Meie seekordse interpreedi tunni külaliseks on viiuldaja ja Tallinna riikliku konservatooriumi pedagoog dotsent Endel Lippus. Suurem osa tema elust on ikka olnud seotud muusikaga, olgu siis interpreedi või pedagoogina. Seetõttu püüaksimegi tänase saatetunni jooksul põgusalt pilku heita selle muusiku möödunud aastatetöödesse-tegemistesse. Ka helindid, mida täna kuulete, kõlavad loomulikult Endel Lippuse interpretatsioonis. Alustaksime siis oma juttu sellest, kuidas üldse jõudsite muusika juurde. Mängisin rolli juhus või oli tegemist ehk perekondliku traditsiooniga? Ja perekonnas ees traditsiooni küll ei olnud. Nii et see muusika juurdinades. Me jõudsime koolikaod, meil oli koolis tugev muusikaõpetus. Muusikaõpetajaks oli Tuudur, Vettik. Ja laulutunde laulmist õpetati viiuliga. Edgabil toodi kahe klassi, oli huvita, siis sellega oli ka praktiliselt kohe instrument nagu ära määratletud, et selleks just viiul, millega hakkasite tegelema ja seda küll ja ta oli seal nii iga päev silma all ja seal poiste kool, aga meil oli segakoor, väiksed poisid laulsid ülemisi hääli ja suured poisid laulsid siis tenorit ja bassi. Ja siis oli koolis oli orkester, mitte just kõik pillid ei olnud, aga me mängisime seda suppi, avamängu kergeratsavägi oli ka väga tore. Vetika oli väga nõudlik ja. Aga noh, kui midagi välja tuleb, siis on ka huvitav. Ja kus siis hakkasite juba pidevat riiuliõpetust saama? Nagu ikka sel ajal eratundides jõudsite nende eratundide baasil välja konservatooriumi või oli veel mingi vaheõppeasutus? Sel ajal ei olnud neid vaheõppeasutusi, konservatoorium oli kümneaastane ja siis temas oli niisugune algkursus, keskkursus ja kõrgem kursus. Nii et tolleaegse konservatooriumi võis astuda, aga päris algaja. Aga kui ta midagi oli õppinud, siis tal oli lihtsam siin astuda sisse ja määratud, käisin Rudolf valminud juures. Nii, ja mis aastal siis saite konservatooriumi tudeng yks pöördelise 40. aastal? Tudengiks on raske ütelda, olin siis 13 aastat vana ja kes oli teie pedagoogiks konservatooriumis Herbert Laan. Ja tunnid olid toredad, isu oli käia viiulitunnis ja oli teil tol ajal olemas ka interpretatsiooni, kunsti eeskujusid. Kuidas ütelda oma õpetajale, nüüd ka eeskuju, aga nii päris suuremaid nimesid ka palju kontserditel käinud. 40. aastal ma mäletan, ois trahv käis, kevade poole andis kontserdi, ma käisin kuulamas, oli väga tore. Ja ma läksin tööle üsna varakult tolleaegsesse ringhäälingu sümfooniaorkestrisse. No minu jaoks oli see haruldaselt õpetlik. Seal peadirigent oli siis Olav Roots. Kui inimesena ja kahtlemata dirigendina mulle äärmiselt õpetlik ja see, kui palju seal sai muusikat mängida ja nii, et mulle tundub, et niisugune heas orkestris mängimine on igale muusikule suureks ülikooliks. Endel Lippuse aktiivse interpreedi tegevuse alguseks võib lugeda aastat 1953 sest just siis andis tolleaegne noor interpreet oma esimese iseseisva kontserdi Tartus. Lehitsedes arhiivimaterjale, hakkas näpuga selle esinemise arvustus. Mõningaid katkendeid sellest. Kontserdi esimeses osas esitas Endel Lippus kaks tsüklist teost Bachi E-duur kontserdi ja Mozarti B-duur sonaadi. Kõige kunstiküpsemaks kujunes Bachi kontserdi teine osa, kus kunstnik heas tasakaalus klaveripartiiga avas kuulajaile Bachi muusika sügavusi. Olgu siinkohal mainitud, et Endel Lippus kuulub nende õnnelike inimeste hulka, kellel on olnud võimalus peaaegu kogu interpreedi tegevuse kestel musitseerida koos oma abikaasa Virve Lippusega. Kava teine osa koosnes väikevormidest seal meeldejäävamaks palaks šopääninokteerin mis paelus südamliku, see asi viirusega. Kokkuvõttes võib noore kunstniku esinemist lugeda kordaläinuks. Endel Lippus näitas end eeldustega viiuldajana, kes edaspidi on võimeline toime tulema veelgi nõudlikumad ülesannetega. Siit alates jätkus aktiivne tegevus solistina üle paari aastakümne. Selle aja jooksul on Endel Lippuse repertuaaris olnud kõige mitmekesisemat muusikat. Piisab, kui nimetada selliseid autoreid nagu Bach, Mozart, Brahms, one ker, defaya eesti heliloojatest, Ester Mägi, Eugen Kapp, Helmut Rosenvald ja paljud