Maalikunstnik Navitrolla, kodanikunimega Heiki trolla. Teie olete Võrumaa metsiku loodusega sõber ja ehitanud nullist üles laokile jäänud talukoha. Kas nüüd selle asjaga oli raskem näiteks hakkama saada, kui piltidega? Ma ausalt öeldes ei oodanud sellist pisikest ja ütlen ausalt, et kui nüüd mõtlen selle peale, et tõepoolest see oli küllaltki stressirohke, sest et see on isegi mitte nullist, vaid miinusest, et kõigepealt tuli see vana risu ja sodi sealt kokku kraapida, siis hakata nii-öelda jah otsast peale seda tegema. Et kindlasti on stressi väga palju, kui sul ei ole kusagil elada, elad telgis, eks ole, ja pole vett, pole kuskil vetsus käia ja kõik sellised tuhanded pisiasjad, mis siin linnas on ümbritsenud iseenesestmõistetavalt järsku seda kõike ei ole, tuleb hakata, sest nii-öelda loomu oma mõistuse ja siis ka parasjagu kas vahendite või mittevahenditega asju tuleb improviseerida ja nuputada välja ise. Selleks ajaks Te, olite kõik sillad põletanud, ehk teie linnaelamised olid? Neil on sisuliselt olid ikkagi veel alles, aga, aga jah, ma olin järsku mingi krõks käis, peaasi, et vot ei taha enam linnas olla, no lihtsalt ei taha, ei suuda, ei huvita ja, ja noh, see oli selline järguline siiski mingi lahkumine alguses elasin pisikeses aidakeses, eks ole, kõige alguses üldisel telgis ja selles mõttes jah, et kui niimoodi tagantjärgi mõelda, siis ei teeks uuesti seda. Nojah, sest, et kui on vaja midagi nullist või nagu te ütlesite, miinusest rajama hakata, siis ei saa seda niimoodi teha, et ma igal õhtul sõidan linna magama. Jah, kõrvaltvaataja jaoks võib see olla tõeline õudusunenägu, aga kui sa elad selle sees, see on sinu loomulik elu osa, ongi parasjagu just selline protsessis olemine ega siis sa ei mõtle nende asjade üle, oh, mis ma vaeseke nüüd, kuidas ma nüüd hakkama saame, sellised oled seal klopsinud kokku endale mingi ajutise keeemmergu kuhugi põõsada siis lõputu asja, peamine ja suhtlemine ja lõpuks asjad hakkavad minema. Tunnistan ausalt, ma olen nüüd 10 aastat elanud ja alles nüüd on enam-vähem nagu asjad paika saanud. Et mul ei ole sellist nii-öelda igapäevaolmemurede peale stressi, et et oh, et üks või teine asi on tegemata. Aga ma olen ennast nagu naljatamisi kutsunud iseenda jaoks ehitavas kunstnikuks, sest et kui ma olin väike poiss, siis ma ehitasin ka endale pisikesed loomakese sealauda peale et olla eraldi ja saaksid oma vali asju kuskil hoida. Ja algul vanemat suhteliselt sellesse kuidagi ütleme suht tõrksad on sul vaja seal sealauda peal kogu aeg siis asjatada ja vaata, seal see haiseb. Aga aga kui sa ilusti ära isoleeritud ja kõik see paika pandud plaaditud ja see oli oma nii-öelda isiklik eluprojekt ja kuna ma olen kogu aeg tahtnud olla nii-öelda omaette, iga inimene vajab oma ruumi, eks ole, ja, ja nii ka mina Väga palju on olnud samas aegade jooksul kunstnikke, kes just vastupidi on jumaldanud linna elu koos kõigi tema ahvatlustega. Meenutagem või Pariisi legendaarseid, kohvikuid ja sealset seltskonda. Ma olen selle kõik läbi elanud ja olen elanud hea küll Pariisis ja Londonis ja Lissabonis ja jumal teab kus veel, et on kõike nähtud, kõiki on tehtud. Ja ma ütleksin niimoodi, et et võib-olla suures linnas tunneb inimene ennast isegi rohkem üksi kui kuskil maal. Et mul on seal alati, kui on mingi mure, siis on alati kedagi võtta. Aga suures linnas teinekord kuigi see number on tuhanded inimesed, võiks olla rohkem hädas ja ütleme seda, et selline maale minemise kiiremini kui sa oled tõesti kasvanud maal, ega sa sellest lahti saa, et see võib olla kaasnenud kuidagi vanusega, et noh, ju ma siis olen juba nii vana. Ja pagana mõnus on, astu Toomas stuudiost välja minna kas või kohe metsa jooksma, lihtsalt niisama jalutada. Teinekord, kui mingi idee ei kipu välja tulema, siis käin närviliselt ümber tamme ja taod peaga vastu puud. Et seda on kuidagi, see on minu jaoks on lihtsalt see loomingu osa, et palju mugavam seda teha maal. Et kui ma niipea, kui ma kuidagi veidralt käituksin, linnas ilmselt kuulub, eelistatakse mõnda asutusse