Dirigendipuldis on Kirill Raudsep. Kui rääkida dirigenditöökoormusest, siis ooperi dirigendile on ta kindlasti kõige suurem. Tuleb ju pea iga päev teha kas kolmetunnine proov või õhtul läbi viia kolmetunnine etendus. Kirill Raudsepp tõusis dirigendipulti 1944. aastal. Estonia teatris on ta siis olnud dirigendina 37 aastat. Kui palju siis võiks selle aja jooksul olla dirigeeritud ballete oopereid, operette dirigent ise ei oska selle kohta täpset arvu öelda. Võib ainult öelda, et esietenduste arv ulatub juba üle poolesaja. Aga no teateõhtute arv on küll tublisti üle 1000. Nüüd palusime maestro Kirill Raudsepa raadio stuudiosse. Esimene küsimus, kuidas siis CD muusikaga? Algas algas seda niimoodi, et papa-mamma panid konservatooriumi klaveri tõkina. Isa, mul oli konservatooriumis tol ajal inspektor. Ja alustasin õpinguid. Oli üks niisugune klaveriõpetaja Hendrikson. Tol ajal jagunes nii-öelda konservatoorium, kahte noorem kursusevanem kursus noorem kursuse ma siis lõpetasin õpetaja Henriksson juures ja hiljem siirdusin professor Artur Lemba juurde. Nii et tegelikult lõpetasin konservatooriumi klaveriklassis. Ja millal siis tuli esimese dirigendipulti tõuste. Aga see oli nii-öelda täiesti juhus või kuidas seda nimetada? Ja selles käskkirjas oli Ants Lauter koosseisud määranud kusjuures juhtiva koosseisus leidsin oma nime oma nime taga dirigent kontsertmeistrikohustustega. No ma arvasin, et see on eksitus, läksin muidugi kohe õiendama. Lautade ja uurid siit niimoodi, tead lugu nisuke toonia ainult Priit Nigula ja sul tuleb hakata terrigeerima. Ma ei ole seda teinud, olgu, see tähendab, kas varem ei ole kunagi orkestriga kokku puutuda ainult puhkpilliorkestrit, nii paar korda? Proovitud kunagi, aga tegelikult ma olin ikkagi kontsert mõist kontsertmeister Estonia ja no vot ja niimoodi siis ühesõnaga nagu mulle räägitakse, lõunamaal isad õpetavad oma poegi ujuma, lihtsalt viskavad vette ja vaatavad ka sujuv, nii tekkis minuga Estonias ja ega ju tol ajal ei olnud ka spetsiaalset dirigeerimist klassi ja Niukest klaveri juures õpetamist seal ei olnud, esialgu ei olnud, konservatooriumi liinis ka ei olnud, et tuli lihtsalt praktiliselt kõik läbi teha, muidugi kirjandus ja praktika ja nii edasi. Esimene ooper oli mul mad, hambad, flai. Hüppasin pulti, palusin orkestri käest andeks, et ma teie ees seisan. Ja ühtlasi abistage mind ja niimoodi algaski. Ja milline orkestri suhtumine siis oli heatahtlik või lojaalne kohe vigurit tegema, häiraga heatahtlikult. Mõne aja pärast pääle proove toimus, esietendus selleks korda ja heinu liitlassiis selle peale ka, eks vait olnud, et sust saab asja ja vastu veel, teisalt. Juba siis, kui te töötasite kontsertmeistrina oli teil kindlasti kokkupuuteid mitmete dirigentidega ja niisugune silmi nagu peale, kas te võite meenutada, millised eredamad kuuldud tol ajal meie omadest? Need olid kõige lähemal mulle Värnar Nelet, kes oli tol ajal Estonias ja siis Olav Roots. Olav Rootsi juures ma veel konservatooriumi õpingud olid jumalus ka ansamblitunnis. Tema oli väga range, väga täpne, tema eelis heliloojad