Selle pealkirja all on tohutult palju luulet maailmas. Öös piirlevad rahutud mõtted, öös elab armastus valge talveöövaikuses või tormis merel. Viirastuste nägemuste võid antidega ikka inimese meelte läbi. Tänasel albumi lehel on Debora Vaarandi inimene ja ö kogust tuule valgel. Tähine laotus tantsib öös inimlaps, ringutab käsi ja kratsib kõiksuse pimedat seina. Jalge all pöörlev pall, täis riste ja ristikheina. Täpselt 20 sõna- luuletus. Tema mõttemõõtmed huvitavad meid täna. Kirjandusteadlane Mart Mäger. Minu eelmine leht, raadio luule antoloogias oli Gustav Suitsu värisevate haabade all õieti tolle luuletuse elulugu, retseptsioon 65-ni aasta jooksul. Et üksikud lehed lausa eraldi omaette eetrisse pudeneks tuleks püüda üksikuid lehti kuidagi omavahel siduda. Peame nende ühindus joonte otsimisel silmas saagi, et iga seos on potentsiaalne tugipunkt teosele tausta loomisel ja tema tõlgitsemisel. Mis võiks niiviisi ühendada siis Gustav Suitsu ning tema kunagist üliõpilast Tartu ülikoolist Debora tarandit tol ajal noort tudengit, kellele professor ühe vaadates seostamise ehk kujundi loomise võimet mõõtva harjutustöö põhjal ennustas suurt kirjanduslikku tulevikku. Võimis sarnasused seoksid Gustav Suitsu värisevate lambatall ning Debora Vaarandi väikest luuletust inimene ja ö. Rikastuvad oma eelkäijate nähtavates või nähtamatute jälgedes. Vaarandi viimane luulekogu tuule valgel, mis arvustajate üksmeelse arvamuse järgi on eesti luule tippkogusid, asutab oma sünesteetilise pealkirjaga avalikult varasemasse luuletraditsiooni. Gustav Suitsu üldtuntud tuule kujund tema tuules maas, mille algne päritolu omakorda meie luule veelgi varasemasse arengujärku viib annab tuulevalgega diskreetse seose. Meri öö ja tuulgi on stiisijad, millega vastamisi seistes tajutakse ülevat üleva atribuutide, eks on aga mõõtmatus, rikk lõpmatus. Sellist sõnatut kahekõnet merega kujutab näiteks kogus ranna lageda leib, Debora Vaarandi kaunis luuletus inimesed vaatavad merele mille loomise algtõuke on andnud Norra graafikuna ja Edward munki teos luuletaja nägemises on selliseks kahekõneks otse inimlik tarve. Gustav Suitsu Appadeski on kõiksuse puudutust tajutavalt sees. Debora Vaarandi inimeses ja öös seatakse inimlaps kõiksusega suisa ühi üksimas silmitsi. Luuletaja on varasemas tundnud loodust kui kõrrepõldu kui kartulivagu kuna lagedaid kui kodupaiga kõige kaunimaid kadakavälju kui lahkuvaid, luiki ja paljud muud oma läheduses ja konkreetsuses ja ühendavas kodudes Nendes. Kõiki ümbritsev aheneb aga ajapikku, elude edenedes ja üha sagedamini seistakse vastamisi looduse kui kõiksusega. Ja samal ajal muidugi iseenesega seda sissepoole pöörduvad muutumist osutab kas või rannalageda leiva ja tuule valgel kui pealkirjade kõrvu, kus see on süveneva tunnetuse tee olemise viimsete küsimuste juurde sammutud siin kauni väärikusega valgesse vaikuse merre ma rõõmuga upun. Ikka kutsuvam, kõrgem Linnutee look kasvab vaikuse kumin Mu toas igaviku jook. Tsiteeritu oli tuule valgel ühest teisest luuletusest pärinev lõik luuletusest, mis kannab pealkirja talveöö. Luuletuse inimene ja suur kontekst luulekogu tervikus vastab selle tillukese luuletused, tunnetusele on sellega kõigiti kooskõlas. Inimese ja kitsam taust