Meie istume Tartus Kirjanike Maja alumises suures toas ei saalis ja akna taga. Kollane vaher suvi on läbi saanud ja sügis on tulnud, kas vabakutseliselt kirjanikul on ka niiviisi, et suvi on kuidagi puhkus? Ja sügisel jälle algaksa uue hooga või on tema töö kogu aastale ühtlaselt jaotatud ja ei ole mingit puhkust kunagi? Kõnelda, aga vist on kahte tüüpi inimesi, mõned kasutavad just suveaega ja lõtva olekut, kus ei ole sihukeseid seltskondlikke kohustusi paljutõotavad just oma töö tegemiseks. Aga ma tunnen, et minu Rütman nii koolilaste rütmiga kooskõlastatud ikka september on jälle uue, uue hooaja algusse. Onupoja elu sai elada siis ikkagi suvel. Kulus aeg peale ära anda talle lõunatunnil, siis ütleme, kui tal oli hobusemehe lõuna kaks tundi lõunat, siis said natuke raamatut. Aga augusti kaevandusest natukese mahti. Siinsamas teispool parki on kirjandusmuuseum. Ja tänavu sügisel oled sageli seal istumas käinud. Mispärast, millega sa seal tegeled? Ma võin öelda, et enesetäiendamisega ikka tuleb elus ette mingisugune ajajärku või üks üks hetk tuleb ette, kus tunned et oled tüdinud iseendast ja oma tööst ja mõtetest ja siis tahad natukese uurida, mis on, et inimesed teinud või, või kes on üldse teine inimene. Sel sügisel ma olen. Suvel hakkasin natuke vaatama unustatud kirjanike hulka kuuluvat Hendrik Adamsoni ja see tegelemine temaga pääl tund või kaks seal muuseumis olles. Vahel pikemalt, see on üsna ja stuudios olnud. Esimene etapp on, et uurid, mis on see inimene kirjutanud või mis tema kohta on kirjutatud. Milliseid arvamusi ja hinnanguid on tema kohta? Järgmisel etapil hakkavad tekkima mingisugused uued mõtted, no ütleme, produktiivsed, mõtled mõtted. Ja neid mõtteseoseid ja sajandeid on küllalt palju. Igas liinis on midagi väga-väga õpetlikku võib olla näiteks minule kui, kui ise kirjutavale inimesele luuletajale, teisele Teataja luuletustes ja käsikirjades sorimine või nende nende. Toodiline jälgimine. See on puht puht niisuguse tehnilise kandidaat juba huvitav, kuidas üks inimene on oma tekste teinud, milline mootor on teda käivitanud kus on ta torked, milline on tema loomise laadeltse. Ja ja siis, kui vaatame, kuidas selle luuletaja luuletus on hakanud rändama toimetusse või kirjastusse, kuidas ta on trükitud ja kuidas ta on vastu võetud, seal kohtame juba ega uute inimestega ja näeme erinevate nihukeste esteetiliste koolkondade või arusaamade, kokkupõrkeid või mittemõistmist või mõistmist. Ja seal tekib niisugune täitsa raamatoordiline situatsioon. Me teame kirjandus loost. Kuulus Tuglas on paljusid autoreid omal ajal aidanud, on aidanud nende tekste stiililiselt viimistleda, redigeerida, kirjastada ja Aadamsoo uniga on seesama lugu, et Adamson usaldas küllalt palju Turlast. Aga nüüd tagantjärgi vaadates selgub et Tuglase heategu. On mõne kandi pealt ka küsitav, Need redigeerimise printsiibid veedavad, et et siin on ikka tegemist täiesti erinevate isiksustena täiesti erinevate aru saama jaamadega. Üks on kasvanud, ütleme, Adamson kasvanud, nagu ta ise ütleb emmal värsikultuurist ja see on tema esteetika. Ja ta seda kunsti, mis kasvab selliselt pinnalt tuleb aktsepteerida kas tervenisti või või hoopis eitada. Aga Tuglas püüdis paljusid asju parandada ja allutada seda hoopis teisele esteetikale, mis tuleb sealt Rootsist ja ja ütleme, siin võiksime nimetada noor eestilikuks esteetikaks. Mis püüab koonilisuse poole väga-väga täpse ja lühida väljenduse poole. Niisugused redigeerimised muudavad algteksti ja, ja kogu see autori