Möödunud kolmapäeva hommikul tõi Tallinnast saabuv rong Moskvasse gruppi eesti kirjanikke ja kriitikuid, kel seisis ees kahepäevasel nõupidamisel tutvustada ja esindada üht osa eesti proosakirjandusest. Ajalehe sirp ja vasar, kirjanduskriitik Mall Jõgi. Nuti kirjandus tuntakse praegu ju ju üleliidulises ulatuses võrdlemisi hästi tõlgitud on Kuusbergi Prometi, Jaan Krossi, Enn Vetemaa teosed ja, ja need kõik on äratanud tähelepanu ja poleemikat, neist on kirjutatud. Aga mis puutub meie soojemasse proosasse või, või, või kuidas, seda, et teda meie lühiproosasse siis võib öelda, et see kirjanduse osa on ju vene keeles peaaegu olemata. Ühte teist on on almanahhi des avaldatud küll ja ja mitmesugustes kogumikes, aga, aga üldiselt vene vene keeles ja vene keele vahendusel Üleliiduline lugeja ja on sellega siiski võrdlemisi vähe tuttav ja selle lünga täitmiseks eesti kirjanduse tutvustamisel ilmselt oligi mõeldud see kogumik malada ja Estonskaja proosa. Ja et selle selle valimikku ilmumine oli liidulises kirjanduselus siiski mingisuguseks sündmuseks. Seda näitab ka selle nõupidamise korraldamine, millest võtsid osa mitmed väga tuntud Moskva ja Leningradi kriitikud. Aga kriitikud ja kirjanikud Gruusiast, Moldaaviast, Leedust, Lätist. Mustakaanelisse proosavalimikku mahuvad 11 autori tööd, kellest nõupidamisel viibisid Teet Kallas, Jaan Kruusvall, Mari Saat, Rein Saluri, Mati Unt, Arvo Walton, Toomas Vint, Jüri Tuulik ja Ülo Tuulik. Torkab silma heatahtlik huvi, mis Moskvas valitseb selle ürituse vastu. Meie väikese roosa, selline soliidne arutelu pealinnas. Esimesel päeval võtsid sõna sellised üleliiduliselt tuntud nimed nagu kriitikud. Akadeemia Ševitš Leningradist, moskvalased Jevgeni Siidolov ja lehv Anninski Moskva kirjanik Andrei Titov ja teised. Kõikide nende esinemiste kohta võib tõesti ütelda, et need olid tehtud mitte ainult heatahtlikult ja mitte ainult huviga eesti kirjanduse vastu, vaid ka professionaalsel tasemel, mis meie töö juures on alati väga oluline. Ja teine asi, mis silma torkas, see on lähenemine eesti kirjandusele. Seda ei tehtud mitte neist paate, vinklitest või mingist üle Liidulistest üldistest aru saama haavadest, mida ühes Kirjanduses peaks olema ja mida seal ei peaks mitte olema vaid kõik sõnavõtjad lähtusid konkreetselt sellest, mis praeguses eesti kirjanduses olemas on. Kõnelesin nimelt ennekõike siis meie praeguse kirjanduse sisulistest vormilistest väärtustest ja selle tasemel ses seltskonnas, mis praegu Moskvas koos on, on seda tõepoolest huvitav kuulda, sest kogumik on meie põlvkonna roosa, kirjanike üleliiduline visiitkaart. Lisan Ülo Tuuliku muljet teleesimesest tööpäevast et selle nõupidamise avas eesti kirjanduse nõukogu esimees Andrei Turkov. Seejärel anti kirjanduskriitik Pärt liiasele sõna- eesti proosa tänase pildi visandamiseks. Edasine arutelu oli ülimalt konkreetne. Arkadi Elijaševitš lähtus mõttest, et me ei ela vaakumis ja on loomulik maailmakirjanduse mõjude olemasolu kirjandusloomingus. Sotsialistlikud realismile pole vastunäidustatud ükski lähenemine tegelikkusele, kui pole teist võtit selle näitamiseks, mida kirjanik väljendada tahab igas rahvuslikus kirjanduses kerkima kulgedes esile kord üks, kord teine