olid Beethoven ja Bach ja sõnaga klassika, jälgides neid muidugi mingisugusel moel. Midagi jäi nendest ka külge, kuigi mul ei olnud tulevikukavatsusi selles suunas. Esimene ooper oli madam pater Fay ja kastil sellega seoses nüüd tagantjärgi meenub ka mõni niisugune erutav seikuste olidki lausa hädas või või kus vastupidi, midagi õnnestus erakordselt üle ootuste hästi. No ma tahan patrafaid, Putšiini Opeli oli niisugune asi, et ma teda ennem sepiteerisin, õpetasin solistide kätte nii-öelda selle tõttu oli ka mul dirigendipulti palju kergem nii astuda, et ta oli mulle nii üdini tuttav. Väga tore oli tol ajal töötada, nagu on teada, oli meie Elsa Maasik üks parimaid madaam pater flaid, samuti tol ajal Martin Taras ja teised solistid. Nii et mul erilisi raskusi küll ei olnud. Ja kuna ma töötasin kontsertmeistrile Värnarneleppiceaal siis olles noor ja värskelt alles teatse tulnud jäinere muga tol ajal kohe rahule ja usaldas nii mitmedki proovid ilma tema juuresolekuta läbi. Kahjuks on selle suure töökohta, mida dirigendid teevad ooperiteatris väga vähe, leida arvustusi, hinnanguid, kriitilisi märkusi. Tavaliselt piirdutakse ainult sellega, et märgitakse etenduse viis, dirigent seeläbi kindlakäeliselt ja rütmiliselt. Vahest Vaga lisatakse mõni. Kriitiline reake võiksime ka ära tuua ühe kirjutise katkendi, mis ilmus 1945. aastal sirpi vasaras. Karl lehter kirjutas siis madam pateflai. Ühe esimese etenduse kohta. Orkestraalse osa ja ooperijuhtimise viis kindlalt läbi Kirill Raudsepp dirigendi kohal lubatu, kui märkida, et ta käed olid juhatades kramplikult pingestatud, mis juhatamise teeb raskeks. Kõigest hoolimata Kirill Raudsepp näitas, ent suhtelise ja töötava dirigendina. Veidi hiljem, 1949. aastal loeme Õhtulehest sama mad hambatelfay uuslavastuse kohta. Seekordne mad hambatrjastavai lavastus, varemnähtust, kunstiküpsem, ideoloogiliselt täiuslikum ja vokaalselt võiks sellest tulumaid. Viimases on peale lavastaja ja osaliste kahtlemata teenid ka ooperidirigendi Kirill Raudsepal. Selline dirigendi, orkestri ja lavavaheline kontakt nagu viimasel Madame Butterfly etendusel läheneb juba suuresti sellele, mida nimetame ideaalseks koostööks orkestri ja lava vahel. Teatavas mõttes närveerisin nii edasi, siis muidugi hiljem juba suure projektiga ka see nii-öelda halb närv kaob ära ja tuleb nii juurde, ainult nagu me teads armastame nimetada hea närv, mis peab jälle erutatud olek ja niisugune niisugune sisekõrgendatud emotsionaalsus peab, peab nagu olema peab. Aga kui see etendus on juba palju-palju kordi käinud, mis siis saab, vot see oleneb nüüd ka muidugi vastavalt tükile tähendab, kas ooperis balletile kui on. Igatepidi siis on teda iga kord väga hea juhatada. Kui aga on nii juhtub ju ka kunstis on ebaõnnestumisi, siis muidugi püüad nii hilisemate etendustega asja parandada, teinekord ka lihtsalt ei lähe korda üldse, peab ütlema, etendustega on niisugune asi, et võib ju tunduda, kui sa oled juhatanud, ütleme näiteks draw juhatab üle 100 korra või Luikede järve sealt paarsada korda. Siis harilikult armastaks küsida, et mis