hingeline struktuur võib pärast rediseerimist muutuda taandunud, jõuda lugejani ja selles mõttes oli päris huvitav avastada muuseumist siis mõned algtekstid, pikad variandid ja mõned trükitud juba meile klassikaks saanud tekstid raamatust neid võrreldes. Dramaturgiliselt ja traagiliselt ja konfliktide kokkupõrked ja need ei ole ainult mineviku küsimused, vaid need on igapäevased asjad. Igavesed toimetusse tuleb iga hommiku back. Tundmatute autorite või uute autorite või vähetuntud autorite töid mida siis too õnnetus pead kas tagasi saatma, ära trükkima või parandama ja parandamine viivsele. Tekst Voogia küsimuse juurde. Milline õigus on eemalseisjal sekkuda võõrasse teksti? Ja milline? Ja tihtilugu teeks seda kirurgi tööd. Inimene, kes nagu ei oska seda teha või. Või ignoreerib seda ajadust, olla kirurg. Hooli ta lähtub oma maitsestama oma kujutelmast vaevugi sisse elama. Läkitaja siseilma. Aga kui sina oleksid see toimetaja? No ma olen seda tööd isegi teinud nii muuseas näiteks kohvikulaua taga või kusagil 66.-st aastast saadik võime toimetusse tööle läksin ja pärast sedagi, kui sealt olen ammu lahkunud, olen ma ikkagi lugenud eriti nooremate inimeste käsikirju kellel veel omaenesekindlus puudub ja tahavad seda enesekindlust või jänesehindamise oskust välja kujundada. Ma olen neid lugenud ja, ja autoritega kõnelnud ja oma märkused teinud. Ja ma olen püüdnud öelda ka ja. Need märkused on tehtud, lähtudes sellest sellest printsiibist ja ma tunnen, et on teatud kontingent inimesi autoreid, kelle mõtteilm ja kujutluste ilm kelle poeetika on mulle mõistetav ja need ma julgen toimetada või nendele nõu anda kindlamalt. Aga on ka selliseid inimesi, selliseid tüüpe, kes on, on minu tüübile täiesti võõrad ja ja ma võin seal midagi oma kogemuse põhjal öelda, aga, aga see ei pruugi üldse üldse olla kuigi tõene. Nii et ikkagi igalühel on oma tüübi sobivus seal eeldus igas igas suhtlemises nihukese. Alati oluline, et ja näiteks niisugune luuletaja nagu Andres Ehin ja kaaslane seda ma olen kaua aega püüdnud endale mõistetavamaks teha. Tema meetod on hoopis erinev sürrealistlik printsiip. Ja paljud asjad minu jaoks ei olegi nii vastuvõetavad, seal ma ei oska eriti hästi toimetajana esineda. Kui sa oleksid toimetaja, sai, saadaks neid ometigi tagasi öeldes, et mulle need ei istu. Need järgu trükkimingu. Võib-olla isegi saadaksin. See on väga-väga konkreetne asi ja seda ei oska kunagi ette öelda, sest mingisugune veendumus peab, peab kujunema, sest osa asju on niimoodi. Mulle isiklikult ei meeldi minu maitsele, on võõras, aga, aga. Mul on mingite kunsti ja kunsti põhireeglite järgi, et see asi iseenesest vist on kunstiteos. Tal on mingi sisemine veenvus kellelegi täis ja, ja sa ei ole küll minu minu asi täielikult, aga, aga tunnustan tema eluõigust eluõigust. Tunnustan ta ta kunstiks. Mis arvate siis ja küllap seda ajalooliselt oleks väga lihtne selgeks teha, kas see nii on, siis kui näiteks kirjandusliku ajakirja toimetaja on ise luuletaja, ise kirjanik siis ta võib olla suhtub ka. Ühest küljest avaralt ja teisest küljest võib-olla väga subjektiivselt oma ajakirjana näosse läbi aegade kuulasi loomingut vaadata, eks kindlasti on tal alati ka mingil määral oma toimetaja. Ja jällegi võib võrrelda 20.-te 30.