Tere kuulama teatri magasini stuudios maris Johannes ja täna jutuks 15 aastased teatrid vat ja vaarius mõlemad sündinud enne meie eest ega siia 15-st ritta tuleks lisada kindlasti iga fon kraal, kes oma sünnipäevapidu peab oktoobri lõpus. Aga täna vatist kõnelevad asjaosalised Aare Toikka, Tiina Rebane ja Tanel Saar. Vaariuse lugu on Heidi Sara pujutustada ja intervjueeriaks Pille-Riin Purje. Ja kuna mõlemad teatritrupid on olnud Eesti raadiosõbrad, siis arhiivist ka põgusad käekirja näited. Nii vaatilt kuivaariuselt. Vat sündis vene okupatsiooniaja lõpuaastail Tudengiteatrist meenutavat teatriveteranid, küsib Pille-Riin Purje. Tiina Rebane, Aare Toikka Lähme korraks ajas. Teist aastat tagasi, mismoodi see teater siis alguse sai? Ma tegelikult arvan, et selle teatri alguse ka seoses on päris mitmel inimesel oma lood. Ma võin rääkida oma lugu, et kuidas see teater alguse sai, et, et see aeg oli veel varasem. Me olime teisel kursusel Pedas aasta võis olla 1985. Me olime kuulnud sellest, et Moskvas on loodud stuudio teatreid, seal kuulsad nimed, hunnik kits, kihva rott, majuga saapad ja nii edasi ja märk oli õhus, et võiks teha oma teatrit. Ei saa alustada oma trupiga, keegi kuskil oli kuulnud Pariisis päikeseteatrist ja nii edasi ja ja tegelikult minu jaoks, kus alguse sai, oli niimoodi, et Mart Kampus elas tollal olümpia hotelli vastas. Üle tee. Oli üks pidupidamine, me, meil oli üks eksam olnud ja võtsime viina ja seal olid Mart Kampus, Ahti pudersell. Mina Peeter Jalakas oli seal veel sõpru, tuttavaid ja tuli selline plaan, et mehed teeme oma tudengiteatri ja sealt hakkas mõte vedama niimoodi, et me mingil ajal Peetriga sõitsime. Leetu, kus Vilniuse Ülikooli juures on tugev üliõpilasteater. Läksime nende tegemisi uurima ja hakkasime sidemeid looma ja hiljem, eks ole, loodi sidemed siis Helsingi üliõpilasteatri ka niimoodi, et sellest üliõpilasteatri mõttest hakkas see asi lihtsalt liikuma. Tiina, sul on ka oma lugu. Ma ei tea, mis ta nii oma lugu, aga noh, mina olin selline. Kuidas ma ütlen, selline long blon, lon, keda suunati kolhoosi tööle peale peale lõpetamist 87. aastal ja siis ma mäletan seda, kuidas ma vihkasin pidevalt sõita, ütleme, et kaks päeva töötasin kolhoosis siis ringijuhendajana paide ligidal ja siis sõitsime, sõitsin tagasi bussis, mõeldes läbi rolle, mida ma või mida teksti õppides ja, ja kolm päeva olin siis jälle Tallinnas ja siuke ketramine käis üks aasta vähemalt kui mitte rohkem. Jah, see loomine hakkas tegelikult juba kolmandal kursusel, kui me mängisime kalevipoja lugusi kõik koos mitmekesi lavastades Peeter Jalaka ja sealt tekkis juba tudengiteatri nimi ja ja noh, peale lõpetamist, siis ta muutus, ma ütleks väga tugevasti ka Peetri initsiatiivil. Aga millal siis tuli see VAT teatri nimi ja täna on palju juttu olnud ka sellest kolme tähe lühendist taas. Matkajate nimi tegelikult tuli ju kohe, algus oli niimoodi, et kõigepealt oli tudengiteater siis arvati, et noh, et, et on ratt Vanemuine ratt Estonia't võiks olla vat tudengiteater. Ja siis edasi, kui me koolide ära lõpetasime, lihtsalt VAT teater. Ma natuke korrigeerinud, ma tuhnisin arhiivides ja meil on nüüd arhiivid näitusel väljas ka. Esimesel oktoobril 87 võeti vastu ja loodi ametlik fat tudengiteater, esimene oktoober 88 muutusse VAT teatriks. Küsimus oli tegelikult selles, et oli tekkinud võimalus luua iseseisev stuudioteater, kuna mingid rahad olid Moskvast tulla. Ja see oli tol ajal oli teatriarenduskeskus kelle, kelle alla me saime siis luua stuudioteater VAT teater oli ametlik nimetus. Jah, nii et tegelikult VAT teater loodi Moskva rahadega ja Aare Toikka on KGB agent. Ja esimene aega olnud ja ja kusjuures ma leidsin väga huvitavad avaldused 87.