Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar. Ma olen Peeter Helme. Tallinna stuudiost ja Tartust on minuga. Kas saatejuht Mihkel Kunnus, tere, Mihkel terveter ja meil on ka külaline, kelleks on filosoofia semiootik Silver Rattasepp. Tere. Tere. Tere. Meie tänane teema on loomad ajaloos. Sirbis on selleteemaline pikk artikkel, mille autorid on Linda Kaljundi, Ulrike plaat, Kadri Tüür ja Kaarel Vanamölder ning nad arutlevad siis selle üle, kus, kus ja kes on need loomad ajaloos ja miks nad tähtsad on. Aga selle teema juurde läheme nagu ikka, vaatame, mida sirbil meile üldse pakkuda on. Ja, ja ausalt öeldes enne sirpi lehitsedes muutusime kuidagi nii nõutuks, sest et siin on nii palju põnevat ühte artiklit kuidagi eraldi välja tuua on pea lootusetu, aga Mihkel, sul vist ikka mingid lemmikud on? Ma jätan silmi põnevuse ja selle valiku ängiga sind üksi, sest ma lähen hoopis diplomaatia juurde, mis on ka minu arust seekord kuidagi eriline. Ma ei oska seda päris hästi põhjendada, ka siin tundub kuidagi seekord midagi müüri leheliku kuidagi kerglasem, aga ta on kuidagi lõbusam ja arvamusi on palju, täpsemalt. Jah. Jah, arvamusi on palju, näiteks kohe alguses on Miikael Laidre artikkel Mihkel Laidra diplomaatia antiikajaloolane, kes kirjutabki Sis liberaaldemokraatia keerdkäikudest ja suhetest teiste suundade religioonidega ja siis on tal sind täitsa mitu. Nii öelda. Arvamust selle arvamuse kohta on Tiit Kärner, Hille Hanso ja Milvi Martina piir. Ja see on iseenesest selline täitsa, ma ütleks, huvitav või intrigeeriv vaatenurk, et seda võib isegi Mihkel Haiderit võib süüdistada mingis mõttes originaalsusega. Ja siis on veel näiteks väga huvitav on intervjuu sõjanduspress professori Martin Van kreveldiga, kes on niisugune pildi peal, ta paistab niuke rõõmus, rõõmus, hästi hea toitumisega, mees aga ütleb ikka päris teravalt, et ta meenutas mulle isegi meie oma oma tanki Antsu, sellega siin ütleb, et kaitsta Eestit sõjaliselt Venemaa vastu on väga raske. See oleks 100 ühe vastu, sest piir on täiesti lahti, sellepärast et mul ka teatud kahtlusi, kas te saate usaldada oma liitlasi ja siis ta üldiselt räägib sellest, et euroop Ta on ise väga nõrgaks muutunud, et noh, näiteks et kui Priit Simson, kes seda intervjueerib, küsib, et milleks neid või miks, miks te need kahtlused on siis ta vastab, esiteks seetõttu nii suur allianss nii paljude osalistega, teiseks seetõttu, et paljud neist osalistest liitusid viimase 20 20 aasta jooksul, sellest ajast saadik pole tehtud midagi muud kui vaid desarmeeritud, desarmeeritud desarmeeritud. Ja ta kirjutab ka seda, et noh, tal on üks uus raamat tulemas, mil ja kus ta ütleb, siis ma väidan sisuliselt, et sa muutmas mäkkudeks. Lõbus lugemine väga väärikalt. Professorilt. On EL-i ja USA kaubanduslepingust vahekokkuvõte, aga see on vist kirjutatud enne nende salajaste dokumentide lekkimist, millega aitäh, kriin viisile ta neid välja tõi. See on näiteks Karl-Gerhard lillelt Tartu Ülikooli humanitaarteaduste magistritudengilt Donald Trumpist üks huvitav analüüs ja kuidas meedia teda nii-öelda noh, mingis mõttes rebib kogek kontekstist. Ma ma lausungeid ja niimoodi üritab teda nagu pisendada ja marginaliseerida ja kuidas see samas töötab nende eesmärgile vastu, sest Donald Trump püsib niimoodi kogu aeg fookuses ja lõpetab niimoodi. Trump pole sugugi kõige väärikam, viisakam ega meeldivam, aga ta on vabariiklaste ainus lootuskiir. Ja samuti on üks ülevaade Kaarel Piirimäelt Nikolai Reegi sõjateaduslikust testamendist, mis on nüüd üks uus Eesti mõttelooraamat, kus siis eesti soost nii-öelda esimese vabariigiaegne sõjateadlane annab põhjaliku ülevaate. Et ühesõnaga tänas diplomaatiat, ma kindlasti soovitan kioskisse saate sirbiga niisama kaasa. Ja see on oluline, aga oluline on ära märkida ja Mihkel siiski ka see, et meil on sama vabariik, see on väga tähtis riigi õigus, Albuja seljal alb kõnekasvatus. Ja Ma ütlen siis tõesti selle sirbi kohta veel ainult niipalju, et siin on väga palju põnevat, siin on palju kirjandus, siin on palju kunsti, palju muusikat, siin on väga tore ka linnaruumist, mis sirpi on viimasel ajal rohkem huvitama hakanud, nii et siin on nii palju vaid asju, et lihtsalt tõesti ostke see endale, lugege sirpi diplomaatia läbi ja teil on üks väga meeldiv nädalavahetus kindlustatud. Aga meie läheme siis hetke pärast edasi loomadega ja vist räägime ka natukene horoskoop idest versus teadus, aga see kõik hetke pärast. