Mati Palm ma vist ei eksi, kui väidan, et osalemine Savonlinnafestivalil oli teie jaoks möödunud suve suurim sündmus. No see ei olnud mitte ainult suve suurim sündmus oli kogu möödunud hooaja suurim sündmus sest ma olin esmakordselt kutsutud rahvusvahelisele festivalile ja kuna festival on väga autoriteetne, siis selle võrra ka see vastutus oli veel suurem. Festival on Euroopa üks vanemaid ja põhjamaades igal juhul vanim ja suurim. Rääkimata Soomest endast. Kas ettevalmistustöö oli väga pikk kutse Savonlinnafestivalile jaanuarikuus ja kuna osa oli minu jaoks küllaltki ootamatu ja võõras, siis ma võtsin omale kaks nädalat mõtlemisaega, et osakaal lähemalt tutvuda. Ja kui ilmnes, et ma siiski raskemates kohtades on üle, siis ma nõustusin. Nii et jämedal moel, pool aastat oli siis ettevalmistusaega. Sellega ilmnes ühiskonna asi, et kuna me algselt ei leppinud kokku, mis keeles, sest ma leidsin loomulik olevat saksa muusika suurel festivalil läheb saksa keeles. Ja nii ma alustasin siis õppimist saksa keeles. Küüt üks kuu-pooleteise pärast. Selgus, kui ma sain Soomest uue klaveri, et festivalil kõik on soome keeles. Nii et tuli kõik nii-öelda otsast alustada ja see oli mõnevõrra isegi raskem kui originaalis õppimine, sest soome keeles on mõned häälikud väga pikad ja need olid vahel sattunud väga lühikesele voodile ja siis nende selge hääldamine. See oli mulle peale soome keele üldse üks raskemaid probleeme. Kõige rängem töö oli vist koha peal siis? No ma ei ütleks, et koha pealne töö just rank oli, ma ütleksin vastupidi, et see töö oli väga ladus, meeldiv ja meeskonnatöö, mida ma ka juba aastaid olen oodanud. Selles mõttes, et ma võisin pühenduda mingi teatud perioodil ainult ühele kindlale ülesandele niiskust, omamoodi lõbu võisime lubada omale ainult sellel ajal, kui ma kümmekond aastat tagasi käisin konkurssidel, siis oli ka nii, et võis vahel mitu nädalat vahel kuu valmistatud ainult üheks kindlaks ülesandeks. Kas käesolev hooaeg erineb mingis mõttes eelnevatest? Noh, see hooaeg on Estonia teatris eelkõige Estonia teatri 75. aasta juubelihooaeg ja see, ma arvan jätab oma pitseri kogu hooajale kindlasti. Selle hooaja tipuks jääb ka esmane Estonia teatri esinemine Moskva suure teatri laval. Ooperi vallas on meil suur esietendus. Vähemalt ma ei mäleta, et oleks sverdi Putšiini majas mu nimeka autori teos esinenud nii palju Estonia teatri juhtivaid soliste korraga ühel õhtul laval Luisa Miller Verdi pähe tuntud ooper. Siis haarab korraga kuute juhtivat solisti. Kas on muid põnevaid töid sellel hooajal veel? No minul isiklikult, sel hooajal sai valmis tsükkel suubarte Winter raise talvine tee seda tsüklit osaliselt oma laulud varem. Võib-olla see suurema osa sellest oleme laulnud varem. Ja nüüd sellel hooajal oli mul siis võimalus seda laulda meil Eestis ja Leningradis või loota on, et ka muudes Nõukogude Liidu linnades ja Moskvas. Meenutage palun oma seniseid suuremaid töid Estonia teatris. Estonia teatri solistiks olema 69.-st aastat ja nende aastate jooksul on tulnud laulda üle 30 erineva partii. Ja kui nüüd jälgedes ta nimestiku, mida ma laulnud olen, siis võiks need osad tinglikult jaotada kolme kategooriasse. Pearollid teid on üks kolmat, teisejärgulised rollid on teine kolmandik ja siis päris väikseid rolle, oleme laulnud ka peaaegu kolmandiku jagu kogu repertuaarist. Aga ja suuremad ja põnevamad võiksid siiski olla niiskus, et näiteks nagu kümmekond aastat tagasi tuli meil välja Rossini, ooper, türklane Itaalias, millest ma laulsin Slimi partiid ja samal ajal ka Verdi Don Carlos, kus ma laulsin Philipi partiid. Need olid siis nagu. Selle noorema bee suuremad tähtteosed nende eest ma sain ka mitmeid autasusid ja aukirju ja see on nagu 70.