Taas kena pühapäeva hommik Tervisi kõikidele vikerraadiokuulajatele, mina olen Sten Teppan ja tänases jutusaates on mul erakordselt hea meel tutvustada teile üht daami kelle tiitleid ma oskan ise siia nii-öelda, või ameteid, millega ta tegeleb. Näiteks dirigent ja, ja lauluõpetaja võib-olla midagi siia ritta veel, aga tänase päeva puhul või kontekstis kindlasti ka ema, tere tulemast vikerraadiosse. Riina orase. Tere, väga ilus sissejuhatus, aitäh. Tore sinuga kohtuda, Riina, me vaatame siit raadiomaja aknast välja. Oma kooliaastat oled sa veetnud siit raadiomajast üldse mitte kaugel. Õppinud Tallinna kesklinnas, eks? Ja siit siit mitte kaugele on Gonsiori tänaval asub Saksa gümnaasium, Kadrioru Saksa gümnaasium, mis kunagi kandis nime 42. keskkool. Jah, seal ma tõesti olen õppinud. Ja hiljem siis juba Georg Otsa kool. Ja hiljem läbi laste muusikakooli Georg Otsa muusikakool. Kui vaadata sinu tegemisi Facebookis, siis hakkab seal silma, et elukohaks on sul praegusel ajal, aga hoopis mitte Eesti ja Tallinn vaid San Francisco, California, Ameerika ühendriigid nüüd juba Riina, kui mitu aastat? Neli aastat. See aeg on läinud kiiresti või kuidas tundub? See aeg on läinud väga kiiresti, väga imeliselt ja väga õnnelikult. Mis asjaoludel sa oled sattunud elama Ameerika ühendriikidesse? Mia saate läbiv teema võiks olla saatus ja see on saatus. Sotsiaalmeedia Facebook, kui oleks minu noored kolleegid 2010. aastal mulle peale käinud laeva peal, kus ma tol ajal töötasin, et Riina tee sina ka endale, Facebook, meil kõigil on, mis minema, vanainimene, mul aitab exceli tabelitest ja kõigest muust, et ma olen väga arvutivõõras inimene olnud, nüüd enam mitte. Ja Facebook sai tehtud ja siis hakkasin tuttavaid otsima, leidsin paar sugulast Ameerikas ja vaatasin, kes on nende sõbrad ja kogu avastasin minu koolivend, grupivend Tõnu Sepp. Tore oleks talle kirjutada. Nii ma tegingi, kirjutasin tere, Tõnu. Kas sa mäletad mind, minu nimi on Riina Kaljuvee orav. Et millega tegeled, sest et Tõnu ju lahkus siit 78. aastal. Mina veel õppisin muusikakoolis ja sellest oli möödas juba üle 30 aasta, tolleks ajaks. Ja Tõnu kohe vastas. Ja kuna minu süda oli vaba ja Tõnu üks eluetapp sai läbi juba viis aastat enne meie meie omavahel kohtumist siis nii särgnes ja Tõnu võttis sabast kinni ja lendas neli kuud hiljem juba Eestisse. Ja ma saan aru, et tagasi lennata üksi. Tagasi läks esialgu üksi, läksin mina siis talle külla kaks kuud hiljem ja siis me peendeldasime siin edasi-tagasi poolteist aastat, aga ega see nii odav lõbu ei olegi. Aga esimesel korral kama, külastasin teda kaks kuud hiljem, kui ta siin oli käinud, siis nii romantiline, uskumatu, kui see ka ei ole. Hotellis laskus ta vasakule põlvele ulatas mulle kihlasõrmus, mis on nagu jah, see ei ole nagunii tavapärane, et lähed sõbrale külla ja ja ütles mulle konkreetselt enne Sariina siit ära ei lähe, kui me abiellume ja nii oligi. Ja kui ma hommikul helistasin oma lapsele siia Eestisse Skype'i vahendusel ja ütlesin, et Marilised, kas sa kujutad ette, ema hakkama sai, millega siis ma abiellusin eile. Mis mõttes? Mõtlesin, vot selles mõttes, et elu on jah, niuke täis ootamatusi ja vahest peab tegema kannapöördeid elus ja nii see on olnud. Ja nendest Me jõuame tänase saate jooksul kindlasti rääkida, aga ma teen väikese ekskursiooni ajalukku selleks, et Riina räägitule väike kontekst anda, kes on mind raadiost kuulanud, siis ja kindlasti tähele pannud, aeg-ajalt ma olen mänginud oma saates üht 1980.