-st aastast, kui me pidime kirjutavad, palun võta mind vastu huviklubi vat tudengiteater liikmeks ja nii et ametlikult olime tollal nimetasime ennast huviklubiks, sest see oli see võimalus iseseisvalt tegutseda ja omada oma arvete ja nii edasi. Põhiasi oli. Isemajandamiseks, et saada oma pangaarve, toimetada oma tegemisi ise. Üks isetegemise kohti oli ka raadio kaks, kus sündis VAT muinasjutt mõisa hobune ja talu hobune. Koormat veavad Tiina Rebane, Aare Toikka ja Rein Kirss. Lindistus aastast 1994. Hõissa hobune ja talu hobune. Mõisa hobune, talu hobune olid suured sõbraga. Tossaga kunagi kokku said teretasid teineteist viisakalt. Kui aga iganes vaba aega juhtus olema, istusid maha ja ajasid juttu maast ning ilmast. Kord aga läks mõisa hobune teemaks ja ütles talu. Lööb ikka veennud madalast soost küll vankrit tiridaatra venitada, äket järele, olised lausa higis. Kuidas mina elan, võta minust eeskuju, sööl puhast kaeraramm, sõidutan ainult uhkeid, mürasid õõd ikka Õpadi, vaatame nihukesed peenikesed iluvuseda mus. Vaata, kui kenad ja puhtad mu kaubijad. KAPO'd. Vaata, kuidas mu karv läigib, kuidas mu kael kaardub, kuidas valge lapp minu otsa särav ja hiilgav eks ole, vennas, sinu kõrvalikad. Millised sellel hetkel teil need eesmärgid või tulevikuvisioonid olid või, või võikaste paigutasid ennast kuidagi sellele teatrimaastikule siinsele selles ajas ka olla mingi alternatiivne teater või? Ma võin ütelda küll, nii et ilmselt Peeter Jalakas olid oma visioonid Rigo vastikul Margus väraval, Emil Rutikul, Argogus lapil ükskõik, kõigil olid mingi oma oma omad visioonid, ma võin rääkida ainult oma visioonist. Mina olin tollel ajal vaimustatud hommik teatrist ja sellest tegemisest. Meie kahekümnendatel aastatel, minul selline nägemine läks sinna sinna kanti sinna saksa ekspressionismi poole ja ja, ja nii ja naa ja kõigi nende ismide poole, see tundus mulle huvitav. Ja nüüd isegi hiljemal ajal omaealiste, nii Moskva Peterburi lavastajatega suheldes tundub, et see oli selline liin, noh, et nii oligi. Jah, eks iga lavastaja võib oma ismidest ise rääkida ja ilmselt kõigil neil kõlksus midagi meeles, aga aga mul on tunne nüüd tagantjärgi, et ilmselt oli meil kõigil üks suur tahtmine teha ja tahtmine areneda, sest me hakkasime juba kooli viimastel kursustel ise tunde lisaks võtma juba selle nimel, et, et ikkagi oma haridusviia edasi ja täiendada ennast ja vaadata, mis maailmas sünnib. Ja noh, tegelikult igav lavastajale oma, aga tahe oli see, mis, mis meid elus hoidis. Selle asja taga on kaks kursust. Üks oli campuse ja puderselli ja Tiina Tõnise kursus, kes oli meist kaks aastat eespool. Ja nende õpetaja oli Rudolf vallabert Pedasi ja siis meie kursus, kus õpetajad olid härmas Aarne hinnad, Aarna. Ja, ja pärast olid meil õpetajateks, me ise kutsusime juurde nii kaljurro kui Tõnu Tepandi. Need kursused panid sellele tegemisele aluse. Muidugi ka ei saa ära unustada vanalinnastuudiostuudiot, kes täpselt samal ajal lõpetas ja ma mäletan seda raadiomängu. Me olime vist viimasel kursusel ja nemad olid nagu viimasel õppeaastal. Ja tol ajal oli mingisugune mänge, kus teatrid omavahel kohtusid ja võistlesid täpselt samamoodi, ainult seekord raadioga. Seda mängu juhtisid komsomoliaktivistid Ain Saarna ja siis meie lugupeetud Brüsseli korrespondent Mikko Marianne. Selline teatrimäng oli raadios ja me saime omavahel kokku, võistlesime, ma ei mäleta, kes võitis, aga ma mäletan seda, et kui me tulime pärast mängu sealt välja ja seisime uue raadiomaja ees, rääkisime, et teeksu uue teatri aktiivselt hakkasid kohe alguses Marika Vaarik, siis teeb Braun ja nende teisi teisi stuudio liikmeid käis samamoodi veel ühistrennides. Jalaka Peeter oli Evees ehk malevas seotud olnud selle tudengipõlvkonnaga, kuhu kuulusid Kaido Ehasoo Ants Luik, Margot Visnap, Peeter kutsus, eks ole, nüüd siis Kaido tegema meile põhikirja ja, ja Hans H Luik oli siis seal kultuuris ja elus ja seisis, kirjutas meid toetavaid artikleid, sihuke ringkaitse hakkas nagu tööle nagu noore teatripoest. Eks ole. No aga kuidas ja millal te siis hakkasite niimoodi lastele teatrit tegema? Kohe esimesel aastal ja Aare Toikka lavastas, laste asi ei oskanud pealkirja vana vaatasime muinasjutud, hästi toredad muinasjutud juba sel ajal meeldisid ja, ja kõik nimetasid kogu aeg prooviprotsessis, läheme laste asju tegema, lasteaia proovad jäigi laste asi. Täiesti algusest, kuigi ei olnud üldse suunitlus, see, et hakkame kohe lasteteatrit tegema vaid ega me, ega me päris täpselt ei määratlenudki, millist teatrit vaid olenes olenes lavastajast, keskmist tükki tahtis ja see oli ka mingil määral oma unistuste täitumine. Ja need ei ole, seda ei maksaks sul minul enam öeldagi. Kasva või ta viski, paljasta oinastki, kui sa temaga. Oi tuua, la vohab. Oinas. Aga sinu säärane häbematu vastus vihastas mõisa hobust väga. Nursatas