Milline on Jürgen trüge Eestisse tuleku eellugu? Ma olin lihavõtete ajal Saksamaal puhkusel oma eelmisest töökohast kameruni ja mu kõrvu jõudis kuulujutt, et võib-olla saadetakse mind järgmisena tööle Tallinnasse. Seepeale kõhelnud ma kaua, istusin lennukisse ja tulin 36-ks tunniks Tallinna. Nii saingi esimese mulje sellest linnast ja see oli hea. Siis avaldasin välisministeeriumis oma ülemustele soovi töötada pärast kaameruunist lahkumist riigis, mis valmistub liitumiseks Euroopa Liiduga ja minu suureks rahulduseks. Langeski valik Eestile. Oma esimesi muljeid Eestist iseloomustab Jürgen röögeni. Esimene mulje, mis tekib, on see, et viibid väga euroopalikul maal. Muidugi, see mulje võib Tallinnas olla tugevam kui kusagil maakohas, aga ka siis, kui sõita pealinnast kaugemale. On näha, kui kiirelt ja intensiivselt on eesti 10 taasiseseisvumise aasta jooksul lähenenud Euroopa kultuurile ja euroopalikele tavadele ning pöördunud tagasi euroopaliku mõtteviisi juurde. Võib-olla vedas mul ka lihtsalt selle poolest, et saabusin siia suvel, kui päike peaaegu ei loojunudki. Ehk just seetõttu kohtasin siin kohe ka palju-palju rõõmsaid elujaatavaid inimesi. Selle eest olen teinekord tundnud puudust Saksamaale minnes. Jürgen rööge tuli Eestisse, Aafrikast. Kas kliimavahetus oli raske? Kui mind oleks talvel üle toodud, oleks see võib-olla tõesti probleemiks osutunud. Aga ma tulin kammeruunist, mille pealinn asub umbes 1000 meetri kõrgusel merepinnast. Nii et kui ma sealt lahkusin, oli väljas 22 kraadi sooja. Ja kui lennuk Tallinnas maandus, oli ka siin 22 kraadi sooja. Muidugi, selles osas Aafrikas, kus mina olin, on erinevalt Eestis väga kõrge õhuniiskus. Millised on uue Saksamaa liitvabariigi suursaadiku plaanid Eestis? Saadikuna on targem eelnevalt mitte väga palju plaane teha selleks, et hiljem mitte eneses pettuda. Meile kirjutatakse ju tegelikult väga palju, et mida me tegema peame. Ühelt poolt tahavad selle ära meie ministeeriumid, teisal ka poliitilised olud lähetusmaal. Eesti eelseisev liitumine Euroopa Liidu ja NATOga mõjutab väga palju ka meie saatkonna tegemisi. Me püüame omalt poolt sellele kaasa aidata. Kuid need liitumised on ju juba lähiaja sündmused ning seejärel on tõesti õigustatud küsimus, mida me siis edasi teeme. Aga kui te olete juba Euroopa Liidu liikmeks saanud, muutub kahtlemata pisut Eesti ja Saksamaa suhete struktuur. Riigijuhid hakkavad regulaarselt Brüsselist suhtuma ja saatkonnad saavad teistsugused ülesanded. Nimel peavad nad hakkama rohkem tegelema nii-öelda poliitiliste tagamaadega liikmesmaades meie siis vastavalt Eestis ja informeerima oma emamaad. Mina ja mu siinsed kolleegid näen oma põhilist ülesannet selles, et oma rahvuskaaslastele tuleb võimalikult hästi tutvustada tänapäeva Eestit. Sest tunnistagem ausalt, ega Eestit Saksamaal praegu veel nii väga hästi ei tunta. Olen oma 30 aastat kestnud välispoliitilise töö jooksul palju tegelenud Euroopa küsimustega ja osalenud ettevalmistuste, mis on tehtud Euroopa laienemiseks pärast raudse eesriide langemist. Piltlikult võiks öelda, et ma olin nende hulgas, kes seda pinda ette valmistasid, kündsid ja külvasid. Ja nüüd tahan ma ka saagikoristusel osaleda. Ilmselt sama oluliseks, kui Euroopa liitu astumist peavad eestlased ja teised Balti riigid liitumist NATOga kuna selles nähakse turvalisuse kindlustunde garantiid, millest on kaua puudust tuntud. Selle kindlustunde te kahtlemata saate, kuigi on küsitav, kas tänapäevases maailmas ei saaks seda juba ka ilma. Natota. Suursaadik Jürgen trügi oli nõus ennast meie kuulajatele ka isikliku maa poole pealt tutvustama. Ma olen pärit Lõuna-Saksamaalt külmite Baieris, veetsin oma nooruse Stuttgartis, mis nüüd Baden-Württembergi liidumaa pealinn. 