Ma. Ei saanud. Järgi. Kõrt Keenia niidu nutinduse istusin esimeses reas ja ministri tee. Lewinsky, ma vaatasin, kindad värisesid ja nägu oli Valkaste kartsite kuuli, mis õige varsti pidi Aariele järgnema. Või kartsite publikute, kas siis nüüd on Baby üle läinud? Jah, see oli minu üks esimesi esimene suurem roll seal. Loomulikult ma kartsin üldse kõik nagu noor inimene, mis ma olin kolmandal või neljandal kursusel, ma ei mäleta niimoodi lavale ja siis muidugi partii oli ka siiski minu jaos rajal küllalt küllalt raske ja vene keeles ja siis pidin, et vene keel ei olnud täna kommuni nii suus. Ja siis see kõik pani mind närveerima tublisti. Milline tunne siis on praegusel hetkel ühel noorel genoril Estonia teatris kellel on nii suuri rolle kanda ja nii tugevad õlad peavad olema, häälest rääkimata. Põhiline on see, et katsuda laulda õiget repertuaari vastavalt oma äärele. Et mitte ka neid liiga raskeid rolle kohe oma õlgadele võtta, siis ta õlad võib-olla kannad väljaga. Hääl võib ära murduda. Milliseid rolle ta siis praegusel hetkel nagu selles mõttes pelgate mida omaks hoiate? Kevadel? Traavi ratast siis oli see võrdlemisi rabe veel. Aga teine etendus oli sügisel selleks juba märksa julgemini hääl kogu aeg nagu peab arenema ja ja ta arenebki nagu ajaga veel. Kui oled nagu veel veel noor laulja, siis kõike ikka kohe ei saa laulma hakata ja tuleb ettevaatlikult võt. Selles mõttes jah, Alfredo nagu oli raske, aga nüüd sügisel ja teda nagu enam ei kartnud. Eks seal mõningaid asju ikka veel edenemiseks on, aga minu lemmik. Meil praegu andamino, võluv Freudist. Nagu kõige sobivam häälele ja psüühiliselt laseda nagu kergem teha, seal ei ole nii suuri üleelamisi, seal on nagu muinasjutt, seal tegevus. Ja läheb kuidagi mänguliselt tagasi. Kas see on hääleliselt seostatav või seostatav noorusega, et te armastate nii ooperit kui opereti. Teil on võimalus esineda mõlemas. Mina armastan üldse head muusikat. Minu jaoks ei ole sellist kriteeriumit operett, ooper kindlasti peaks olema. Ma laulan hea meelega näiteks ka muusikalis. Paadi siiamaani, mul on muidugi vähe olnud võimalust teha aga kui on ilusad laulud ja küllalt sisukad ja ja hea muusika, siis on kõike minu meelest tore laulda kasvõi rahvalaul. Ma olen ka meeleldi nõus laulma. Lavalise liikumise selles mõttes te tunnete ennast mulle, tundub väga kodus seal lava peal ja küllap ka sellest seisukohast kõlbata opereti ma just nimelt ütlen, kõlbata, sest üsna sageli on ju mitmeid väga heade häältega lauljaid. Aga nüüd kuidagi ei kujuta ette, et nad võiksid olla muusikalis operetis. Selles mõttes ei oska midagi öelda. Mul on, minul on ikka omad omad hädad ja mured, aga see tulebki praktikaga, ma arvan. Aga ma arvan, et mängu liikumist lihtsalt on vaja häälest ainuüksi on vähe ooperilauljale loomulikult on hääl väga oluline, aga mäng lavaline elu käib sinna juurde, tuimalt lauda ei saa. Jah, just minu arvates ka on ikka, eelkõige peab olema interpreet. Sa pead kõik seda, mis sa laulad ka samas võib-olla läbi elama ja seda nagu tõlgitsed, seda kõike, kui sa lihtsalt sirge häälega laulad ilusasti seda siis ei ole see ka huvik. Kas midagi niimoodi metsaga on läinud, et sõnad on meelest ära läinud või? Tavaliselt on niimoodi, et kui ollakse juba väga soliidses eas, siis oh, midagi pole justkui laval juhtunud, aga tegelikult võiks igal etendusel juhtuda. Ja igal etendusel juhtubki midagi, ikka