Dirigent Leo Kremer on Eesti publik ammune tuttav mitte ainult sümfooniakontsertide ja orelikontsertide kaudu Niguliste kirikus vaid võib-olla esimene mälestus temast, barokkmuusikaakadeemia aegu, kui meie kammerkoor ja kammerorkester sattus vaimustusse tema stiilikindlast tööst oskusest välja kujundada ja arendada barokkmuusikat ning teha orkestriga sellist tööd eelkõige fraaside ja stresside vallas mida meie muusikud polnud kogenud. Nad olid väga õnnelikud, et neil oli võimalus kokku saada niisuguse inimese ja niisuguse liigendiga. Nüüd on leo kreemjar ennast tugevasti sidunud meie riikliku sümfooniaorkestriga olles selle peadirigent. Kuid alustame algusest algusest. Igal muusikul on tema tee muusikasse. Milline oli Leogreemeri tee muusikasse. Muusikaline õhkkond kodus ei jäänud üleüldiseks. Ta vanematekodu oli täis muusikat, mõlemad vanemad laulsid kaasa kooris ning oma konkreetsed sammud muusikas digiLeogreemial 10 11 aastaselt, saates klaverikoore ise ka kooris lauldes mängides muidugi oma lemmikuid Mozartit, Beethovenit. Kokkupuude muusikaliste suurvormidega, mis adja oratooriumi ta endal oli seega varane ning kogu too kultuurivaramu kuulub tegelikult iga haritud saksa teekonna juurde loomuliku osana. Niimoodi seadis Leo kreemer omale sihi kogu eluks ning ta tunnistas, et tema jaoks pole kunagi eksisteerinud küsimust, kelleks ta tulevikus saab. See oli selge juba noorest peast. Nii kaua, kui ta ennast mäletab, oli talle sõnulseletamatult selge, et temast peab saama muusik. Edasi tuli tavaline koolitee muusikakool muusikaülikool. Ta õppis orelit ja klaverit dirigeerimist, kus peatähelepanu pöörati koratooriumitele ja missadele. Ta on saanud hea hariduse eelkõige vaimuliku muusika vallas selles avaras tähenduses. Ta võis edukalt töötada nii kontsert, organisti kui ka dirigendina. 16 seitsmeteistaastasena andis ta iseseisvaid kontserte, saatis, missasid ja nii see töö algas. Orkestriga süvenesid kontaktid kammerorkestrite repertuaari kaudu, ühelt poolt ja oratooriumi orkistritega. Teisalt edu tuli muidugi organistina, kõigepealt mitmetelt konkurssidelt rahvusvaheliselt konkursid trüges Berliinis, Austrias ja Itaalias. Praegusel hetkel on ta tööks Baieri toomkiriku peaorganisti amet, et mis ei hõlma mitte ainult orelimängu ja tööd kooriga. Spetsiifiline kirikumuusiku töö, vaid seal on avarad võimalused kontserttegevuseks suuremate sümfooniaorkestrite ka mis on andnud ka suure repertuaari. Just mitmesugused muusika päevad on need, mis kogu sealsedki muusikaelu on rikastanud. Leo Kremer on oma dirigeerimise oskuste eest väga tänulik kolmele suurele meistrile, kelle käe all ta õppinud on. Need on Günther want, koognion, Sergio sellivi tahe. Kõik kolm on andnud talle palju praktilisi teadmisi tööks sümfooniaorkestriga, mis võimaldabki välja kujundada erinevaid stiile erinevatest ajastutest. Leogreemer on saanud trigeerida Lõuna-Ameerikas, Jaapanis mitmel pool Euroopas. Rahvusvahelised kontaktid ongi kujunenud kiiresti. Küsisin siis, et kuidas leo kreemjar sai sellise haarde juures kokku ka eesti muusikut tega ja ta vastas naljatades, et oli ju siin kunagi Nõukogude liit, kus ta esinemas käis. Ja jõudis ta siiagi muidugi eelkõige organistina, enne kui dirigendina. See oli nii aastat neli-viis tagasi. Ka Eestisse tuli kõigepealt organistina kolm aastat tagasi rahvusvahelisele orelifestivalile, mille organiseerijaks on olnud Andres Uibo. Siis tuligi suvine akadeemia, kus Leo kreemjar töötas koos Eesti filharmoonia kammerkoori ja kammerorkestriga valmistades ette Bachi motete ja magnificati orkestriga koos orkestri kontserte ning Bachi Brandenburgi kontserdi koos vanade instrumentide ja uutega. Et tekiks võrdlusmoment. Võib-olla sellest koorovski välja. Leogreemeri laialdasem tutvus eesti muusikutega. See viis välja kontaktini, siinse filharmoonia kant. Ja nüüdseks on teoks saanud tõsiasi, et Leo kreeme on määratud kaheks hooajaks lepinguga Eesti riikliku sümfooniaorkestri peadirigendiks. Kuuldavasti laienevad sidemed, aga veelgi läbivaatamisel on koostöövõimalused Estonia teatriga kindlate ooperite lavale toomise osas lähenevatel hooaegadel. Loomulikult on meil põnev teada, mida Leogreemer arvab meie orkestri kohta, kelle peadirigent ta nüüd on. Kuid pelgasin seda küsimust talle esitada, kartes ette viisaka eurooplasena, kuuleme temalt vaid kiitust. Kuid Leogreemer provotseeri sisesele küsimuse välja. Tal on kujunenud väga positiivne arvamus meie orkestrist. Eelkõige hindab ta küllaltki laia haardeoskust väga positiivseks, aga muusikute töötahet olevat tekkinud imepärane punane niit, mis seob orkestrit ja dirigenti. See suhe, et omavahel on võimalik ilma pingeta arutada loomingulisi probleeme. On ütlemata oluline heaks koostööks. Muidugi on tal kahju, et mitmed head muusikud, kellega ta puutus kokku paar aastat tagasi töötavad nüüd mujal. Aga ka noored on tublid Nadones, onsed ja kiire reaktsiooniga. See on hea perspektiiv, nii arvab ta. Orkestri väljakujundamine on üldiselt pikk protsess, mis algab elementaarsest barokis ja klassikalises perioodis sest oma stiil tuleb saavutada Bachi, Haydni ja Mozarti orkestris. Alles seejärel tuleb kõik muu tänase päevani välja. Nii et üks hea orkester omab mitut ülikonda. Anteverdi, Bachi, Verdi ja Beethoveni ning ka Stravinski oma. Seepärast ongi töö pikk protsess ja iga soliidse eaga orkester oma kõiki neid ülikondi. Minu tööprotsessis on asetatud pearõhk praegu klassikalisele muusikale ja alles pärast seda, kui austatud kõik selle traditsioonid saame minna edasi ja arvestama, peame veel seda, et igal ajastul on väga palju eripärasusi ajastu stiili sees. Vahel püüavad muusikateadlased liiga kramplikult luua teatud kindlat raamist, kui kui palju võimalusi on, aga praamsibi Bructneri, Tšaikovski või maaleri muusikas. Nii ütles Agreemer. Ja kui ikkagi uurisin, et mitut stiili valdab momendil meie orkester ehk siis mitut ülikonda tal praegu on võimalik kanda, siis naeratas Leogreemer jällegi vastu, et nad tegelevad praegu alles väljalõikamisega ja väljalõige tunduvat olevat sobivalt paigutatud kangale.