põlastas. Donald Trumpi jalgadega. Ja tegi ettepaneku proovi mühe. Oviir. Obrulm, Tanel Saar, kui kaua sina oled seotud 15 aastase VAT teatriga? Ma olen seotud selle VAT teatriga juba viis aastat isegi viis ja pool, sellepärast et minu teatritee silmad teatris algas sellest ajast peale, kui ma käisin veel koolis. No palju sa sellest teatrist ennem teadsin? Ma olin näinud võib-olla ainult ühte etendust televisioonist ja siia teatrisse sattumine oli väga juhuslik. Viis aastat on päris pikk aeg, kuidas sa seda iseloomustas, seda on ta nüüd ka kuidagi muutunud või iseendaks jäänud või milline ta üldse on seestpoolt vaadata? Ma julgen öelda seda, et et VAT teater on samamoodi nagu kõik teised teatriad. Ta muutub pidevalt sellest sellepärast, et kui tulen mina siia teatrisse, siis minuga koos tulid siia teatrisse paljud minu kursusevennad, mitte mitte paljud, aga mõned neist ja sealt algas mingi muutus, enne seda oli mingi muutus, sest see ei ole saladus, et teatriseltskond koosneb enamus Pedagoogikaülikooli tudengitest näitejuhtidest, siis ja sealt on tulnud ka kõik need näitlejad ja ka alati, kui tuleb sealt mingi seltskond on tulnud seltskonnad, mitte üksikud inimesed siis on, see on olnud muutus selle jaoks ma ja ma tunnetan seda ka, et kui tulime meie siia teatrisse, oli ka seal muutus. Me teeme siia võib-olla mingi uue vere nagu ükspuha mingi kursust. Ning teatrikoolis lõpetab, toob mingi uue vere, selle meie tõime ja ma olen praegu siiamaani jäänud vist viimaseks, rohkem seltskonda, see ei ole tulnud. Ja mulle siin meeldib. Ma ei vahetaks seda küll millegi vastu, sellepärast et mul on siin see vabadus. Mida ma arvan. Et ma tean, et see vabadus mul on, sellepärast et ma ei ole Ollata riigiteatris näitleja, ma olen olnud ainult selles vabakutselise teatris. Töötan küll riigiteatris mõnes etenduses aga mul on see vabadus, et et ma ei ole lihtsalt näitleja pilt seina peale, et võimul on õigus rääkida kaasa kõiges teatriaaling arengus. Et ma saan öelda oma arvamuse selle kohta, mis toimub järgmisel hooajal ja seda arvestatakse. Ei ole lihtsalt nii, et öeldakse, et tuleb uus etendus, sina mängid seal seda rolli ja kõik. Ei, me saame kokku ja me räägime sellest, mis nendest tuleb, kes mis trolli tahaks, mida, mida võiks teha, kuhu sobiks ja nii edasi. No mind üllatas seegi, kui Aare Toikka rääkis, et seesama uuslavastus nüüd Siim ja saladused et ta kirjutas mitu dramatiseeringus, sest näitlejad ütlesid, et esimest ütleme, anna mängida nii et näitlejal on ikka päris suur sõnaõigus siin. Ja on selles esimestes proovides viibisin mina ka juures, pea tõesti ei jäänud, see tekst, mida Aare Toikka alguses Andrus Kivirähu raamatus Siimi saladus kirjutas, ei jäänud seda, ta kirjutas kolm korda ümber, sellepärast et ta usaldab näitlejat igati, sest näitleja saab aru, mis asi võib-olla töötab tema jaoks ja mis mitte ja need seejärel edasi öeldud. Aare kirjutas ümber ja ma arvan, et tulemus on hea. No samas alati öeldakse, et teatris nagu demokraatia ei, ei ole hea, et peab olema niisugune kõva käsi, aga nii väikeses teatris siis toimib see demokraatia. Ja toimib väga kõvaketta on ka, vahe on vaja sellepärast et me oleme üritanud teha selliseid töid rühmatöid. Aga alati tuleb üks, kes selle asja nagu rööpasse lükkab, et on vaja võõrast silma kõrvalt, kes ütleks sulle, mis asi nagu töötab, mis ei tööta. Jah, selline selline töö on VAT teatris. Et igalühel on sõnaõigus, et kui meil miski asi nagu välja ei tule, ei, ei tööta, siis, siis ei hakata teda raiumata, hakkaks tööle, vaid ühiselt arutletakse ümber, mis asi peaks teistmoodi olema ja nii see käib. Läksid Koplisse leppisid kokku, jooksevad mööda koplit ringiratast niikaua, kuni väsivad, kelle jaks lõpeb, enne on kaotanud, kelle oma peab vastu viimasena võitnud mõisa hobune viskas pea selga. Tuiskas kohe tuhatnelja minema. Tegi juba varsti esimese tiiru ära, jõudis talu hobusele järele jõudmas, sellest mööda Zirnas valju häälega. Sina ikka veel ega olegi veel puhkama jäänud? Ei veel. Varsti oli mõisahobusel teinegi tiir tehtud. Jõudis talu hobusele jälle järele, kihutas sellest jällegi mööda hirmus jälle valju häälega. Jabilka. Signaal no ma olen hakanud ka veel kolmanda tiiruga talu hobusele järele jõudes ja sellest mööda traavi Kirnus mõisa