Äsjakuuldud muusika põhjal taipas kindlasti nii mõnigi, kellest meil tänases saates juttu tuleb. Võib julgelt öelda, et oleme stuudiosse palunud kaks põlvkonda muusikuid. Meie külalisteks on Herbert Laan ja Andres Laan. Teil, Herbert on tänaseks selja taga juba lausa aukartust äratav staaž nii interpreedi kui ka pedagoogina. Kuid kui püüaks teha nüüd väikese tagasivaate käidud teele ja alustaksime päris neist aegadest, kus muusiku elukutse jaoks veel kaunis ähmane perspektiiv oli kuidas siis üldse jõudis see muusikapisik teieni? Sellest on väga palju aega möödas, oli päris lapsepõlves hindu huvitas muusika ja proovisin vahepeal nii oma kitarrimängukaardil kogu veel nii kuulmise järel ära õppida ja ühtlasi ka siis tekkis huvi viiulimängu, vast sain siiski isad mõjutada nii kaugele, ta ostis mulle viiuli. See oli umbes nii 1900 18. aastal. No ja siis teatati, et avatakse Tallinna kõrgem muusikakool, mis hiljem muutus Tallinna konservatoorium. Miks ja siis mul tekkis ka juba tõsisem huvi ja soov siiski viiulimängu ikka tõsisemalt õppima hakata. Ma läksingi siis vastuvõtu eksamitele, ehk siis seda komisjoni, et küsiti mu käest, solvas no mina ei tea, mis seal. Siis lauldi mulle ette, see, siis mängisin selle järel ja siis küsiti, et kas ma midagi oskan. Bändidega mängisin siis, kui Kungla rahvas kuldsel aal mind võeti, siiski vastasin algõpetuses sealt heline õppimine, algas see õppimine siis kestis 10 aastat. 1929. aastal lõpetasite Rotoorium ja kelle käe all siis selles õppeasutuses õppisite. Mul oli siin alguses õige mitu õpetajat, ma olin lühikest aega veel Saamuel Lintele juures. Vehiline lõpetaja oli mul siiski pärast seda. Artur Lemba abikaasa Sofia Lemba, kes oli ka Peterburgi konservatooriumi lõpetanud Nalbandiaani klassis oli väga hea õpetaja, eks oskas seda õppimist huvitavaks teha. Siis ma läksin professor Paulseni klassi, siis see neli viimast aastat õppisin siis tema juures, siis lõpetasin ka tema õpilasena 1900 89. aastal. Teatavasti enamjagu õpilasi, kes sel ajal konservatooriumis õppisid olid ühel või teisel põhjusel sunnitud ka juba enne lõpetamist tööle asuma. Ma tean, et teil tuli seda teha ja töötasite vist, kui ma ei eksi, siis kinodes tummfilmi saateks mängisin. Aitäh, ja milline see arvertuaarsel siis tol ajal välja nägi, seal oli mitmekesine Pärnu maantee alguses oli seal üks kino mode Pärn, seal olime viiul ja klaver, naer kahekesi mängisin selle. Sel ajal veel ei olnud üldse seda kommet. Et nüüd seatakse muusika pildi sisu järgi aga siis seal lihtsalt igasuguseid asju, seal sai ooperi fantaasia ja pahalasi ja lühiksid palasid ja valsi siia. Ühesõnaga väga mitmekesine oli see repertuaar. Ja kuude asusite tööle siis, kui ta juba konservatooriumi lõpetanud. 20 70. aasta sügisest. Kusagilt pärast konservatooriumi lõpetamist algasid ka teie esimesed sooloõhtud. Kas on need ka meelde jäänud? Näiteks nii, päris esimene iseseisev soolaõhtut, mis tunne oli? Olav Rootsiga, eks oli siin dirigent ja pianist ja kõik väga tubli muusika ministaliga tormis seal lühikest aega õppejõud temaga siis oli meil esimene debüüt. Selle kohta on Sakalaga reklaami omal ajal teinud, nii et ma sind loeksin selle ette. Praegu. Selle kontserdi hooaja avavad pühapäeval, neljandal oktoobril Haridusseltsi saalis Eesti noored helikunstnikud Herbert plaania Olav Roots. Mõlemad kunstnikud on igal pool tekitanud suurt vaimustust just omaette