suund. Näiteks proosas on väga suur osakaal objektiivsel realismil antud raamatu paljudes töödes on lüürilist ja fantastilist realismi tinglikust. Kirjaniku käsutuses on mitmeid elu kujutamise vahendid. Tähtis on aga alati, mille nimel ta neid vahendid valib ja kuidas ta seda teeb. Arvavaltanyanne, ütles Arkadi, reževitš emotsionaalsed ja mõtteselged mitmete valatses kogumikus näiteks Mustamäe armastus. Esiletõstmist leidsid tema analüüsis mari saadi salapuudel ja Rein Saluri kaelast ära. Meilgi hästi tuntud kirjaniku Andrei biitovi esinemine oli hea suulise esseistika näide. Kirjanik püüdis sõnastada, millega puudutas või liigutas teda antud kogumik. Ootamatult tugevate ajajoonte ja tunnustega, ütles ta pingega vaatamata mõnedele ettekujutustele Eestist kui rahuliku temperamendiga inimeste maast. Kirega. Pikemalt peatus biitov kirjaniku loome sunnil loomingu sisemisel pingel sisemise vabaduse otsingutel. Ma palusin tal oma neid mõtteid lühidalt sõnastada ka meie kuulaja jaoks. Ühel vaheajal ta seda tegigi. Ta lähtus küsimusest, miks proosakirjanik kirjutab. Kirjandus on ju inimkonna pidev teie kaaslane. Kui kirjanik olgu hea edukas kirjanik elu käigus oma teost arenguga seoses leiab end lõplikult segadusse viiduna selle küsimuse ees sest ta küsib seda endalt üha ausamalt üha teravamalt siis võib-olla võiks arutleda nõnda, vähemalt niimoodi, arutlemia, kirjanik vaevleb mõtte käes kõigile mõistetav, kas on vajalik see, millest tema kõneleb ja see küsimus hakkab teda piinama, nimelt siis lugejaskonna silmis on juba omandanud kindla näo ja oma olemasolu õigustanud. Probleem on, kuidas jääda truuks endale enda vabadusele. Sisemile ta kord kirjutama hakates omandas ja samas olla üldiselt tähenduslik, mõistetav kas seal olnud kirjaniku probleem. Nähtavasti on see üldinimlik. Igaüks elab omaette ja elab ühiskonnas ja seepärast polegi olemas absoluutset vabadust. Kirjanikku ei, lugeja ei olegi teise inimese jaoks. Igaüks elab inimeste keskel ja nende keskel otsib ta oma vabadust. Mõnikord mõtlen ma, et nende heitluste piiril kujunebki kirjaniku nägu Kui taandub isiklikule vabadusele, siis ei pruugi teda päästa isegi hiigelsuuremini. Kui ta peab silmas ainult ühiskonna poolt seatud ülesannet raiskab ta oma ande ära ja sellel piiril heegeldes kordab ta oma psühholoogiliste puht kirjanduslike probleemide joonisega. Iga inimese elumehhanismi. Ja sel juhul ka see vabaduse õppetund isiklike ühiskondlike jõudude poolt kujundatud vabaduse otsingud leiavad vastukaja lugejates. Sest teemast sõltumatult erutab ikkagi kirglikkus. Kirg võib tekkida ainult konflikti puhul. Kirjanikud on see konflikt terav, kui ta püüab leida ühist keelt enda ja maailma vahel. See lahendab lugejat kirjanikuga ja muudab selle tegevuse kirjutamise igaveseks. Mulle tundub, ütleb Andrei pidav, et kogumikus, mis oli esitatud nii ulatuslikuks aruteluks valitses just see kirglikkus Mati Undi tühirannas paljudes arvavaltoni töödes. Reinsalule jutustuses mälu nägin ma just seesugust liikumist. See rõõmustas mind teistest töödest. Selles kogumikus tajusin samasuguste püüdluste kliimat ja see kliima oli mulle vastuvõetav. Tema arvates pole meie uuemas proosas lääne kirjanduse moevoolude mehhaanilist matkimist