Tere päevast, siin vikerraadioteatri magasin ja stuudios maris Johannes, et kõnelda teile Ugalas sündi, vaidlema, asjust. Nimed alustas Viljandit. Tere eile oma uut hooaega alustas lastelavastusega minu pere ja muud loomad. Täna õhtul esietendub Olustvere lossis Tšehhovi onu Vanja. Tänase saate intervjuud on lindistatud sel neljapäeval kontrolletendustel Ottoni vahelisel ajal. Ja sõna saavad Ugala direktor Jaak Allik ja uus peanäitejuht Peeter Tammearu. Ugala hooaeg 2002 kakstuhatkolm. Kelle hooaeg see siis praegu on, kass ja kalliko aeg või Peeter Tammearu aeg. Kui nii-öelda teatrijuhte pidi? Arutada, no suureks, ma ei tea, kas üllatuseks peab ütlema, et me töötame täiesti sõbralikult käsikäes ja ei ole siin võimalik öeldagi Kellovaks ta on, muidugi suurem osa nimetusi oli nagu eelmisel hooajal nagu mõttes või plaanis. Peterdujuhisi oma korrektiivid juurde tulid ka mõned uued asjad, aga põhimõtteliselt. Me juhime üsna sõbralikult teatrit koos senisega vaidlema läinud. Onu Vanja kontrolletendus on lõppenud. Peeter Tammearu kui nüüd selle etenduse järel nagu üritada oma rolle määratleda, et näitleja ja lavastaja ja teatrijuht, et milline hetkel on siis see järjekord Noh, ühe kolmest ma saan kohe maha võtta, teatrijuht on Jaak Allik, parandan ennast siis peanäite. Nonii, lavastaja enam ma ei ole siin veel siin majas nüüd uuesti siia tulles veel algust teinud. Ja see peanäitejuhi töö, jaa, jaa. Näitlejatöö on on läinud tõesti augustist alates paralleelselt ja, ja ma ütlen, et ega noh, ega ta kerge ei ole, ega ta niimoodi. Ega ta väga normaalne asi ei ole, mõnes mõttes, aga noh Paljud enamik peanäitejuht seal niimoodi teinud mingitel aegadel, tegelikult see on ju sinu teine tulemine Ugalas, kuigi vot kuue aasta jooksul on ikka päris palju ikka muutunud, esiteks on väga palju uusi näitlejaid tulnud täpselt poolt, ega ma tegelikult ei ole koos teinud täpselt poolt, aga seda on, seda on ikka päris suur arv tegelikult sest omal ajal ma olin teinud kõikide Ugala näitlejatega tööd. Ja on muutunud ju noh, kogu meie elu on kuue aasta jooksul väga palju muutunud, nii et noh, tuled tagasi hoopis teise linna ja ja ka hoopis teises seisus olevasse teatrisse. Balletti. Kuidas tandem Allik tammearu oma koostööd ette kujutab selles saate lõpuosas nüüd aga repertuaari jutu Jaak Allik. Võluvalem, kuidas Ugala sugune teater vee peal või püsiks, on täiesti selge, siin pole isegi midagi vaielda, igal hooajal peab tulema üks lastetükk soovitavalt muusikaline lastetükke, soovitavalt tuntud nimega lastetud. Mary Poppins asendas Tom Sawyeri seiklused teadundusele. Seiklus asendus kevade kevade kohapeal on siis nüüdse tarreli minu pere ja muud loomad. Tähendab, lapsi tuuakse vaatama ja nad ise tulevad. Tuntud kirjanduslike nimetas ja seetõttu ka see pidev Lindgreni buum, näiteks mis on Eesti teatrites. Ja teine on see, et peab olema üks täiskasvanutele mõeldud muusikaal line lavastus, sest päris muusikale me ei julge öelda, et me teeme. Nii, asendas ainult tunnistuse Haljala osaleja haljal aasal peaksid olema asendanud deemoni ingliga ja kavas on järgmine hooaeg avada poris kõrvele laanelillega. Nii et see peab ka olema see top publikut. Kui selle kõrval on niisugused tugevad huvitavad raamat, siis need lähevad ikkagi meil kuskil 15 korda paremal juhul ütleme külalised seda ka kokku 25, kui asi on enam-vähem kunstiliselt õnnestunud noh tavaliselt nagu pügaljoon või, või abielu itaalia moodi või Enigma variatsioonid mis pakuvad mõtlevale ja tõesti teatrit armastavale vaatajale toitu Need on olemas, siis selle kõrval võib teha mis tahes eksperimente, ega see tükki küljest ära ei võta ja ja ta tulebki niimoodi kokku panna, et oleks igale ühele midagi, et oleks ka näitlejatele midagi, sest noh, paratamatus on see, et et möödunud aastal 44,7 protsenti Ugala vaatlejad olid lasteetendustel. Nii et lasteetendusi võib ka kakskolm, jõuluetenduse lisaks üks kaks peab repertuaaris olema, hästi läheb meil praegu lumivalgeke väikse saali etendus, kui see need kohad on täidetud ja muidugi ega siin suurt riskivõimalust ei ole, kui ikkagi mõni lavastus ühel või teisel põhjusel lausa läbikukkumine publik ei tule, siis on muidugi auk üsna tunnetatav. Jaak Allik on Ugala juhtinud aastatel 1983 kuni 88 91 kuni 95 ja kolmas tulemine oli möödunud aastal. Peeter Tammearu on olnud Ugala näitleja aastatel 86 kuni 96. Millised on vasse peanäitejuhi visiooni tugalast? Peeter Tammearu. Et eks ma tasapisi õpin, ega see, ega see esimene hooaeg on jälle ühtepidi, võib-olla