Luulealbum. Mida järgnevate minutite jooksul teile pakkuda tahame, on selle ette kujutatava albumi esimene lehekülg, sissejuhatus või saatesõna. See album on mõeldud nendele inimestele, keda kõikidest erinevustest hoolimata, olgu siis vanusest või tööst, mida keegi teeb või haridusest või muudest harrastustest ühendab üks asi. Sideluulega luulemaailmaga kirjandusteadlane Mart Mäger. Kas oleks mõeldav või kas tohiks mõtteliselt inimesi niimoodi kaheks jagada paljalt selle põhjal, kas nad on kuidagiviisi luulega seotud või ei ole? No see on väga tinglik, ma usun, et mingil kombel on kõik inimesed kuidagi saavad sellest luulemaailmast osa ja on seda ikkagi alati vot see, kui nad ise pole laule teinud, siis kui üks laulu taruvat, just nimelt niiviisi nimetatakse neist laulu tegijad rahvaliku laulu tegijad Sõrves näiteks eks laulutoru on ikkagi igas külas või kuskil kihelkonnas olnud ja ja tema looming on nii või teisiti ikkagi pärale jõudnud, noh, alguses muidugi kuulati ja lauldi edasi, mida kuuldi, mis meelde jäi ja hiljem tulevad siis sellised lauluvihikut laia. See olekski õieti meie niisugune antoloogia sõrme niisugune vihik, mis võib ka isegi võib-olla ringelda seal, kuhu kirjutatakse siis niisugused vajalikud laulud sisse ja seda ma näen ikkagi murde kogumiselgi külas inimesed ikka näitavad oma lauluvihikuid ja kui nüüd nendega võrrelda neid juba trükitud antoloogiaid, mida ma siin ühe jaoks kaasa võtsin, siis just need varasemad noh, me võime neid just nimelt antoloogiataks nimetada, nad on mingisuguse printsiibi järgi niiviisi kokku pandud, ikkagi näete siin 1000 8899 noorena armastuse, kannel, uued armastuse ja lõbu, laulud, mis praegusel ajal noor rahvas igal pool laulab ja mängib. See ei ole neid otseselt mingi niisugune luule antoloogia, aga just laul, lauldav laul ja luuletus, need on ikkagi niisugused väga lähedased asjad. Mis siin veel on huvitav, just niisuguse rahvaliku antoloogiaga ühendab ka veel see, et siin on kogu see materjale lausa anonüümne, siin on ilusti Wulf Õie pikk sees, aga autori nime siin ei mainita üldse. No ja üks niisugune vorm võib olla hilisemast käest sellise antoloogia kohta. Need saidi albumit koolivend Virkaus kirjutas, et elus on määratu kannel, millel mängivad saatuse käed. Teine koolivend joonistas sinna kõrvale rehepeksumasina põhklenda. Sellist asja nägin ma veel oma tütrel, temal oli küll natuke see pealkiri natuke teiseks läinud. Temal oli Alpume. Nonii viisi ja kui ma nüüd sirvin siin. Neid teisi kantoloogiaid, mis mul siin kaasas on, võtame siin Grenzsteini lõbusad laulud lastele nende albumitega, nüüd sellel raamatul otsekohe seoses sellega, et siin on ka need mõtte salmikese sees õppi elust enesest, on teda igavest näiteks tema enda looming siis natuke tänapäevasem antoloogia eesti luuletajate lillekimp ehk 200 õiekest ühe varre peal kokku kogunud Veldman seal siis Tallinnas 1901. Huvitav on see pealkiri, seda võib tunduda kõigepealt niisugune väga lilleline ja selle poolest, aga ei, see on nimelt täpne tõlge, antos lill ja see teine pool mitte ei ole siis loogia nii nagu zooloogia ja muud loogiat, vaid tuleb teisest tüvest nimelt põimama koguma, nii et just nimelt üks kokku üks põimatud üks lillekimp just nimelt täpselt kohe sõna-sõnalt minu arvates vist üks esimene, kuna noh, tänapäevase põhimõttega koostatud juba Eesti antoloogia on ikkagi Gustav Suitsu ja siis Karl Eduard Söödi koostatud eesti luule 1910 umbes kujutleksime tänapäevast antoloogiad, kus on silmas peetud siis nüüd seda sisu kunstiväärtuste on peetud kinni ka loogiaste. Aga mis siin nüüd sellesse varasemasse kuidagi viitab, on vahest see lõppu lisatud sisuregister või õieti siis kogu see