-st aastast pärit laulu mille pealkiri on sinisilmne unistus. See sündis Raivo Parindi ja Tõnu Sepa koostöös Rootsis Stockholmis. Paar aastat varem olid need kaks eesti muusikut Soomes, kasutades toimunut, Kotka merepäevi Nõukogude Eestist jalga lasknud. Ja muusikutena muidugi pillide juures terve elu ja me kuulame seda lugu. Sinisilmne unistus tänasest saatest ka kindlasti selle hetke ma sind leian. Aga miks ma seda kõike räägin, on see, et mujal Eestis sündinud muusikajälgi ajades ja otsida üles inimesi, kes seda eestist eemal tegid, sattusin ma ka Tõnu Otsa, kellega me oleme pikalt ja päris põhjalikult suhelnud ning nõnda on siis meie teed ristunud ka Riinaga, kes on saanud tänase jutusaatekülaliseks. Riina Mati Nuude laulis kunagi unelmatemaast Californiast. NASA ei ole liiga kaua nüüd seal olnud, aga mõned aastad siiski. Kas see on niisugune koht, kus on tore olla, eriti vaadates, mis toimub Eestis või, või miks mitte laiemalt Euroopas? Siit isegi mulle jääb mulje, et, et kuidagi no mõnus ja muretu maailmaserv on see paik San Fransisco ümbrus California tervikuna siis. Mulle meeldib seal. San Francisco on väga-väga-väga ilus linn. Kas unelmate koht? Ma ei tea. Päikest on seal rohkem. Ilus ookean? Kõik on nagu olemas. Ei. Ta mulle meeldib. Ma ei ole kunagi mõelnud unelmate, mina läksin Ameerikasse mehe juurde, keda ma armastan. Ja selles päikese ja armastuse valguses tundub iga paik maailmas kaunis. Aga jah, kliima on see, mis mind seal eriti köidab. Mis sind veel USA sees ootas, sel hetkel lega? Mulle tundub, vähemalt mida vanem sa oled, seda keerulisem on ühest ühiskonnast teise astuda, kohaneda inimestega ja kõige muuga, mis sinu ümber on, olgu eesti keel ju päriselt sinu elust ei kadunud, eks sa ei pidanud kohe keelekeskkonda radikaalselt vahetama ja nii edasi, et aga ikkagi, kuidas ja millega sind seal vastu võeti? Mind võeti väga hästi vastu, ma sattusin koheselt eesti kogukonnaga suhtlema ja kuna aastal 2012, sügisel, kui ma siit kohvriga emigreerusid kolisin siis oli tulekul 2013 San Franciscos Kesto, mida meie nüüd juba meie ütleme, eesti noor kogukond korraldas ja kogu hingest ja väga entusiastlikult. Ja Ma sattusin kohe sinna keerisesse, sattusin Eesti kooli muusikaõpetajaks ja ühtlasi ka paluti mind, kuna nad uurisid tausta mul. Et kes ma olen. Aluti, kujutage ette ESTO laulupeole lastekooridirigendiks, mõtlesin Vau. Aga ma olen roostes, ma pole 20 aastat muusikaga tegelenud, aga see oli nii tore pakkumine ja niisugune jälle kord uus väljakutse. Ma võtsin selle vastu ja ma tegin selle ära. Ja see oli minu elu tipphetk. Ka üks niisugustest, mille juurde võib mõelda sõna- saatus või. Absoluutselt absoluutselt, sest et olles 20 aastat merel aga ma tulin nagu juurte juurde tagasi, siis ma olen viieaastasest peale õppinud klaverit, ma olen nagu hingelt, nagu ikkagi muusik, muusikaõpetaja kultuuritöötaja ja minnes sinna võõrasse ühiskonda elama ja koheselt sattuda sinna ja teha seda, mis mulle meeldib. Kui palju selles piirkonnas eestlasi on? Ma täpselt ei oska sulle öelda, kui vaadata nüüd neid üritusi, mis eesti selts korraldab, meil ütleme, hakkab