-te aasta Loomingu aastakäike kus oli toimetajaks kord Tuglas, kord vennal kordsemper ja juba mootorite valik. Püüti küll olla niisugune parlamentaarne ja demokraatlik aga ikkagi mingi eelistus on alati, näiteks kärnaril on on olnud hoopis teine maitse, teine eelistus, kui, kui tuulasel kasvõi sellesama Kärneriga kärneri maitsega oli mingi konflikt. Ja nii kahtlemata on iga iga toimetaja, omades piirides Adamsoni juurest läheb nii palju teid ja radu igale poole, kust kust mõelda, edasi uurida midagi edasi. Aga miks sa selle võtid, kas just sellepärast, et Adamsoni üheksandat aastat sünnist tänavu oktoobris? No ma võiksin öelda, et see oli täielik juhus selles mõttes, et et loomingut nimetuses kord pakuti, et võiks võiks äkki kirjutada sellest autorist midagi. Teda ei ole nii ammu käsitletud pärast sõda peaaegu mitte üldse 66.-le aastal. Karl Muru kirjutas ja enne seda oli aastal 43 ulatuslikum ülevaade et väga, väga vähe. Aga teisest küljest kui ma vaatan oma töötegemisi, siis niukene näiline juhuslik asjade kokkulangemine on ka mingil sügavamal baasil. Sest kõik teame, et ükski juhus ei ole tegelikult juhuslik või kius on paratamatu. Tähendab, et meil on endal seesmine valmisolek selle juhuse vastuvõtmisel me oleme selleks küpsed. Ja nii olen ma aastat mõelnud üsna palju meie kirjandusele. Ja unustatud või, või varju jäänud leianike peale, keda on vähem uuemale seal publitseeritud kelle kogutud ja valitud teosed võiksid juba ilmuda. Selleks on ka nagu ühiskondlik on juba tekkinud. Ma mõtlen eesti raamatu kirjastamise uuemaid plaane, seal on klassika väljaandmise küsimust kõvasti kõvasti nagu mõeldud kirjastus üksi on ikkagi üks organisatsioon või üks asutus. Ja see aktsioon tahaks nagu suurema seltskonna või ühiskonna osa toetust, need oleks ju kena, kui köik kirjanikud oma kunagisi ameti vändi natuke seltsi mehelikumalt või. Mul on selles vallas väga palju teinud, tema taolist meest, põlvkonnast ei olegi ette näidata. Aga. Aeg nagu selleks oleks, oleks ülimalt küps ja Adamson olnud mees. Aga ma mõtlen isegi nende elavate kirjanike ja ametivendade peale, kes on kirjanduse tulnud kolmekümnendatel aastatel või kahekümnendatel aastatel ja kes on aktiivsest elust juba välja jäänud. Ja nooremad kolleegid nagu enam ei, ei mäletagi. Nende vastu peaks meil olema suuremad tähelepanu, lugupidamist ja, ja võib-olla isegi kirjastus peaks intensiivsemalt nende poole pöörduma neid veel nende vanaduse keset tal ilusatel tundidel rakendama tööd jõupuuduse üle me kogu aeg kordame ja ola tööjõudu seisab täiesti kasutult. Just nagu me ootaksime, et et inimesed peavad ise enne ära kaduma, siis teised hakkaksid nende tööd tegema. Lihtsam on elus inimene teeb oma tööd, mis talle jõukohane on. Iga autor oma asju aetaks, seada kirjastusküpseks. Aga samas öeldakse, et, et aeg toob kõik õige välja ja seemisväärtuslik peab ajaproovile vastu ja nagu see ütleme, et kui kirjal seal mingi suur tähistaevased, siis need väiksemad tähed võib-olla tuhmuvad, aga suured igal juhul paistavad edasi, kuidas sellega on? Ma tahan sellele vastata ka nii kahe kaheosalise vastusega et ühest küljest ma siis nagu ütlengi, et võib-olla see aeg ongi tulnud. See ülim aeg ka siis, kui veel edasi üldistavamalt öelda, siis ma ikkagi arvan, et aeg iseenesest on nii passiivne et tema ei ei tõsta midagi Briti välja, vaid aeg matab. Aeg matab kõik. Ja ainult inimene elav inimene, kaevab aialademed või tolmu alt välja, kui ta jõuab ja tahab. Näiteks, kui käia praegu Tartu linnas ringi, siis sinuga kaevamisi tehtud ja me näeme, kuidas meetri sügavuselt või pooleteise sügavuselt on välja kaevatud vana asi ja kui inimene ei oleks seda kaevanud, oleks ta sinna jäänud. Keegi oleks näinudki. Ja sinu kaevamise tulemused on siin ühe paksu