materjal on veel omakorda nüüd praktiliselt ära jaotatud, noh näiteks laul ja luule, looduse meeleolud seotud südamed, mõttemõlgutused kurvastuse tunnil ja nii edasi, umbes nii, nagu nagu need varasemateski oli, ühesõnaga võimalusi siis niisuguste kogumike kokkupanekuks on väga lõpmatult palju. Tuletame meelde hilisemast juba Loomingu raamatukogust juba mõningaid niisuguseid muusikalisi hetki, muusikaga seotud luuletused siis edasi. Ärgem rääkigem raamidest jah, just kunsti või siis Ralf Parve koostatud kevadelaulud võisid ema laulud, no see on juba siis omaette väljaanne väga kaunilt kujundatud Evi tihemetsa poolt ja nii edasi. Edasi praegu Debora Vaarandi pani kokku suurema loodustemaatilise antoloogia. See on juba kirjastuses. Ka niisugusel on ilmselt aga see soov, tippluuletusi antud keele antud rahvaluule kõige paremaid näiteid. Ikkagi lakub andide, no taotlus on tingimata ikkagi parimat pakkuda. Nüüd aga see antoloogia, mida sina plaanid, see on nüüd jälle natuke niimoodi juba, noh, see, et ta läheb eetrisse ja raadio kaudu ja suurte vaheaegadega. Ki. Siis ma Ta on seda umbes noh, niisuguse antoloogiana lahtistel lehtedel, Just lahtistel lehtedel näeksime seda, sest siin on mitmesuguseid asju ja põhimõtteid iga luuletuse kohta, mis siis nagu jutuks tuleks, oleks siis midagi niisugust omapärast erilist kas tema eriline saamislugu, tema mingisugune eriline vastuvõtvaid taust või Pealkiri või võis saatus nii edasi? See oleksin nagu ühendav ja ilmselt. Võib-olla et kuule nüüd natuke võlgu juba olengi, saate toimetajana. See saade võiks ja peaks ja tahaks laiemaks. Ma tahaks teha inimeste teadmisi ka luule kohta, aga muidugi siin on kohe oht, et kui me hakkame väga seletama ja mõtestama, siis võib see luule eriline habras müsteerium kohe puruneda. Aga teiselt poolt kui ühte väikest luuleteost lugedes teadmised selle luuletuse, eluloo, ajaloo, mitmete muude asjaolude kohta on sügavamad, võib-olla see teeb siiski emotsionaalset tervikut ka kuidagi. Teiseks, kes luule asjadega kursis on seal lugenud kindlasti mururaamatut vaateid kolmest aknast ja seal on üksteise nimetuste tüüdiks etüüd siis Betti Alveri luuletuse kuuljale tõlgendus. Luuletus mäletatavasti algab su elus kumiseb Kaasa tulevik, minevik. Ja neid me võiksime siia vahele paar rida lükkida, kuidas kirjandusteadlane Karl Muru seda luuletust nüüd interpreteerib? Vaikust ei olegi, kui maldame kuulama jääda. Mets mühiseb, meri kohiseb. Päeval on ühed öösel teised hääled. Haljaste laasellele sahistab tuul, sumisevad loendamatut, putukad, rohulibled ringutavad end mullast üles, niiet valvas kõrv kuuleb nende kasvamist ja kadu. Tänavate, tehaste kaevanduste melu rabab kuulmeid küsimatagi. Iseendast emised, möödunu ja tuleviku aimused sosistavad oma sisendusi. Trükitähtede mustmiljoniline noodikiri peilib vastuvõtlikke meeli. Kas suletud raamatute peidus? Vaikust ei olegi olemas. Nõnda võib sattuda mõtlema ees Betti Alveri kuuljale lauliku suhte selgituse eluga luuletus mille klassikaliselt kristallpuhas hääl vallutab lugeja esimesest märtsist alates. Egan lõdvene. Unustuseks viimaste sõnade kajas. Ja minu arust sedalaadi püüdeid võiks meie albumi lehekülgedel ka olla või siis niisuguseid asju, et näiteks luuletus seal on mingisugune moto, pühendus osa niisugustest ühendustest on väga selgesti mõistetavad kohe no näiteks või Debora Vaarandi on terve sarja pealkirjaks pannud Kristjan rauaga või Viivi Luigel on tšell joonisele mõeldud või siis Paul-Eerik Rummo luuletus Santa Maria, kuhu on kohe peale kirjutatud, et Sass Soomanile temad samanimelist maali vaadanud olles. Aga vaenlane, sidemed, kaugemad ka ja salapeal härrased, ja mõnikord on ainult