on üks tükel kogus mis kannab pealkirja kristjan rauaga. Ja see on tervenisti inspireeritud selle luuletajale hingelähedase kunstniku töödest. Joonistuste sarja inimene ö alustas Kristjan raud Tartus 1909. aastal, millest valmis kolm joonistust lõpmatu sees tähtede all ja laotus. Reproduktsiooni nendest avaldas Noor-Eesti ajakiri. On huvitav, et algtõuke nendele teostele andis ühe luuletuskogu pealkiri mida sõber Karl Eduard Sööt parasjagu luges. Kristjan Raua enda sõnade järgi tahtis ta väljendada aukartust looduse imetaotluse ees, mis kannab maailma ja inimesi. Kunstnikku huvitas sügavast inimese ja looduse kõiksuse vahekord. Igasugune looduskujutus peaks tema arvates olema oma looduse ja inimese vahekorra kujutus. Selles hoiakus on Kristjan raud ning Debora Vaarandi lähedased kunstiliikide erinevusest hoolimata. Nõnda siis luulest tuli tõuge joonistuste loomiseks ja joonistustest omakorda inspiratsiooni luuletaja, nagu poleks loovat vaimukunstiala piiritki pidamas. Tähine laotus tantsib öös inimlaps, ringutab käsi ja kratsib kõiksuse pimedat seina. Jalge all pöörlev pall, täis riste ja ristikheina. Ma olen nüüd rääkinud luuletuse mitmest taustast, aga luuletusest endast mitte veel. Ja siinkohal tahaksin ma sõna anda ühele oma üliõpilasele, kellel inimese ja öö analüüs oli harjutusülesandeks. Nõnda siis üks üliõpilaslik etüüd sellest luuletusest. Luuletus koosneb kahest lausest. Neist esimene moodustab esimese värsirea ja ühtlasi ekspositsiooni oma fantastilise personifikatsiooniga. Tähine laotus tantsib Luuakse siin veidi lummuslik meeleolu ja saavutatakse ka kohe kosmilisuse kõikjal Ravuse efekt. Järgnevas lauses on koos kaks suhet inimlaps, kõiksus või ö ja inimlaps maakera. Viimane antakse ümberütlemisi pisendatult pöörlev pall mille taustal saab inimlaps enneolematu suurenduse. Eriti kui teda kõrvutatakse lausa kõiksusega. Kratsib kõiksuse pimedat seina ööja kõiksus selles või vastupidi, kõiksus ja selles on kõik see suur fataalne, teadmatu ja tunnetamatu, mis seisab väljaspool inimese teadvuse piire ja millega inimene vahest ongi ainult kratsimise suhetes, see tähendab iga hinna eest tunnetada püüdev, mis selliselt kosmiliselt vaatekohalt ongi ehk veidi naljakas. Maakera pisendus viitab, et inimlaps ja tema elu saab siin ainutähtsaks ainukeskseks. Omalaadne paralleel Anton Hansen Tammsaare proosaga kus inimene on samuti ainuväärtus ja Vargamäe omandab mingil kõrgemal tasandil just selle palli täis ristiristikheina tähenduse. Ristide ristikheina kõrvutus on ehk veidi Antsakaski sõnatüvede külaline hästi rõhutamas nende sisulist vastandlikkus, kuid ühtib kogu luuletust, läbib omalaadse, soe, hella ning õige pisut muhelevagi tooniga. Niiviisi mõistis asju luuletust analüüsinud üliõpilane. Ta on näinud luuletaja näol filosoofilist muljet ega ole arvanud leidvat pessimismi, nagu mõned tema kaaslased. Pessimismi. Kujutlege luuletuse lõpu vastupidises sõna järjestuses. Jalge all pöörlev pall täis ristikheina ja riste. Praegu jääb aga elule ristikhein ole, millest õnne, otsime viimane sõna, see on reaalne ja ainuvõimalik optimism. Üliõpilase kokkuvõte luuletusest kõlas hea näide luule olemuslikkusest. Väga lühidalt on väljendatud midagi elu filosoofiliselt tuumalist.