küll orienteerutakse maailmakirjanduse tendentsides ja nendega on kursis ka lugeja, kes oskab võõrkeeli või saab teoseid Loomingu raamatukogu vahendusel. Ise valiksin, ütles ta ja soovitaksin teistele eelkõige hundi tühiranda. Valtoni hingekella mari saadi koobast ja Reinsalu mälu. Jüri Tuulik. Jah, siin korduvalt konstateeriti fakti, et selle põlvkonna kirjanikke ei ühenda mitte ainult noorus, kui just kõikide pühid ennast võimalikult vabalt iseseisvalt ja omanäoliselt väljenduda tundub praegu niiviisi het näiteks vene kaasaegses meieealiste proosas. Sellist otsingute rohkust vei tähendab ta võimalik isegi lihtsustatult ütelda, et meievanune Rasputin otsekui fetiseeris mingi taseme või isegi ainevalla mis nagu varjutab kõik ülejäänud otsinguid ja suunad. Selle pärast. Korduvalt rõhutati Eesti proosa omanäolisust ja seda, et ta huvi tekitab Mida ootasime, sellelt raamatult oli kirjutatud maletaja estonski roosa sõna noor asendasin ma sõnaga uuem ja seejärel pakkus mulle huvi epiteete eesti oma otsingutel ja rännakutel olen kokku puutunud imega, mida kujutab endast sinust erinev rahvuslik eksistents ja seda imet on raske seletada. Mul on tekkinud vajadus seda mõista, võib-olla selleks, et avastada iseennast. Ma olen välja selgitanud, et üks kõige kordumatumaid asju ja kõige mõistatuslikku on intonatsioon, põhisuund ja sisemine loogika. Ma lootsin näha rahvusliku, mitte selle sõnavälises esemelises tarbe kunstilises tähenduses kombestiku folkloori rahvarõivakirjelduses või noh, nõnda et eestlane on, ütleme kohmakas naljatleb, räägib aktsendiga, on purjus, on heaperemehelik, ihne või nii edasi mitte sellist laadi valikut, vaid ma mõtlesin, kas mul õnnestub tunda seda raskesti edasiantavat hingemustrit ja pean ütlema, et selle kogumiku parimates asjades, mis ilmselt oma välise taseme poolest ei jää maha Lääne-Euroopa roosast, leidsin ma seda kordumatust ja seletamatust. Võib-olla just tänu välistada teisejärguliste tunnuste puudumisele. See rõõmustas ka Nikolai Anastasia ajakirja vaprosseliti ratuure toimetuse kolleegiumi liige. Muide üks ameerika kirjanduse häid asjatundjaid tegi tagasivaate 20.-te aastate avangard istliku kirjandusse kõneles sisemonoloogist teadvuse voolust ja moodsa stiilielementidest. Konkreetselt kõnealuse proosaraamatu juurde tulles nentis, et see on erineva andega inimeste kogumik kuid kõikidele neile on tähtis tänapäeva inimese hinge uurimine. Seetõttu pole juhuslik, tegelaste individualiseerunud mattus suur üldistatuse aste ja ka halastamatus oma kangelaste vastu. Korsulaturski tunnistas, et ta tunneb põhjalikumalt vaid Valtoni loomingut, hindab seda, näeb selles mõttevabadust ja tunneb vajadust vaielda. Nõupidamise teise päeva avas tuntud kriitik Anatoli Botšarov. Ta ütles, et kogumikuga astu vete energiline jalgpallimeeskond, kus on oma kesktormajad ja väravavaht hunt, kes tõrjub uljalt lööke võimalikelt reaalsetelt Aponentidelt. Kogumik on mitmekülgne alates Ülo Tuuliku kajakate realismist humanismist kuni vahinguni ja Toomas Vindi naise tulekuni välja. Sel proosal on kaks omadust, ütles ta. Inimese sisemaailmasöömine ja assotsiatiivsus. Potsjolovi sõnavõtus võlus meie kirjanduse nähtuste huvitav kõrvutamine vene kirjandusega. Ta