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme vikerraadio Tallinna stuudios ja Tartust on minuga Mihkel Kunnus ning filosoofia semiootik Silver Rattasepp. Nagu lubatud, räägime loomadest ajaloos, aga puudutame vast natukene ka seda, kuivõrd on teadvus või ebateadvus horoskoobid. Nii, aga loomade ajaloost, see on üks selline põnev teema. Kui mina hakkasin mõtlema, et mida ma tean loomadest ajaloos, siis loomulikult tuli kohe pähe ka liigula hobune, Inkytaatus, kes siis oli ka liigula lemmik hobune ja keda väidetavalt ka liigule tahtis senaatoriks teha, kuigi ajaloolased tänapäeval on pigem seda meelt, et keisrihärra tegi nalja. Ja muidugi tulevad meelde siinsamas Linda Kaljundi, Ulrike Plaati, Kadri Tüüri ja Kaarel vanamöldri artiklis mainitud Rooma haned meenuvad ka Hannibali elevandid. Aga miks mitte näiteks ka heeringat, kelle soolamine ja selle monopol moodustas keskkonna Läänemere ümber peetavate võitluste ühe sellise olulise teema et loomad on ajaloos kahtlemata olnud väga olulised, aga mulle tundub, et pigem vist sümbolina, seda me sageli unustame, sest et kuni aurumasina leiutamiseni tegid kogu maailmast tehtavast tööst kolm neljandikku siiski ja inimesed ja ainult ühe neljandiku loomad. Peeter ma küsiksid vahel, et sa oled ju ülikoolis ajalugu õppinud, et paljudes niisuguse nii-öelda traditsioonilise ajaloo käsitluse juures nendega üldse kokku puutusid, tulid need teemaks üldse. Eraldi mitte aga kahtlemata ajaloo, kui me räägime nii-öelda suurest ajaloost või poliitilisest ajaloost selles kõige tähtsam on loomulikult Üks liik hobused. Nimelt sõjaajaloos on hobustele oluliselt aga, aga kui me hakkame mõtlema majandusloo peale, siis loomulikult veised, sead, miks mitte ka kanad, pardid, haned, ühesõnaga nad on kuskil taustal alati olemas, aga tõesti, enamasti me ei märka seal nagu siinsamas artiklis öeldaksegi, et selle osa välja tõstaks tehtud siin. Kui varasemalt on valgete meeste suurte tegude kõrval ajalukku järk-järgult kaasatud ka alamad klassid ja rassid naised-lapsed vähemused, siis nüüd on järg mitte inimestest olevuste ja asjade käes. Nii et veidi küüniliselt öeldes võiks öelda, et loomade roll ajaloos on olnud üsna sarnane naiste rollile ajaloos. Nad on alati olemas olnud, nad on alati vajalikud olnud, aga keegi pole sellest neist rääkinud. Hea, et sa selle võrdluse vähemalt niipidi teid, aga ma küsiksin, kuna Silver on ka ikka otsapidi filosoof, et kuidas see on, äkki sa oskad kuidagi nii-öelda rahva valgustusliku ülevaate anda, et kuidas on käsitlus loomast ajaloo käigus muutunud ja küsime siis niimoodi õhtumad. Piires. Kuidas te muutunud sellega on see lugu, et kui me nüüd jätame kõrvale selle konkreetse praktilise loomade kasutuse, mida tehti farmides ja nii edasi, mis nii-öelda suurde lukku tavaliselt ei sisene siis mõtelov vallas kahjuks tuleb kurvastusega tunnistama, et neid muutusi suhtumises loomadesse aru saama arusaami, nendest neid on kasinalt. Neid muutuseid. Mõned kõige tuntumad on seed. Kreekas antiikfilosoofia siis neid lihtsalt kujutati üheteistsuguse elusolendil ka kõikide teiste kõrval ehk see, et et kassid on kassid ja hobused, on hobused, inimesed lihtsalt järjekordsed erinevad olendid. Näiteks see kuulus soon, poliitika, õnnetu inimene on poliitikat tegev loom, mis pärineb Aristotelese lihtsalt. See üks murrang tekib mõttelauast tugevamalt siis seitsmeteistkümnenda sajandi paiku, eriti seostatuna Reneede kaarti nimega. Et siis Kunali loodusteadustes tekkimise aeg. Loodusteaduse tekkega kaasneb sellise Haaniline maailmapilt. Kõik, mis maailmas toimub, on justkui töötab aparaadina mehhanismina ja nii ka hakati kujutama loomi. Nad on lihtsalt järjekordsed aparaadid. Kes siis, kui valusid käes karjuvad, siis pole muud kui hammasrataste kri kindlustust. Et ühesõnaga Deckarty arust loomad ei tunne valu. Selles mõttes jah, neil laiemalt ja mitte ainult küsimusele valus vaid neil puudub igasugune subjektsus, subjektiivsus, neil puudub siseilm. Ja seetõttu vajatakse neid. Seetõttu ei tundus tol hetkel, et ei ole mingit vahet, eriti, kas tegemist on aurumasinaga kellavärgiga või siis koeraga. Et noh, ühesõnaga siseilm puudub ja ma tean ka seda, et näiteks kaart on üks, kes õigustas nii-öelda Vivisektsiooni ehk elusate loomade lõikamist lihtsalt, et uurida, kuidas see mehhanism on kokku pandud. Just nii aga noh, need paljud teised väikesed muutused On võib-olla kohati natuke rasked kirjeldada, näiteks selline muutus toimus eetikas mis ka tõrjus loomi ja kui filosoofia või mõtteloo areenilt välja, kus, noh, nagu ma enne ütlesin, et antiikfilosoofias lihtsalt loomad on ja inimesed on lihtsalt kõik erinevad, lihtsalt, et ühel on jumalik siin teistel pole. Ja kuskil siis noh laias laastus 