hobune juba veidi vaiksema häälega piilkas, aga sõpra endiselt hüüdis. Aga millest see tuleneda lõõtsutama, kipun just praegu ka pea vastu, küngas. No kui sa ütlesid, et verevahetus, kas niisugune uue seltskonna tulek lavale Doca uue publiku saali mingis mõttes, või kuidas sa üldse VAT teatri publikut iseloomustaksid, on oma publik sellel teatril? Ja kindlasti on, kindlasti on meie publik koosneme enamus noortest inimestest. Ja. Kui ma ei eksi, siis ei levi mitte nii palju tele telekanalite kaudu ja raadioreklaamide kaudu, vaid see levib pigem suust suu seltskonna kaudu. Ja see seltskond, kes on käinud meie etendusi vaatamas, siis jumal tänatud, et nad on jäänud ja käivad seda edasi järjest suureneb. VAT teater mängib noortele ja me üritame seda väga hästi teha, et nad vaataksid meid ka siis, kui nad suureks saavad. Ma pean ju repertuaaris siiski küllalt erinevatele vanuserühmadele lavastusi, eks ole, et viimasel ajal just on seda kõige keerulisemat publikut võib-olla teismelist just püütud saaliga. Mulle meeldib just see VAT teatri puhul, et ei mõelda mitte ainult aastale, mõeldakse ka selle peale, et see suur inimene kes tuleb seda lastelavastust vaatama, et jaam, tema on ka kunagi olnud laps ja et ta leiaks sellest etendusest alati enda jaoks üks tuttava teema, et võib-olla laps sellest niimoodi aru päris ei saa. Aga täiskasvanu saab sellest aru. Et seda momendi niimoodi mul tuleb meelde küll sai oma lapsepõlvest, et ei oleks lihtsalt nii, et kui tuleb isa-ema oma lapsega etendust vaatama ja las laps vaatab, meie joome senikaua kohvikus kohvi ja ei, see ei ole nii, kui sa tuleb, vaatab natukene, siis ta jääbki seda vaatama. Me üritame niimoodi mõelda. No näiteks niisugune lavastus nagu kivid on ju sellisele vanusele või sihtgrupile, kellele väga palju ei tehta või kuidas selles osalemise kogemus on olnud. See on jälle selline natukene ebatavaline laad, sellepärast et meil ei ole laval sellist mööblit, mis looks sellise ruumi vaid meil on laval ainult kaks pukki üks redel ja üks kitarrist, kes kogu seda etendust saadab ja teema. Ta on tõesti mõeldud ja me kavalehega kirjutama, et on teismeliste etendus, aga see puudutab igaüht. See ei ole lihtsalt punamütsike, läheb oma vanaemale moosi viima, vaid ta on elust enesest. Ta on mingil määral dokumentaal, aga kindlasti niisuguseid asju on juhtunud iga teismelisega. Sellepärast taan dokumentaalnäidend, aga, aga ta on kirjutatud ikkagi kahe inimese poolt oma elust maha. Ja ja ta läheb inimestele korda, sellepärast et ta ei ole lihtsalt selline üdini muinasjutt. Oleks varsti ka uut verevahetust vaja või noori juurde tulemas, kasvõi näiteks või, või oleks see hoopis kuidagi ohtlik konkurents? Ma ei tea, võib-olla selleks hea, aga VAT teatri puhul on just see, et meie seltskond on väike. Näitlejaid on meie seltskonnas ainult viis, aktiivselt tegeleb ainult kolm. Verevahetus oleks alati teretulnud, aga see veri, vahut vahetub meil iseenesest, sellepärast et külalisnäitlejaid on meil igal hooajal iga aasta, meil on üle kolme uue lavastuse vähemalt. Ja igas etenduses on vähemalt üks, kuus näitleja, kes VAT teatri palgal ei ole. Noh, üldse, kui sellel selles eesti teatripildis võtta, kas VAT teater on kuidagi alternatiivne või on ta peavoolus või kas paigutad ka teda kuidagi kuhugi või iseloomustada? See käib, ütleme ma arvan, lavastuste kaupa, sellepärast et lavastajaid meie teatris ongi need inimesed, kes töötavad võib-olla riigiteatrites või nad ei olevat teatri palgal. Ei oskagi öelda, kas on alternatiivne või ei ole, võib-olla tõesti, nad tulevad oma põhitöökohast välja ja proovi midagi muud teha, sest inimesed on teised, keda nad võib-olla ei tunne. Ja võib-olla see tähendabki, et ta ongi alternatiivne, kui ükski lavastus ei ole selles mõttes klassikaline näitleja, kostüüm on, lavakujundus, on muusika vaid igale etendusele on leitud lisaks teatrispetsiifiliselt semite kulminatsioon ja lahendus, vaid on leitud ka oma vorm, mis on siiamaani jumal tänatud, alati erinenud igast teisest lavastusest, mis VAT teatris toimub. Iga lavastus on eraldi vorm teatrimaailmas minu jaoks. Ja see mulle meeldib, et ma ei läheks nagu ühele kartulirajale ja ei kõplex seda aastakümneid, vaid et ma vahetan neid rahasid. No see oma saal siin rahvusraamatukogus, kui