kandilise küljega. Üksmeelselt nimetavat tutvustused, viiulikunstnik Laant suure intelligentsiga solistiks, kes publikut haarata suudab ka klassilise repertuaariga. Eelseisva kontserdi kavas on temalt Beethoveni kuulus Kreutzeri sonaat, Mandelson tuntud e-moll, viiulikontsert, Poloneeswinjovski, D-duur kontserdist ja teised helitööd. Andres Laan, teie tee muusikasse on arvatavasti tänapäeva mõistete järgi kulgenud vist üsna traditsioonilist rada pidi. Kõigepealt muidugi laste muusikakool, Narva maanteel algus oli üks õpetaja Patrik aga siis läks sealt paar aastat mööda ja, ja siis oli justkui õpetaja vahetus oli siis meie tuntud just kes laste muusikakoolides on väga palju korda saatnud, toona siis tema juures ma olin lõpulisel laste muusikakoolis ja siis avati muusikakeskkool. Siis läks muidugi see teise astmele ellips, gloobataks seal kogu selle aja jooksul neli aastat. No ja siis, kui juba nii kaugele oli saanud, siis ega seal midagi mõtelda ei olnud, pidin minema edasi konservatooriumisse juba. Ja see oli vist 1965 või 66 niimoodi kui hakkas sisse konservatooriumi tudengielu peale. Ja seal pajatasid tõsisemalt isa käe all. Jah, tema oli ja siis oli aasa oli kah Harald aasa pärast sanatooriumi lõpetamist, kuhu ta siis tööle sattusite? Pärast seda sai muusikakeskkool minu esimeseks töökohaks ja olite siis seal pedagoogina pedagoogide tööde? Meie vabariigipiire salutidega üsna laiaulatuslikult kontsentreerunud. Wabariigi piirides on ikka saadud mängida küll, päris palju, siin laste muusikakoolid ja kultuurimaad, mõnes isegi mitu korda seal saadud kontserte teha, muidugi siin Tallinnas siis oli üks niisugune Trio meil praegune konservatooriumis õpetaja Toivo Peäske, tema mängis klaverit siis raadiomajas töötav, praegu töötav Mart puust, ta mängis kannelt ja viiulit ja siis oli niisugune aset. Kaljustel oli tarvis vist mingisugust soolonumbreid koori kontserdi vahele seal vaata ja siis palus, siis ma ei teagi, kus ta üldse seda meid leidis üles, ma ei mäletanud enam, rääkis vaat et kas ei saaks niisugust numbrit seal Alexi Ellerheina kooriga ringreisile kuskile. Käisime Ukrainas, Valgevenes siis ja siis oligi niisugune asi, et nagu ta nimetas kolm pilli, viiul, klaver ja siis kannel. Ja mina olin siis siks, seadis neile. Ja sellega nad käisid, siis tegid selle ringreisi ära, et te olete kaasa läinud ansamblites missugustes koosseisudes, need on siis olnud konservatooriumi ajal oli meil üks niisugune hea klappimine. Mare Eilmul nüüd Mare Laur, temaga sai päris palju mängitud, seal konkursil sai mängitud temaga seal lõpupoole oli meil niisugune trio osa nagu Peep Lassmann Allar Kaasik ja siis mina mängisin siis viiulit seal. No need olid siuksed, konservatoorium kajastus, kui meelde jäänud rohkem edasi sai pärast mängitud, toimuma kuriga me oleme siis nüüd sinuga siin kahekesi ka mänginud, siis aldi ja viiuli duetisi sai niisugust noodimaterjali hangitud ja siis päris huvitav oli ja siis vaatasin, mis välja tuleb. Tegelikult mainisite, et olete osa võtnud ka vabariikliku konkursist, kuidas seal läks kolmanda kursuse tudeng olin seal ja siis õnnestus siis nii palju saadud diplom. Teie Herbert Laan, kuulute nende õnnelike inimeste hulka, kellel olnud võimalus õppida väljaspool Eestit. Aasta 1937 38 noori teil võimalus end täiendada Budapestis. Kuidas õppereis, kui seda võib nii öelda üldse teoks sai, kas oli selleks ennem ka mingisugune