teine, tuleb teistpidi, kolmas kolmandat pidi ma tasapisi hakkan lihtsalt vaikselt normaalsemaks muutuma. Natukene ülbe maks selle koha pealt vähemalt, et ma üritan, üritan jõuda, kui ta sinnamaani mõttetuid tükke ei tohi teha. Me teeme tänasel päeval siin selles Eesti vabariigis teatrit ikkagi tõesti ainult selle pärast, et me teeme seda nendele inimestele, kellel on võimalus käia teatris ja kes Velik tahab käia teatris ja kes tuleb siia Viljandis teatrit vaatama. Ma tahan neid väga hoida, et nad kaoksid mitte kusagile ära sellepärast et me ei suuda neile midagi sellist pakkuda. Ma tahaksin teile pakkuda seda, mida nad, mis neile meeldiks. Aga nagu ma ütlesin, mõtet teha oma kriisidest etendusi, tuleb mõelda sellele mis minu valguses võib neid rõõmustada, aga ma tahaksin seda, et, et see, see puudutaks ka neid, noh mitte et ma tea, andis endale mingit asja, sest mulle meeldib ühe sellise. No vot selline konstruktsioon. Vot seda ma ei taha, ma tahaks, et see noh, selle asja nimi on tegelikult ju seda, et ma tahaksin rohkem publikut saali tagasi saada. Kuidas seda publikut siis saali saada? Lappame Ugala uuslavastuste plaani koos Jaak Allikuga. Hooaeg algas Pete Raudsepa aastusega, minu pere ja muud loomad tuleb ka kohe tema teine lavastus välja, tõsi küll, mitte Ugala Viljandi kultuurikolledži diplomilavastusena Evampiilovi vanem poeg, mis kevadel sai juba nagu koolitööna valmis ja nüüd tuleb lihtsalt vormistada lavale ja sellega me hakkame üsna palju Eestis ringi sõitma, loodetavasti. Aga teistest nimedest on meil hea meel, et taaslavastab Ugalas. Jaan Tooming. Lavastuseks on Eestis seni tegemata Bernard Shaw näidend hullike ootamatuste saartelt. See tuleb välja jaanuaris ja täiesti uue nimena eesti teatri režiis. Selline noor daam nagu helina männi. Tõenäoliselt see raadiokuulajale midagi ütle. Tema on pärit Londonist, aga Londoni tema sattus Kiviõlist. Tema lõpetas Kiviõli keskkooli, läks õppima Tartu ülikoolis žurnalistikat ja 93. aastal lahkus sealt kolmandalt kursuselt, siis lavastajaks. Londoni on seal siis nüüd peaaegu 10 aastat õppinud seal käinud ennast täiendamas ka New Yorgis elab Londonis praegu ja tahab nüüd Eesti teatris käe valgeks saada. Ta kirjutas üsna mitmele teatrile ja ma tean, et kavatsete kasutada on ka Vanemuise pea Tallinna linnateatril. Aga esimene lavastus tuleb meil ja see on tema poolt pakutud materjal. Üsna sensitiivne, kui nii võiks öelda. Ja viimastel aastatel maailmas palju laineid löönud näidend, mille nimel nimeks on vagiina monoloogid autoriks selline inglise daam nagu entsler ja seal neli naist räägivad oma saal probleemidest. See peaks valmima samuti jaanuari lõpuks väikeses saalis. Aga kui nüüd rääkida, kelle hooaeg on, siis ei saa kuidagi üle ümber, muidugi parem Raidist, kellele on see siis 60. juubelihooaeg, kui nii võiks öelda ja kuna kogu aeg tuleb muugalased ennast tähelepanu väärivaks teha, mingeid trikke välja mõelda heas mõttes, siis selle hooajatrikiks on nagu see, et. Ma julgen arvata, et maailma teatri ajaloos esimest korda on võimalik kahe päeva jooksul näha ühe lavastaja kolme suurt Tšehhovi lavastust. Me taastame 93. aastal välja tulnud Kirsiaia Anne Reemann ja Elmo Nüganeni Allan Noormets. Piret rauk, Üllar Saaremäe, Tiina Mälberg. Ingomar Vihmar tähendab, tol ajal kõik Ugalas töötanud näitlejad on nüüd neljas teatris laiali ja nad just armastusest tõenäoliselt olid nõus taas kokku saama ja kerise taastama. Kas üheks korraks, 19.-ks oktoobriks või mängime seda mõnikord veel mõned korrad ei oska praegu öelda, 18 oktoober. Siis selline eksklusiivne sündmus, Ugala suures saalis peaks aset leidma. Taastame ka kaks aastat tagasi Viljandi kultuurikolledžit võime lavastuse kajakas, mis tuli välja 2001, mai mängiti ainult neli kordadest kursuseleks laiali, mängitakse meie maja kohvikus fuajees ja maja ees murul ja leidis siis äärmiselt tormilise vastuvõtu, tähendab, lõpuks ei sarnanema publikut ära mahutada. Ja tõepoolest on äkki väga nooruslik ja kummaline kajakas. Praegu siis uuslavastusena Novania. Minu meelest Eesti teatri küllalt tippkoosseisuga Peeter Tammearu, Andres Noormets Jaan Rekkor händlast, Leila Säälik, Triinu Meriste ja mängime Olustvere lossi seal eksklusiivne paik, aga tõesti see, et kahe päeva jooksul Tšehhovi lavastust me ootame ka külalisi Venemaalt ootame külalisi Lätist seda sündmust, siis vaatame kindlasti kõiki eesti teatrihuvilisi, mulle tundub, et see on piisavalt sadistlik sünnipäevalapse suhtes, kas temaga lavastused nagu taastama, aga