tähtis see on teatrile? VAT teatrile mingil määral anda tähtis, aga vatteater on nagu kõigil teada, anda teater ratastel jääda seda väga palju ringi mitte ainult Eestis, ka mujal maailmas, nüüd viimastel aastatel. Ja mulle on see tähtis, et ma ei oleks kunagi ühe koha peal, sest need inimesed, kes Tallinnas on, need ei ole sugugi needsamad inimesed, kes Narvas on. Publik on teine ja ja ma arvan ka seda, et keegi teine kunagi öelnud, et see inimene, kes tuleb teatrisse ükspuha kas draamad linna uue all, mis iganes ta tuleb nagu teatrisse ja ta ootab sealt midagi ja kui meie läheme kusagile külla, siis oodatakse meilt midagi, et me pakuksime midagi neile. See on natuke teistmoodi asi. Nii et see rändringirändamine peaks VAT teatri osaks, jääb. Ja ta peaks jääma, ta kindlasti jääb. Ta kindlasti jääb teisiti, VAT teater ei saakski, ma arvan hakkama. Mis sa arvad, kas see 15 aasta pärast oled VAT teatris ja kas see teater on siis alles? Ma ei tea, kui toika viitsib edasi mõelda ja tal ideid on, siis teater kestab edasi, sest kõik on praegu toiko õlgadel ja ilma temata seda teatrit ei oleks. Ma arvan niimoodi. Meie oleme siin kindlasti olemas, ükspuha, kas siis palgalised tööl, põhiprojekti korras tööl. Ma arvan, et mina ja minu võitluskaaslased, kes minuga koos teatrist tulnud ei ütlegi, ei ütle ühestki rollist siin ära. Neljanda tiiru ajal ei lausunud mõisa hobune midagi, jooksis talu hobusest mööda üsna vaikselt ja vargsi. Millest see tuleb, et sa nõnda Anid, koristasin natuke aega üle kännu. Viienda ja kuuenda tiiru ajal ei jõudnudki mõisa hobune talu hobusele enam järel. Seitsmenda tiiru rajal jõudis aga talu hobune mõisa hobusele järele jõudis järele Avis mööda ja siis millest see tuleb? Et saab minu Evelisest ette laseb. Ütles, et ma pean selle kuu selgeks mõtlema. Kaheksanda tiiru ajal pööras aga mõisa hobune jooksu rajalt kõrvale, heitis maha ja põhjerdas nobedasti. Kas juhtis raske midagi halba? Sääskede sekka pistis nii valusasti, et kes luust ja lihast läbi kihutada, minema. Eks siis jooksen jälle edasi poega juhul seal on sul õigus, aega ju on, noogutas talu hobune jätkaD. Üheksanda tiiru ajal polnud mõisa hobune ikka veel võistlust jätkamas. Pluusis häbelikud aga põõsaste vahel ringi otsis, rohuliblesid ka see söögikord on kätte jõudnud, üllas sõber. Enne veel, kui me oma võiduajamisega lõpule jõuame, kolm küsimust Tiina rebasele ja Aare toikale VAT teatri asutajatele. No siin rahvusraamatukogus nüüd oma teatrisaalis millise tundega tulevikku vaatate või kuidas hetkeseis, VAT teatril on? Hetkeseis on hea, miks? Sellepärast, et meil on hea repertuaar. Meil on päris palju selliseid vaatajaid, kes tulevad tagasi. Meil on elujõuline ja, ja elutahteline näitetrupp ei ole veel väga vanad. Meil on veel natuke aega. See saal on isegi tehniliselt peaaegu korda saanud. Ma arvan, et meil on lootust. Ma olen nõus. On teil tunnetate, et teil on niisugune oma ilme või oma nišš või on, on see tähtis, et see teater oleks omanäoline? Ausalt öeldes mind alati häirib see nishi jutt ja, ja selline vot nüüd, et hakkangi tegema sellist teatrist, paigutan sellesse nišši. Ma ei usu sellesse. Me oleme siiani üritanud leida materjale, luua lavastusi, mis meile kõigile tähendavad midagi ja, ja noh, kui see sulle endale tähendab, siis ilmselt on inimesi ka, kellele see veel tähendab. Nii et noh, niisugune nishi järgid tegemine, ma ei usu sellesse, kui 15 aasta. Sellepärast räägime, olete te ikka VAT teatris? Ei. Vaat nüüd leidub. Noh, eks. Ma ei tea, ma ausalt ei tea, noh ma ei saa lubada mitte midagi, kõik, võib-olla kõik võib mitte olla. Mina ka ei tea. Nii palju väljakutseid tähendab selles mõttes, et nii palju on põnevaid asju. Tõusmas süda läheb vesiseks nüüdisema vennasvahed koomikuna. Oota, oota, ivake. Ma teen veel kümmekond tiiru tosina tiire pealekauba pole ju veel keha õieti soojaks saanud. Sellest õhtust peale mõisa hobune enam just üleliia kiitlema ei kipu. Sünnitasid üliõpilased oma tarmu ja tarkusega ja koormat on aegade algusest tänini vedanud. Tandem Aare Toikka, Tiina Rebane siis luuleteater vaarius, ema on Heidi Sarapu. Kui temast sai luuleteater vaarius, oli oktoober 1987, mäletan hästi. Me tulime esinemiselt Tartust, kus Tartu Lutsu muuseumis esitasime Kaheosalise programmi eesti luule, 