Teha jaaniööl ei olnud üheski linnas, alevi mõisas ega külas mitte ühtki, maha arvatud muud midagi näha, kui ainult rõõmutulesid kogu maal. Ja sealjuures tantsiti ja lauldi, võrreldi lustiga ja ei antud armu suurtele torupillidele, mis igas külas väga tuntud olid. Nii kirjutas Sparta seal russo 16. sajandil oma Liivimaa kroonikas. Täna, 400 aastat hiljem põlevad kõikjal jaanituled, mille ümber tantsitakse ja lauldakse. Ainult torupilli on akordion ja transistorraadio kõrvale tõrjunud. Jaaniõhtu on üks imeline õhtu, mil keegi ei saa magada. Kõiki kisub välja valgesse öösse, mida teeb veel heledamaks tuhandete tulede kuma. Kes siis ei tahaks näha taevarannal eha Punavat palge, mis koidu suudlusest kogu üürikese õhetab? On see ikka olnud nälitamate aegadest peale? Ajeme täna õhtul jaanijutu filoloogiakandidaat Ülo Tedrega ja kuulame Veljo Tormise jaanilaule. Jaanipäev rahvaliku tähtpäeval on kindlasti üks vanemaid tähtpäevi üldse. Tõenäoliselt läheb tagasi juba enne eestlaste Kristjani seerimist. Pööripäevapühana on nii võrdne jõuludega. On arvatud, et see päeva tähistamine on üpris vana laen, indogermaanlaste pilt, tõenäoliselt vana Skandinaaviat hõimudel vahendusel. 200 mitmed meilgi väga vanad ja põlised jaanipäeva kombed on üle Euroopa tuntud, nende seas ka jaanitule tegemine Eestis jaanipäeva pidamine on väga levinud. Aga mis nüüd nimetusse puutub, siis me paraku ei tea, missugune on jaanipäeva vana, muistne, võiks öelda nii-öelda paganlik nimetus. Paraku on see vana nimetus kaotsi läinud ja on üle võetud kiriklik termin jaanipäeval. Selle järgi siis Nimepäev aga meil muidugi rahvuslikest kommetest midagigi ülikliku tegelikult ei ole, seal vastupidi, isegi võiks öelda, et seal väga mitmed kombed olla täiesti täiesti paganlikud, nagu enamasti kõikidel pühadel, nii ka niga jaanituli tehti, mitte päris pühalisevaid, siis pühade laupäeval eelõhtul jaaniõhtul ütles eelmine õhtu. On ju meil peaaegu kõikide tähtpäevade juures peaaegu et olulisem kui see tähtpäev ise. Tähtav ise on ainult võib-olla priipäev ja see ongi taaga. Pühitsemine oli ikka see eelmine õhtu, jaanituld on kahte moodi tehtud, Lõuna-Eestis peamiselt tehtigi jaanituli. Ahaa, lõkkena Põhja-Eestis. On küll ka lõket tehtud, kuid eelistatud on ikka see tuli tulemasti otsa ajamine. Kõrge tuli. Saaremaal ja Muhus on jaanituli tehtud elamastik kadakatest, neid hakati juba varakult raiuma. Mitu nädalat varem. Kuhjati kui mõnikord täiesti tuli ka vana paadikerre. Pala paat võeti tukkujatel kadakaid täis ja siis pandi põlema. Tule ümber kogunemise ees on, on nagu tabada kahte eri laadi on Põhja-Eestis, enamasti koguneb ikka kogu küla. Jaanitulele Lõuna-Eestist, eriti Mulgimaalt, on väga palju teateid, et ka talu on teinud omaette ise jaanid, tule. Vanasti oli isegi uskumused tulesid, tuleb teha nii tihedalt, et ühe jaanitule äärest paistab teine tulisest igale poole, kuhu jaanitulekuma ulatab. Seal on see maa, on õnnistatud seal viljasaak ja rohukasv ja kõik hea tuleb sellest sellest jaanitulest nii-öelda. Jaaniõhtu ja jaani on siis väga oluliselt meesterahvauskumustes ja mitmuses kommetes arvati kõigepealt, et vihm enne jaani see on vilja kasvule tuluks pärast jaani, aga kahjuks. Põhja-Eestis arvati, et kui jaanipäeval sajab, siis toob see kasu Lõuna-Eestis või vastupidi. Kui jaanipäeval sajab, siis kardeti, sajab ka viljalõikusel. Üldiselt aga jaanipäeva. Ilm vastas jõulude ilmale. Missugune jaanipäeva ilm samasugust ilma arvuti siis ka jõulude ajal tulevat. Kui kägu enne jaani oma laulu lõpetab siis arvati, et tuleb varane tali. Tuttu tuleb külm ilm. Vastupidi, mitu päeva päeva peale peale jaani kägu