-te aastate alguse kõige ilusamad mälestused Paul Mägi lavastustes. 70. aastate lõpus aga juba. Pärast Itaalia õpinguaastat on mul nagu suurem ja tähtsam roll olnud sisaatile parti Verdi ooperis Attila Aarne Miku lavastuses. Kui nimetada niisuguseid huvitav, odavamaid või erandlikemaid või kuidagi niimoodi siis jääks ikkagi poeedi osa Šostakovitši kantaat vaimis. Stepan raadiumi hukkamine koos siis Tiit Härmi ja lavastaja Charls sooviga. Nüüd ehk veidi õpinguaastatest. No kokku olema laulmist õppinud üldse 11 aastat. See on siis Tallinna riiklik konservatoorium, kus ma olin dotsent, simmani õpilane, Moskva riiklik konservatoorium, stažöörina, professor Hugo Tiitsi õpilane ja Milano teatri La Scala laulukool, kus ma olin siin jura karosio ja astropastorina õpilaseks ta sööriks Tallinna konservatooriumis käisin koos ettevalmistuskursusega, kaheksa aastat, neist neljandat kursust, kordasin tervislikel põhjustel. Jätkokkama õppisin kaheksa aastat või nii-öelda kandsin teklit ja kui ma meenutan maestro sünnis viimane, et siis need, tema põhilised nõudmised, need on hakanud minuni jõudma alles võib-olla täielikult nüüd kui ma ise tegelen pedagoogitööga. Veel kaugemale minevikku sport ja muusika, kas nad on eksisteerinud teie elus sõbralikus koosluses? Nad on omavahel omamoodi võitluses isegi olnud. Mingil ajal, sest keskkooli viimastes klassides laulsin Tallinna koolinoorte segakooris solistina jaakkoorilauljana. Mõtted olid astuda konservatooriumisse, jätkata õppimist üldse laulualal ja samal ajal ma olin Eesti koondises ja Eesti meister ja siis oli periood, kus muidugi treenerid kolleegid, spordiväljakult, nad ütlesid, et mis ma selle laulmisega üldse tegelenud, see nagu õigele spordimehele ei ole üldse sobib ka soliidne. Aga vastavalt talle siis lauluga kaslased, nemad ütlesid, et milleks ma raiskan seal kuskil väljas häältrikuna. Nii et oli niisugune paariaastane lõikus oli nende kahe vahel minus eneses väike võitlusmoment isegi. Kuid aeg annab siiski eksisteerinud kõrvuti ja sõbralikult. No üks on teist pidevalt täiendanud vast ehk Laul sporti vähem kui just port laulmist, seda nii päris algusest saadik. Sest spordiga hakkasin tegelema laulmisega, samuti õpilaspäevil kuskil algkooli teisest kolmandast klassist jälgima alkoholis. Edasi siis Tallinna neljandas keskkoolis ja hiljem ka Tallinna riiklikus konservatooriumis, kus ma 62. aastal tulin eesti noorte kuulitõukemeistriks ja samal ajal astusin sisse Tallinna riiklikusse konservatooriumisse. Nii et olen ma niiviisi läbi saanud, et nad 11 ei ole seganud. Kas keegi laulu õpetajatest kallutas vaekausi muusika kasuks? Konkreetselt neljanda keskkooli lõpetaja sellel ajal praegune Eesti NSV teeneline kunstnik Ants Sööt. Ja siis leidis, et ma peaksin ennast siiski harima muusika alal tema juhendamisel või tema suunamisel. Ma püüdsin saada sisse Tallinna muusikat kooli aga kuna mul mingit erialast ettevalmistust ei olnud, teiseks kuuske 30 ka vastu võtta ei oleks saanud muusikakooli ja keskkooli korraga. Seal ma sain oma ühel eksamil elu ainsa seni esimese viimase ühe. Ja siis ma selle muusikakooli muidugi ei saanud sisse. Aga kaks aastat hiljem, kui ei ole keskkool selja taga, siis ma üritasin selle õpetaja Ants Söödi juhendamisel astuda Tallinna konservatooriumisse. Ja nii on saatus mind siis senini muusika teel hoidnud. Olete osalenud konkurssidel, kas laulukonkurss on võrreldav spordivõistlusega, kas neil on mingeid analoogiaid? Selles osas on nad päris