19 sajandi algupoolel toimus selline muutus ja selle muutuse taust on keeruline ja hakkasin seda pikalt lahkama, aga et et inimene ei olnud enam see, kes sa lihtsalt oled, vaid sellest saab, see kestab head alles saama meeleparandusega haridusega. Et kui sa sünnid, siis sai sünni jumaliku hingega ratsionaalse olendina, vaid see on vaid tekib, et inimeseks olek on eesmärk, mis tuleb alles rõhutada. Ja sellega kaasnes kahjuks see, et automaatselt, et see tähendab ühtlasi seda, et tuleb inimese enda sees kõik loomalik maha suruda kõiki elajalik, kired ja tungid ja nii edasi, et justkui ka inimeses endas oleks vaja loomast lahti saada. Ja see on üks viimase paarisaja üks jõulisemaid murranguid kuni selleni välja, et 20. sajandil on selleks väga levinud versiooniks seda, mida nimetatakse venierovskivilisation tsivilisatsiooni kelme. Inimene on loomuldasa metsik loom ja ainult kultuuri kultuurkultuursus, haritus. Tsivilisatsioon hoiavad teda vaka all ja kontrolli all. Et see selline loomsused tõrjumise mõte on väga levinud. Kui ma seda praegu kuulan, siis mulle nagu kohe nagu kangastub, et see 20. sajandi nii-öelda märgilisema feminismi Simon repertuaari tees nii-öelda see naiseks ei sünnita, naiseks saadakse, tundub nagu üks üks versioon sellest. Üldse sellega nõus. Või, või kuidas seal saadakse? Ega seal ei ole vist midagi, tuleb maha suruda veidike. Tungid ja kired, tähendab siin on lihtsalt inimene praegult tähenduses reaalne olend vaimu Alendage niisugune mitte lihtsalt religioosses mõttes, vaid ratsionaalne halsuseni peab saama, siis sa saad tõeliseks inimeseks, siis sa kasutad oma mõistust. Ja sellega kaasneb see, et kired ja tungid, et ei tuleks olla kartlik ja tuleks tasakaalukas olla ja nii edasi. Ja võib-olla üks, ma ei tea, kas see teeb seda selgemaks, seda eristust on see, et kui keskajal kristlikus maailmas üldse seesama asi toimib ka, eks ole, et meelt parandama. Aga varasemal ajal tuli seda teha selleks, et saada taevariiki või teispoolsusesse. Selline tulevikku suunatud kõlbeline käitumine on taevariiki saamise pärast. Nüüd see teine murrang teeb selle maiseks, toob maa peale, selleks et saada maa peal hästi elada tuleb endast kõrvaldada loomulikud asjad, mis on enamasti noh, tungid ja kired. Eks samas huvitav on samas see, et ajaloos on inimesed ikkagi loomi imetlenud loom kui sümbol, mõtleme näiteks kas riikide, linnade või ka perekondade vapid ja peale, kus sageli kujutatakse mingeid loomi, tootemloomad, et me tahame oma mingisugust omadust, aga samal ajal me ei taha pärisse loom olla. Me tahame ainult temast parimat. Jah, siin on kuna me jäämasin, peame vist paratamatult siin õhtumaa piiridesse jääma, sest suhtumisi on tohutu palju. Peamine asi on see, et loomad on sümboliks, need kujutavad alati midagi, mis nad ise ei ole või need pannakse esindama mingit kas inimlikku nähtust või inimlikku unelmat või iha. Et väga vähe on näiteks Lääne mõtteloos või noh, filosoof ajaloos sellist asja, et nagu etoloogilist suhtumist suhtume teistesse elusolenditest vaadates, kuidas ta käitub lähemalt ja mõtlema selle peale või kuidas tema tunnetusprotsessid, et et filosoof võib loomi nimetada või seda võib neid kujutada. Ja nad on alati millegi muu teenistuses, noh, me võime siin võtta siukse kiire lühida näite, et Burydani ESL ehk siis on see väike mõistujutt, kus eesel satub kahe heinakuhja vahele ja sureb nälga, kuna ta ei suuda valida kummast süüa. Ja siin on kehtestatud on loom. Aga selles loos ei huvita ju filosoofi, eesel elusolendina, teda huvitab see moraalne sõnum. Jah, ja tegelikult on filosoof ainus, kes ei suuda sellises olukorras otsustada. Ei, seal päris kindlasti sureks nälga heinakuhja vahel. Jah, selle sellega, sellega ma olen täiesti nõus ja kaardi juurde korraks tagasi tulla. Mulle tuleb meelde, et Milan Kunderaama romaanis olemise talumatu kergus seal lõpustab selle näited kas ta ütleb ka, et inimkonna moraalne eksam on seal, kus ta peab näitama oma suhtumist nendesse, kes on antud tema ülemvõimu alla ja ta peab silmist silmade all just loomi. Ja siis ta ütleb ka sellise lauset, et inimkonna ajalugu on andnud õiguse tekk kaardile. Ja ta vihjab seal just sellele, et et inimesed käivad loomadega ringi justkui lähtudes teekaardist. Ta muidugi ei arva, et ka meie suurfarmid oleks mingid andunud, kartes Jaanlased või, või Deckardi tudeerijad vaid nad lihtsalt käituvad nii, nagu oleks, eks. Loomad lihtsalt keerulised mehhanismid, mis on siis mingi suurema mehhanismi lihtsa mehhanismiga, ütleks mida, mille kohta võiks olla täisautomaatne suurfarm. Orgaanilised osad, mind ikka