täiendas teatud ühisjooni Undi ja biitovi loomingus. Nimelt tunde anal, mitte ainult tunde voolu kujutamist. Huvi piirisituatsioonide vastu. Lõpetamata situatsioone, milles resultaat polegi tähtis, on proovinud kasutada taktsioonov. Omaste kronoloogiat lõhub katajev, selle asemel otsib assotsiatiivseid sidemeid. Sisemaailma võib ju uurida ka Dostojevski ja Tolstoi meetoditega kuid samavõrdselt ka assotsiatiivsust kasutades. Kud püüa seda inimese sisemaailma tunnetada, peab olema humanismi nimel. Eesmärk peab olema, et mitte ainult teada inimesest rohkem vaid ka see, kuidas seda teadmist inimese heaks kasutada. Ilus mõte oli seegi, et oleks ebaõiglane midagi vastu võtmata jätta paljalt sellepärast, et ei olda sellega harjunud eesti prosaist. Tee on huvitav ja kõigile puudustele ja ebatäiuslikkusele vaatamata oleks kirjandus selleta vaesem. Andris Jacob Ans Lätist ütles, et lätlased võivad ka eesti uuemast proosast kõnelda ilma imestuse noodita, sest eesti kirjandusest on palju tõlgitud juba Tammsaarest alates talli märganud sedagi, et Eesti kriitika sageli küll tema arvates liiga teaduslikke liiga õpetatud ometi haruldase nähtusena väga püüab mõista ja toetuda oma kirjanikke neis teostes, ütles Jakubans, nägin ma tõesti tänapäeva Eestit neis kitsides kokku surutud, sõnades tajusin maastikke, mida ma tunnen. Sama väitis ka meile hästi tuntud Jondrutse. Nimelt, et soovi mõista Eestimaad ja tema rahvast ei rahuldanud tegelikkus mõningatel viibimistel Eestis küll aga eesti proosa Truutse pidas singel siiski silmas Vetemaad ja Ülo Tuuliku romaani. Käesoleva kogumiku puhul ütles ta algul nagu midagi šokeeriks. Saad aru küll, et see on kirjutatud siiralt kuid ometigi jääb tunne, et sind isiklikult taheti šokeerida. Kuid tuleb eemalduda, rahulikumalt mõelda ja mõista, püüda. Iga teos on nagu looduse vili, ütles Moldaavia kirjanik. Ta võib-olla kibehapu, kuid peab olema siiski maitsev. Käsu korras lugenud panna, kedagi ei saa ja kas ei jää eesti lühiproosa pisut kuivaks ja ratsionaalseks. Üks eesti kirjanduse kompetentse maid, käsitlejaid oli Moskva kriitik alla Martšenko. Kogumikku võiks vaadelda avangard distlikus plaanis või eesti linna proosana. Kui mõned asjad kõrvale jätta ja linnaproosa oleks täiesti võrreldav, siis Gruusia või Vene linnaroosaga. Mina ütles ta, tahaksin läheneda sellele teisiti läheneda kui ühe huvitava põlvkonna kirjandusele. Iga põlvkond iseloomustab end kuidagi erinevalt. Kollektsioon ja tema põlvkond kirjandusse ilmusid ja end iseloomustasid. Siis nad meeldisid endile. Eestlased, vaata, tahad peeglisse, end ilustamata, nad pole senti mentaalsed ja see pilt on kohati õudne. Täitsa oleks pilt põlvkonna pattudest, vaid teatud joontest, mis neid endidki hirmutavad. Kohates neid kangelasi, tundsin mõnikord kosmilist nostalgiat, kui kasutada Lennart Mere väljendust. Ometigi on hea, et 10 15 aastat tagasi tekkis situatsioon, kus 20 aastastele anti võimalus välja ja öelda, mis neil öelda oli ega hakatud ootama, kuni nad omandavad isade näo. Ja järgnevalt jagab teiega oma mõtteid kirjanik Sergei Antonov. Kirjanduses on ülitähtis kujutada võimalikult täiuslikult ja mitmekülgselt inimest kui bioloogilist ja sotsiaalset olevust. Eriti keerukaks