sarnased nimelt nii spordis kui võistluslaulmisel või mõnel muul võistlusalal on väga tähtis see niisugune alusbaasi rajamine. Ja no väga palju, palju aega ette tuleks alustada enese ettevalmistamist vaimselt, mingiks teatud perioodiks, olema tippvormis. See on sportlaste juures väga tähtis moment, kuidas keegi oskab ennast tippvormi ajastada teatud kindlaks ajaks, kui tulevad on aias olümpiamängud, maailmameistrivõistlus, mõned muud tähtsad võistlused, siis nad peavad lihtsalt olema selleks päevaks oma parimas vormis, kes seda ei suuda, see lihtsalt jooksurajal on tagapool, mitte eespool. Sama on ka võistlustega muusika alal, võib-olla mõnel muul alal ka. Tähtis on see, et teatud kindlaks päevaks oleksid hääles, et kõik käigud on ette nähtud ühes või teises stiilis laulda seal mingeid Bachil endale jooksud, Schuberti kergus, Verdi tugevus kanti, et see kõik oleks selleks päevaks olemas. Ja kuidas keegi oskab ennast selleks ette valmistada, see on juba tema asi. Kuid mina alustasin tavaliselt viimastele konkus teel küllalt varakult, pool aastat vähemalt ja rohkemgi juba üldfüüsilist treeningut. Et füüsis oleks tugev, terve, et hääl kannataks koormust peaks vastu ilmastikuoludele ja kogu pikale ettevalmistusperioodile. Konkurssidel ja mitte ainult konkurssidel laulja kõrval kontsertmeister, palju tunde tuleb temaga koostöös veeta. Kes ta siis on, kas sõber seltsimees või hoopis vaenlane? On vast isegi tähtsam, kui ma ütleks teatrist, dirigent heast kontsertmeistrist. Oleneb ju laulja ilus peaaegu kõik peale selle laulja looduspärase anda ja tema laulupedagoogi poolt antud laulu oskuse. Sest kontsertmeister on inimene, kes lauljat praktiliselt ikkagi väga palju aitab ja abistab. Ja nii silme eest läbi lastes meie lauljad, siis võib enamasti öelda kui paljud laulud vajakajäämist on kontsertmeistrite süü. Minul on kontsertmeistritega seni väga võiks öelda vedanud, sest nad on olnud minu vastu väga nõudlikud. Nad on nõudnud eelkõige minu käest arusaamist, mida ma laulan. Ja muusikalist täpsust. Head stiilitundmist ei ole mind kunagi lubatud laulda. Nii et ajaksin segi Verdi võimsa ja suure hääle andmise, Schuberti lüürika ja kerge häälega või midagi muud sarnast. No eelkõige. Ma pean olema tänulik Tarzin alangule, kes on olnud minu kontsertmeister pedagoog konservatooriumi päevil ja hiljem partner kontsertlavadel, nii meil kui nõukogude liidus paljudes linnades. Väga soojalt. Ma meenutan Thekla koha praktilisi juhtnööre, näpunäidet, kuidas õppida, kuidas ette valmistada partii. Tema oli minu kontsertmeistriks. Barcelona konkursil. Vive aima, kes on aidanud ette valmistada suurem osa suurvormidest ja tema suured kogemused, raadiokoori, kontsertmeistrina suurvormid, et Taanis seal on olnud suureks abiks just suurvormi laulmise juures. Ja viimastele aastatel koostöös Peep Lassmanniga olen ma saanud mitmelgi korral tunda, et kui klaveri taga on pianist väga hea muusik siis selles pianisti laulja võistluses ei tahaks mitte alla jääda ja see on sundinud mind mitmekordselt ennast rohkem pingutama kokku võtma. Et olla võrdväärseks partneriks pianistile. No kui rääkida muudest linnadest või maadest, siis eluks ajaks Meeles Schuberti konkursi kontsertmeister, ööbin, case, noormees, väga hea hariduse saanud nii Ameerikas kui Euroopas. Tema juhtnöörid ja nõuded Schuberti alal samuti Roberts film on Ameerikast, kes Müncheni konkursi aeg oli mulle suureks abiks ja toeks. Hiljem lasknud teatri juures oli minu põhikontsertmeister maestro pastorina väga täpne, väga südamlik ja sooja suhtumisega inimene kes õpetas mulle siis kahe aasta jooksul