nagu hämmastab nende videosid on ka rohkem või vähem salaja filmitud, mida on suurfarmidest välja toodud või eriti karusnahakasvatusest või, või noh, mis üks praegu, mis mulle on meelde jäänud, et tallegis tapetakse 4000 kanatunnis keskeltläbi ja see on rohkem kui kana sekundis, et see on ikka päris korraliku masinavärk, mis seal, mis seal käib täiesti tööstuslikus koguses ja, ja kuidas seda liha toodetakse. Aga miks see teema mulle praegu meelde tuli, oli lihtsalt see, et sel nädalal ajakirjandusest käis ka läbi, et karusloomakasvatuse mõju analüüsid avaldati ja neid võib leida näiteks minu arust nad olid Postimehes või vähemalt võrgu võrguväljaandes ja samuti võib loomade eestkoste organisatsiooni loomus leheküljele minna ja vaadata, kuidas need koostatud on. Ja näiteks, eks ju, kui on, kui on karusloomakasvatuse mõju analüüs, siis millele mõju seal vaadatakse? Loomulikult vaadatakse, kuidas see mõjub näiteks inimestele ja siis mingile inimeste grupile siis mingite töötajate grupile, aga see, kuidas see mõjub nendele näiteks loomadele? Seda nüüd küll keegi ei hakka vaatama. Selge on see, et sa praegu ise niimoodi ütle, et minu meelest see on väga kõnekas, räägib väga palju tänapäeval üha levinumaks tendentsist. Et meie, inimesed, kipume ise enda isikuomadusi loomadele üle kandma ja noh, absoluutselt eeldame, et eeldame, et need kuidagi ka loomadel sellisel kujul olemas on, nagu meil samal ajal me unustame ära, et need on, need isikuomadused, mida loomadele üle kanname, on üsna kultuuri ja ajaspetsiifiliselt, mitte meie olemusest tulenevad. Vot siin ma tahaks teha kohe-kohe märkuses antroppa tsentrism on, eks see tõepoolest üks üks üks keskne mõiste, mis on ka siin artiklis jantervad tsentrism, ongi see, mida sa Peeter mainisid, eks ju, see tähendab, et inimene kannab enda omadusi loomadel üle ja, ja ma olen nõus näiteks, et täiesti selles mõttes, et ma ei arva, et ükski farmiloom tunneks spetsiifilist alandust näiteks selles mõttes, et ta tunneb, et teda on kuidagi alandatud sellesse rolli või et on solvunud või midagi sellist. Ma olengi lisanud üsna nõus sellega, kes ütlevad, et keti kvartal on depressioon, eks öelda, et seal on teatud psüühi, psüühiliste häirete analoogiat. Alati, kui ma sõiman humanisti, siis ma tunnen väikest süüme piuksatust jan kausi ees, sest Jan Kaus on ennast määratlenud humanismi na komanistina, tema ütleb alati, et humanistile temale kui humanisti oluline see, et inimesi alandatakse ja sellega ma olen väga nõus. Enesest ma ei arva ka, et rebased tunneksid ennast kuidagi alandatuna seal väikestes puurides küll, aga ma olen nagu täiesti veendunud, et neil on väga halb olla seal. Selles mõttes, et noh, me saame rääkida küll täiesti vabalt füüsilistest vajadustest rebaste puhul isegi psühholoogilistest vajadustest, ammugi kasside puhul kellega on tehtud ka psühholoog, keda on kasutatud testloomadena psühhiaatrias, kuna neil saab väga hästi tekitada depressiooni, säng, hirme, Foogiaid igasuguseid selliseid asju. Et, et neis asjus on küll, aga jah, kindlasti pole neil sellisel kujul individuaalset eneseteadvust, et noh nad vajaksid liikumist. Noh, ma ei tea, huvikling pleimingu vastu või Zlatseimingu vastu sihukeste moodsate moodsate feminismi kategooriate ülekandeid kuidagi, et jah, selles mõttes ma olen, ma olen üsna kindel See on huvitav, et meie saate algusest peale on kuidagi sellise vea, et vältimatu paari moodustanud loomad ja naised Noh, see on ka vist ajalooline silver võib-olla valgustada kuidas on feminism ja loomaõiguses seotud seal eetikateooriat. Rohkem oleks hoopis ühe teise märkuse teha nimelt selle, et see oli väga hea, et rääkisid praegult loomafarmidest nendest tunnustest, siis liikusid edasi konkreetsete liikide peale, sest nii ka selles toredas artiklis meie jutus on see kasutame ikka seda harjumuspärast kõnepruuki, et inimesed ja loomad justkui oleks mingisugune ühtne kategooria, kellele siis saab omistada inimese omadusi või siis ei saa või et kui me arutame selle, et kas loomadel, loomadel tervikuna saab olla eneseteadvust, keelevõimet, aga see on ju eksitus niimoodi rääkida. Me saame selliseid otsuseid teha ainult liikide tasanditel ja indiviidi tasandil, eks ole, kas kellelgi on depressioon või mitte, et sageli noh, see ongi see, see toiminud sellise tõrjemehhanism ei näinud, kuidas neid, miks, nagu regulaarselt mõtteloos ja üldse noh, nagu ka meie mõnes mõttes praegu räägime ikka loomadest, mitte konkreetsetest liikidest, et on levinud see võte, et selle tohutu elurikkuse sees justkui mingisuguseid eristusid ehaliikide tasandil, sellises