Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Mina olen Jüri Vallsalu, Hageri koguduse õpetaja. Loen tänaseks vaimulikuks teejuhiks päeva loosungi sõna prohvet Hesekieli raamatu 18. peatüki 23. salmi. Kas mul tõesti peaks olema hea meel? Õela surmast ütleb issand jumal. Kas mitte sellest, et ta pöördub ära oma teedelt ja jääb elama. Kui tihti võime kohata enda ümber lihtsustatud ja samas kivistunud mõttekäike? Kuri on alati kuri ja hea on alati hea. Need, kes on kunagi kurja teinud, ei vääri halastust. Need, kes on head, on seda igas olukorras. Lapsed tulevad filmi vaatama, mis on juba alanud ja küsivad, kes on hea, kes kuri. Pisut kogenum, filmivaataja aga või peaaegu eksimatult tegelaskujudele näkku vaadates öelda, kes, keda kehastab. Hea on kujutatud kuidagi sangarliku mana ja vaimukamana. Kuri, taas nüri kasuahne, teinekord isegi inetu tegelaskujuna. Tegelikus elus see aga nii ei ole. Hea ja kuri on sageli nõnda põimunud, et raske on vahet teha, kus üks lõpeb ja teine algab. Jah, selliseid küsimusi peame aeg-ajalt küsima et ise oma sammu seada. Ja et mitte ise langeda kurja kohtumõistja rolli. Tänane sõna aga ei sea oma eesmärgiks hea ja kurja vahel vahet teha vaid näitab muutuse võimalikkust. Kui õel pöördub kõigist oma pattudest, mis ta on teinud ja peab, mis kohus ja õige siis peab ta tõesti elama. Ühtegi tema üleastumist, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada. Ja kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut teeb kõiki neidsamu Yaledusi, mida õel teeb, kas ta peaks jääma elama? Ühtegi tema õiget tegu, mis ta on teinud, ei tule meeles pidada. Ei ole meie asi öelda, kes on hea, kes kuri. Meie asi on hoida heast kinni kõigi oma teadmiste ja tunnetusega. Isegi siis, kui oleme eksinud või teatud hetkel elus teadlikult kurja teinud ei saa see olla põhjuseks, et oma eksitusse jääda. Üks sagedasemaid väljendeid, mida olen inimestelt kuulnud, kes otsivad vabandust oma kirikust, eemalejäämisele, on? Oh, ma olen patune inimene. Kas mitte mängleva kergusega ei anname nõnda käest võimalust ja soovi paremaks saada. Inimene, kes ette loobub, ei saa kunagi teada, mida tähendab tõsiselt püüelda. Vana kirikuisa Augustinus on öelnud. Eksimine on inimlik, aga eksimise, kangekaelne õigustamine, kuratlik. Meie paraku tunneme ja armastame rõhutada ainult lause esimest poolt. Jumal on meile tee surmast ellu vägev väljakutse ja võimalus. Loen veel sealtsamast Hesekieli raamatust. Sest mul ei ole head meelt, surija surmast ütleb, issand jumal. Sellepärast pöörduge ja elage. Palvetame. Püha jumal ja isa, kes sa kõike sead ning juhid pole ka minus tegev oma püha vaimu läbi. Et kõik, mis ma teen, sünniks sinu püha nime auks. Teed ma oleksin kõlvuline selleks tööks, mis mul ees seisab. Anna mulle nõu, kuidas ma neid andeid õieti kasutan, mis sa mulle oled usaldanud. Aamen.