teised. Te olete mänginud ka paljudes ansamblites. Arvata võib, et esimesed kokkupuuted ansamblimänguga algasid juba samuti konservad. Toolide ja noh, see on enesestki mõista saanud kvarteti klass. Tol ajal oli Roman matsevali ansambli klassi põhiline õppejõud. Ta väga põnevaid ansambleid tegi. Mäletan ühte Kasella serenaadi, mängisime trompet, fakot, viiul ja metsas sarvi. See kõik oli siis konservatooriumi päevil. Kuid tööansamblite ja keelpillikvartetiga jätkus ka juba päris välja kujunenud professionaalse muusikuna. Millises koosseisus siis sai esinetud ja mul vedas ägama. Sain sellesse niisugune välja kujunenud kvartetti. Alumäel Laan Karjus. Ma mängisin teist viiulit. Nemad olid tõesti pikka aega koos mänginud. Ja siis noh, nagu üks uus inimene sinna juurde panna, see ei olnud enam nii suur probleem, siis oli kellele toetuda ja. Orienteeruv Tanja repertuaar. Kas mäletate, milline oli nagu suhtumine noorde muusikusse, sest need kõik need inimesed ja interpreet, keda te nimetasite, olid tol ajal juba pisut kaugemale jõudnud. Hiljem me oleme veel teinud teistsuguseid koosseise. Konservatooriumi kontserdit Kadrioru kunstimuuseumi saalis, Kadrioru lossis. Senikaua, kui seda kvartetti seal seal ei olnud algul klaverit ja eks ole, kvarteti oli ainus mõeldav niisukene positseerimis, vorm seal. Ja siis seal tuli hea iidi valluta, kunstimuuseumilt vastutulekut. Ja nemad suhtusid asjasse entusiasmiga, on. Ja siis me mängisime selles koosseisus Laan, aasa, tunnel ehk, ja mina, ja siis hiljem veel see koosseis pisut muutusime, mängisime Käärma spurgadummele ja mina ja neid kvarteti kontserti. Me tegime Kadriorus kaheksa hooaega, kaheksa hooaega igal hooajal kuus kontserti. Põnev, sest tõesti, me saime nagu leidsime selle õige niukse esinemiskoha või sest et minu mulje järgi siiski see Kadrioru saal on kõige sobivam kvartetimuusika jaoks, sest et klaver seal natuke läheb kumisema ja niisugune tasakaal on raske saavutada ja aga kvartetti jaksanud, ideaalne. See kaja seal kvarteti mängus, mis ei sega, mis ma nagu teiste instrumentide sobitamisel võib olla, pisut kipub häirima, mängisime väga palju eesti muusikat, seal mängisime ja q. Täiesti esiettekandeid oli meil hulgaliselt ja mängisime näiteks partugi, Farkete mängisime ja püstaku ohvitši kvartetti mängisime, lugu oli pikk, Harry oli, Beethoveni kvartettides. Me kõiki küll ei jõudnud mängida, aga eks ütelda. Me mängisime suurema osa Beethoveni kvartetiga. Ka viimane, see 16. kvartett, kaasa arvatud selle õppimine oli väga raske, kuid oli väga huvitav, samuti partugi. Farketide õppimine oli väga raske. Aga väga põnev. Sest et see on niisugune täiesti omaette maailm. Lõplike lõpetatud kvartetiga ja teiste ansamblitega oli teil kahtlemata esinemisi palju. Kõik nad olid kindlasti meeldejäävad, kuid on ehk mõni niisugune kontsert, mis on nagu tugevamalt mällu sööbinud kui ehk teised. Minu raske ütelda. Vastutavad esinemised jäävad rohkem meelde. Aga kahtlevate mõni asi tuleb nii õnnestub ja seetõttu jääb meelde ja miks see ikkagi kõik kontserdid ei ole ühesugused? Kuigi meie tänane saade kannab pealkirja interpreedi tund oleks minu arvates lausa patt mitte rääkida Endel Lippuse pedagoogilisest tegevusest. Seda enam, et just sellest tööst sõltub tulevaste interpreetide kasvatamine ja nende mängutase. Alustasite te pärast konservatooriumi lõpetamist. Siiski rohkem interpredina. Millal siis jõudsite nagu pedagoogiametile? See oli niisugune aeg, kus oli. Väga puudus, oli inimestest ja seetõttu meie tudengid enam-vähem kõik midagi tegid kuskil lõid kaasa juba desorkestris ja kes koolis? Mina hakkasin õpetama? Pisut pisut võib seda nimetada ka nagu tänapäeva mõistergid pedagoogiliseks praktikaks või oli see rohkem niisugune oma? Ei see oli ikka selle kooli raames esimesed tunnid, mis ma andsin noortest, kui praegu need nii panna aasta oli seal ajaliselt paika, siis nad olid kuskil laste kooli lõpuklasside õpilased keelele. Hakkasin siis õpetama. On teil veel meeles, kuidas nägi välja see esimene päris esimene iseseisev tunde, mis, mis tunne oli? Hõre oli