100 aasta eest oli aga Württembergi kuningriigi pealinn. Hariduse sain ma Heidelbergi ja seal töötasin ka pärast ülikooli lõpetamist kolm aastat juristina. 27 aastaselt siirdusin Bonni välisministeeriumi teenistuste. Aga ma pean ennast ikka lõuna sakslaseks ja kunagi pöördun kindlasti oma sünnipaika tagasi. Ma olen veidi rohkem kui kaks aastat teist korda abielus, esimesest abielust on mul neli last. Ka minu abikaasa on teist korda abielus ja temal on kaks last. Kõik need lapsed on täiskasvanud või vähemalt usuvad seda ise. Nad ei ela enam kodus, vaid on endale juba töö leidnud või õpivad veel. Minu vanem poeg töötab Brüsselis, kolm nooremat last on Berliinist tudengid. Küsimusele, kas elukutselised diplomaadid on ka vaba aega ja kui on, siis millega sisustab seda Jürgen rööge? Külasteline vastus. Kõigepealt peab ütlema, et suursaadiku, nagu ka teiste diplomaatide vaba aeg on õigegi piiratud. Mina olen oma vaba aega üpris erinevalt kasutanud, olenevalt sellest, millisel maal ma viibin. Siin Eestis, kavatsen pühendada oma vaba aja valdavalt kultuuriüritustele ja tahan kindlasti ka Tallinnast välja sõita, et õppida tundma maakohti. Aafrikas oli lugu teine, seal ei olnud palju kultuuriüritusi, nii et seal ma lugesin väga palju ja rajasin oma maja ümber ilusa troopilise pargi. Vahel mängisin ka veidi golfi, mida ma siin arvatavasti tegema ei hakanud? Paari päeva eest käisin nukuteatris. Ma ei mõistnud küll midagi, mida etenduses räägiti, aga mulle meeldis see väga, sest näitlejad olid tõepoolest suurepärased sellised, kelle jaoks oli näitlemine tõesti veel mäng, millega nad suutsid publiku kaasa haarata. Olen ka paaril kontserdil käinud, head muljed on Kaarli kirikust ja Benjamin Britteni reekviemi ettekandest, millega avati uus kontserdihooaeg. Tavaline inimene veedab vaba aega sageli koos sõpradega, aga diplomaat. See kuulub kahjuks tõesti meie elukutse negatiivsete külgede juurde, et liialt sageli tuleb sõpradega hüvasti jätta. Hiljem pole enam nii lihtne neid suhteid üles soojendada. Minu ületoomine Tallinnasse aga valmistas mulle ka selles suhtes heameelt. Nimelt rohkem kui 20 aasta eest, kui ma töötasin Senegalis, sain väga lähedaseks sõbraks ühe portugali diplomaadiga. Hiljem olime ka ühel ajal Lissabonis. Nüüd aga sain suureks rõõmuks teada, et mu sõber on Portugali suursaadik Soomes. Nii et oma esimese reisi siit Tallinnast tegin Helsingisse tema juurde. Ma olen kuuekümneaastane ja selles vanuses ei lähe sõpruse sõlmimine enam mitte nii spontaanselt kui näiteks tudengipõlves. Arvatakse, et vanemas eas peaksid sõprussidemed juba väga soliidsed olema kuid mina olen üsnagi lootusrikka loomuga ja usun, et kui ma siit Eestist ühel päeval lahkuma pean, siis tuleb jällegi sõbrad maha jätta. Ja viimane küsimus, suursaadik Jürgen trügele, milliste inimestega tahaks seda siin Eestis kokku puutuda, mida ta hindab inimeste juures kõige rohkem? Rohkem hindan ma usaldusväärsust, see tähendab, et lubadustest tuleb kinni pidada, et kui mees on oma sõna andnud, siis võin ma seda uskuda. Muidu, aga hindama ka seda, millest mul enda juures ehk veidi puudu jääb, nimelt rahulikkust ja tasakaalukust. Aga ma usun, et neid leian ma kindlasti eestimaalt.