ükski etendus ei lähe nii päris puhtalt läbi kuskil ikka ei lase ennast alati kaasa igas kohas tõmmata või nagu eelmise numbri juurde kinni kuskile oma mõttes korraks unustad ennast ja siis ongi järgmine number lähevad, need ei jõudnudki enam aru saada, kas sa nüüd lööki mööda läinud või on üks siis astud sisse, selgub, et ei, see oli natuke vara. Aga siis on tihti niimoodi, et me oleme viimasel ajal siiski alati puhtalt välja tulnud, selles ma olen vahest löögi varem kuskil tulla. Aga siis ma jälle teise löögi ootan pikemalt selle võrra. Dirigendid muidugi on ka näpp püsti ja ja me oleme alati nagu 11 üles leidnud, päris kaduma pole midagi läinud. Noored ja vallatud, ma arvan, et kipuvad lava taga ikka anekdoote rääkima, mis peaks ju kategooriliselt olema keelatud etenduse ajal. Ja ikka vahest unustan lihtsalt ennast rääkima omale mõne kolleegiga lava taha ja on juhtunud ka ükskord ma jäin lavale tulemata, just võluv löödis. Just enne seda oli üks teine kolleeg oli kaks minutit puudus, nii et siis oli ka selline tunne, nagu oleks juba 10 minutit lähedale. Kaks minutit on see tunne nagu oleks 10 minutit. Ja siis läks edasitükke ja siis jälle seisab. Ja siis mina seisan sendi kõrvale, küsin, et kes need puudu on, siis me natuke aega vaatan, mõtlen, mõtlen siis, ta ütleb mulle, et sina. Ja siis läks edasi seal avalikke ju keegi oli ja keegi pidi laulma see kaks minutit, kui teid nüüd ei olnud. Mina ei olnud nii kaua ära vähema parajasti tekkis pausi koht küll, aga, ja seal tuli tekst peale, nii et midagi hullu siiski ei olnud, aga noh, väga partnerid olid väga mures juba kõik laval ootasin, mõtlesin, et kuidas edasi minna, mis nüüd teha? See, et olete leidnud endale nüüd kenasti tööd siin, meie teatris, kellele te kõik tänu võlgnete, ma mõtlen. Et siin võiks nüüd ju rääkida lausa sünnist peale. Hetkel juba ilma tulin, loomulikult laulsime, sest me kõik laulsime sel hetkel, kui me ilma tulime. Ema jutu järgi ma olen laul oli laulnud kahe aastaselt. Lastesõimes kasvataja oli, mida mingi laulu mulle õpetanud, kas oli poisiks ta pudes. Ma ei tea, miks see laul. Aga niimoodi ema jutu järgi on, ma ise ei, kahjuks ei mäleta. Aga hiljem ma olen laulnud kogu aeg. Aga kooli ajal muidugi seitsmenda klassiajalist ja ükskord siis ma mõtlesin, et sel ajal nagu kõik häbenevad laulda niimoodi poisid ja tüdrukud ikka väga häbelikud selles vanuses. Sest ma mõtlesin ka, et mis see siis on, et ma laulan ära ja siis peale seda noh, järgmine tund, kui tuli jälle siis õpetaja Tiit Erilaid oli õpetaja Juta Helilaid kaks õpetajat, siis küsis kõva häälega klassistesse käest, kes meil laulis eelmine tund hästi. Ja nagu sellest ajast oleme, siis nagu algaski laulmisele tähelepanu pööramine ja õpetaja Juta Helilaid, kes võtsime käesolevale maalt ja siis tõi linna Ženni Simoni juurde laulutundi. Seni Simone oli ja minu esimene õpetaja. Kuna ta oli juba päris eakas, siis ma käisin kaks aastates tema juures. Ja siis juba klotooriumisse ettevalmistusse Viktor Gurjevi lauluklassi ja, ja seega selle järel poole konservatooriumi Pealt Rostislav, Gurjevi laulu, kas, kus ma olin siis konservatooriumi lõpuni? Minu jaoks on teatud pöördumised lauljate, häälelise määrangu juures täiesti müstilised, ma olen seal lugenud, et Viktor Gurjev kunagi ise astus konservatooriumi, siis teda oli peetud paritoniks. Tuli välja tenor? Jaa, jaa. On ju veel kõiksuguseid, pöördumisi, kas