valik olemas või, või kuidas? No valikut koha eest ei olnud, aga Johannes, see võimalus, et ma sain Kultuurkapitali stipendiumi ja selle tõttu mul oli võimalik siiski sinna sõita ja sel ajal oli üldse Budapesti listi nimelise akadeemiaga meie vabariigi inimestel olemas. Nii et seal olid mitmed teised eestlased, käisid seal õppimas ja mind ei huvita siis ka sellepärast see akadeemiat, ma kuulsin selle akadeemia professorid, ykskord, Tallinnas, esinemast, kontsert, ungarlased käisid siin Tallinnas ja tema oli ka nende hulgas. Mul ta kangesti väga-väga meeldis tema mäng ja vaatasin, kui saaks tema juurde õppima. Ja tuligi nii välja, et, et siis saigi siiski teoks. Selleks 37. aasta sügisel sõitsin koos Villem Reimanni ka tema oli ka seal õppis Zoltan. Ja õppisite siis seal ka veel maineri juures. Ja siis ma käisin ka ühtlasi kammeransambliklassis tuntud pedagoog ja helilooja Leo Väineri juures kammeransamblis. Kui palju siis selle aja jooksul repertuaari ja millist repertuaari läbi võeti, kui seda neid võrrelda mingil määral praeguse konservatooriumi ka või midagi taolist. Repertuaar oli ikkagi enam-vähem seesama, mis isegi praegu Hinud klassika ja võtsin materjaliks kõik Raitset Roodet ja jäädes paganiiniga priisid kontserdil siis ka ikkagi see põhirepertuaari parafiin, vaima literatuuri põhirepertuaar. Ja seal oli muidugi siiski Ungari heliloojate teoseid ka seal toonani ja siis Bodaway. Te olete käinud koos Hubert Aumerega ka Salzburgis Mozart, töömees ja kelle juures siis seal? Seal oli kuuajalised kursused seal või muusikafestival oli seal kuuajaline siis ühtlasi seal muusikakursust ja seal oli üks kuulus tsehhi viiuldaja Vasa psühhoda. Meie õppisime tema juures, seal olime seal kuu aega. Alguste olite tuntud siiski rohkem viiuldajana mis ajal ja mis põhjusel? Siis hiljem nagu Aldile rohkem truuks jäänud? See oli selle tõttu, et hakkas peale ja võib-olla juba konservatooriumi põlvest, no seal seekord konservatooriumis aldi klassi ei olnud, oli ainult obligatoorne isegi ütleme nii, kohustuslik obligatoorne, aldi tundmaõppimine, seal oli teatud arv tunde ette nähtud, selleks kõik eeldati viitsida. Mulle meeldis see pill, aga ma ikka mängisin põhiliselt ikka viiulit, poeg, aga kuna ma kammermuusika vasta, tundsin üldse juba tund õppimise ajal suurt huvi, nii et mängisin seal kammeransambliklassis viisaastaku igasuguste erinevate partneritega riiulites pakettides. Need on see muusika lõikellega eelise, istus kambale. Ja hiljem siis tekkisid siin mõningad kvarteti koosseisus, kuna Niukest spetsialist artistist ei olnud, aldimängija tuli tärvest, no siis ma sain veel kusagilt pilliga, hakkaski sealt see asi peale. Nii esimene sooloõhtu kui nüüd ajakirjanduse materjalide põhjal nendest lähtuda, siis esimene soolo õhturi teil 1958. aastal ja sealt alates olete te pead iga aasta ühe kontserdiga aastas hakkama saanud. Kui nüüd vaadata seda repertuaari, siis hakkab silma, et seal on palju 20. sajandi autoreid nagu hindemit, Dublin, hoone ker ja paljud teised. Mis köidab teid moodsas repertuaaris? Kui on moode repertuaar sisukas, siis pakub juba ikkagi huvi mängida. Aga teine põhjus on see ka, et ülekaal on nüüd 20. sajandi autoritel. See on sellepärast ka, et enne seda otsekohe Aldile ei kirjutatud keemintsest niuksed soolorepertuaari alt oli ka kuidagimoodi rohkem inglipill partettides orkestris kasutatav, aga siis. Repertuaari ei