Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Mina olen Jüri Vallsalu, Hageri koguduse õpetaja. Loen tänaseks vaimulikuks teejuhiks päeva loosungi sõna prohvet Sefanja raamatu kolmanda peatüki üheksanda salmi. Siis ma puhastan rahvaste huuled et nad kõik võiksid hüüda issanda nime teenida teda õlg õla kõrval. Prohvet Sefanja on jumala nimel tõre oma rahva vastu. Tema keel on seejuures väga kujundlik, kuulakem. Ta vürstid temas on möirgavad lõvid. Ta kohtumõistjad on õhtused hundid, kes ei jäta midagi hommikuni. Ta prohvetid on jultunud truudusetu mehed. Ta preestrid teotavad pühamat, rikuvad seadust. Issand, tema keskel on õiglane. Tema ei tee ülekohut, tema toob igal hommikul valguse ette oma õiguse. Ise jää tulemata. Tänases päevajuht sõnas laseb issand prohvetit öelda. Hoiatavaldoonil. Ma puhastan rahvaste huuled. Et nad võiksid hüüda issanda nime ja teenida teda õlg õla kõrval. Issand ei anna siin kõrvaltvaatajale teada oma päevaplaanidest vaid omadele oma õigust nõudvast hoiakust. Ka siis, kui on vähe jumala tundmist, ei tähenda see veel, et jumal on selle maailma valitseja troonilt tõugatud. Inimese asi on otsida puhtust ja pühitsus oma jumala ees. Seda ülesannet ei saa ükski rahvas ega inimene jätta täitmata ilma et ta ise tühjaks saaks. Meie tänases Eesti ühiskonnas. Usk on saanud üksikute harrastuseks. See ei ole keelatud tavaliselt sellele vaadatakse kui positiivsele nähtusele. Nii nagu igale teisele huvialaga tegelemisele. Samas on aga usk kui selline ainukeseks rahvast tõeliselt ühendavaks jõuks. Seal, kus on rahval usk millessegi, on ta võitmatu. Seda ei ole meile vaja tõestada, sellest kõneleb selgelt Eesti lähiajalugu. Usk ei teki aga tühjale kohale ega jäta uskujad enda suhtes ükskõikseks. Me saame uskuda headusesse siis, kui näeme selle kasvamist. Usume tulevikku siis, kui see tulevik tõotab meile midagi suurt endaga kaasa tuua. Ka jumalasse uskumisega on anda seal ja ainult seal, kus usk jumalasse saab tähendada meile tõsist püüdlemist õiguse pühaduse ja kadumatuse suunas. On see elu muutvaks meelevallaks. See on just selleks meelevallaks, mille puudumise üle me oma ühiskonnas kurdame, nimetades seda eetiliseks kriisiks või milleks tahes Usku jumalasse ei ole võimalik tagandada pelgalt teada võtmiseks või ilusaks kombeks. Selleks, et rahvas saaks koos ilma valehäbita hüüda issanda nime ja et inimesed võiksid tunnetada kaasinimese, õlga või küünarnuki enda kõrval. On vaja vaimset puhastamist. Just seda nõuab prohvet jumala nimel, oma rahvalt. Ka meie kuulume selle rahva hulka. Palvetame. Issand, sa tunned meid täielikult. Sina tahad, et ka meie iseennast tunneksime. Sellepärast ava meie vaimusilmad, et me oma õiget olukorda näeksime. Juhimeid, viletsaid õigesti ja õpeta meile oma teed. Otsi meid, kui oleme veel kadunud. Vii meid õigele teele, kui eksiteele, satume teemiaid terveks, kui oleme vigased ja kinnita meid, kui oleme neutrad saagu sinu arm ja truudus suureks meie üle. Ning olgu see päev armupäevaks meile ja kõigile, kes sind appi hüüavad. Aamen.