musta mapi vahel, need on nagu ma aru saan, kõik, siis Hendrik Adamsoni puudutavad materjalid mida ja milleks sa oled sealt välja noppinud ja kas mõni niisugune lehekülg siit andmis kõlbaks, kohe oleks õpetlik Sid ette lugeda. See mapi tinglik pealkiri Hendrik Adamsoni luule ilm. See luule ilm on, on sama suur nagu kosmos need mida sealt välja valida lugemiseks praegu. See on päris raske, võib olla üks üks liin, mis on mind huvitanud Nende tekstide puhul, mis ma olen ja mapi vahele kogunud. Siin on tõeliselt ajakirjades ilmunud ja siis käsikirjadesse jäänud tekstid. Nende puhul olen jälginud neid võimalikke seoseid Adamsoni luule seoseid ning impulsse teiste kirjanike, teiste luuletajate luuleilmaga. On on väidetud, et niisugune luuletaja, kes on olevat eraklik olnud vähe seltskonnas viibinud, väheseda Salangliku lihvi, vastastikust toimimist saanud. Et sellel nagu pole kuigi palju kirjandusest tulnud mõjutusi. Aga kui hoolega jälgida, siis võib leida just, et neid mõjutusi on, on isegi võib-olla väga palju ja võib-olla isegi. Ühel hetkel tundub, et ta on autole puht enesekindlust nagu vähe. Et ta pidevalt otsib kirjandusest oma sarnast kirjandust või mingit malli või võtet, vaid, mis oleks talle hingelähedane. Sellega ta tõestab seda vana tõsiasja, et kunst kasvab väljakunstist. Luule kasvab välja luulest. Kunst muu reaalsuse suhtes, eraldiseisev ilm või fenomen. Ja ilma seda tundmata ei, ei kirjuta ka metsik metsik kirjutaja. Üheks huvitavaks motiiviks. Siin ei ole isegi päris õige sõna, ma ei tea, mis see õige sõna on, aga ütleme siis impulsi, andjaks või tõukeandjaks on on üks kuulus luuletus on Ameerika kirjaniku Kuu kaaren, ronk, mida eesti keeles on olemas neljas tõlkes ma olen aastate jooksul neid tõlkeid püüdnud koguda, need on, tähendab mul käes. Ja üllatav oli, kuidas see tekst on mõjutanud ka nisust külalaulikud, nagu teda kutsuti murde mulgilaulik, Mulgimaa laulikud, rafineeritud luuletaja ja fantast, nagu see oli. Mingi kokkupuutepunkt, on ilmselt selles Keskses maailma tajumisesse, fantaasia mingis liikuvuses, mis oli nii Adamsonile kui Paul Saaremaamehena, on kirjutanud Adamson ühe pika luuletuse raamatus kuldblond, neitsi mis väga äratuntavalt meenutab seda kuulsat luuletust. Aga hilisemas eas need mõjud on taandunud, aga kusagil kolmanda või neljanda kihi all, kui me hakkame, märkame seda kaud mõju luuletuse. No kuidas öelda. Kui luuletust vaadata, lavastatud mingisuguse situatsioonini dramaturgiliselt mingisuguse mänguväljak, kuna siis umbes sedasama lähtemeele, olgu või lähteruumi või positsiooni, kasutab Adamson ka veel mitmes mitmes luuletuses, näiteks omaaegses loomingus. Enne sõda ilmunud ma ei mäleta, mis aastal see oli häid luuletus viirastusi uneuimas, siin näiteks on ta täiesti seda sedasama sama luuletuse. Aegadega ruumilist või ruumilist paigutamist luuletaja mingis, mingis ruumis, kus hakkab luuletus toimuma või nägemus, sama Se ruumi kujundamine, ruumi kujundamise oskus või see on suguluses põu fantaasiarikka, ruumi kujundamisega. Vaat siis me lähemegi võib-olla edasi suurte kategooriate juurde, aeg, ruum, aja ja ruumi tunne ühe või teise luuletaja juures. Üks asend, väline ühiskondlikku elu kirjeldus või see pilt, kuidas inimesed pannakse tegutsema, aga seenest metafüüsilised kogemus. Kuidas kõiksusega autor kokku puutub? See on see iga iga luuletaja sügavam põhi ja selle kandi pealt on just see Maailmaruumi või vaimsuse? Tajutunnetus on, on väga intensiivne ja väga, väga omapärane, mingisugune