olnud olemas lihtsalt eriti just nyyd ütleme sajand alguses juba käesoleva sajandi alguses, seal juba hakkas tekkima rohkem huvi ja, ja see on ikka kasvanud pidevalt, sest need jäävad on väga palju igasuguseid repertuaari kirjutatud, andis küll meil Nõukogude liidus küll ka väljaspool liitu. Teil Herbert Laan on Kansamplistina mitmekümneaastane staaž selja taga. Olete mänginud küll triodes külvartettides? Kindlasti on ka sellest valdkonnast, mida meenutada. Kvarteti muusikas on mul väga palju mälestusi ja on väga-väga palju selle alaga tegelenud, nii palju, kui siin Eestimaal on eksisteerinud üldse, kvarteti koosseis on ikka suuremast osast ikka osa võtnud kell juba seal omal ajal akadeemilise helikunsti seltsi kvarteti Ena akadeemia nelikust. Selts moodustas kvarteti, seal olid siis Rudolf Palm, oli esimene viiul, minagi teine viiul, siis oli Artur Saat, salk, teisel korral August karjus seal selle koosseisuga, meil oli palju kontserte, puutusid akadeemilisi ülipatsitegevuse raamidesse soli well, üks niisugune koosseis on, see oli nüüd ka juhuslik, ütleme ükskord professor Paulsen bändis esimest Jens, Rudolf Milli mängist tekstiil. Mina mängisin siis alti ja siis oli siin, miks Kaarel pahvloomuneks tšellist, kes Estonia kontsertmeister oli tšellorühma kontsertmeister oli lõpetanud Helsingi Sibeliuse akadeemia. Ja siis teile koosseisuga mängisin paar kontserti. Mäletan veel, et Oliver Schuberti kvartett Surtne tütarlaps oli meil seal rahvas Tšaikovski enne kvarteti siis andsin veel enne seda seal 28. 29. aastal guugošüts. Esimene viiul, Rudolf milli, teine viiul, mina, Altia fessopeeki oli tšello. Selle koos me tegime ka seal nii helikunsti seltsi raames kui ka väljaspool Tallinnat. 56.-st kuni 59. aastani riikliku filharmoonia koosseisus ja kvarteti, aga siis vahepeal seal on mõningad muudatused tekkinud koosseisus ja siiski sina oled ikka seal uida salatit. Saate jooksul, kui me siin filharmoonia teenistuses olime siis oli esimene Ivol, oli Vladimir Alumäe, Endel Lippus, teine viie mina, ja siis August karjus seal. Selle koosseisuga me siis ikka käisime seal Eesti risti kõigiti läbi, käisime Lätis ja Leedus ja Ukrainas. Siis on üks niisugune. Trio, mis on juba peaaegu et 30 aastat tegutsenud Elsa sõnavust karjuse, teie. Jaa, on küll, kuidas siis see nagu tekkis? Me olime sel ajal kõik tudengid ja meeldis mängida ja hakkasime, proovisid, esinesime, tegime kontserte ka siin, Eestimaal käisin Narvas ja Tartusse, siis andis ka Eesti repertuaari, mis isad Eugen Kapilt riigi oli, mis ta kirjutas sellest. Ja me olime siis selle esiettekanded, rahandus, mängisime, esinesin seal igast laskmist repertuaari, andsime romantikut Porsake tunkitlejateks Tšaikovskit riiult väga palju mänginud peida mitmesugustes kohtades. Siis. Püüdleteks teie viimane ansambli koosseis on koostaja poja Andres Laanega. Kuidas see alguse sai? Noh, see sai staabis Alex, 72. aastal õnnestus hankida repertuaari niuksed riiuli Vilsandile ja hakkasime siis droon on muidugi selles mõttes väga raske teeselda, mida väiksem koosseis, seda raskem on. Ma tean, et kasvõi niisugune näide, et kui me paneme kaks inimest mängima seal kasvõi orkestris, pannakse pultide viisi mängime annaksin ja kas või oktavit midagi, siis on see ikka Realis vaeva ja intonatsiooni sealt väga raske. Selle tõttu on rahvatantse ja kaks kõige väiksem võimalus lihtsalt mingist ansamblis moodustada.