veel kukub, nii mitu nädalat, arvati, et on pärast mihklipäevadel soe. Jaanist arvati ka, et lehmapiima hind hakkab vähenema. See vanasõnagi ammutab pütti Jaagup teise Laurits kolmanda kvartali põhja. Jaanipäevast hakati arvama hüpoteesi, hakkab jälle külmaks minema. Jaan viskab esimese jahe kivi vette, haugub teise Laurits kolmanda praeguste ilmade järgi arvates küll just vastupidi. Jaan viskab seal esimese oma kivi aju sisse, ilm vanasti natukene teistsugune, oligades ennustused ning räägivad väga sageli ennustati tulevikku just jaanitüdrukut, kes arvavad, et kosilased on tulemas, aga ei ole päris kindlad, kes nad just on. Peavad siis jaaniöösel söömara seitse silku alates sabast heita magama ilma joomata, kas öösel tuleb vett pakkuma, see on tulevane Teidnes kes tahab kangesti mehele minna, peab minema jaani öösel kella 12 paiku välja koguma seitset sorti lillasid minema ristteele. Kui nüüd ma seal karja panema pärja pähe tulema, siis koju heitma, magama karja riputab asemel ja kõike seda ilma ühtegi sõna, rääkimata kordade naermata õnnestub siis on kindel, et kosilane tuleb enne järgmist jaani. Kui ta juhtub naerma või sõnakese ütlema, siis sellest midagi veel välja enam ei tule. Väga levinud oli Iraani öise kaste kogumine. Selleks tuli uus värske linnane palakas Velbleegitamata tuli vedada mööda rohtu, kuni ta märjaks saab, siis väänati kuivaks. Selle jaaniöise kastega siis arstiti. Aga see jaanikaste, kui selles pestisist hoidis kaua noorena ilusama kaunina ja andis ka tervist. Aga teda on ka arstirohuks tarvitatud nii Eesti inimeste kui, kui loomade puhul. Jaaniöö oli kõige õigem aeg igasuguste arsti taimede kogumiseks. Noh, sõnajalaõie otsimine, mis nii kirjanduse kaudu on, on väga levinud, see on rahvasuus ka muidugi, see on küll suhteliselt hilisem. Pärast Kristjani seerimist juba meile levinud tule lõpetamisega on veel seotud selline komme. Kui tuli hakkas lõppema, siis poisid ja tüdrukud võtsid tule tukid ja viskasid need üles ühes suunas vastu taevast. Igaüks jälgis oma tukki. Ja kui maa kukkudes poisi ja tüdruku trukid sattusid ühte põiki või pealistiku või siis, siis neist pidi tulevikus paar saama. Nagu kõik rahvakalendri tähtpäevad niga, jaanipäev, see oli tööpüha jaanipäevaga, lõppesid kevadised tööd, kõik need pildid tehtud olema. Jaanipäevast algas siis heinategu. Ta oli suur püha, näiteks karjaste kohta on teada, et maised karjased vanasti said kogu suve peale ainult kaks vaba päeva. See oli jaanipäev ja siis Suvistet ka. Perele oli üldse jaani püha, alati tehti õlut, see oli väga juurdunud komme. Kõige tähtsam on jaanipäeval just karjaõnne tagaajamine. See on enamasti seotud just jaanitule tegemisega Lõuna-Eestis, siis oligi komme. Kui jaanitulele mindi, siis võeti kaasa igat laadi piimatoitusid. Seal olid siis sõir, piim, kohupiim, muidugi pereema tavaliselt ohverdas sellest kaasa võetud piimatoidust. Mulgimaa ohverdamise sõnad on väga kenad ja tänapäeval teatra filosoofilise teise aspektiga võiks isegi öelda. Tänapäeval kasutatava perenaine ütleb, et maa emas andsid mulle. Nüüd toon ma Sulle võtta vastu, mis ma su käest saanud olen. Nii et see vastastikuse sõltuvuse või sina annad tagasi, mis sa mulle andsid. Selline tunne siis jaanipäeval pühendatud On teateid sellest, et jaanipäeval on tapetud must kukk näiteks või must kana. Aga tavalisemad ohvrilandid on siiski piim või, ja leib. Ohvrianded visati siis tulla või pandi ohvriks. Rahanduses kommuni pühaks peetud puu aga mõnikord jäätiga lautu lihtsalt Kunnase ohvriand oli määratud just karjaõnne edendamiseks. Kõik kari loomad aeti tavaliselt üks kord ümber tule. Sageli olid lehmadele