kohe aeg, et maal on seda vabadust rohkem. Aga maal elamine ja talupidamine, noh eriti siis, kui oli see kõik veel sellises suhteliselt toores järgus. Kuidas te siis ikkagi kõige selle kõrval maalida jõudsite? No täna on ilmselt see küsimus. Pagana hea küsimus, ausalt öeldes ma mõtlen praegu ise selle peale, et tõepoolest ma ei ole väga, ütleme selline produktiivne kunstnik, kes väga palju pilte maalib, sest et mul on selline tehnika mis ta on, selline mediteerimine, et ta on nagu iseenda sees ringi uitamine. A võib-olla siis seletab ära selle, Võrumaal öeldakse selle kohta, kui sa oled ühest teest ära väsinud, siis hakkad teist tööd tegema sellega puhkad eelmisest tööst. Seega kui väsid maalimisest ära hakata, esitama, kui ehitamist ära väsida, maalima aga jälle ma tahan ikkagi sinna tagasi jõuda, et et elades oma elu siis tegelikult oleme, ei ole, sa lihtsalt voolab nagu vesi mööda oma sängi, aeg-ajalt tuleb mõni kivi, et aeg-ajalt tuleb kosest alla kukkuda. Täpselt selline on see elu ka ja ma ei ole lihtsalt kunagi nagu enda jaoks neid probleeme lasknud ligi, et noh, kui mingi probleem on olnud siis näiteks ka mõni tõsisemat torite probleem, siis ma lihtsalt ignoreerin seda pool endast mööda. Probleemidel on üks huvitav, vabandust, need lahendavad ennast ise minu jaoks. Ütleme, kui probleem ikkagi tuleb sõna otseses mõttes uksest-aknast sisse, kuidas teda ignoreerida. Kui te peate näiteks millelegi vastust andma või mis iganes Siis ma lihtsalt ei anna vastust. Ma otseses mõttes ignoreerin, ma lähen rahuliku südamega magama, öeldakse, et hommik on õhtust targem. Lihtsalt pane see probleem kõrvale, isegi kui peab kuhugi midagi vastama, on olnud kas või näiteks seegi, et parasjagu on raha otsa lõppenud ju, ei ole pangale maksta järjekordset osamaksu. Rahulikult moga vaatame, mis homne päev tuleb, äkki asi laheneb, asi lahenebki siin ma olen, vangis ma ei ole. Kõik on hästi, et, et selles suhtes ei maksa ennast üle närvitseda, sellepärast et muidu lähed hulluks. See on selline minu mudel, kuidas ma nagu asjadega hakkama saan ja noh, tegelikult kui sa oled piisavalt toimekas ja sättinud oma asju, noh, kuidas öelda nagunii teed midagi, siis need mingisugusedki elu, mured, olmemured, need on, et Eestis lahenevad ise, võib-olla, ehk tervis on selline asi, mida ta tõesti, mille pärast tasuks muretseda, aga noh, ei maksa ka liiga palju muretseda ju, võib ju haigeks ennast muretseda jälle. Elu ongi ju üks selline tõkete ületamine vaieldamatult juba kasvõi seegi, kui me sünnime kohe kisa lahti. Aga, ja noh, mina enda jaoks lihtsalt ei tee sellest suurt numbrit, ükskõik mis probleem on. No võtame näiteks kasvõi sellise loo, sõidad kuhugi reisile ja siis näiteks läheb kas auto katki või lend jääb ära või oled kuskil, no ma ei tea, kuskil ütleme kaugel kaugel kõikidest nii-öelda oma tuttavatest harjumuspärastest võimalustest hädasid lahendada, noh, ja siis hakkad siis tasapisiservast, vaata mis saab ja tavaliselt tulevad sellest igasugused seiklused, uued tutvused ja jälle asjad lahenevad täiesti nõiaväel. Mina sellest aru ei saa ja ütleme, et just nimelt, et see ülemuretsemine ongi kõige suurem mure üldse või kõige suurem hakkama saamine. Ja kui siia juurde öelda, et võib-olla ka just maaelu on see, mis karastav kasvatab, muudab leplikuks ja mine tea, võib-olla vahel ka alandlikuks kõige paremas mõttes, et, et need on ju ka sellised väärt omadused, mis aitavad. Absoluutselt absoluutselt ja ütleme nii, et minu jaoks on väga suur ettevõtmine tõeline mureallikas, kui ma näiteks pean Tallinnasse tulema, kuidas rongi peale saan ja siis kuidagi mõtlesin, et lähen siis kuhugi Tallinnas nii-öelda ühest kohast teise, et see on minu jaoks tõeline peavalu ja, ja eneseületamine, saite hakkama. Seekord. Ja nüüd jälle taaskord lähen rongi peale ja, ja siis tuleb seal selle maaeluga hakkama saada. Tegelikult on niimoodi, et, et kui meil üldse mingisugunegi häda on, siis on see talvise pimedusega maadlemine, kui sellega ühele poole saab, siis kõik muu laheneb iseenesest.