1986 ilmunud eesti luule aastaraamat Peep ilmeti koostatud ja bussis arutasime omavahel, et meil on niisugune pikk ja lohisev kahe kooli luuleringi nimi, et oleks tarvis midagi lühikest ja löövat. Ja kui jõudsime Tallinna piirimaile, siis otsustasin ise ette, kuna ma juht Nonii minu käes on see see juhtimise tüür, et ju tuleb siis ka nimi mul endal välja mõelda. Ja sedasama seal öösel tuhnisin natukene raamatutes mõtlesin kõige selle peale, mis, mis varem tehtud oli ja otsustasin, et need peaks vist sobima niisugune nimi nagu vaarius, sest me oleme teinud väga erinevaid asju, tähendab, me oleme. Me oleme teinud muusikalisi asju. Me oleme teinud luulekavasid. Me oleme esinenud kirjandusõhtutel ja teatraliseeritud niukseid kavasid teinud ja, ja et tahame ka edasi teha väga eripalgelisi asju. Nii et siis oktoobris 1987 sündis luuleteater vaarius, aga eelnevalt olime me esinenud mitmel korral Kirjanike Majas. Ja võiks nimetada kahte kava, mis äratasid tähelepanu. Üks nendest oli dramatiseering Betti Alveri loomingust ja tema romaanist tuule armu. Mäletan, et seda raamatut oli väga raske saada ja, ja, ja tänu vanematele daamidele, kellel oli see raamat veel kuskil raamaturiiuli alumisel serval olemas sai, sai seeläbi loetud ja, ja sinna juurde lisatud Betti Alveri noorpõlveluulet. Ja selle dramatiseeringuga oli meil võimalus esineda Betti Alveri enda koduski. Ja teine tähelepanu väärne sündmus lausa oli kava Jaan Kaplinski loomingust, mis on meist alles. Ja see provotseeriv pealkiri aastal 1985 nõudis nii mõnegi ohvri, nõudis nii mõnegi seletuskirja ja jõudis välja isegi selleni, et tolleaegne kirjandus, propagandabürood, keda juhtis Juhan Saar, väga edukalt, muutis nime, nii et et sellesamase kava järgmine pealkiri oli Helme Männile mõeldes. Nüüd kogu aeg oli juttu, meie ja meie aga räägime lahti, kes need meie olid, kes oli see seltskond, see koosnes põhiliselt esialgu kahest koolist kahest Ametikooli õpilastest ja kuna ma ise tegin seal pedagoogitööd, siis siis huvist asja vastu ja, ja nende noorte inimeste vastu hakkasime me esinema ja sinna ringi oli valitud need noored, kellel oli siis huvi kirjanduse ja, ja teatri vastu. Ja nad olid ääretult põnevad õpilasena võiks öelda. Mõnel neist ei läinud just õppimisega kõige paremini, aga nende silmaring ja nende arusaamad olid niisugused, mis, mis ärgitas midagi koos looma. Need olid kahe kooli üks oli siis õmbluskool ja, ja teine oli siis ehituskooli noored mehed ja nende põhjal oli siis niisugune, tas võiks öelda, noh, nimetasime vist jah, luuleringiks endas ennast ja kuna aeg oli niisugune, et midagi õhustikus oli siis siis järgmise suure lustiga sai tehtud suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni aastapäeval aastapäevale pühendatud luulekava. Ja selleks ma mäletan, et me otsisime Avemännikuga, kes oli üks esimesi luuleteatriringi liikmeid. Rahvus raamatukogus otsisime läbi kõik staninlikud noorused ja saime sealt väga huvitavaid luuletusi ja, ja selles oli veel oma oma kaal, oli ka Seitsmendal rahu kevadel. Nii et, et see kava, jah, oli ka üks niisugune lustlik, aga samal ajal ka midagi täiesti teistsugust tolles ajas. Nii et mäletan, kui see kava koolis sai esialgu ette kandnud pärast hiljem Kirjanike Majas, siis need pedagoogid, kelle kõrval ma istusin, kavatseb igatahes ei julenud plaksutada, aga kui direktor plaksutas, siis julgesid ka pedagoogid plaksutada. Nii et need esimesed Need esimesed kes olid selle luuleringi rajamise juures, nendest esimestest on jäänud alles praegu teatrisse vaarius, neid peaks olema kuskil kaheksa ringis. Kõigepealt võiks nimetada Diana Dixonit kes on esinenud nii näitlejana kui ka lauljana. Siis edasi võiks nimetada Katrin Veldermanni, Terje rinnet, Dan Põldroosi, Olev seerumed luulevara ja Indrek Sarapuud. Ja mainimata ei saa jätta muidugi meie valgustajat Raivo Parikut, no mida selles ajas tähendas see teatrinimetus või teatriks saamine või kas. Oli ka niisuguseid mõtteid, kuhu ennast paigutada sellel teatrimaastikul üldse või olla niisugune alternatiivne, üksik lane või kellegagi dialoogis või kellegagi poleemikas või. Tõukeks sai kindlasti kirjandus, teater, Valhalla võiks öelda, et umbes üheaegselt sündis midagi Tallinnas sündis midagi Tartus ja, ja selleks esimeseks lavastuseks, kus