on meeldejääv. Muidugi kõik see vajub niisuguse ühtsesse uttu, kuid üksikuid niisuguseid momente jäävad siiski. Ma võiks näiteks tuua Luikede järve puhul mida lavastas Moskva ballettmeister puurimistel, kes leiutas meie Helmi Puuri, see esietendus tugevalt veel praeguseni mällu jäänud. Kuidas publik hästi vastu võttis, juba kolmas kord tuli mul kolmandad lavastajad juhatada. Luikede järves. Tuli meil nüüd hiljuti välja, jällegi oli esietendus väga tugev. Publik võttis hästi vastu. Üks elutavamaid Etonsri oli Prokofjevi balleti Romeo ja Juliaga kus pääle pikemat haigust, Helmi puur tuli uuesti lavale. Ja ma pean ütlema, et see on ka mällu sööbinud juba sellepärast, et ma tundsin, kuidas mu selja taga publik nii kaasa elas, sellele sündmusele, et paljud nutsid saalis oli eriline õhkkond. Ja dirigent kuigi on seljaga saali poole, tunnetab seda kuidagi kuklajaterwe oma seljaga ja ma tahtsin seda küsida, et kes see atmosfäär on tunnetatav, on tunnetatav ja see võib mõjuda etenduse käigule märgatavalt. Aga märgatavalt ta mitte üksi dirigendile ei mõjuta, vaid ta mõjutab ka laval olevaid inimesi. Kas teil on oma lemmikheliloojad? Ei, ma eriliselt ei, nii väga eriliselt ei tahaks, mulle meeldib tõesti kõike juhatada. Igavest dirigendile ei tohigi olla erilisi sümpaatia, dirigent peab ikka kõike kõike ja see ei ole vast ka päris õige. Dirigent peab nüüd kõiki. Vaata mainisin alguses näiteks Olav Roots. Temale õnnestusid just Beethoveni jänesed. Ta proovis kunagi Tšaikovski tagant, sai kohviga, ei tulnud ta niimodi. Teil on tullut juhatajatega sümfooniakontserte ja, ja suurvormide ettekannet, nendega ma siiski ei ole väga palju tegelenud, terve rida pidulikke kontserti, lätlased, et niisugused niisugused on olnud ja hommikukontserte ja kunagi vaatasin vana Artur Kapi viiendat sümfooniat ühendatud kooridega. Kuidas sellest mikrofoni eest tunnete, kuid ei pea rääkima, vaid, kui te, Lindsete lindistamine on muidugi eriline olukord, mikrofoni ei tohi karta. Ei tohi karta ja ei tohi mõeldagi selle peale, et sul on tegemist mikrofoniga sest muusikat peab tegema ükskõik, kas lindistad või või täitsa avalikku kontserti, juhatad sa, teadvus peab tegema alati nii, nagu sa teda tunnetad ja katsuda saadaga vastavalt kollektiivide käes seda kätte vast ainult niisugune moment tuleb juurde küll. Et lindistamise omapära, et vinti ja heliplaat tahab väga täpset muusikat saada. Kui nüüd kontserdil või teatris juhtuvad väikesed kivid, tõmblused, noh, see möödub. On viperusi, mida peaaegu üldsegi publik ei märka. Siis lindista ei lähe, läheb nii järelikult tuleb siis uuesti korrata, nagu sageli toon, meistrid juhivad tähelepanu sellele. Ja siis võib muidugi muusika tegemine muutuda natukene mehaanis. Kas teatrietendustel on ka juhtunud nihukesi äpardusi, mis kohe lausa publikule silma paistavad? Algaastatel sedasama ooperid, madalam pater slaiga juhtus niisugune lugu viimases vaatuses kus pärast lühikest stseeni peavad sissetuleval pinki Elton ja Sharpes. Neis osalesid tol korral Martin Taras pinkiltonina ja Georg Tales Sharpressina. Midagi neil