tähendab see ülesanne meie ajal mil inimene ajaloos senitundmata kirglikkusega omandab looduse ja maailma rikkusi. Mõtlemise võimalusi muudab maailma ümber sellise kiirusega, mil pole inimkonna kultuuriloos võrdset. Loomulikult peavad suurenema ka inimese enda puhtinimlikud ressursid ja nende ressursside hulka kuulub palju, muuhulgas ka inimese intuitsioon, alateadvus, need asjad, mitmed vene kirjanikke, näiteks Leonid Andrejev. Kuid müstilisest religioossest vaatepunktist. Siin aga on jutt muust. Kui kujutada kogu meie loovat tegevust kõrghoone ehitamisega järve kaldale siis seda, kuidas me tungime maailma sisemusse võib kujutada selle maja üha uute korruste valmimisega. Samal ajal tekib vees samasuguse kiirusega selle maja ümberpööratud kujutis, peegelpilt see on see, mida ma mõistan alateadliku all inimeses maailma ehitamise ja omandamisega koos omandab inimene ja süveneb sügavuti oma loomusesse iseendasse, uurib oma ressursse ka alateadlike toob neid teadlikku tegevusse. See on vaevaline protsess, kuid vajalik. Meie saavutuste hulgas on kosmose uurimine. Inimesse, kes lendab kosmoses, tuleb suhteliselt teisiti kui 19. sajandi normaalsesse inimesse. Ja hakatigi uurima kosmonautide unenägusid, et alateadvuse ressursse tulevikus kasutada teadlikult. Siin saab palju aidata kirjandus kui suhtuda sellesse mitte kui müstikasse, vaid kui kirjaniku, asjalikku ja tõsisesse kohustusse elu ees. Siin on väga palju huvitavat armastus, elukutse, valik, kõik see seostub inimese sisemuses toimuvaga. Paljudes Valtoni Undi, kuidas ma tundsin, et see huvitab kirjanikke, nad suhtuvad sellesse täiesti tõsiselt, huvitavalt ja omamoodi ja püüavad mitte asjatult targutada, kõik on kirjutatud lühidalt, kergelt huumoriga, mõnikord irooniaga. Kuid just see küsimus tähelepanu alateadliku vastu inimeses. Kuidas märgata ja see on suur panus, nagu siin öeldi meie nõukogudekirjeldusse sest just seda on vene kirjanduses ja ka nõukogude filmikunstis vähe. Inimesed näidatakse, nagu oleks ta täiesti ammendatud, nagu oleks tema hingest kõik välja võetud see tühjaks tehtud. Ma peaksin teadma temast kõik. Kuid elus iialgi nõnda ei ole. Inimesed on veel hulk tunnetavate ressursse. Jah, märkasin isegi ebatäiuslikule tõlkele vaatamata, alati ei vasta tõlge juttude kvaliteedile ja siis ei tule huumor välja. Kuid mõtlesin, et see on olemas. Ma pole väga hästi tuttav eesti folklooriga, et väita seda kindlalt, kuid on asju, mille algkodu võiks olla folklooris rahva hinges. Tunnen üsna hästi soome folkloori ja võrreldes näen midagi sarnast. Siin on teatud iseloomuga teatud vaevumärgatav iroonia, mõnikord mitte veel iroonia, vaid heatahtlik, mõi, igav. Kõik see kaunistab teie proosat väga. Ülo Tuulik. Kui seni oli Vene lugejaskonnale tuntud eesti kirjandusest üksikud ja silmatorkavad nimed näiteks Juhan Smuul, lilli Promet, Paul Kuusberg, Lennart Meri ja Aimee Beekman kõik üksteisest sootuks erinevad, huvitavad oma palgalised kirjanikud, siis seekordse arutelu fookuses on 10 kirjaniku üheaegselt, kes moodustavad just tänu sellele ühte põlvkonda kuulumisele mingi nagu ühise platvormi kirjanduses, mida ka mitmed kriitikud tähele panid siis nii, et kui me seni oleme eesti kirjandusest rääkinud nagu