kuidagi, see tunne oli väga no kahtlemata õppejõud olid pidevalt kõrval ja andsid head nõu ja aitasid, nii nagu nad oskasid. Ja noh, juba õpilase õhtutel seal eksamite järgi me tegime seda tööd ühiselt. Ta ei mäleta nüüd just sel ajal Alumäe pidas suurte loengute sarja või ta nagu me püüdsime ühiselt läbi töötada viiulimängu õpetamise metoodika, põhiprobleeme, ja see, see, nagu ütleks terve õppeaasta või isegi rohkemgi kestsid need seminarid, kus me tulime kokkunoosi, arutati neid ja, ja töötati Ei, see oli väga kasulik, avardas silmaringi ja nagu see, nagu noor inimene üldse ei tunne, ju kirjandust ei tunne ja sel ajal ion sedagi nii kerge kätte saada ja Alumäel oli väga suur isiklik raamatukogu, mida ta alati anniks kasutada. Kolleegidel kas on jäänud meelde, ega need tunnid, mida te saite Palmilt ja ja siis laanelt ja ehk nende pedagoogilisest tegevusest nende nende stiilist, kui inimene hakkab õpetama, siis ta tuletab meelde see, kuidas tal endal see oli ja nagu teadu niukse järjepidevuse ta sellest oma õppimiskäigust juba vennani tuletab. Ja, aga mul oli võimalus pärast Jaani juures õppimist veel neli aastat õppida Alumäe juures ja härra Salumäe juures õppimist, mul oli veel võimalus kolm aastat õppida Leningradis professoreid lini juures ja noh, nii eks nõnda inimene korjab neid teadmisi ja kogemusi ja. Ja aga no õpetama tuli hakata juba siis, kui kõik see oli veel alles üsna pooleni ja aga ma kordaks seda, et ta sel ajal meil oli väga niisugune tihe oli see niisugune kollektiivne lähenemine asjale ja ja Alumäe oli niisugune väga paljud küsimused põhjalikult läbi töötanud, teoreetiliselt ja ja seetõttu juba neist seminaridest oli palju kasu ja vot sel ajal käisidki Leningradist eid, Lin käis korduvalt, käis Tallinna konservatooriumis ja noh, ta otseselt just ei käinud tundides, aga ta tegi loenguid, tegi. Ja me igati nagu püüdsime olla asjaga kursis. Meie saatetund hakkab peagi täis saama. Lõpetaksime nüüd tänase interpreedi tunni jutu osa Endel Lippuse õpilaste sõnadega praegune Estonia teatri orkestri kantkaid Kenner konservatooriumi diplomand, Mart Laas. Minu arvates on tohutult õnnelikud inimesed, kellel on olnud võimalus õppida viiulimängu dotsent Endel Lippuse juures. Ta on õpetaja, kelle käest saab igast tunnist midagi väga väärtuslikku nii tulevaseks tööks kui ka eluks. Ja kui nüüd mõelda, et neid tunde viie aasta jooksul igal nädalal oli kaks kuni kolm siis polegi seda nii vähe. Oskab suurepäraselt edasi anda kõike neid kogemusi, mis on tal kogunud tema pika pedagoogistaaži jooksul näiteks oskust mängu ajal kuulata ja kontrollida oma mängu ning oskust maksimaalse viljakusega harjutada. Tema tunnid olid alati täis pinget ja intensiivsust ja sealjuures oli ta küllaltki nõudlik. Kunagi ei julgenud tundi minna ilma ette valmistamata ja seal püüdsid ikka anda oma maksimumi. Suur abi on olnud tundidest, kus me tegime harjutusi ning keha tunnetamiseks igas mängufaasis kui ka harjutusi poognakäe ja billi hoiakuks. Kohati olid need harjutused küll lausa tüütavad, aga nüüd võib tõdeda, et nendest oli tohutu kasu. Eriti praegu, töötades orkestris, tunnetan väga nende vajalikkust, sest seal peab rohkem oskama jagada oma jõuvarusid. Mina olen nende lippudega kokku puutunud ainult kvartetti tundides ja ka nii palju, et ta on meie kateedri juhataja ja sellest aastast ka dekaan. Inimesena alati jätab niisuguse väga mõistva mulje südamliku suusatamise üliõpilastesse. Alati kui tema juurde minna või tema käest midagi küsida, siis ta püüab alati aru saada ana alati toeks. Abistab. Pedagoogina tema ei suru ennast kunagi peale. Nendes kvartetis ta ootab, kuni see kvartett enda enda poolt pakuks midagi. Püüab süveneda sellesse, mida noored inimesed ise tahavad anda, mis, missugust kontseptsiooni ütleme, muusikas esitada. Ja siis, kui seal midagi valesti tõesti või mis ei vasta maitsele või ole muusikalisi liiga kooskõlas, siis ta seda korrigeerib. Ja juhendab. Nii et ta ei karga mitte peale kunagi tavaliselt, vaid alati nagu kõrvaltvaataja pilguga püüab anda head nõu ainult. See on üks niisugusi voorusid oma