Sopran Olga lund, Toscapatsiinid oskas senta Wagneri lendavas hollandlasest Aga kasiiva kaalumanni silmas. Nii on jäänud meelde paljudele, kes pikkadel ja keerulistel aastatel 1934 kuni 1963 toonia teatrisse ooperilummust otsima tulid. Ja muidugi eesti ooperid, milles temalgi teatrilukku jäänud osi tuli kanda. Näiteks mal Ernesaksa Tormide rannas ja Saima Eugen Kapi ooperis tasuleegid eesti ooperiga tuntud ka lauljatari esimene kokkupuude Estonia teatriga. Meeldejäävaid päevi on ju väga-väga palju, kui nüüd mõtelda sellele, kõige meeldivamaks ja meeldejäävamaks oli muidugi esimene kokkupuude selle teatriga. See oligi 28. aastal, kui ma nägin selles majas esimest korda Vikerlase eemaldava ooperi Tiidavaga nimiosas. Ma mäletan, ma istusin teisel rõdul kuskilt trepi pealt, sest maja oli väga täis. Ja siis ma mõtlesin, et et kas mul õnnestub kunagi sellel laval seista? Ma ei mõtelnud laulda. Ma mõtlesin, kas mul on õnne kunagi elus sellel laval seista. Ja niisuguseks pühaks templiks on see maja, jään mulle eluks ajaks. Ja 30 aastat oli pikka aega muidugi. Aga see päev, kui mulle Hanno Kompus ütles, et ma kuulunud sellesse kollektiivi oli minu elu muidugi suurem. Suurem elamus. Kuuldud intervjuu oli aastast 1976 nüüd aga killukesi Lembit Lauri kirjutamata memuaarides. Ja see algab sellest, et ega ometi suured lauljad ei närveeri. Intervjuu on lindistatud 24. mail 1982. Kunagi keegi ei mäleta, kes oli, aga kunagi ikka on öelnud ainult rumalad ja, ja siis veel midagi sinna juurde käis, et ainult need ei närveeri muidu teised pidid kõik läbi lima. Õiged inimesed ikka vastutustundlike inimeste alati närvi. Ja teatas muidugi ükskõik kui kaua, mida kauem jahi hiljem juba vanem, muuseas seda rohkem närvirid. Sellepärast et vastutustunne on suurem, enda kriitika, enesekriitika, enesekriitika on tugevam ja sellepärast nagu tahad väga hästi esindajate väga kokku ennast võtta ja siis muidugi siis sellega seoses on ka niisugune, teatab pinge oma elust on ta ette väga raske üldse rääkida. See kutsub alati esitegist. Emotsioonid see pole mitte nii, et sa räägid millestki muust, mis sinusse nii ei puutu, aga kui Seputus puudutab sinu elu sinu minevikku, siis ikkagi kuidagi sind paneb kaasa elama uuesti neid läbi läbielatud korra. Kus on teie kodurannad? Saaremaa Malle, põline saarlane, kõik mu vanemad ja esivanemad, kõik on olnud saarlased, farmad pärit Saaremaal, Abruka vald, nagu vanasti öeldi. Salme küla. Mitte kaugel. Tehumardist olen ma sündinud pool kilomeeterite mardist veel Sõrve sääre poole otsa poole. Aba ja niisugune talu oli. Seal ma siis sündisin kalurite perekonnas, isa oli mul kalur. Hästi oma meelisvanaisa kodus oli. Tänapäevani on ta mulle meelde jäänud nagu poeesia, nagu unelm, väike majakene ja must hobune. Ja. Küll ta oli arst ja küll ta oli igasuguste hobuseriistade nahatööde meister ja. Isal oli paat ka kindlasti minu isal oli paatia, vanaisa merele ei käinud, aga minu isa oli kalur ja oli oma paat, oma võrgud. Ja nii ma kaotasin oma isa kahe ja poole aastaselt, sest ta läks merele võrke päästma, mis oli muidugi väga kallid, hinnalised võrgud, neid ei tohtinud tormi kätte jätta. Ja niimoodi siis sügisel tormiga ei tulnud enam tagasi tema, tema vend ja minu ema vend oma isa kui mäletud lei, ma ei mäleta, ma ei saa ainult pildi pealt ainult pildi pealt ja pildi peale. Ta on ka tsaariarmees muusikamehena, niisugune muusikamehe, mütson, ta Piaasjasem alates pillimees ja ma olen alati vaatan seda pilti väga suure austusega, mõtlen, et kui nüüd Saaremaa poiss sinna suure Venemaale läks ja sealt ta selle hulgale rahva hulgas pillimeheks välja valiti, et küllap tal siis selleks eeldusi oli. Koduvetes Saaremaa rannal. Aga minu nooruspõlv mõjutlus Kroonlinnas, minu isa õde elas kroonlinnas ja viis mind ära Saaremaalt Kroonlinna. Nii sai siis mulle kasu lisaks Aleksei lund ja kuni kaheksa seitsmeaastaseni maalin Kroonlinnas. Aga siis me läksime minu ema vanemate juurde tagasi, aga kasuisa seal ei leidnud mingisugust tööd ja ta tundis ennast seal võõrana. Ja nagu ei olnud mingit hakkamist ja siis ta sõitis ära Tallinnasse. Vastus siin riigi sadamatehastes katelt saab panna tööle muidugi juba hulk aega, ta otsis tööd, tol ajal oli väga raske tööd saada. Ja siis aasta pärast need esimese kooliaasta ma käisin ka Salme koolis. Hiljem siis sõitsin Tallinnasse. Õppisin Tallinnas Kopli algkoolis, hiljem siis keskkoolis ja Seega oli ka nii väga juhuslikult, nagu muidugi ma ammu unistasin hakata laulma. Juhus. Juhuslikult juhuslikult ma käisin sealt mööda taga sageli konservatooriumist ja kuulsin, et seal lauldi. Aga ma ei teadnud, ei julenud nagu seitsmeteistaastane, ei ole nagu minna sinna majja sisse. Aga äkki ükspäev võtsin julguse rindu ja läksin uksest sisse ja sattusin. Hellat-Lemba kuulas mind siis ja ja ütles muidugi. Tulge eksamile. Te sattusite siis kohe õige inimese juurde, sattusime inimesi ja Hellat-Lemba on muidugi väga suure kultuuri käega haritud naine. Ta oli lõpetanud Peterburi konservatooriumi, nagu tema vennadke Artur ja Theodor Lembad. Ja oli äsja tulnud Tallinnasse, nii et aasta või kaks oli ta pedagoog ainult olnud. Olin noor pedagoog, teised tema kõrval olid kõik juba vanemas eas ja kui ma eksamile läksin, siis ma kohtusin kõikide nende vanemate professoritega, siis oli, oli Sist konservatooriumi direktor. Siis nimetati ta direktoriks, oli Tamm. Ja siis Aino Tamm, tema õde oli laulupedagoog siis Helman Sternberg, Arder on niisugused väga suured kujud ja väga-väga nii kompetentsed. Ja siis muidugi katsetati mind, aga kuna ma olin nii noor, mind ei tahetud alguses vastu võtta. Aga Hellat-Lemba ikka, siis rääkis professor tammel, et ta on ikka muusikaliselt ettevalmistamata ja et ma ikka hakkan temaga tööd tegema veel ühe aasta jooksul, et siis on ta juba küps, et võib hakata seadma. Niisiis, Hellat-Lemba võttis mind enda juurde. Liis aaria Tšaikovski ooperis Padaemand dirigeerib Vallo Järvi helisalvestus 1960.-st aastast.