me astusime üles, kui tead, oli arbujate aegu. See oli siis lavastus, millega me tähistasime kogumikku Arbojad ilmumist viiekümnendat sünnipäeva ja 1988. aasta veebruaris lavastus sündis ja tema tegevuspaigaks oli siis Kristjan Raua majamuuseum ja sealt alates on kindel koht kõikidel vaariuse etendustel ka muuseumid. Ja kuna me oleme üks niisugune teater olnud, kellel on siukest statsionaarset esinemispaika pole Pole olnud aastaid siis oli see ka üks võimalus väga nappide vahenditega, kui sul ei ole raha ja pole võimalust muretseda dekoratsioone ja, ja, ja erilisi kostüüme siis sisse kammerlik vorm juba nende muuseumide juures oli, oli äärmiselt ühesõnaga tänulik meile. Ja ma arvan, et see oli väga tänulik ka noortele näitlejatele, et nad ei pidanud ennast pingutama tähendama mõtlen hääleliselt ja üldse, ühesõnaga oma emotsioonide poolest. Ja see siirus ja lihtsus, ma arvan, et see oli mõjuv ja see oligi üks asi, mis, mis lummas kindlasti ka publikud meid endid ja võiks öelda, et see vaaris on olnud üks protsess, tähendab, ta hakkas peale nihukesest mingist niisugusest pruskonnast. Ma ju arvestasin iga lavastuse puhul nende isikupäraga. Ja ma tahtsin neid näha mängus ja, ja oi kui palju. Oi kui palju lavastusi on kirjutatud just ühele või teisele näitlejale pidades silmas, et ma näen, et temas on olemas need alged ühe või teise rolli jaoks ja, ja ma ja ma usun, et nii mõnigi on saanud sellest tõukesest. Nii, nii võiks öelda. Diana Dixon, Olev Sõõrumaa, Dan Põldroos, need on inimesed, kes on samaaegselt ka professionaalsel laval esinenud ja ja ma võiks öelda küll, et ega siin erilist vahet ei ole küll teiste trupiliikmetega, et et nad on leidnud ka oma koha seal, selles teises kohas tulevad kindlasti tiiruga jälle meie lavastustesse tagasi. Nii et, et see on võib-olla jah, niisugune niisugune omapära, kui me võime öelda, et omapäraks on kindlasti see, et me oleme kirjandus, teater, meie, meie põhirõhk on kirjandusel. Me austame raamatut ja ma arvan, et me jääme seda raamatut ja, ja kirjaniku kui loojad tausta ma kindlasti oma lavastustega elu lõpuni. Siinkohal ka väike stiilinäide vaariuselt kompositsioonist tuuli, suid. See oli lugu Kalju Lepiku elust ja loomingust Juhan kreemja, Indrek pajuma. Tuuled astuvad paljapäi läbi lumise linna. Kuhu väike Illimar jäi? Laulus läks laulude linna sinna, kus kauge jumala saar. Põlevast torgla soost jutu jutustab muutlik Vikerkaar. Aastad ruttavad ruttu. Kas seal kaugele ei kangastub? Päevased ratsanikud. Marsivad pilvede, soldatid õieli, püssitikud. Kas seal kaugus ei kumise hingemaa sõnatust, nutust? Kas seal ei mesipuu sumise, sõprade naeruste jutust? Pisike poisike lehitseb raamatu lopsakaid, lehti millel need tähed raiuti. Millal nad valmis tehti? Kas siit ei algagi? Maailma lõpp? Vastaku merineitsi. Unede kuristik. Maailma lõpeb kuldse rõnga oma leidsin. Kuhu väike Illimari jäi lauldes läks, laulude linna tuuled astuvad püstipäi läbi lumise linna. Mälestus on pihlakas mu koduõues. Mälestus on hall palvemaja, mu esimeste sammude varje. Mälestusolen, mõise möödunus. Milleks sorida kuldses viljas? Kui aganad on lennanud tuulde? Eks ole aganatelegi kirjutatud mu arengutee. Võiks vist öelda küll, et neid vorme lavastuse vorm on olnud väga mitmesugused, küll on olnud niisugused liikuvad lavastused ja täiesti kammerlikud ja muusikalavastused, aga ometi on need ju ühe Tarja ühe lavastajatööd Heidi sarapuudel nimeks tegemist nagu isikukultusega seda mitte, vaid nende noorte hingede juures ei olnud võimalik lavastada Eizeczpyri või Tammsaaret või Vildet või midagi niisugust, tähendab ma lihtsalt ise olin sunnitud tekstid koostama, arvestades arvestades nende võimeid ja siit on tekkinud niisugune tore protsess minu enda jaoks, et selleks, et neid lugusid kirjutada, tuleb väga palju ise lugeda, tuleb väga palju ise käia ja, ja, ja siis saad ise ka targemaks. See vaariuse tegemine on olnud üks mäng, üks tore mäng. Mäng on alati ja jääb inimestega, ma arvan niimoodi, et see hakkab lapsepõlvest peale ta surmani välja. Kas sa jagad mingiteks etappideks seda aega või kuidas materjalivalikuid kas või on mõjutanud aeg nende noorte tegemise aeg just mahtus nendesse aastatesse, kus kõik. Teiseks, see tähendab just, et kui esimesed lavastused olid niisugused, tahtsime