peale hooaega jõululaat jõulupidu, vabariigi aastapäev ja meie hooaeg lõpeb Balti piknikuga, Eesti, Läti, Leedu vabas õhus pereüritus siis on meid koos seal kuni 200. Aga nad kõik ei ole nii aktiivsed, nad lihtsalt tulevad kokku, et olla suhelda. Sest ausalt öeldes vahemaad on ju nii suured, Californias, et tulla punktist A punkti B-s võtab aega mõnikord neli tundi. Inimesed on väga hõivatud, teevad seal väga palju tööd. Nii et alati plaade tulla neile. Aga see seltskond, kes koos käib, koosneb, kellest, kas need on nõndanimetatud teise või kolmanda laine eestlased, kes on nii nagu sina hiljem sinna läinud või on või on päris eakaid tegelasi ka veel pildil? Ja eakaid tegelasi on pildil, neid on küll väheks jäänud. Nemad kindlasti käivad, kellel vähegi tervist on, nad sõidavad seal väga kõrges vanuses 90 pluss veel kiirteede peal. Aga ei, seal on väga erinevaid eestlasi, ma ei puudutaks Silicon Valley seda ränioru kampa, kes tuleb ja ja mõni laev tuleb tagasi siia. Aga suur puhang oli, oli kahe tuhandete kuskil, kui tulid eestlased ja siis kes õppima, kes õnne otsima. Kes tulla, et jääda lihtsalt sinna seinast seina on. Selle juurde tuleme hetke pärast tagasi, aga et pilt paremini ees oleks, siis Riina sinu lahkel loal hüppaks ajas nagu palju tagasi. Sinu ütleme, plikapõlve tegemiste juurde saad Tallinna tüdruk. Absoluutselt Kadrioru tüdruk, siin ma sündisin Kadrioru tiigi ääres alle tänaval elasin kuni 14. eluaastani siis pere sai korteri mustamäele Mustamäelt, kolisin laulupeo tänavale ja nüüd ma elan või elasin, elan, ütleme Meikari korter on jah, siin on luise tänav, nii et jah, ikkagi siin Tallinna kesklinna ümbrus on olnud minu. Minu kolimised. Mis asjaoludel sinu teed on ristunud muusikaga, ma saan aru. Need asjad pilli õppimised on kuulunud väga varasest east sinu sinu tegevuskava? Jaa, absoluutselt, ma ei ole kunagi lasteaias käinud, minu ema oli väga musikaalne ja tema hakkas mind maast madalast viima lauluringidesse. Ja esimesed klaveritunnid, ma sain viie aastaselt ühe eesti proua juures kodus õppides siin Koidula tänaval edasi vaadata. Tüdrukust saab nagu asja, et võiks nagu laste muusikakooli minna ja sealt juba edasi loomulik jätk Georg Otsa muusikakool. Ja nii see oli. Ambitsioonid olid sul päriselt ka kohe? Tead ei olnud tol ajal lihtsalt fan oli nagu öeldakse, et noh, saab, see mulle meeldis. Muusika on mulle eluaeg meeldinud ja, ja eriti mis puudutab Georg Otsa tolleaegset seltskonda, 1974, kui ma sinna läksin. Noh, see oli vau-efekt, nagu öeldakse. Ma astusin uksest sisse, vaatan, mis seal toimub. Jaak Joala mängib flööti, Marju Kuut mängib flööti, seal liikusid nii huvid olevad inimesed ja ja see oli mulle nii põnev avastus, et mis tegelikult võib seal Georg Otsa muusikalist saada ja see elu oli meil tõesti panna, kui öeldakse õpinali muuseas, see seltskond lihtsalt köitis tõsiselt. Kas see seltskond võttis asju ette ka koos midagi? Absoluutselt mina küll õppisin koorijuhtimist ja ja näiteks minul on sõbrad kogu eluks, sealt muusikakoolist. Sul ei tekkinud kooli ajal suuri plaane muusikaga seoses. Ma ei oska sulle öelda? Jah, oli plaan minna konservatooriumisse kindlasti. Aga elu tegi omad korrektiivid ja, ja ma läksin peale Georg Otsa muusikakooli lõpetamist hoopis klubisse Viru tänavale tööle. Tol ajal oli see