ühe tegema nüüd, eks, mis täna valmis saab, siis järgmise kuu jooksul mõne prooviga taastamanni kajaka kui, kui kersi, aga ta on ise täiesti rõõmsalt nõus. Peeter Tammearu mängib onu Vanjas onu Vanjat. Palume tal seda uut tööd, Kaarin Raidi lavastust pisut iseloomustada. Garner on mitu ilusat õnnestumist, selle koha pealt on teada, et ta kuidagi nagu seda Tšehhovi, nii nii kummalisel kombel ta omastab, ta sööb selle tableti alla Tšehhovi lugeda, siis oodatud kaaren, kaaren elab väga sarnaselt. Tal on ka nimetatud if terve ja ma ei ole veel shampanjat saanud, juua tan kuskilt natuurilt väga sarnane. Mulle tundub niisuguse inimtüübiga nagu, nagu seda võis olla Tšehhov. Tal on niisugust. No kindlasti mitte küll niisugust Tšehhovi tohutute tantsust läbi aastate, mis ta arstina tegija, mida ta on teinud, aga samas niisugust niisugust heas mõttes minnalaskmist ja huumorit nagu Sahharovil seda tajub juba täpselt. Ja see on niisugune õrn hoiak Tšehhovisse. Cha on eesti näitlejatele, temaga on nii palju legend Eesti teatris ja nii palju niisugust ilusat ja head on sellega läbi elatud. Et see autor intrigeeriv ja põnev ja, ja tihtipeale tundub võtvat kommuni Tšehhov kuskil jälle mõni lavastuste, et vahel tundub nagu tekki aeg või või, või kas just äkki see või vahepeal nagu tundus, et et ta läheb nagu, nagu liiga tihti tuletada või. Ja samas ma kuidagi hoomame teiste lavastajad nagu omavahel, nagu märkamatult peavad seda niisugust nihukest võrgusidet, et kuigi kõik on nagu väga sõltumatud ja kõik nagu realiseerivad oma plaane, aga ikkagi kohutavalt korrigeerivad kuidagi selle järgi et midagi keegi kusagil on teinud, kui kaua veel mingit tükki kuskil mängitakse. Noh, see ei ole üldse niisuguse politseikoera nuhkimise mõte, aga aga mulle tundub, et Karinil on nagu niisugune mingi teatav õigus selle koha pealt. Tal endal on ilmselt mingisugune niisugune appikene jälle kätte jõudnud, kus ta mõistab seda teksti, sest omavahel on kahtlemata üks, üks raskemaid Tšehhovi näidendit üks üks eba väärsemad mõnes mõttes ja seda võib ju tõesti vaadata, et et mis asja üks inimene kannatab või mis asja nad ajavad, on armastusega poolik on, on, on kirg, aga pooli räägib ajast. Ta räägib erinevatest aegadest, ta räägib aegade, mitte kokku kõlksumistest. Noh, ilus lause on see, ma raiskasin mäega. Nüüd raiskab aeg mind. Räägib inimestest, kes on, on jõudnud mingisuguse järjekordse veerandikule nende elus, kus, kus teistmoodi enam ei taha, samamoodi ka enam ei või. Ja selle koha pealt on ta niisugune niisugune haldjas, et, et kuigi ta annab Väljakaaren läheb järjest kitsamaks, aastatega järjest raskem on temalt midagi välja kiskuda, näitlejad on sellega kõik arvestanud. Arvad, et, et noh, see ei ole mitte seda, seda tüüpi lavastuse tegemine, kus, kus lavastaja pulbitseb, pulbitseb oma ideedega või üritab inimesi kuidagi ergutada tööle. Pigem on see see, et, et noh, kaaringasse vaatad. Mul on ju tegelikult Kareniga, oleme üksjagu koos olnud. Kaarin oli põhjus üks väga suur põhjus, miks ma siia teatrisse kunagi tulin 16 aastat tagasi tööle nagu me tegime temaga diplomilavastuse lõõma pimedusse. Ja, ja peale seda ei olegi ma temaga tegelikult ju ühtegi lavastust välja toonud, koos tegime ühte, töödakse see minu jaoks pooleli. Ja nüüd on siis tegelikult esimene peale 16 aastat. Kaarin Raid on hetkel ainus lavastaja, kelle pilt ripub Ugala teatri seinal. Seega ainus koosseisuline lavastaja, teen ma siit maailma ajaloolise järelduse. Jaak Allik jätkab. Mis lavastaks? Pluss siis loodetavasti esimesest novembrist asub Ugala koosseisus tööle Tõnu Lensment, kes praegu töötab Endlas. Viimased kuud on ta nimi olnud seotud siis venna lavastusega Tartu raamatukogus. Tema tuleb meile koosseisu ja loodetavasti lavastab siis märtsiks Erik Schmidti kohus don Juani üle. Schmidti Me teame Enigma variatsioonide ja kahe maailma hotelli järgijaid. Ilmselt praegu on Euroopa üks kõige kuumemaid nimesid tõsiseltvõetav sisulise dramaturgi alal kõik ta näide, nad on väga head ja ja ma olen kuulnud, et sel aastal tuleb sel hooajal Eestis kolm tema näidendit välja ja siis võib-olla sellise huvitav Rosinaga ka. Võib-olla momendi Eesti kõige kuumem nimega näitekirjanik Andrus Kivirähk on olnud Ugalale oma kõige uuema näidendi helesinine vagun mille peategelased on umbes 30 35 aastased noormehed, kes astusid pioneeriks siis, kui Brežnev suri. Ja mälestused siis tollest ajast tänapäevavalguses ja lavastab teda Taago Tubin, millest meil eelmine aasta tegi krossi