mingit mingitest eri sortidest viljapuudest, siis seekord kõneldi nagu põllust sellest, mida see põld võib veel edaspidi kanda. Nii et anti nagu hinnang noh, tinglikult öeldes kollektiivselt loomingule, kuigi meie elukutses kollektiivse loomingu kui niisugust ei ole nii küllalt olulise minu arusaamise järgi kirjanikul siiski ka vajaliku hinnangu sellele, mida tema põlvkond konkreetselt on võimeline looma ja mida on loonud. Ja kui me aeg-ajalt kuuleme seda, kuidas meie töid ja tegemisi vaadatakse kõrvalt kaugemalt, siis tuleb neid tähelepanekuid mõtlemise kuulata tõepoolest väga teraselt ei pruugi mitte kõigega nõustuda, aga kõike tuleb arvesse võtta. Üldistava sõnavõtuga esines Kirjanike liidu juhatuse sekretär Juri suuretse. Ta kõneles ammustest demokraatlikest traditsioonidest eesti kirjanduses. Juba enne Nõukogude perioodi. Meenutas, et täna arutelu objektiks olnud kirjandusegi stiili traditsioonid ulatuvad Tammsaare põrgupõhja vanapagana. Nii väIja ja ta soovis kohal viibinud eesti kirjanikele loomejõudu edasiseks. Kirjanduskriitik Pärt liias. Kahepäevast arutelu eesti uuema proosa üle võiks pidada igati kordaläinuks, huvitavaks õnnestunuks. Seda ütles ka Kirjanike Liidu sekretär suuructzer ja kui meil siin kunagi oli arvamus, et see Meie kõige uuem lühiproosa ja jutustus võib-olla pakub ainult huvi meile endile eestlastele, siis nüüd selgus midagi vastupidist. Kaugemalt lugejat, kes lugesid läbi selle väikese raamatu estonski jamale roosa leidsid, et see on nähtus, mille üle tasub mõelda ja millest võivad ka teiste rahvaste lugejad osa saada eriti siin literatuurne ja Gruusia peatoimetaja assatjani kuid analüüsis Vaino lahingujutustust. Näitleja tõi esile võib-olla esimest korda üldse selle teose tõelised voorused ja väärtused, loodetavasti ta avaldab ka oma seisukohad üleliidulises ajakirjanduses. Kusjuures möönis siiski, et see ei olnud just väga hästi tõlgitud, aga ta oli, ta tabas ära ka neid tõlke puudusi, kus oli, kus oli, ilmselt oli valesti tõlgitud, aga ta hindas seda teost väga kõrgelt. Muidugi ei saa öelda ka, et oleks tervet seda raamatut Estonskaja, maletaja proosa, ainult kiidetud oli ka etteheiteid, arvati, et mõnedki proosapalad on võib-olla juba ammu kirjutatud. Pärinevad 69.-st 68.-st aastast, et oleks olnud kasulikum ja parem, kui nad oleksid olnud varem tõlgitud, nende mõjujõud oleks olnud siis värskem. Minu meelest just see oligi selle nõupidamise väärtuseta viis meie uuema proosaotsingud, mille puhul ma ütlen väga kaua aega, nii et need on niisugused, nagu sisse pole pööratud ja et nendel ei ole otsepäeva probleeme seal alati ei leidu, et, et võib-olla nad ei ärata huvi teiste lugejate hulgas võisime veenduda vastupidises. Mall Jõgi ja, ja mis võiks olla niisuguse nõupidamise kõige tähelepanuväärsem või kõige olulisem tulemus? Mulle tundub, et noh, lisaks Nendele jutuajamistel, mis me seal kahe päeva jooksul rääkisime ja kus väga palju huvitavaid mõtteid avaldati meie uuema proosa kohta ja, ja oli ka niisuguseid mõtteid, mida mille peale meie siin ei ole tulnud ja vaadati uudsest vaatevinklist seda, seda proosat. Aga kõige olulisem tulemus vast võiks olla see, et meie uuem proosa Elab lisaks vene keelele ka teistesse keeltesse.