ridade taga kangesti öelda, siis nüüd seda vajadust ei ole, aga tekkis, see tähendab, et aastal 1988, kui esimest korda pääses välismaale ja selleks oli koha Stockholm ja kohe väliseestlus ja kohe võimalus Põhjamaade kirjanduse juurde minna, siis sealtmaalt ju tekkisid kohe jälle ideed uute asjade lavastamiseks ja väga palju seda põhjamaist, kirjandust, millest siin polnud üldse kuuldud. Tõime meie siia, olime nagu pioneerid siin Eestis ja, ja, ja selles vallas jätkub ka kindlasti töö, nii et et üks suund on meil, Eesti kultuurilugu ja teine on meil Põhjamaade kultuurilugu ja mõlemad on väga põnevad asjad. Ja esinemispaigana võiks me siis nüüd tänada rahvusraamatukogu, et meil on olemas oma ruum, kus me saame lugemisproove teha ja seal anda nii-öelda niukseid, teatrilavastusi, aga kindlasti jääb esinemispaigaga meie esimene koht, see tähendab siis Kirjanike Maja saal. Ja kindlasti jäävad siis muuseumietendused, mismoodi saab praeguses hetkes tajud seda vaariuse koht, ütleme teatrimaastikul avaramalt on tal oma nišš olemas, on tal oma publik olemas, oma publik olemas ja, ja, ja teda tuleb juurde, kui kirjandusõpetaja Nad käivad meie etendusi vaatamas ja avastavad enda jaoks, sest igal aastal tuleb uusi kirjandusõpetajaid juurde, nad toovad endaga õpilasi kaasa ja sellest on väga hea meel. Ja, ja ma arvan, et tähendab, et sellel on väga suur kaal kasest. Kui praegu tuli uus nii-öelda kirjandusõpik, mis oli väga-väga probleemiderohke, siis võiks öelda küll, et eks meie teatritegevus on üks variantidest olnud, et rääkida Ungarist, rääkida Antsonist, rääkida Tuglasest sellisel moel, mis oleks õpilastele kas arusaadav või, või tekitaks mingisugust huvi ja me vaatame teda inimlik kudejoonte poolest natukse võib-olla rohkem ja ja ma arvan, et et see aeg, mis praegu on, kus on kus nii-öelda see tänavad, tri, see, see kaal on väga suur, siis vaariuse tähtsus peaks olema Khani sama selle kõrval, sest ta ju teatud mõttes tasakaalustab. Eks meie siis nagu juhtlauseks on, et kunst peaks nagu õilistama inimest ja mis veel võib öelda, mis meil avastuste puhul kindlasti on see, et ääretult tähtis on muusika ja enamus meie lavastustes. No ma ütleksin, 590 protsenti lavastustes on elav muusika. Ja sellepärast ongi see, et ei ole võimalust nii tihti esitada lavastusi, et noh, kõik ju maksab ja, ja inimesed on väga seotud, et aga, aga siis sellisel sellisel päeval, kui saavad muusikud tulla ja saame me kõik kokku, see on ääretult suur pidupäev meile kõigile milline on siis sünnipäeva tähistamine, me teeme läbilõike kõigest sellest, mis me aastate jooksul teinud oleme ja erilise tähtsusega on olnud kirjandusõhtud. Nii et sellel neljapäeval, kolmandal oktoobril oli siis Pirjerscherberi esmatutvustus Eestis, kes on rootsid rubadur pelmanni ja Berliini kõrval näiteks. Ja siis edasi on meil meie no kuidas võiks öelda menulavastus eelmisest hooajast. Krid Sigrid Undseti elu ja loomingut käsitlev käsitlev näidend, kaheosaline saaga. Et see tuleb esitamisele seitsmendal oktoobril. Aga mõni tund varem, kui see etendus sünnib, on meil tõesti niisugune tähtsündmus, võib olla elus veel koostanud ühtegi näitust. Piduleme Rahvusraamatukogu, kes on professionaalsed tegijad selles vallas. Nii et kell kaks avatakse siis väikese pidulikkusega teater vaarius 15 näitus Rahvusraamatukogu fuajees, mis jääb mõneks ajaks ülesse ja kus me saame siis ühesõnaga näidata paljusid niisuguseid unikaalseid materjale mis vaariusele on kas siis kirjutatud või saadetud või kingitud, seal on siis kaks vitriini sellest, kuidas on valminud lavastus üks on siis Arbot aega teine nelja Ilback ja siis on teatriajaloost üles üleval terve rida 10 stendi. Et see on meie jaoks niisugune etapiline sündmus kindlasti. Ja siis me näitame ühte muuseumi etendust, selleks on siis tervist härra Vilde Kadriorus, Vilde kortermuuseumis 12. oktoobril kell 16 ja päriselt oma aastapäeva, siis tähistame 14. oktoobril Kirjanike majas kell 19 luulekavaga, nii, tasa libiseb mu jalg parketil kellelgi eesti luulest koos peotantsuga. Palju õnne sünnipäevaks ja vaatame, vaatame, kas me ikka 15 aasta pärast vaatia vaariuse pidusse kutsutakse. Tänase teatri magasini intervjuud olid Pillerin purjelt ja saate mängis kokku maris Johannes kuulmiseni. Kahe nädala pärast.