mardileiva. Ja siis me oleme juba järjega vist suves, jäi nüüd küll ütlemata peanäite ühenda avastus tähendab taotlustest valida sellise materjali, kus on tõetöös ühes lavastuses tõesti kõik 30 Ugala näitlejad sellist pole veel olnud. Ta kirjutas kokku nivoole Niskame saaga ainetel kolmest esimesest need nendest siis ühe uue pealkirjaga niiskame kired. Ja omal ajal oli Niskamäe lood Ugalas üks populaarsemaid, sinna lavastati niisugune noor pere, neelejaniskame Heda. Vaatame, kuidas siis nüüd uuele põlvkonnale voolia kangelased peale lähevad. Ja siis me oleme peaaegu juba juba suvel ja suvel on kavas kaks suuremat projekti ja vabaõhulavastust. Üks oleks Kitzbergi majamuuseumi juures populaarseks muutunud, eks Tammsaare majamuuseum, vargamäel teatripaigana ja ka Jakobsoni talu Kurgjal teatripaigana tahaksime kolmanda sellise paigas siis veel Eestis käibele tuua, see on kolm kilomeetrit Karksi-Nuias Kitzbergi majamuuseum väga kauni ürgoruga KUHU Katri Kaasik-Aaslav, kus neetud talu. Kristina tingliku pealkirjaga Eestimaa ei ole müüdav, see oleks siis päeva ajal ja, ja laulupeoga ja laadaga ühendatud. Ja tahaks kasutusele võtta veel õhuetenduspaigas, on päris Viljandi linnas. Uueveski ürgorus, Uueveski forellikasvatus ja forellitiigid ja sinna mahub üsna, ma arvan, 1000 vaatajat ära nende tiikide äärde tiigid on saanud nüüd uue elu viimase poole aasta jooksul muudetud väga kauniks rajatud sinna puhkekeskus ja sinna on kavas teha selline nimetus nagu tulp, fanfaari. Keskmine ja vanem publik mäletab erakordselt populaarset filmi viiekümnete aastate lõpul seal arhilipiga osas ja seesama Moskva lavastaja, kelle, kes meie eelmise hooaja lõpul jõudis esietendusele teemani ingliga. Jah, see nüüd küll ütlemata son, meie muusikal sel hooajal. 28 september tuleb siis teist korda nii-öelda vanem koosseis, Piret Raukja meelissar vendlast ja 30. kaks uut noort näitlejat Mari Maria Soomets ja Karol Kuntselile peaosades hakkamegi kahe koosseisuga mängima. Vastava Moskva Kitis õppejõud ja täna aastal seal režiikursuse näitlejakursuse vastu võtnud dotsent Mihhail Tšumatšenko, kes sai meie trupiga, see on väga hea kontakti, seda teemalist pinget lavastades. Ja ise pakkus siis samuti muusikalise lava Vastusena vabasse õhku tulph Joani see oleks siis ütleme plaan kuni järgmise suveni see vist peaaegu kõik nimetatud hetkeseisuga ära öeldud. Järgnevalt kõneleme Peeter Raudsepaga, kes lavastas Ugalas ilmakuulsa inglise looduse uurija ja kirjaniku, Sheraltarreli, minu pere ja muud loomad. Cherry tarreli rollis on Priit Võigemast, kes on aga kangesti Harry Potter trinägu. Ju siis kõik britid peavad ühte nägu olema. Ma ise ei ole Harry Potteriga kokku puutunud, ma ei ole lugenud. Ja see asi tegelikult juhtus täiesti kogemata, sest et tulime me jaakpausiga selle idee peale, et panna poisile prillideta, et ja siis seda prillide kujundit siis ka lavakujunduses kasutada, et noh, nagu läbi prillide läbi poisi prillide nähtud maailm, siis nagu see peaks olema. Kumb pool oli sinu enda jaoks olulisem, kui sa seda materjali valisid, oli see inimeste või oli see loomade maa? Ma nagu mõtlesin rohkem nagu inimeste peale, tähendab ma püüdsin neid inimeste suhtumisi kätte saada. Aga tegelikult vist on tunne, nagu süda rohkem töötas loomade peal, need lavastuse nagu, nagu tugipunktideks siiski kujunesid loomad ja tegelikult loomade võttestik, tahtsin, et see nagu kanduks siis inimeste suhetesse. Tegemist on selliste pildikestega elust. Aga aga kui sa nüüd siin hakkasid neid loomi looma, kelle selleni oli väga huvitav liikumine, oli neil ka väga huvitav selline välimus. Kui palju nüüd see kunstniku ja kui palju enda fantaasia loomadega? Puhul oli siin isegi kolmeosaline koostöö selles suhtes, et ütleme niimoodi, et algidee tuli minult kunstnik siis püüdis riietuses seda sama ideed järgida ja siis liikumise juures oli mul abiks Hellar Bergmann, kes õpib just Moskvas sedasama asja kohe spets reaalselt lavalist liikumistele tavalist võitlust, mõned loomad on tekkinud ka väga suures osas isegi sajaprotsendiliselt näitleja enda fanta Aasiast. Kõige suurem kogemus on see, et ikka ma väga vähe tean veel seda asja mis nagu lavastamisse puutub ja, ja just sellised lastelavastuse ja ja vot selle tinglikkuse kraadide määramine ja selle sidumine, et see keegi eesti lavastajatest või ütles, et ikka iga järgmise lavastusega lähed lollimaks. Ja mina võin küll öelda, et, et ma tunnetan iga järgmise lavastuse järel, et kui vähema sellest asjast siiski tean veel. Ja, ja see on