üldises jutus. Sellepärast, et nende loomad on nagu see hall taust, kes kõik määratletavad selle läbi, et neil puudub mõni inimomadus, eks ole, nad loomad ei, neil puudub keelevõime, puudub ratsionaalne mõtlemine, neil puudub poliitika tegemine, neil puudub teadvus, eneseteadvus, eks ole, aga asjad, mis vähegi sisuliselt on omistatavad tervele elurikkusele tervikuna jätta ainult kõrval inimese, eks ole. Siin on see selline omamoodi loogiline keeleline apsakas, siis. See on väga õige tähelepanek, mul tuleb siit kahe veel meelde, et mul ei olegi sõna meeles, aga hiinakeelne sõna, mis tähistab looma, on tõlgitav kui liikuv ese. Kaardiga läheks hästi kokku jah, tegelikult isenesest. Aga see on see, millega vahel ka lääne vaatlejad õigustavad või argumenteerivad, miks hiinlased on lääne vaatepunktist väga julmad loomade suhtes, sest et kui meie läänlastena siiski siin arutleme selle üle, kas loomadel ole eneseteadvust, siis esemetel vist ei ole seda, eks. Aga minu meelest see märkus oli ka väga õiget. Tõesti, kui me räägime loomadest, siis mida me mõtleme, et tõesti kui me võtame loomade ajaloos on ju mingisugused olulised liigid, sai õnne mainitud olulised liigid, mis on kultuuri majandust edendanud. Mõtleme kasvõi loomade küttimine mis pani aluse Novgorodi riigi rikkusele või mis viis paljud seiklejad hiljem põhja, Ameerikasse või siis ka näiteks sedasama seakasvatuse levik, mis kahtlemata aitas kaasa inimpopulatsiooni kasvule, et tegelikult tõesti on oluline silmas pidada, et konn ja hobune ei ole üks ja sama asi. Jah, ja ma võib-olla tahaksid nüüd ette lugeda või oota, Peeter, äkki kuulaks vahepeal muusikat? Kuulame muusikat ja selleks muusikapalaks, mida me praegu kuulame, sai valitud Kukerpillide, võiks öelda igihaljas hitt inimjaht. Et varsti tuleb luba nüüd õige aeg on valmis seada lõksu ja küüned hambad ja need teised nõksu. Trofeede võistlus kuulutati välja ja seal loomadele tegi päris nalja, kui stiimul käes, mis siis viga? Mina jäin Maanotiga sambaga sooju. Minevatu külvi tõrjub ei. Et ta elu läheb USA-sse. Loomade ja. Ka kitsendusi seadus ette nägi. Vaos tuleb hoida. Püüdurjuhe ei. Need. Kõik põlislaanes näitus tehti lahti kõik loomad väsinud peale pikka jahti, kuid nende silmist paistab rõõmus Me ja uhkel ripp loovad trofeed toitvad ergena arvegandia, sarved ja huntidel inimsooga, vanad arved, hulga sääreluid puhtaks, ärrituudi ja maiguga nii kaunilt kiitu hammas hamba vastu, juhi. Juhi. Vello möllas looduse kroon. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme vikerraadio Tallinna stuudios ja Tartust on minuga Mihkel Kunnus ning filosoofia semiootik Silver Rattasepp. Meie teemaks on seni olnud loomad ajaloos. Loodetavasti jõuame natukene mingi hetk rääkida ka horoskoopide teadusest. Vähemalt välja Saise hõigatud saadet reklaamides. Aga Mihkel, mulle tundus, et sul jäi üks mõte enne muusikapala kuulamist pooleli. Küll, ja mul tuli juba uus mõte ka seoses asjade inimjahiga, sellepärast et vaata, jahi jahimehed, et noh, tihti tegelikult sentimentaalse inimesed ründavad jahimehi, et mis te teete seal kiusate loomi, tapate süütuid loomi, minge ostke poest vorsti, aga siit noh, täiesti arukalt ja selgelt põhjendatakse, eks, et nad piiravad loomade arvukust selle, nende enda reaalsuse huvides, et nad piiravad näiteks mingite kährikute arvukust, kährikute populatsioon oleks vitaalsed ja seal tõepoolest niimoodi, et tihti on vaja mõningaid asju piirata. Noh paljudel juhtudel teevad ära selle mingid teised liigid, hundid ja nii-öelda metsasanitarid, kes tõepoolest metsasanitarid. Et lihtsalt selle populatsiooni enese vitaalsuses huvides on vaja arvukust piirata. Aga see, mis nagu on väga suur tabu, eriti nii-öelda humanistlik tabu, on see, et tegelikult oleks vaja inimese populatsiooniga. Piirata just mõtlema, et selle enda, kas sõja terminaalses huvides, et kas sõjad ei mängi seda rolli, et kui nad ka tegelikkuses ei mängi, siis retoorikas on sageli seda argumenti toodud näiteks enne esimest maailmasõda ju enam-vähem kõikide suurriikide. Kõikidest riikidest levis selliseid seisukohti, et sõda on miski, mis meie ühiskonda nüüd puhastab ja noorendab ja nende leekidest tuleb uus ja parem inimene. Jah, ma olen ise ka kohanud seda retoorikat väga palju ja kusjuures isegi Dostojevski kasutas seda ja loomulikult selle Maltuseni välja, et seal on noh, ega keegi ei hakka tegelikult seda selleks ette võtma, noorendada, see on niisugune rohkem tagantjärgi õigustus. Hitler mõtles Hitleri plaan oli ju mitte iialgi Nõukogude Liitu täielikult vallutada ja ka mitte iialgi rahu sõlmida, vaid hoida