te olete olnud kogu aeg tenor? Minuga oli sama lugu, on nüüd ma tulin konservatooriumis, siis ma olin ka bariton. Üpris vilets bariton, myybe molli üles, mõtlesin, siis hakkasid juba kuked tulema. Aga tämbri järgi siiski õpetaja otsustas, et proovime ikka ülespoole minna, siis me oleme ikka niimoodi proovinud ja siis väga pikkamööda on seal läinud. Nii et mulle algusest peale ei ole selliseid kõrgeid noote olnud ja selliseid jõulisi kuna seal on selline tüürilisem. Selles mõttes see kõik tuleb niimoodi aasta-aastalt kogu aeg seda kõrgust juurde. Kuidas teatrisse tulek oli? Teatrisse tulek samal ajal kui ma astusin konservatooriumi ettevalmistusklassi samal ajal ka kohe teatri ooperikoori et ma olen töötanud ja õppinud käsikäes need praktika ja Ja siit on koos olnud? Jah, kohe 81. aastal, kohe peale keskkooli tulin ma siia tööle ja samal ajal ka konservatooriumisse need algasse. Hirmus aeg pihta hommikul kooli, siis hommikupoolikul tööle, siis päeval jälle pärast tööd uuesti kooli ja õhtul jälle etendusele. Õhtu pool 12 koju, lõpuks. Nii päevast päeva aastate viisi. Kuhu jäid ajad, millal süveneda rolli näiteks? Üldiselt on see asi on ta niimoodi, et kuidagi proovi käigus nagu süvenemine tulnud. Ja vanasti ma sõitsin maal käisin, siis ma sõitsin palju bussiga, siis muidugi bussis sai mõelda kolmveerand tundi või tund aega sõitu, siis selle ajaga sai palju läbi mõelda. Kas Estonia vanemate kolleegide vaimsus ja see vaim, kes in Estonia teatrimajas elab, see noori aidanud on see noori inspireerinud selles mõttes, et et tahate endast anda kõik ja te tahate iga päev saada paremaks, kui eile. Ja see on inspireerinud küll mind. Mäletan, kui ma tulin kooris monatsioonil lava kõrval kuulasin ooperitest parimaid aariaid ja vanad artistid, jälgisin, kuidas nemad neid esitasid. Ja loomulikult tuleb iga päev ikka katsuda järjest paremini teha. Aga iga päev ei õnnestunud. Laulja elu on kord selline palju palju sõltuda oma häälest ja ja tervisest ja pill on meil alati meie sees, seal organismis häälte. Kui viiuldaja, Stradivariuse, keegi meister, seal 50 protsenti tööd ära juba teinud, need, mis on alati kindlalt tee päält siis lauljal ei ole see alati nii kindel, sest võib-olla väike külmetus või või ka mingi täiesti. Isegi vahest piisab, kui sa kuskil Lavjueerid midagi või juba kajastub väelastel. Millise nipiga hoiate ennast vormis ja oma häält vormis? Põhiliselt olid katsuma säilitada hea tuju ja optimism peab olema muidu nagu kohe melanhooliat langedes läheb hääl ka kohe ära. Et see on nagu see põhiline, hea tuju olulisus, mida õitsemis vaeku. Seda on muidugi väga raske hoida, sest me kujutame muidugi ette kui hell on ja peabki olema, loomulikult iga kunstnik, aga me teame ka seda, kui mitte hellad võivad olla inimesed, kes on kõigi meie ümber väiksematki sõnast, märkusest või ütlemisest või võib ju tuju. Minna nulli, võib jah, aga eks seda nüüd aastate jooksul saanud nagu harjutada juba ennast nagu ikka, häälestama ikka paremale lainele. Kriitika on alati teretulnud, kui see on objektiivne ja heatahtlik. Ja targalt öeldud ja targalt tehtud, see lihtsalt aitab ja innovale targalt edasi antud kriitika on see, mis meid tõstabki särama, et näe, ta näeb minus varusid. Ei, ma võin seda teha, see on väga hea. Kui niimoodi just tullakse ja öeldakse sellise tagamaaga, et näed, siin on veel arenguruumi. Seal on palju jõudu.