tõesti selline. Ma arvan, väga kõik õppetund minu jaoks olnud. Aga aga miks sa arvad, miks seda tabelit praegu nagu on vaja lastele maailmas on nii palju huvitavaid asju, miks ta, miks sa soovitad neile just seda, miks sa arvad, et see on nende jaoks oluline? Minu arust on see selleks hea teosed õppida, õppida inimesi mõistma, õppima inimeste kentsakust, mõistma ja otsima nagu mingisugust noh just nimelt sellist esmapilgul isegi eemaletõukavad joonte tagant siiski sellist inimlikku või või siis sooja südamliku hingekest nägema. Vot see on nagu seal tahtis. Kõik kuus noort näitlejat on kahes hooaja esietenduses rollid saanud. Maria Soometsal ja Karol Kuntselile Tšehhovi kogemus. Teised rassisid lastelavastuses. Mida teater noorele näitlejale pakub Jaak Allik. Hooaja üks põhiülesanne on neile kõigile anda erinevat ja huvitavat ja põllutööd, sest loomulikult tulid nad siia mitte sellepärast, et Ugala oleks nüüd parem või huvitavam paik kui Tallinna teatri taga asi. Paratamatult me peame tegema vähemalt 12 uuslavastust hooajas ja nad tulid siia tööd saama ja seetõttu me tõesti repertuaari valikul oleme seda silmas pidanud. Tänasedki kaks esietendust on kõik kuus noort inimest kohe rakendatud võib-olla varem kui nende need kaaslast, kes mõnda teise teatrisse läksid. Ja teine asi, et me tegime ka sellise neil augu. Veebruar, märts, kus on kaks paralleeli, niikuinii on jäetud auk. Ükski neist kuuest ei ole neis kahes vastuses rakendatud. Selleks, et teeksid ise midagi. Sest üsna mitmelgi mulle tundub, on selline lavastajakepike paunas. Ja loomulikult ei jõua nad esimesel hooajal kõik realiseerida, kes siis nüüd vedama hakkab. Eks me siis näeme. Aga on jäetud võimalus, et nad teeksid päris omaette midagi. Kas sellest tuleb uus armastus kolme apelsini vastu või mitte, eks seda näitab kõigepealt jahu valanud kõige noorem teater Eestis selles mõttes, et 30-st näitlejast on 17 alla 35 aastased tähendab 10 noormeest ja seitse neidu. Teiselt poolt jah, eksperimendist oli juttu tuua Viljandis välja Tšehhovi onu Vanja võib eksperimendiks nimetada publiku suhtes. No me seda eksperimenti ühelt poolt tugistasime sellega, et etendus toimub Olustvere lossis, kuhu mahub ainult 60 inimest ja meil oli ikkagi hirm. No asi on nüüd selles, et praktiliselt onu Vanja välja müüdud kuni aasta lõpuni. Me oleme juurde pannud kaks etendust. Ta reserveeritakse niimoodi tervikuna, Viljandi õpetajad võtsid ühe Eesti lavastajate liit võttis teise. Nii et sinna saamisega on raskusi, nii et see eksperiment vett õnnestunud. Ja kui nüüd tulla kesta Marju juurde tagasi, siis praegu meil on vajadus rakendada külalisnäitlejat. Neil puhkudel, kui tõesti omal ei ole. Ja oluline auk on siiski põlvkonnas, need 35 kuni, ütleme 55 või 60 meeste osas. Naised on meil olemas rohkem, aga meeste puhul tõepoolest kõik osad ei, ei, ei, ei kata ja, ja seetõttu on kanovanias professor sööbräkovina Endlast Jaan Rekkor. Ja praegu näiteks me otsime näitlejat, kes mängiks selles Erik Schmidti, don Nonii sõdonsoonisson šamaani sest seda ei ole noor, ta on just niisugune keskealine, ütleme Don Juan või isegi vanad šamaan ja seda rumal päris ei ole need sinna, me otsime külalisnäitlejad, taganu, muud karjuvat vajadust nüüd ei ole küll, aga no taolised juhtumid nagu oli Enigma variatsioonid, mis lihtsalt on kahe külalisnäitega tehtudki. Mikiveri ja Tõnis Mägi omal ajal võitšini mäng, kus oli Lindav ja kiisk. Kui me neid taolise võimaluse leiame, siis on salativäga teretulnud. Aga nüüd kuuleme, mida tammearu arvab Allikust ja alliktammearust. Et kui töökindel see nende meeskond on. Jaak Allik on ta võib-olla ei ole niivõrd direktor kui juht tema otsused põhinevad loogikal, mis on tihti üsna-üsna niisugune vääramatu või ja tundub väga õige need kriteeriumid, mille alusel ta aeg-ajalt läheb teatrimingisugust väga-väga põhilist olemust, on, on mulle aastate jooksul nagu selgeks saanud ja ma aktsepteerin neid väga. See on niisugune niukene öös, südamlik ratsanik, realism mulle tundub nagu, et tal on südame mõistuse vahel hästi pisike koridor. Me teame, aju asub peas ja süda asub siin. Tere, eks ole, aga tal nagu see asi on nagu Kokoos mundingutanud kas, kas süda on siin peas või on tal see ajusin südames? Ega mõned kommentaarid Jaak taga ei räägi siin, vaid ma tahan lihtsalt tegelikult analüüsida seda, seda, seda situatsiooni, mis on, mis on nagu noh, teatri juhtimisega, see on see nii huvitav, kuidas ta mingil hetkel võib nii täpselt neid rahaasju näha ja niivõrd halastamatult neid