nimetähed, kuuluvad need nimetähed vahel ka luuletuse teksti sisse otseselt selles mõttes, et lugeja peaks teadma, kes see salapära AS või, või XY on. Siis ma usun seda, et alati need ikkagi rikastavad seda luuletust nad annavad jälle mingisuguse sellise tahu juurde. Ma ei usu, et see kuidagi ära võtaks mingit nimbost. Ma ei usu, et see võlu kuidagimoodi läheks kaduma sellega, kui me, kui me räägime ka, kuidas ta on tehtud, kuidas ta kokku pandud, kuidas ta on kavandatud poeetilist tehniline analüüs sinna juurde tuua, see on ka mõeldav, isegi. Paul Rummol selles värskes raamatus on üks niisugune võimalik variant, kuidas võis tekkida Johannes Semperi üks teatud luuletust. Mõtiskleb isegi nii, et see on kirjutatud aastal, kui oli kuulus suur sügisraju ja võib-olla luuletaja Ta oli Laulasmaal ja võib-olla ta järgmisel hommikul käis metsas. Ja kuna luuletuse need lisandid ja variandid on pliiatsiga üsna segaselt kirja pandud teab Paul Rummo siin rääkida Semperi harjumusest vahel öösiti ilma tuld süütama visandeid teha ja niimoodi seda teed pidi läheb, või siis Paul-Eerik Rummo Altimprovisatsioon Jaansauliga. Meie põlvkond mäletab kõik seda varalahkunud andekat näitlejat, aga juba meie lapsed ei ole näiteks Jaan Sauli esinemist näinud natukene teada, missugune oli tema lühike elu ja loomingutee ja tema põhimõtted, ideaalid see annab selle luuletuse mõistmisele nagu väga palju kaasa. Või siis teine näide, ilmus, ma olin koolitüdruk tallel Kaalepi luuletus on linnas, mis iseendast ei ole ju mingi luule mõistatus, seal on üsna selgelt välja öeldud, kellest või millegi väga tugev seal jutt on väga hea luuletud ja kuna seal olid ju read koduaknaid ta ja rohtunud aiaäärset tänavat näeb praegu ainult kroonlinn juba ise ja lõpus Frau Michelson. Selge oli mulle, et tegemist on pildiga Lydia Koidula koduigatsusest kauges kroonlinnas, aga kui hakkasime natuke põhjalikumalt vaatama, siis iga sõna, kasvõi see, et kas telli müüril siis Andrease lipu on näha, viinud palmisaartele fregatt, kõike võis mõelda, kuidas tal maadeavastused, mismoodi käidi, mis laevad, kust suundusid, mis valvavad impeeriumi akent ja nii edasi ja nii edasi, kuni lõpuks selle saksakeelse fraadini, mis mööduv härra ütleb, et Nonii Fraumisel seal kõik need vajasid natuke selgitust ja pilt luuletusest, muutes sügavamaks. Aga seda ei saa luuletuse lugejale üldse küll süüks panna. Et ta niisuguseid tagamaid alati ei tea. Ja kui meie oma mõnel luulealbumi leheküljel mõne luuletuse tagamaad natukene laiemaks suudame teha, siis oleks ehk siiski väärt. Kui sa vihjasid sellisele tipp luuletusele või esindus luuletusele, siis see ilmselt muidugi mõtlesid selle saatesarja nagu siis seda esimest lehekest on nimelt mõnegi rahva juures tehtud niiviisi, et noh, on valitud mingi selline tõesti terve rahvuse nagu luulet esindav mingisugune näide ja on siis antud paljudele tõlkijatele võib-olla seal neli, 50 60 niisugust ehk et koos siis selle originaal oli ka, on pandud ühte raamatusse noh, näiteks kas või Ševtšenko testament, kus on ka eestikeelne tõlge siis juures sellise esindus luuletuse valimisest ja leidmisest on meilgi juttu olnud ja vot niisugusest luuletusest võiksime siis kohe selle jutu alustada. Meie mõttelise väikese pühapäevase kord paari nädala sees ilmuva lahtistel lehtedel luule albumilehtedel me tahame üheskoos nautida head luulet heas esituses, et võida jälle imetleda, kui suur maailm võib selles mahult ja mõõtmetelt nii väikeses kunstiteoses peidus olla. Küll ma otsisin eluarvu. Küll ma jagasin jagamatut, kuni taipasin tasahilju, et sa leiad saatuse summa, kui korrutad välgujoaga oma elu surmkümmend suudlust, hull 100 ilusat hetke. Jätum 1000 valu tõlget.