ja ärkadele muidugi ka olid pandud lillepärjad ümber sarvede põimitud nüüdse jaanitule ümberkäimine, sellega siis taotleti. Lehmadele on Jaani lauludesse, tuleb seal väga hästi välja. Jaanipoole otsekohe pöördutaksegi. Miks jaan tuleb, tuleb meie lehmi aitama või kaitsma või lehmadele piimaandja tooma. Diaan tuleb piimapütiga. Jaanituli oli lõbutsemis koht ühtlasi noortele. Seal on ümber tule all mängitud ületuleval patud väga levinud komme, tule, teatav puhastav toime siis avaldas ka selles, kes siis üle tule suutis hüpata, see oli nagu puhastatud vini. Aga eks ta oli omamoodi ka lõbutsemine, teatav sportlikke üritusi. Väga palju on spetsiaalseid rahvamänge, jaanipäeval on mängitud jooksumänge, Vabaru abaõhk võimaldas seda näiteks Nukumäng, mida me teame Kitzbergi libahundi kaudu samis spetsiaalselt jaaniõhtumäng. Aga on ka väga mitmeseid, sportlikke mänge mängitud ja jõukatsumine jaanitule ümber oli ka päris tavaline kivi heitmine, mustlase maadlemine, vägikaika vedamine, see kõik käis ka jaanitule juurde. Võib veel veel seda öelda, et Põhja-Eestis jaanituli tehti tavaliselt just kiigeplatsi juures, sealgse tantsupõrand oli nii, et sinna juurde keska tants ja pillimäng, kiikumine, jaanipäev selles mõttes on seotud Põhja-Eestis jaanipäev, nagu lõpetas kiikumise aia. Tantsimine tule ümber oli, oli päris tavaline nahaga sageli maagilist ohverdamistantsu Holts Mayeromoosiliaalase teate, kuidas ta sõites ühest kohast teise metsatukas nägi jaaniõhtul kahte vanameest, kes ümber tule, tantsid, tõstes oma jalgu nagu nagu pikka koivaliselt linnud just nii kirjutab. Et ilmselt oli tegemist just mingi rituaalse või maagilise tantsuga. Aga noh, tantsimine ja on ju algselt olnud just selline maagilise tähendusega maagilise sisuga, nii et kui ta jaanitule ümber juba tantsiti, seal loomulikult tuli peamine juba lõbutsemine. Jaanilaulud on meil küllaltki lihtsakoelised, neis on väga kerge meil ära tunda muistset loitsu või sellist mala meest. Neis ei ole veel pöördutud, ütleme, teise inimese insetamite enese poole vaid siin pöördutakse enamasti siis selle personifitseeritud jaanipoole kes ühelt poolt tähendab siis jaanipäeva, aga teiselt poolt on põhjust arvata, et et ta ju ka teatava Ni haldjas või või selline nimeline tegelane sellele viit Stavad nimedki, Jaanikene poisikene või, või Jaanikene gene meesime ja siin on ikka teatav teatav usundiline joon taga. Muidugi, mõned mõned laulud on, kus kutsutakse kohe jaanitulele kuid tule tulda hoidemajja ja naised, kuid sealgi liitub alati teatav selline sajatus, kes ei tule, see jäägu koju kolletama või, või saabusu, lehmad, tõbised, või tulgu sul see hunt karjas ka või nendele see, nii et teatav selline proovimine, kutsumine, manamine, sajatamine, see ilmneb peaaegu kõikides lauludes ja need viitavad ikka loid sule. Nii et see, see on veel väga-väga lihtsakoeline, väga primitiivne lauluvorm. Tega jaaniööl tule juurest üksipäini päris kaugele ei tahetud minna. See oli teatav ülemineku aeg, see kõige valgem aeg nagu vastupidi, kase jõulude aeg, mis oli kõige pimedam ja neid üleminekuetappe kaardid, välditi siis ikka arvati, et noh, siis on liikvel ka kõik need kurjad kõik need pahaloomulised olendid, haldjad, päris kurjad vaimud ja ka nendega kokkusaamist ei tahetud, enamasti hoiti ikka Seltsi sinna jaanitule ümber ja kellel siis oli vaja tõesti hädasti ja noh, eks see siis võttis südame rindu ja läks. Üldiselt seda ei harrastata. Salapärast võlu täis jaaniöö on alles ees. Ja kõigi äsja kuuldud kombed tavad on sajanditega minevikku vajunud. Ebausk kadunud. Ikkagi on ju igaühe hinges salajane igatsus leida oma sõnajalaõit.