noh, niimoodi kogu seda raha kupatust lahti koorida ja teisest küljest ta on nagu mitme pere koer, nagu isegi ta öelnud on, eks ole, et, et on nagu kriitik ja on nagu teatriteadlane ja nagu lavastaja ja teatrijuht, et ühtepidi seda nüüd ainult teatris poliitik ja, ja peale selle veel kõikide kantseleide nõuandja kõikide natuke tõmba ja ma arvan, et väga mitmed ja mitmed ja mitmed mitmed igasugused ellu kutsutud institutsioonid võlgnevad mingil hetkel tänu tema mingisugusele tagant torkimisele või toetusele või ja võib-olla ka väga mitmed ei tea, kust need lammutatud. Vaat miks ma tammearu kutsusin, noh, tegelikult ma olen ta ammu kutsunud, ta ei tulnud mitte sellepärast, et kutsusin, kui tal olid omad põhjused, miks ta tuli, aga miks minul ning minu arust ma olin väga üksi. Ja selles mõttes selles mõttes seda rollijaotust. Ma arvan, meie vahel nii väga ei tulegi, tähendab, ma ei ole ju majandusinimene. Ja muidugi direktori kohuseid, allkirja õigused neis küsimustes on minul ja eksis, osade jaotus on rohkem sõna temal aga kuna ma olen nagu temagi. Ei vabandust. Peeter Tammearu ei ole Eesti lavastajate liidu liige, mina olen Eesti lavastajate liidu liige. Tõsi küll, nüüd see poolteist aastat Ugalas mitte lavastanud, sest et et olla nüüd korraga direktor ja kunstiline juht, nagu ma olin, siis lihtsalt endale aastad ei jõua küll, aga näe, lähen ma praegu Venemaale, kus neljandal oktoobril tuleb välja Samaaras Enigma variatsioonid minu lavastuses, need kutsutakse mujale. Siiski seda mäletatakse, et ma natuke seda ka mõista. Ja seetõttu kuna tegemist on jah, minu puhul inimesed, kes on olnud kaheksa aastat Ugala kunstiline juht siis ega ma nüüd neid ambitsioone või teadmisi või oskusi või tahtmist ei saa ju ära peita. Ja kui Peeter selle üle elab, siis me saame väga kenasti koostatud ja tema teistpidi jälle on, on kindlasti natuurilt teatriliider. Tähendab, ta ei ole see peanäitejuht, kes ütleb direktorit, anna raha, või, või kes Kraunud selle kallal, miks üks või teine asi majas tegemata on, ta tahab tegeleda samuti kõigi asjadega majas ja teada ka, kui palju raha. Ma tsiteerin tema sõnu, tema ühesõnaga väidab ja on seda väitnud tegelikult juba kõvasti üle 10 aasta ja öelnud, et ma näen teatrit tervikuna, mul ei ole seda, seda kiiksu teostuda ainult iseenese, mingeid halbu unenägusid mingisugust enesefiktsiooni näha. Talle tundub see hea, et ma juhin seda teatrit. Minul on vaja halliku Rasmachi seda haaret, tema suhtlust. Muidu me võime siia soode ja rabade keskele vaikselt ära surra. Ja ju tal on siis vaja võib-olla aeg-ajalt mingisugust niisugust autoriteet, vägi väiksete tähtedega, mida ma võib-olla omanduses näitlejate seas. Olen nagu mõelnud sellele ka, et mida, mida siin muuta või mida siin, mida siin teistmoodi teha, et lihtsalt, et see et see vanker jaksaks nagu edasi veereda. Oh seda küsimust ja nii palju küsitud, ikka tuleb midagi muuta ära. Ei, tegelikult ei pea midagi muutma. Teatri olemuses ei ole vaja midagi muud. Aga võib-olla kui ma, kui ma saan olla millekski abiks, et näiteks mingi töösuhted natukene konkreetsemaks teha kusagile natukene mingisugune piir selle vahel, kust kust jookseb siin teatris see põhiline looming ja kust jookseb niisugune noh teatri kui kui sellise küllaltki suure kombinaadi või haldusüksuse, kus jookseb see piir. Et kus on lihtsalt tore olla, tore käia, noh, erinevat tsehhi töötavad. Ma tahaksin, et need asjad natukene Pinlastada. Ugalas tullakse ja kui tiivad juba kannavad, siis siit ka minnakse. Jaak Allik. No kui viimastest pere heitmistest rääkida, siis on nad olnud ju noh, kui nii võib öelda, kunstis on seda sõna mõttetu kasutada edutamiselt, meid läks ju Elmo Nüganen Tallinna linnateatri peanäitejuhiks, Üllar Saaremäe Rakvere teatri peanäitejuhiks. Siin on Ugala pigem kujunenud väga positiivseks plats Tarmiks, et siis tõesti tuul tiibadesse, saada edasi minna ja see on paratamatu. Loomulikult ma ei arva, et need kuus Tallinnast Tallinna koolis siia tulnud näitajad jääksid Ugalas igavesti, aga ma arvan, et kolm aastat on nad siin kindlasti ja kes siis juba ühel või teisel põhjusel leiab kutse mujale ja ega me arvestame sellega. Ja samas ma pean ütlema, et kui mugalasse tulin, siis oli mul teatud kõhklus siin oleva väga suure hulga noorte kolledži lõpetanud näitlejate suhtes, aga aga nad on olnud erakordselt tublid ja minu meelest on tegemist väga andekate inimestega. Noh, on see Tanel Ingi või esimest hooaja kirjate Sulev Erni Kask või Hannes Roo, kes sai möödunud aastal