse, näeme et võib-olla see paistab meile hoopis sellise ajastu naela, kus oli ainult üks kirjanik, Andrus Kivirähk. Tähendab siis Rehepappi ja ussisõnade vahel, kellel ilmus noh, võib-olla kokkuvõttes noh, keraaside ja nimetuste põhjal rohkem teoseid kui enamikel ülejäänud eesti kirjanikel kokku kelle väetusesse olid ühteviisi veendunud rahvamassid, poliitikud kui ka väärtkirjanduse hindajaid ja kriitikud. Aga noh, kuidas need ja ja kuidas need keskme ja kildude asjad ikkagi jah, just noh, paigutavad. No mine tea, võib-olla hakatakse hoopis vaatama, nii nagu meie vaatame praegu Kristian Jaak Petersoni aega omas ajas, ei teadnud, kas keegi midagi. Praegu on ta suur klassik, absoluutselt õige, absoluutselt õige. Sellepärast ma ka mainisin, et kui jumal annab kahekümnendates kolmekümnendates olla ja näha, et eks ole. Pillerinduse tahtsid. Oh, mul läks mõte lippama, jah, selle peale, kuidas just nimelt binokliga tagasi vaadates paistavad asjad teistmoodi, kui selles hetkes olles. Oleneb, kes vaatab binokliga, eks ole, kui seal mõni kirjandusloolane, kes kirjutab uut kaanonist, no loomulikult, Kivirähk on seal kõige suurema peatüki saanud autor, aga kui näiteks mõni uurija, kes uurib omaaegsete sellist ootushorisonti Jaussi mõttes, siis ta läheb arhiivi. Ta võtab välja, need väljaanded vaatab üle kriitika ülevaateid ja ta saab hoopis teise pildi ja see killukillumängija killustatud pilt tuleb talle võib-olla palju reljeefsemalt esile. Loomulikult loomulikult ja ma igaks juhuks ütleks veel nii Pillerinile kui Peetrile, et see minu pakutud 2030.-te nägemus nullindatesse ei ole tegelikult minu nägemus või noh, ma, ma ise sarv, nullindatel sellised oleks, ma lihtsalt pakkusin välja, noh, ühesõnaga polaarse võimaluse näitamaks, kuidas killustumise asi võib-olla vahel ka noh, suhteline. Null, ja muidugi, kui ainult seda kriitika filtiga tagantjärgi vaadata, võib ka natuke petta saada, sest et Tanja teoseid, millest kõik räägivad, aga mida öeldakse mida peetakse seejuures siis noh, nii-öelda ülehaibitud tänapäevases slängis. Ja on päraseid teoseid, mis saavadki tähtedeks, võib olla 100 aastat hiljem, nagu Petersoni puhul. See pilt muutub ajas. Jah ja ka mõnes mõttes noh, et, et kui enne oli jutt, et noh, et nagu lugemiskogukond lagunes lugemiserinevateks paljudeks erinevateks lugemiskogukondadeks et peab jälle meenutama kaheksakümnendaid üheksakümnendaid ja ega, ega toona ju lugemiskogukond oli tõesti suurel määral üks, aga see jagunes väga paljudeks tõlgendus koolkondade interpretatsiooni koolgutataks. Praegu näiteks tundub, et noh, et Mati Undi, Jaan Krossi väärtus oli algusest peale täiesti enesestmõistetav siis see ei ole sugugi nii, kui me seedime just sinnasamasse, mida, millele Pillerin tähelepanu juhtis toonasesse kriitikasse arvustustesse sisemine näeme, et noh, et noh, väga olulised kriitikud ei arvanud sugugi ühest, ühest või teisest, kuigi. Aga kusjuures see ongi minu arust väga hea koht, kus saavad kokku sihukesed kaks, kaks pingelist asja ja ma ütlen, et mitte ainult igasuguses kirjandusmaa Valmas kirjandusväljal. Et kui me räägime paljususest, siis me ütleme, et see on positiivne asi. The killustamis negatiivne asi, ma ütlen, et see on isegi isegi bioloogias, on see niimoodi, bioloogias räägitakse, eks ju, et on liikide mitmekesisus, mitmekesisus on hea, samas fragmentaarsus on halb, näiteks, et kui me teeme sinna ühe maantee teise maantee sisse, lõikab tükid ära. Ja see, kui sa ütlesid, et lugemis et loeti kuidagi ühte asju, aga tõlgendus, koolkonnad erinevad, siis minu arust see ongi nagu see sünteesi koht. Et korraga on üks ja korraga on palju ja, ja siis on tegu nagu puuga ökosüsteemiga. Aga tõepoolest kui sihukeste hermeetiliselt killud Ta on erinevad nii-öelda tekstid, mida loetakse ja siis veel kahjuks omas mullis seda interpreteerib, siis on tõepoolest, et on hunnik nii-öelda aatomeid, poisikeselaineid, suletud monaade ja, ja see on tõepoolest nagu halb asi bioloogilises mõttes fragmentaarsus nagu hunnik Rail Balticut sõidaks üle kirjandus välja. Mihkel, sina tahan. Vihkan rail Balticut okei ära ütleme. Mihkel, sina lased sellel nii kaunilt kõlada, aga saateaeg hakkab otsa saama ja mina ütleks, et televõib lasta kõlada ka hoopis teistmoodi. Loo moraal on see, et kriitika kaob, aga kirjandus jääb. Kes enam mäletab neid erinevaid erinevaid tõlgenduskoolkondi ja me mäletame ikka neid raamatuid. No ma nüüd kohe kasutan juhust vastu vaielda, Ma arvan, kriitika ei kao. Niikaua kui ilmub raamatuid, on vaja kriitikat, mis mis aitab ikkagi lugejal väärt või huvitavaid nähtusi üles leida, mis aitab neid mõista ja nautida, mis aitab orienteeruda, et kuni sina, Peeter mõne raamatu avaldad, ilmub ka kriitikat. Selge, siis tuleb kirjutama hakata. Aga Pille-Riin, sina valisid saate lõppu veel ühe muusikapala ka, äkki sa ütled, mis on ja miks sa valisid selle. Teate sa küsid seda natuke ootamatult, praegu ma ütleksin, et nalja pärast, aga tegelikult järjepidevuse mõttes. Lugu on Ruja laul, Viru vanne, kuna ta on kirjutanud Hando Runnel ja see mängib Friedebert Tuglase motiiviga, tuleks võtta see tuletungal, mille Tuglas on pillanud käest, et see võib-olla natukene julgustab järjepidevusega natuke, julgustab kirjandusklassikat üle lugema uut klassikut hakkama. Julgustab võib olla samasugusele noh, 80.-te õhinal pateetikale ja julgusele, millest väärand räägivad mängule. Pista sellel kangal tahaks kohe juba vastu vaielda. Lase käia, ei jõua saada. Tähendab jah, tegemist oli karnevaliajastuga, mitte mitte, noh, niimoodi õhin õhina õhinapõhise ajastuga. Selge, aga eks karneval ka ju tegelikult jätkub. Ma tänan. Tartust olid stuudios Pille-Riin larm, Sirbi kirjandustoimetaja vikerkaare toimetaja Kajar Pruul ning Mihkel Kunnus. Mina olen Peeter Helme Tallinnast. Vasar on uuesti eetris nädala pärast, nüüd jääb aga kõlama Ruja, Viru vanne.