väga, väga palju. Ja samuti maestro Petrazzolly, kellega ma küll töötasin vähem kui tuli temalgi palju õppida. Kuidas õnnestub teil lühendada ooperi kammerning, oratooriumi kantaadi, laulja üsnagi erinevaid rolle? No see, kui palju ta õnnestub, on nüüd iseküsimus, sest neid kõike paralleelselt tehes ikkagi üks või teine neist mõnevõrra kannatab. Sest paratamatult meie ei saa oma tööd planeerida nii, et pühenduksime ainult ühele neist. Kui oleks see võimalus, et ma võiksin paari nädala jooksul valmistada ainult kammerlaulukontserdiks või mingiks suuremaks oratooriumiks või ka üheks ooperiks siis oleks kindlasti tagajärjed palju. Ja seni on nii meie kõigi praktikas, et ühel õhtul tuleb laulda raske ooperipartii järgmisel päeval teha ettevalmistuse kammerlaulu oratooriumi üks. Ja kui nad on väga erinevad, siis tihtipeale lihtsalt seda loodetud taset ei saavutagi. Kammerlaul. Milline on teie repertuaar väga suur. Kas ligikaudugi teate autorite arvu? Mina ei ole ise need autort arvu nagu üle vaadanud kuid umbes niimoodi 300 teose ümber on mul kavas ja kunagi tehti kokkuvõtet olevat olnud 99 erinevat autorit. Nüüd peaks natuke suurem olema. Kammerlaula kava jaguneb jälle kuidagi kolmeks, peaaegu võrdseks osaks. Eesti muusika, lääne muusika, ka vene muusika, ma olen neid muidugi nii paralleelselt kõike õppinud või ette valmistanud kuid siiski on mingid perioodid olnud. Vahest tundub, et tahaks rohkem laulda romantilist muusikat ja kui on mingi periood romantilise muusikaga tegeldud, siis tahaks kuidagi mingit selgemate rangemat. Siis ma olen pöördunud tagasi vana klassikapoole. Nüüd viimasel ajal seal on ma vähem laulnud küll. Niisugust kaasaegsemat muusikat ja eesti autoritele ma olen palju võlg. Päris piinlik kohe mitme autori ees, et ma ei ole seni jõudnud nende poolt kirjutatud tsükled või laule raadiost lindistada või lihtsalt avalikult rohkem propageerida. Seal ei ole midagi imestada, sest pühendusega tsükleid teile, Mati Palm on terve rida, palju neid arvuliselt on? No üldse siin nimestikus on näha mul 23 tsüklit, mida ma olen laulnud 23 eesti autorite tsüklit ja neist 15 on siis mulle kas pühendatud või minul oriend keeritud. Ja neist kahjuks kümmekond on veel seni raadiolinti laulmata, kuigi mõned kõikjal on vähem või rohkem avalikkuse ees ette kandnud. Meil on siin laua peal ka nimekiri vokaalsem foonilistest suurvormidest, milles olete osalenud, palju neid aastate jooksul. Kodulnud vokaalsümfoonilisi teoseid on mul kavas 20. Ja need enamasti on olnud kõik omamoodi huvitavat tööd. No üldiselt on ju nii, et mida raskem, seda huvitavam, kui ta on ikka tõelise hea autori poolt kirjutatud. Kaks neist on mul ettevalmistatud Itaalias La Scala laulukoolis, need an Verdi Reekviem ja rassinistavat materjal. Enamus aga on siis meil Tallinnas õpitud neist suuremad nagu Bachi haamal mess ja 56. kantaat Johannes passion. Kuid kõigist kõige raskem on seni olnud ja mul on mingi eriline aukartus endale mess ja sees, sest Hendrimisias esitab väga rasket nõudmisi just tehniliselt lauljale ja nimetatud trioolidega aar ja see on mul seni veel niiskuse tasemel kindlasti esitamata, mida ma tahaksin kunagi loota, et ma võiksin esitada. Olete palju teinud aastate jooksul ka stuudiotööd, ma mõtlen siin stuudiot kõige laiemas mõttes nii televisiooni kui raadio kui plaadistuudio. Mida meenutaksite nendest töödest? No televisiooni vanas stuudios oli kole palav. Seal oli nii halb akustika ja tugevad prožektorid, et sellest televisiooni vanast stuudiost ei mäleta peale palavuse, palju midagi. Uues stuudios on hea töötada on head võimalused on palju