juhtus. Need lavale ei tulnud. Orkestris aga olid üksikud. Niivõrd seisma, et mul tuli anda eesriide Märt inspitsiendile aga kuna inspitsient oli ka nii-öelda pabinas, teda ei olnud puldis, siis ta ei näinud seda märki ees lahti. Ja on omapärane, et teatris on iga sekund tuntud minutiga. Ja ootame, ootame ja ei saa edasi minna. Kõige naljakam sealjuures oli, et Martin tarast tol ajal tema esimene fraas, kui ta pidi lavale tulema onu, nii partituuri järgi nähtud, mis on. Te olete üsna palju tegelenud orkestreerinud, üsna mitmed meie heliloojad on teile tänu võlgu, et nende teosed on saanud ette kanda küpseks, kuste omandasid need oskused. Professor Elleri juures kompositsiooni ja kuna mul huvi oli just nimelt kestratsiooni vastu siis muutusse mulle teataval määral dirigenditöö kõrvalt niisuguseks pool hobiks, kui võiks ütelda. Ja meeleldi nii hakkasin. Pealeidja aust töötasid mu poole, kui nad olid nii-öelda hädas või, või ei olnud neil aega. Ja ma abistasin selles mõttes. Ja see on väga muide huvitav, nii-öelda ülesanne. Ta on loominguline. Kas võiks veel nimetada mõningaid teoseid, mis seal teie käe alt läbi käinud? Kõigepealt ma tegin niipeaaegu nii auto nagu kokku lepivad Eugen Kapi Tallinna pildid mis Assis hiljem lindistatud ja ja ilmus ka plaat välja. Nüüd tooksime ära väikese katkendi vidi Kivilo kirjutusest Rahva hääles 15. juunil 1976. aastal. Dirigent Kirill Raudsepp on Eugen Kapi muusika kauaaegne interpreet, kelle taktikepi all on kõlanud peaaegu kõik helilooja orkestri ja lavateosed. Ka sedapuhku näitas ta Eugen Kapi muusika süvenenud tundmist. Oskas ilmekalt välja tuua selles peituvad koloriitsed võimalused ning kulminatsioonide lahtise emotsionaalsuse. Orkester mängis rütmi erksalt heas kontaktis noorte tantsijatega. See oli siis balleti kullaketrajad etenduse kohta. Kirill Raudsepp on aidanud kaasa peaaegu kõigi eesti autorite lavateoste lavaletulekul. Tal juhatamise Eugen Kapi tasu, leeke Vabaduse laulikud kullaketrajaid kalevipoega, Gustav Ernesaksa Tormide randa, tulerist seid, Villem Kapi Lembitut, Villem Reimanni kauged rannad ja nii edasi, nii edasi kui palju kordi on ta juhatanud Estonia etendusi ka võõrsil Moskvas, 1950. aastal, 1954. aastal Leningradis. 1956. aastal oli Moskvas Eesti kultuuri ja kunsti dekaad. Siis on veel juhatatud Kiievis, Helsingis, Thaškendis. Üsna hiljuti kani katselisena ulatas Eugen Kapp mulle oma isa Artur Kapi üks esimesi nii-öelda teosed, mis ei olnud orkistreeritud. See oli enne tema lõpetamist kompressiooni klassi Peterburis. Teada on ju, et ta kirjutas oma eksamitööks Don Carlose. Aga tundub, et enne don Carlose mõtet oli tal kirjutada väikses sümfonietta. Ja ma vaatasin selle klaviri läbi ja otsustasime siis koos Eugen Kapi ka. Et nabin teda ära registreerida. Mida te ütleksite oma noorematele kolleegidele soovituseks, eriti just nendele, kes, kes selles hakkavad dirigendi ametit õppima või, või õpivad seda käia, palju vaadata, kuulata? Katsuda mujal ka käia, teisi dirigente, jälgida selle kõrval ju see on kõige parem lahuldad ja parem koonia suur pagas. Ma