suletud ruum, mis ühel hetkel on väga sõbralik, sealt tullakse, kodusus, kodune jahu, pane, mida kõik arvustajad on ära märkinud ja samal ajal, kui see ruum hakkab tarduma ta muutub kohutavaks. Või kui see ruum muutub veel kitsamaks ängistavamaks, siis tekib soov purustada seal ruum, minna läbi selle ruumi piiride jõuda kuhugi vabadusse. Ja need meeleolud on, on seotud kõlade ja, ja värvidega, valguse vahekord, algus, situatsioon, valgustuse olukord, see on väga oluline. Sihukene, pime, hämar, rooman, intiimne maailm. See võib olla tunduda lõplik ja lõpmatu, sest nagu pimedus, me ei tea kui kaugele on, on see mingi maailma lõpp? Selles mõttes on, on ta suletud ja avatud, aga aga hästi valgustatud ruum mingi taevaalune võib tunduda väga kalgina, kui ta visuaalselt näib laiem olevat, aga ta mängistavam vot niisugused väga sügav hingeelulised algpõhjused on, on paljudes luuletustes väga-väga võimsalt antud ja selles mõttes noh, väga-väga huvitav jälgida näiteks üks väga primitiivne tekst iseenesest, aga kus on see maailma mudel? Täiesti antud on ilmutatud Loomingus number viis, aastast 1932. Pealkiri mälestus. Ja mänguruum on siis lahtise taeva all. Maastikus, maastik, nääribki, Adamsoni luules need, mitte mitte tubane interjöör, vaid looduslik ruum. Taevastinane, vaskine, kena metsakäär, kaskine org, udune rohi, kastane. Oh kui ilus oli lastena. Puhu käsikäes, tasa, Astsime, puhu paisus rind laulu, lasksime õnnelikult, nii, endal paistsime õnnelikud olla, mõistsime, ahmis jäävad need mööda, lasksime, kus me käsikäes tasa ostsime, kus näis ilus meile lastena. Udune rohi, kastene, kena metsakäär, kaskine taevastinane, veermaskina. Siin on väga, väga selgelt on, on kujundatud ruum luuletus ise nagu, nagu mingi ruumi mudel, ta algab ja lõpeb sama. Samas kui me kujutame ette mingit kuplialust ruumi, siis tunnevad nad, et see luuletus on selle ruumi mudel oma luuletusega, kus tuntakse end õnnelikuna, kuid kus hakkab ikkagi jällegi see ruumi piiratuse tunne ängistama korraga mõlemad seal ruumis. Nii, aga kas niimoodi saab luuletusele läheneda ainult teine luuletaja, luulekriitik, kirjandusteadlane või kui sa nüüd mõtled, mitu võimalust sellele luuletusele lähenemiseks on olemas, nagu ma olen noh, kui ma olen, noh, ma ei tea, minu vanaema näiteks loenduse luuletust. Mõtle ruumistega. Mänguplatsist. Eetilised tõlgendusi või seletusi iga inimene ei hakka andma, aga iga lugeja iga tekst kas aktualiseerub või ei ja see toimub selle kaudu, kas see lugu või Paul lugemisel hakkab lugejale tunduma konkreetses ajas ja ruumis olevana. Kas meil tekib esimest hetkest peale mingi kujutelm mingist ruumist mingist ajast, kuhu me lugedes nagu asetuma ja ma usun, et igal lugejal see nägemus tekib? Ta mõtteliselt asetub ikkagi kuhugi, kuhugi ruumi, kuhugi paika kas oma kodukohta või või, või oma tuppa või kuhugi välismaale või mingisugusesse olukorda. Kus on mingisugune valguse vahekord, mingisugune distants, mingitute, esemete ja olenditega, määratletus ruumis ja ajas peab tekkima, kui seda tekkis luuletus vilets. No ühesõnaga see mingit vaimusilm selle pärani vaimu Silvega vaimusilmas näen ennast või tunne ennast. Ja ikkagi. Kui lapsena lugeda fantastilisi jutte või, või seiklusjutte, siis minu meelest enamus lapsi asetab kõik selle sündmuse oma lähemasse, maastiku nõmmedel ja see kõik mahub. Oma mõtteid jagas meiega Hando Runnel. Sinna vahele kõlas Heino Elleri klaverimuusika. Mängisid Laine Mets ja Matti Reimann. See muusika jääb meiega veel saate lõpuni.