õhku. Paras normaalne kõla on ja ja nii, et uues stuudios on kena. Raadiomajas ma ei ole juba enam mitmenda aastat lindistanud. Nii et ma ei oskagi raadio viimaste aastate kohta midagi öelda. Raadius on. Kõik lauldud juba kümmekond aastat ioni kuus-seitse aastat tagasi. Laenanud lindistada plaadistada Riias, Riias on niisugune plaadistuudio ümber ehitatud ühest vanast väikesest kirikust seal on absoluutselt kõik võimalused siis heaks stuudiotööks samuti Moskva kesk helilindimajas, kus nii-öelda eestikeelne nimetus seal väga head töövõimalused, väga head režissöörid. No seal on laulnud seni 18 laulu üleliidulise raadiofondi peale selle veel kunagi aariaid Estonia teatri orkestriga. Kahjuks ei ole viimastel aastatel aega olnud enam Moskvasse Üleliidulisse raadiosse minna laulma olnud, kuigi seal on nii-öelda roheline tee, laulda siis nii eesti muusikat kui niiskust muusikatel lääne report paarist, mida seni seal fondis ei ole näiteks Vivaldi muusikat, lauljate esitus on neil väga vähe. Vähe Annell vana inglise muusikat või ei ole seda üldse, kuid kahjuks meil Tallinnas eriti just orkestriga lindistamisel, kui on raskusi, sest meil ei ole õiget kohta. Me plaadistame, lindistame Estonia kontsertsaalis, aga seal puuduvad elementaarsed tingimused. Mati Palm, teil on nüüd ka õpilased Tallinna riiklikus konservatooriumis, mis viis teid pedagoogilistele tööle. Tegelikult pedagoogika mind kutsus laulukateedri juhataja Ludmilla Essakova kui ma tulin tagasi Itaaliast. Kuid see on otsene kutse. Aga kutse vastuvõtmiseks oli vaja muidugi aru saada, armastate. Õpetama peavad ju need, kes ise on palju õppinud ja paratamatult pedagoogide kaader ka vahetub. Ja praegu meil mõne viimase aasta jooksul on kateedris olnud suur uuenemisprotsess sest nii-öelda sukes põlvkonna lauljad enamasti on ka pedagoogid maania, ütleksin siin. Teo Maiste, Hendrik Krumm, Urve Tauts, Tiiulevaltamina tund rahuliku jutt. Teiega siin stuudios Mati Palm möödus kiiresti. Tean, et teil on rutt kiirustate jälle kuskile. Milline näeb välja üks läbilõikeline? Mati Palmi päev. Päev on minu arvates üsna tavaline tööpäev. Hommikul ma püüan ikka tegeleda hommikvõimlemisega ja see ongi pea ainus maaniskuna sport või kehakultuur, millega praegu tegelen. Siis hingamisharjutused kindlasti. Ja selle tegevuse ajal ma tavaliselt kuulan vaateväli, sest paratamatult on harva seda aega, kuid ainult plaadi kuulamiseks aega pühendada. Muidugi siis kohe kiiresti-kiiresti, kas konservatooriumi tundi, sest muidu kolm korda nädalas hommikul pool 10 kuni 11 või siis ette valmistama oma päevaseid ülesanded, teatritega 11-st kaheni või kolmeni. Pärastlõunane aeg, kui sa ei ole neljapäev, millal mul on tunnid konservatooriumis, siis ma lihtsalt paratamatult valmistun millekski mis on väljaspool teatritööd kontserte, lõpetatud, Laari või, või lindistamas plaadistamist tuleb ette valmistada ja just nimelt see iseseisva töö osakaal on vast ehk kõige suurem ja kõige tähtsam. Soovid või etendus? Muidugi on raske etendustele, päeval tavaliselt kõik lauljad on kodus. Ei tegele kõrvaliste muude ülesannetega sellel päeval siis, kui on etenduse päev, on võimalik siis lugeda ja tegeleda kõige sellega, mis on nii-öelda otseselt laulmise väline õhtu, viimane tund, kui on lastele juba räägitud muinasjutte ja läbi vaadatud lehed, siis ma tihtipeale veel selle viimase vaikse tunni püüan õppida või midagi korrastada, korda panna. Mida siis on jäänud tegemata päeva jooksul? Tänan jutuajamise eest ning soovin kaugeteks kontserdimatkadeks Kivi kotti. Ning teile kui lauljale alati hääl maski ning head päeva jätku.