leian. Dirigenditöö on üks väga huvitav. Nii-öelda alasid. Mitmekesine, pakub rahuldust endale teistele. On huvitav jälgida teisi dirigente, kui sa ise oled dirigent. Teisest küljest muidugi on niisugune moment ka sealjuures. Näiteks kui oli Itaalial Vaataja, või kuulaja saalis saab niisugusest suurepärast kollektiivist niisuguse suurepäraseid naudinguid, siis mina jälgisin, kuidas ta dirigeerib, kuidas ta seda momenti läbi, kuidas üldse üldse teeb seda ja muutusse saalis viibimine naguniisuguseks noh jälgimiseks, spetsiifilisest seisukohast ja elamus, muslik külg sel ajal muidugi omamoodi kannatas, dirigenditöö on ju ka väga pingeline ja öeldakse, et isegi ta on lausa kohe tervistkahjustav. Siin hiljaaegu ma lugesin kuskilt ajalehesabast, on mõõdetud välja mitmesuguste kunstiinimeste tööpinge ja energiakulu ja dirigent. Ta on seal lausa esikohal, peaaegu vaat balletitantsijad on Eesti välja. Hiljuti oli sellest juttu teha. Aga kuidagimoodi peab seda seda energeetika taastama. Kuidas teie seda teete? Minul on, eks hobi, ma katsun vabal ajal viibida, kas siis mere peal või ääres. Omamoodi rahuldust ühest küljest see põnevus, mis selle asjaga on loodus. Neli õhk, teisest küljest sa lülitad ennast välja sellest igapäevasest tegevusest ja see on nii-öelda nii-öelda vaimne puhkus. Leidsin ühe väga ilusa sõnavõtu Kirill Raudsepa loomingulise tegevuse kohta, tema kolleeg, tolleaegne Udo Väljaots, kirjutab sirbis ja vasaras autoritega töötlemiseks on sul eriline sool? Küllap seisneb oskuses, eriti neile, kellel kogemusi vähem paljuski abimeheks nõuandjaks, olla läbi ja lõhki teatriinimesena, tabad sa kiiresti ning eksimatult tüki nõrgad kohad. Ja kui sinupoolsed soovitused tulu pole toonud ei karda sa kunagi Gioosse dramaturgiliselt tihendamise ja muusikalise arengu loogika huvides vahele õige ulatusliku kärpicki teha. Kuigi see autori esialgu pead vangutama või koguni oigama pannud. Kõrvalt vaatajal ei maksa muidugi nii aru saada, et kupüüri tegemine Kirill Raudsepale meelelahutuse eest on. Kui autor on igale noodile õige koha leidnud ja pole neid ka ülearu paberile pannud, nagu näiteks Eduard Tubina sinu vooruste ritta tuleb lisada veel balletirahva kinnitus, et sinu juhatatud etendusi on väga hea tantsida. Peale selle, et see lavastuse juba proovide ajal muusikaliselt lõpuni viimistleda mõne vale noodi või muu ebatäpsuse kuid ühelgi juhul ei suuda seda taluda. Kui laulja oma osas ei ole rolli psühholoogilist arenguliini ei taba ja oma noodid niisama tühjalt maha laulab siis võid sa küll Lägiseks minna. Ja kui sul on võimalust valida, eelistad lavateostele, milles domineerib vokaal alati neid, millele jõuline dramaturgia, teravat psühholoogilised situatsioonid ja konfliktid, näo vallavad. Värskest isikupärasest ja teravmeelsest muusikast muidugi rääkimata. Barbaras ei tuleraudsepale pliiats meeldigi. Vahel võid sa üsna rahulikult välja kannatada. Oskad sa väga peenelt tunnetada mitte üksnes iga tantsija isikupära ja võimeid vaid ka tema vormi, meeleolu ja tervist antud hetkel mistõttu iga etendus sinu käe all isesuguse ilme saab.