idas permanentset sõjaolukorda, et sakslased lodemaks. Mul on niimoodi ajaloolise lisandi panna, et see oli tõesti õhkas, olgu sistamaltudest või kust iganes, võib-olla ka varasemast. Need mõtted olid väga levinud ja need olid väga levinud ka 19 sajandi lõpus, 20. sajandi alguses. Sõjapidamine on inimkõige kõrgemate väärtuste esiletoomise mehhanism. Ja laias laastus, kui ette vale Hitleri taoliselt äärmuslikud tegelased, siis esimene maailmasõda sama hästi kui hävitas selle mõtte või tegi selle täiesti marginaalseks, et et see toimis senikaua kuni sõjapidamine oli niisugune lahinguid samapikkune ja saadakse kuskil kokku natukene kembeldakse, aga siis, kui tulid mehhaniseeritud sõjapidamine hakklihamasinad meetodil kuude kaupa. Kuidas igasugune horoilisuse individuaalmehe rollides kadus ära sõjas indiviid? See oli muide juba Ameerika kodusõjas, ma ei mäleta, kas oli vist esimene Manastase lahing, mida linnaelanikud läksid vaatama, lootes, et nad näevad sellist klassikalist vana sõda härrasmeeste vaatemängu. Aga tolleks hetkeks oli tulirelvade siiski muutunud nii suureks, et see, mida need linnakodanikud nägid, oli tohutu verevalamine ja sealt põgenesid inimesed šokeeritunasest ei olnudki sellist ilusat härrasmeeste vaatemängu. Jah, aga see, see koht, kust, kuhu ma tahtsin jõuda tegelikult või mida ma, mida ma tahtsin õigupoolest siit ette lugeda sellest artiklist. Loomade ajaloo kasvavale populaarsusele on kogu maailmas aidanud kaasa posthumanistlik pööre mis levib üha laiemalt eri teadusharudesse. Posthumanismi puudub ühtne meetodi teooria, kuid seda ühendavaks jooneks mantra Potsentrismi hülgamine. Loobumine eeldusest, et teadusharud nagu ajalugu või antropoloogia peaksid keskenduma üksnes inimliigile pöördele raamest tõstetakse, tõstetakse suuri küsimusi, kust kulgevad looduse ja kultuuri kust inimese ja mitte inimese, kus eri liikide piiri ja nii edasi. Kokkuvõttes ei ole posthumanismi eesmärk mitte humanismi loodud väärtuste hülgamine, vaid nende edasiarendamine. Sinule soovivad uurijad rõhutada, et õigluse, tolerantsi, võrdsuse, väärikuse ja muu seostamine eks eksklusiivselt inimliik ei ole midagi inimenese iseenesestmõistetavat vaid üksnes üks võimalik ajale võidus võidule pääsenud arusaam. Ja, ja noh, see on mul, mul on nagu väga sümpaatne on see posthumanismi mõiste tõepoolest, et see on niisugune öelda humanismi edasiarendus. Sest et kui ma nüüd jälle hüpata diplomaatia juurde, siis üks inimene, kes seda Mikael Laidre artiklit kommenteerib, antiik Kärner, kes on füüsik ja publitsist ja siis ta toob välja sellise eristused. Loogiaid erakondi liigitatakse vasem ja parempoolsuse, rahvuse, liberaalsuse või konservatiivsuse ja muude selliste põhjal on aga üks liigituse alus, mis on tõeliselt oluline. Kas me arvame end olevat vaid mängijad, elu, näitleja laval toimuvas ajaloomängus või on meie teha aga mängureeglid, esimesel juhul peame leidma parima tee olemasolevate reeglite juures, mis eeldab nende reeglite mõistmist. Teisel juhul juhime me kogu mängu, me oleme kas lihtsalt mängijad. Me pole lihtsalt mängijad, me otsustame, mis reeglite järgi me mängime. Ja see on minu arust suhteliselt oluline tähelepanek, sest noh, see on nüüd halvas mõttes omanistid on tõepoolest minu arust sellised, kes mõtlevad, et inimene on kuidagi loodusest välja murdnud ja tõepoolest näiteks temal ei kihti enam selliseid vabadused nagu populatsioon ei tohi liiga suureks minna, et kui ta oma keskkonna ära lagastab, siis ta tegelikult kaevab ise endale hauda. Ja, ja selliseid suhtumisi võib leida näiteks teiste argitasandilt, kus nad mul tuleb meelde, kui oli see põlevkivi toetamine. Ja siis oli hääletamine europarlamendis, kas kas tohib veel põlevkivi edasi toetada või mitte, sest noh, teadupärast põlevkivi on väga-väga keskkonda saasta asi siis sotsiaaldemokraatide noh, nii-öelda liider, keda ma ise ka väga austan, Marju Lauristin ütleski, et teeksime Eesti vajab eritingimusi, sellepärast et sellel oleks liiga suured sotsiaalsed tagajärjed. Kui ma ei eksi, siis Jaan Tarand tarand, kes on roheliste koosseisust tema vist ainsana hääletas vastu ja seda nagu nähti kuidagi ebapatriootliku aktina, sest noh, ikka peab see inimene eelkõige olema. Et see on niisugune. Et see on, see on tegelikult täiesti praktiline asi või praktiline teadmine või äratundmine. Et kuidas, kuidas need asjad toimivad. Vot sa rääkisid need hästi paljudest asjadest ja hakkasite eraldi midagi välja noppima, aga ainult selline mõte tuli mul mingi hetk sind kuulates, ma ei mäleta enam, milline hetk pähe, et ei tohiks see siiski ära unustada. Seda, et