Mis sulle meenub 1991. aasta ärevust? Ta toob mulle meenub see, et kui mu põdema esimest last sünnitas, siis hobused Est tankid Eestisse ja õde pidi kiiruga ära, sünnib tema eest. Et jah, et see oli hästi ere, nagu sõitsime ise ka, nagu kohe sinna õe juurde siis ristile nii ärevil ja kõhe, vilets. Päris ere mälestus on sellest. Kas sa kartsid ka? Ei ikaline, kindel. Mida sina mäletad, ma mäletan koolis riigipööre või mis puts? Et kuidas mu ema-isa käisid öösel raadiomaja kaitsmas. Seda mäletan, kuidas nad bussidega viidi. Siis mäletan veel seda, et tondi tänaval, kuidas üks tank sõitis elumajja suurde tuppa sisse seda mehed siis ma olin päris väike 10 või 11, üks testist. Millised mõtted või tunded selle selle ajaga seostuvad? Uhke tunne oli kuidagi, vanemad on lihtsalt kangelastena, et käisid nagu siis seismas Eesti iseseisvuse eest hakati kaanla sinimustvalgeid, mis need kõik läksid? Lipp lipud välja, mis vanemad kodus rääkisid või kuidas nad Sulle seletusi, mis nüüd toimub? Ei mäletagi, mis nad rääkisid, püüdsid nagu kuidagi maha rahustada, et, et eks, eks aeg oli suht siuke närviline, ohtlik, samas põnev. Mina mäletan seda, et tundsin mingil määral uhkust ja mul oli mingil määral on hea meel, et minu ajal toimub ka midagi vaja loost kuulnud, mingid suured riigipöörded ja asjad on. Ja et tänapäevaelu nii igav midagi toimub ikka mingi vana rutiini järgiga, siis siis ma leidsin, et et ma olen ka midagi läbi elanud. Siis kodus elasime maalisse, vanem vend oli meil linnas, mäletan, et meil oli küll hirm, et ta töötas siis politseis, et kas ta jääb ellu või tema pärast kardeti kõige rohkem. Aga muidu oli uhke tunne küll. Mis tundega? Komm mõtlete Eestis elamisel ja võimaluste maa? Võiks nii öelda, et minu arust on see väga lahe elada, ma ei kujutagi ette kuskil mujal elamist. On midagi, mis eriti hinge läheb, mida eriti minu arvates hoidma peaks, seda eestlaste jonnakust. Ma tahan seda küllalt, ma arvan, teistel kõrda jätkaks ikka, et siis me jõuame kuhugi. Sinutundeta sa mõtled Eestis elamise peale, võimalusi on juurde tulnud, aga eks ikka käivad siuksed mõtted peast läbi, et võiks läände kuskile minna, et noh, praegu nagu ei ole sihukse valge inimese tunneta siin Eestis. Mis puudu jääb. Mida sa mõtled selle tundel, sotsiaalsed garantiid? Palgasüsteem on korrast ära. Ja võib-olla nagu ma ei tea, minu põlvkond on võib-olla õnnelik õnnetum põlvkond selles suhtes, et need, kes olid minuvanused siis, kui Eesti vabariik tuli, et üldjuhul nagu need on nagu enda positsiooni siin kindlustanud ja juhtivatel kohtadel. Et mulle nagu tundub, et siin jääb võimalusi järjest. Tahaks Eestis hästi vestjal nüüd patrioot. Oma kodu kodumaa on, pole kunagi mõelnud selle peale, et minna kuhugi mujale elama, võib-olla turistina lihtsalt ootama või siis töökogemusi või õpikogemusi saada ja siis ma kujutan ette, et ma vist üle aastaga ei peaks vastu kuskil mujal ma tahaks ikka tagasi tulla. Aga siis, kui ma mõtlen selle taasiseseisvumise peale tagasi, siis mulle tundub, et Eesti ongi selline arenemisjärgus, et kui tal on praegu 11, siis ta ongi selline varajane puberteet. Üks päev on üks töö ja teine päev, teine töö talle, see on kujunemisjärgus ja ma usun küll, et et nende aastate jooksul väga suure hüppe teinud ja nagu mujale maailmale praktiliselt järgi on, et mis saab asja, mis on sinu jaoks olulised või kallid asjad Eestis, mida ilmtingimata peaks hoidma eesti keelt peaks hoidma, siis siis pere. Et peaks toetama rohkem noori peresid, et et see ongi probleem arvamis pärast lapsi ei sünni. Noh, see on nii kallis last pidada, et keegi kõik mõtlevad selle peale, et sa ennem ise endale jalad alla siis materjal on, kas laps ka Neid asju võib-olla peaks toetama ja hoidma, et siis igavesti määras. Mis on need taunimisväärsed asjad, mida võiks eestlane teistmoodi teha? Mõtet? Õhk, kõik on liiga poliitiline, millarvet, vingumine, virisemine, näpuga näitamine, tema on halb ja see oli nii või siis eneseõigustuseks. Miks siis mina ei või näiteks kõrvale hiilida millestki et inimesed alustama maailma muutmist iseendast? Et sellele peaks rõhku panema?