Mis teile meenub 1991. aasta augustiga? Eks see oli see putsi tuli ja ma töötasin kaubanduslikku inventari teos, siis tankid seal, Dvigateli vastased tangid tulid juba meie väravasse välja. Saatsin oma, olin brigadiri, saatsin oma vene kolleegid, saatsin neid tervitama, et tervitage oma sõpru. Teise mõtlesite ise mõtlesin küll, et ega sellest ikka ei uskunud ilusat need tankid siin midagi korda saadavad. Et see Eesti riik ikka on küllaltki siin nii ümbritsetud ikka teised, teised, teised teiste dese miljööga siin ja Soome ja Rootsi ja kõik olid ju sünnilähedastest. Ei uskunud, et siin mingit pööret toimima ei uskunud, jah, tangid kadusid siin paari päevaga ära. Ärevil oli, muidugi kõikus ja teletorni juures oli see see jama ja kõik, aga ikka lootsin, et ei ole midagi. Kuidas te praegu oma eluga rahul olete siin Eestis? Ma vana mees, ma olen kõike elu näinud, suurem osa mu elu kulges Vene ajal muidugi koolis käimine ja elamine, naise võtmine, lapsed, laste koolitamine. Aga no praegu ma olen üldiselt rahul, ega ma ei, kes tööd teeb, see saab ikka elatud. Mis on olulised ja kallid asjad teie jaoks siin Eestis, mida ilmtingimata hoidma peaks? Ma mõtlen seda maaelu ikkagi. Et see on, mis on läinud, see on läinud, aga seda tuleks taastada. Karjamaad on rohtu täis. Meil pole eluski olnud niimoodi, meil oli nagu Inglismaa jalgpallimurumäel Anarcus siin Arko mäe peal. Meil oli, igas peres oli neli, viis looma. Söödi ära, rohi, nüüd on rohi rinnuni, põle midagi teha sellega, sest loomapidamine ei tasu ära. Maaelu tuleb taastada. Kui meie oma riigidele mõtlete siinse elu peale, mis nägu meil heaks teeb? Noh, ütleme seda, et ega praegusel võimalused on ikka noortel väga suured. Rahalised probleemid on muidugi taga, aga võimalused on ikkagi ütleme ikka, väga suured. Noortel meil vene ajal ei olnud niisugust võimalust, kuid ei tahaks kogu rahvale midagi ütelda. Mida te ütleksite? Noh, ma olen küllaltki vana mees juba ja ma ütlen seda, et tuleb ikka kannatada, ei saa uisapäisa rapsida ükspuha mis olukorras. Egas elu on näidanud seda, et egas väga head asja ei ole ju kunagi palju korraga, aga ikka läheb keskmiselt, kes halvasti või hästi.