ajalugu on ainult inimeste ajalugu, ei ole olemas loomade ajalugu. Lihtsalt ei ole, see lihtsalt ei ole võimalik. Ütleme, ma ei saa aru, et selles mõttes ei ole kirja pandud. Ajalugu on see, esiteks peab olema visioon paleontoloogia ja, aga see ei ole ajalugu, see see ongi see vahetegemine, mida tuleks teha, see on osaliselt retooriline, aga teine asi on siiski see, et ajalugu eeldab agentsust ja loomadel ei ole sedalaadi agentsust, mida inimestel Ja hobused ühte patta Ma olen, mul on tunne, et see on Silveri kohta. Ei noh, ega ma siin suure hooga vastu ei hakkagi vaidlema, et ühtegi hobuste kirjutatud ajaloo raamatut näitena vastulausena, eks ole, tuua ei ole siin lihtsalt usub märkida, et loomulikult, et noh, et teadusuuringud ei viitsinud, mis millestki siin artiklis jutt, see, palju liigiline etnoloogia ja nii edasi. Et sagentsuse mõiste toimimisvõime mõista ja on üsna keskneile sageli ja mitte nüüd see, et mõtlesin selles, et nüüd mõned teised liigid hakkavad käituma nagu inimesed ja sama suure toimejõuga vaid lihtsalt on kallutatud olnud või niisugune teaduste tuumaks on teatud sorti nende teaduste tuumaks on selline üldine arusaam, et et kõik maailma asjad ja teised elusolendid ja noh, kliimanähtused ja keskkonnad, need on tähenduseta ja väärtusvabad ja seetõttu ei mängi mingit rolli enne, kui inimene saabub lavale. Ja siis täidab Ma tähenduse ja väärtusloomevõimega need muidu Aimutud anumat, mis on nagu Mis on tähtsad ainult niivõrd, kui nad on seoses inimesega ja nüüd see agentsus on lihtsalt siin natuke nihutatakse seda sellel teadusväljal, et vaadata, kuidas teised olud, teised olendid, näiteks on omanud kaasmõju omanud konkreetseid rolle, siin saate juures mitmeid näiteid toodud sellest. Olgu karusloomakasvatuses, Hannibali, elevantide ja nii edasi, et see lihtsalt, et oleks vähem seda ühekülgsust, kus maailma oletatav kaheks täiuslikult toimevõimelised inimesed, ühel pool tähendused ainult inimese jaoks eksisteerivad asjad teisel puhul, eks ole. Et seda nii-öelda toimimisjõudu natuke leebemalt omistada teistele elusolenditele või asjadele ja nii edasi. Ega sa seal tundub ikkagi sellise nagu kuidas öelda tagantjärele rusikatega vehkimine ja need kõik on õige, mis sa ütlesid, aga, aga hakkaks ikka, tundub nii, et nii, nüüd me hakkame vaatama kõike seda, mis juhtus mingi veidi teise nurga alt, selleks, et näidata, et kõik need asjad ikka päris nii olnud, nagu me seni harjunud mõtlema. Hea küll, see on väga kena, aga fakt jääb ikkagi faktiks ja fakt on see, et Ameerika avastas Kolumbus ja mitte ma ei tea temale laeval olnud. Part lendas. See seadus on meie jaoks jah, ega siin tuleb kindlasti teha teha neid erisusi, et väga kergelt on, et selliseid uuring, uuringud naeruvääristab, tavat ma olen, ma olen sellega täiesti nõus, jah. Noh, keskkonnaajaloo tähtsus. Sest noh, näiteks kui räägitakse, eks ju minu arust üks hea näide nii öelda antroppa tsentrismist on noh, mingi moraali esiletõstmine igasugustes väga suurtes nähtuses näiteks miks tsivilisatsioonid kokku kukkuvad. Et noh, tondi toimus, mingi kaalne laostumine on hästi-hästi levinud näide, aga kui me vaatame nii-öelda keskkonna ajaloolisest vaatepunktist, siis. Reklaamiks siin väga-väga hea meelega. Clive Pontingu raamatut, uus uus maailma roheline ajalugu. Ma ei tea, kas seda raamatupoodides London päris mitu aastat tagasi ilmunud varrakus. Et see on ka õppematerjal loengust. Et seal tuuakse väga selgelt välja, et miks need tsivilisatsioonid kokku kippusid kukkuma, oli see, et ikka rahvastik kasvas heades tingimustes, lõpus nad kurnesid ärama, põllumaad, küttisid maha kõik loomad, näiteks, millest nad toitusid, lihtsalt koormasid keskkonna välja. Ja kuna sellele nagu meie niisugune inimesekeskne pilt ei ole nagu harjunud tähelepanu pöörama, loevad lihtsalt kroonikaid, vaatavad neid, sõdasid, vaatavad suhteid ja siis umbes k, et Rooma impeerium langes seetõttu, et moraali alla ja inimesed hakkasid seal, ma ei tea, pederastia tegelema või mida iganes, umbes ja ka praegu, eks ju, kui tuntakse et tsivilisatsiooni alustalad värisevad, siis nagu noh, on küll neid küllalt neid liikumisi, kes ütlevad, et vaadake, nahk, kliima soojenemine ja ja muutused ja veekogud on ära reostatud, tühjaks kalastatud, ikka mingit, kes tulevad, hakkavad moraaliga vehkima. Nagu aga Mihkel üks ei välista ju teist, kõik need argumendid, mis sa tõid, kusjuures ükski tõsine ajaloolane tänapäevale väidet Rooma impeerium kukkus kokku, murran selle astumise tõttu. Aga, aga kõik need argumendid, mis seal mängida, et ma tea, reostatud Vedja ära kütitud