parima meesnäitlejana publikupreemia osalist popcorn-is. Et need on huvitav situatsioone, et minu minu pilgu läbi on, et kolledži noored, kes meile jäänud on ja need Tallinna noored oma eeldustel annetelt üsna võrdselt muidugi algab tugev konkurents. Aga nüüd seda juhtub, et keegi on nõrgem ja ta peaks sellepärast ära minema. Praegu ei näegi, aga endiselt on noh, näiteks siiamaani ja iga lavastuse puhul, mida ma kaua võtame osa teotusena, tuletame teleReinvald Peeter Tammearu on näitlejana kõrgvormis. Seda tõestab ka tema onu Vanja. Näitleja ja tema roll. Seesama onu Vanja ju tegelikult kas, kas temaga nagu tunned ka sellist siukest väikest hingelist lähedust mulle tundub, et te olete nagu mingil määral noh, onu vajaga nagu sarnasesse rolli sätitud, praegu ma olen hästi romantiline. Jah, aitäh ka ikka sa otsid tegelikult niisuguste rollide puhul niisugust kanalit, mis viiksin nagu sinu enda asjadeni või, või no ütleme, rollis on mingisugused kohad, mingid puutepunktid, mis, mis nagu sind ennast puudutavad hästi või sul endal tekib mingisugune sarnasus. Ma ütlen, et ma olen väga tänulik just selle eest, et, et see Vanja on, on, on mulle lähedaseks muutunud ta mulle armsaks saanud ta ei, ta ei olnud mulle seda nagu päris alguses. Ja ma väga palju nagu niimoodi nagu kaklesin temaga. Aga, aga noh, töö on ja elukutse on õpetanud olema rollile ikka advokaat, mitte prokurör ja mitte nägema temas mingisugust rumalamad inimest või või primitiivsemad või või mõelda seda, et noh, ju ta kirjutati siis sadakond aastat tagasi sellepärast et et noh, siis oli teater, niisugune eieieiei kõnet Kidad, nagu üles leiad, mis, mis, mis isegi seda noh, ütleme mõningast paatost selle loo puhul arvestamata puudutavad siis, siis see on siis see on ju tegelikult see, mille pärast näitleja iseenda teist plaani enda enda sisemust rikastab. Miks talle neid rolle vajal, millest noh, teised inimesed ilma jäävad, sellepärast et sa ikkagi võtad ühe, ühe asja enda kanda ühe asja enda sisse. Ja mulle meeldib, kui, kui näitleja, kui tema roll teab, mida ta oma väike varvas ka teeb sel hetkel, kui ta, kui ta mängib ehk nii-öelda välistada see selline teadmatus, mitte juhuslikkus, sest sealt seal võib peituda väga suur potentsiaal. Aga välistada selline noh, koba nagu, nagu klassikaline maasika korjamine, eks ole, ühte nopin, teist näen kolmandate meeles tekst on niisamamoodi ühte lauset ma ütlen, teine mõttes, kolmas on juba jalgades, seal ei tohi olla mingit eksimust, seal ei tohi all. Sest kui see kõik on niisugune, noh nagu käes, siis saab alles siis saab alles noh, rünnata midagi sellist, mille nimi on võib-olla improvisatsioon või või, ja, ja selle tüki tegemise puhul on see yhti mõtet. Mulle näide ei ole kõige kihvtim sellest, et noh, publik seda tehti, näed, et me oleme nii meeletult palju erinevaid variante mänginud, oleme mänginud kümneid ja kümneid erinevaid erinevaid lahendusi naljakaid, kurbi, tihtipeale totakaid. Aga see kõik on nagu äkki järsku sellesse esietendusse kokku nagu põimunud. Ja ei olnud niimoodi, et noh, tegelikult mängides seal võib olla murdosa sekundite vältel ma ju tegelikult lappan raamatut. Ma valin kähku variante võtta kas selle teise kolmanda või mängida, nii ma võin mängida, ma võin minna, siin võin tegelikult tehased, partner teab ka seda, et me võime seda üksteise vahel teha. Aga me. Ja noh, see ongi, see ongi selle asja selline mängumõnu see murdosa sekundi vahel vahel tajuda, variant mida teha või, või noh, see variant ei ole isegi sõnastatud, vaid see on pigem nagu usaldus. Ma lähen, ma tean, et jalad viivad mu kusagile välja. Ja, ja kui ma näen sellelt partnerile tajub, ta saab aru, ta reageerib. No vot sellepärast tasub seda ametit pidanud, kirjeldab seda tubli hasartmängijat, hasartmänge ma ei usu, et ta kunagi selliste sorte, sest tema jaoks on motiiv mujal tema, tema, isegi siis, kui ta, mu mõte ei ole itta, vaid tema, tema, tema võitu palju, et tema ülesanne on võita midagi või vähemalt saada seal situatsioonis jääda peale siis siin on hoopis teine asi. Ruletilaud, seda ei saa nii mõjutada nagu mõjutada partnerit. Partnerid saab mõju ja selle tõttu see ei ole päris nagu hasartmängija hasart, vaid vaid ma arvan, et see on, see on niisugune. Vaat kui ma tõesti suudaksin ruletilauaga niimoodi partner olla nagu partneriga, siis. Ja siis ma küll kirjutasin sellele alla. Ma ei saa midagi teha, ma olen armunud tammearu häälde ja on kole kahju, et raadiosse enam tekste lugema ei jõua. Lõpetagem tänane saade katkendiga Stefan Zweigi eilsest maailmast. Loeb Peeter tammearu, aga edu ja õnne sinna Ugalas ja aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes kuulmiseni. Kahe nädala pärast. Kõigil aladel algas kõige metsikum eksperimenteerimise ajastumist, tahtis hüpata ainsa sööstuga üle kõigest olnust, kujunenust, saavutatust. Mida noorem keegi oli, mida vähem ta oli õppinud, seda teretulnuna. Traditsioonis seotamatuse tõttu oli viimaks märatses nooruse suur kättemaks enda meie vanemate maailma vastu võidukalt välja. Kuid keset seda metsikut karnevali ei pakkunud miski traagikat ruumilisemalt vaatepilti, kui näha, kuivõrd arvukad vanema põlvkonna intellektuaalid paanilises hirmus maha jääda ja ebaaktuaalseks osutuda Õppasid endale meeleheitliku rutuga külge kunstliku pöörasuse ja sörkisid ilmselge ilgi hälbdeil kohmakalt longates nooremate sabas. Tublid vanad halli habemega akadeemia professorid maalisid oma kunagised nüüd müübumatuks muutunud vaikelud sümboolsete täringute ja kuupidega üle sest noored direktorid igal pool otsiti nüüd noori ja veel paremini noorimaid paigutasid kõik muud pildid kale riidest lahti. Kui liiga klassitsistlikus. Kirjanikud, kes aastakümneid olid kirjutanud ümarad, selgelt saksa keelt, hakkisid oma lauset kuulekalt tükkideks ja harrastasid aktivismi liialdusi. Kaalukad preisi salanõunikud õpetasid kateedris Karl Marxi vanad õue baleriinid tantsisid kolmveerand Alasti kärtsude nõksatustega, Beethoveni apas ja naftat ja Schönbergi püha ööd. Igal pool jooksis vana põlvkond segaduses viimasele moele järele. Äkitselt oli olemas üksainus püüd noor olla ja leiutada eile aktuaalseks osutunu sapparud, kui mingi veel aktuaalsem, veel radikaalsem ja hoopis enneolematu suund. Metsik anarhiline ja uskumatu aeg. Need aastad, kui koos raha kaduva väärtusega sattusid Austrias ja Saksamaal libedale ka kõik muud väärtused vaimustatud ekstaasi, jõletu, kelmuse, ajastu läbematuse ja fanatismi, ainukordne segu. Kõik ekstravagantne ja kontrollimatu, elas oma kuldseid aegu teosoofia, okultismi spiritist, sauna bulis, mantroposoofia käetarkus, õpetus, grafoloogia, india jooga õpetused ja paratselsuslik müstid, siis kõigel, mis tõotas seni tuntud ületavaid pingeid kõigil narkootikumidele, morfiumil, kokaiini roinil oli pöörane minek. Näidendis osutusid intsesti-isatapp poliitikas kommunism või fašism ainuotsitud äärmuslikuks, temaatikaks seevastu olid kõik normaalsuse ja mõõdukuse vormid tingimata põlu all. Aga ma ei tahaks loovutada seda kaootilist aega ei omaenese elust, ei kunsti arengust nagu iga vaimne revolutsioon, mis tungib oma esmatulvas orgiastiliselt ettepoole. Nii puhastas seegi õhku traditsiooni läpatisest ja laadis pikkade aastate pinged maha. Ning tema häbematu eksperimentidest jäi toimima. Väärtuslike ajesid oli väga tema liialdused, meid ka võõrastasid. Ikkagi ei tundnud me õigust neid laita või kõrgilt eitada. Sest põhiliselt püüdis seesinane uus noorus olgugi liiga uhmaselt ja häbematult seda tasa teha, mis meie põlvkond omaette vaatlikkuses eemaldu muuseas maha maganud. Sisimas oli ta vaist õige. Et sõjajärgne aeg pidi olema teistsugune, kui oli olnud sõjaeelne ja teistsugust aega, paremat maailma. Kas meie vanemad polnud seda samuti tahtnud nii enne sõda kui sõja ajal. Nii jäi üle ainult üks teha vaikselt ja tagasi tõmbunud omaenesetööd Ekspressionistide ja kui nii tohib ütelda. Ekstsessionistide jaoks kuulusin mina oma 36 aastaga juba vanemasse juba õieti surnud põlvkonda, sest olin keeldunud neile ahvimisi mugandumast. Varasemad tööd ei meeldinud enam mulle endale, ma ei lasknud neist oma esteetilise aja teostest ühtki uuesti välja anda. Sedamööda tuli hakata uuesti otsast peale ja oodata ära, kuni kõigi nende ismidel häbematu lained tagasi möönab. Ja see staandumuses tuli mu auahnuse puudus mulle suuresti kasuks. Alustasin maailma ehitusmeistrite suurt sarja, nimelt kindluse tõttu, et jään sellega aastaid hõivatuks. Kirjutasin no välja nagu Amop ja kiri tundmatult täiesti ebaaktivistlikus rahus. Maa mu ümber maailma ümber hakkas aegamisi korra juurde naasma. Nõnda ei tohtinud minagi enam viivitada. Möödas oli aeg, kus võisin puistata endale puru silma, et kõik, mida alustan, provisoorne olin jõudnud elu keskpaika. Paljaste tõotuste iga oli möödas. Nüüd tuli tõotused tõeks teha, Jaama kõlblikkust näidata või lõplikult loobuda. Kuulsite katkendeid Austria kirjaniku Stefan Zweigi raamatust eilne maailm. Tõlkinud Jaan Kross luges Peeter Tammearu. Saate toimetaja on maris Johannes kuulmiseni.