loomad ja kõik see äkki ongi märk moraalsest laostumisest? Et kui kala liiga hästi püütakse, siin? No liiga mugavaks muututakse signa kiiremat populatsiooni kasvu enam jumala soosing, jumala soosing ja mure, aga mulle tundub, et, et see on nagu hea koht, kus me saame veel saate lõpus äkki rääkida horoskoopide versus teadus nimelt tuul sepal on sirbis aga põnev lugu sünniaja mõju elukäigule, horoskoobid versus teadus. Ja siin on täpselt jutte nendest asjadest, kuidas tõlgendatakse asju endale meelepärasel moel. Jah, ja kusjuures on see vot see on just selline artikkel mida ma väga soovitaks kõigil lugeda, ega siin ei ole midagi väga polemiseerida sest ta on hästi palju võtnud erinevaid teaduslikke uuringuid, teist neist väga huvitava informatiivse rehve kraadi ja samas ka toonud välja, et noh, tõepoolest sünni ajal on mõju elukäigule ja siin ta näitab kuidas lapse üsasisene areng, eks ju, sõltub sellest, millises keskkonnas ema parajasti on. Ja loomulikult see keskkond, milles ema parajasti on, sõltub noh, väga selgelt aastaajast, eks ju, kas on kevad, kas on allergeenid õhus, palju on päikest ja D-vitamiini palju valgust, palju pimedust, et kõigest sellest sõltub ja, ja tõepoolest, siis tulevad välja mingid korrelatsioonid nii tervise kui ka vaimse tervise vahel. Et, et see on tõepoolest huvitav artikkel. Ja veel selles mõttes, et noh, tuul, Sepp, kes iseenesest on üsna sihuke noh, evolutsioonibioloogiline neotarvinist, et siin ta siin ta on oma oma nii-öelda traditsioonilistest atribuutide vahenditest üsna üsnagi Hiiumaal või mujal. Ja ja nagu lubatud, ta siis tähenda, artikli lõpus esitab ka teadusliku horoskoobi, nagu lubatud, siis loeme, sellega ette võeti ja see kõlab nõnda. See on siis horoskoop maikuus sündinud inimestele. Tsiteerin. Teile esineb suurema tõenäosusega nii määrast, depressiooni kui ka positiivsest. Kuid sellest hoolimata on teil teistel kuudel sündinud inimestega võrreldes suurem enesetapu tõenäosus, eriti kui juhtute olema naine. Allergiarisk on teil väiksem kui sügisel sündinutel. Teil võib esineda lugemisraskusi, kuid siiski olete selles osas paremas seisus kui mõni kuu hiljem sündinud. Tippsportlaseks saamiseks oleksite pidanud sündima mõni kuu varem, nii et leppige keskpärasusega. Lohutuseks sügis talvistele lastele peaksite siiski olema võimeline ära tegema. Nii et selline on siis teaduslik horoskoop ja vist pooltki nii seksikalt, kui lehesabas ilmuvad asjad. Jah, aga minu arust väga-väga huvitav, aga ma hea meelega kasutaksin ära, kuna Silver juba siin on ja ma ütlesin, et tuul, Sepp tavaliselt lähtub nii-öelda neotarbinistlikust paradigmast, et. Silver, millised on alternatiivsed vaated evolutsioonimehhanismidele või. Osakese kuidagi lühidalt või rahva valgustuslikud neid seletada. Ei, ei. Evolutsiooni mehhanismide juurde ma küll väga hästi ei oskaks minna omadeks, liiga suurt haltuurat, isegi kui ma midagi ütleksin. Et lihtsalt ühe asja võib märkida, et et siin järeldatakse semiootik, kuna siin, et siis tegelengi sellise asjaga nagu zoosemiootika lihtsalt selle selle võib küll kokku lühidalt võtta, see on lihtsalt väikeseks lisandiks täiendiks tava bioloogiale. Nimelt see on selline asi, mida huvitab, millised õigupoolest on nende teiste eri liikide subjektiivset maailmad, kuidas neile maailm endale paistab ja tundub ja et kuna kõikidel elusolenditel on sageli väga erinevad meeleorganid, erinev aju, ehitus erinevad käitumisviisid, et siis äkki on võimalik saada neist kokku panna muu elusolendi peale inimese. Selline subjektiivne esimese isiku vaatenurk ja kas on raske, on aga ja teatud määral võimalik. Jah, ja ma tuletaksin meelde, et sellele on aluse pannud või väga suur roll seal, Jacob on üks külili ühel baltisaksa teoreetilisel bioloogil. Kes siis tegi niimoodi, et selle tuntud kanti lähenemise maailma läksid. Kant ütles, et me ei tunneta maailma vahetult, vaid maailma, alati paistab kuidagi meie jaoks. Selle laiendas teistele liikidele, ühesõnaga et riigil on oma omailm see, kuidas sellele liigile see ühtne keskkond paistab. Ma olen üritanud seda Ahto Lobjakale seletada, aga Ahto lobjakas on täielik antropoloog tsentrism, et silma praegu heidan talle kindel, ei saa olla niimoodi, et tuleb kanti jagada ka teiste testidega. Kiviga egalitaarne uue mõtte Tarne uue mõtte jah, no selge siis sellise egalitaarsed mõttega lõpetamegi. Ma tänan. Silver Ratasseppa ja Mihkel Kunnus, kes oli Tartu stuudios ja mina olen Peeter Helme ning siin Tallinnas ning seda, et jätame lõpetama siis ühe loomateemalise laulu. Selleks on ansambli sine lugu hundi moodi loom kuulmiseni.