tööstuskaubast klubi. Ja muidugi abiellusin üheksateistaastaselt nagu vanasti tehti hästi ja vana abiellutakse kammusikuga. Tema nimi on Margus orav, kes hiljem mängis ansamblis Muusik Seif. Jah, kahjuks teda enam ei ole meie seas üle 30 aasta. See õnnetus, mis palatonis rokkfestivalil juhtus. See on pannud ka minu elule väga suure pitseri peale. Maast oli 1985 ansambel Music Seif sõitis Ungarisse rokkfestivalile ja õhtul hilja Läksid poisid palata järve ujuma. Oli hämar. Ja Margus oli see, kes kunagi sealt veest välja ei tulnud. Mis seal juhtus? Ma ei tea, mitte keegi ei tea, aga teda enam ei ole juba üle 30 aasta. Sellised sündmused ilmselt muudavad inimest igaveseks. Seda küll jah. Peale seda suurt õnnetust ma andsin endale lubaduse, et mina elan nüüd edaspidi üks päev korraga, olen õnnelik täna ja vaatame, mis homme saab. Plaane ma suuri me ei ole teinud. Ansamblit muusikas ees kuulasime musitseerimas aasta oli 1984. See on vikerraadio jutus. Meie tänane külaline on Riina Orav, sepp, dirigent ja muusikaõpetaja. Riina, olles nüüd juba aastaid Eestist eemal elanud. Missugused sinu sidemed kodumaaga praegu üldse on? Aeg-ajalt saju siin liigud. Mis või kes sind siia tagasi toob? Väga lihtne vastus, oma tütar ja head sõbrad. Ja mõningad asjatoimetused ma see seekord ei ole nagu lühivisiidil kaks nädalat siin-seal liialt lühike aeg tahaks olla rohkem, aga aga mind ootavad omad kohustused ja ja tegemised seal. Ma arvan, et tuleval aastal koos Tõnuga ja siis juba kuuega. Räägi oma tütrest neile sest on ikkagi emadepäev ja tore oleks kuulda, kuidas sinul emana läinud on. Elu jooksul. Väga hästi. Mina võin öelda oma tütre kohta, et on ta minu elu, päike ja minu elu keeria ja ta, ta ei ole mind kunagi okei petnud, ta ei ole mulle pisaraid valmistanud ta mulle ainult elus rõõmu toonud. Ma olen teda kasvatanud palju aastaid üksi. Ja temast on sirgunud kena noor naine, tema on juba 28 aastane. Õppinud ja nüüd ta töötab. Juba kaks aastat on tagasi Euroopast töötab ta siin. Eestis. Üksi last kasvatada ei ole lihtne, kuidas, kuidas sina toime tulid? Jah, see on hea küsimus, eks minu ema aitas mind väga palju tol ajal, et pensionile 55 aastaselt, mis on väga tore ja ta pühendus täielikult minu lapse kasvatamisel enda. Mina käisin raha teenimas, olin kaks nädalat merel ja see kõik oli väga ilus aeg minu lapsele kindlates kätes. Ja kui tütar oli 14 aastane, mu ema suri ja siis oli mul lapsega, kes on väga asjalik, pikk jutuajamine, et mida me nüüd teeme, kas ma tulen merelt ära ja me oleme koos. Aga me ei saa palju asju endale võimaldada või ema jääb merele. Ja sa saad üksi hakkama ja meil on natukene parem elu. Tüdruk ütles kohe, et lima, ma saan hakkama ja ta tõesti sai. Ja see on väga suur õnn emale jätta 14 aastane tütar üksinda kaheks nädalaks, kusjuures meil oli veel kodus suur koer ja kass ka, kellest oli vaja hoolt võtta. Nii et ta ei ole mind kunagi selles mõttes nagu kurvastanud, et kõik oli nii hästi, kui oleks olnud nii hästi, siis ma ei oleks kindlasti merel olnud. Võib-olla tänapäeval ei olegi midagi nii erakordset, et vanemad käivad eemal ära ja lapsed peavad ise ise hakkama saama. Kas see on tore, kas see on hea, see on iseküsimus. Mõnikord on need sundvalikud. Aga tänapäeval juhtub seda kaunis tihti siis, kui sinu elus niisugune periood oli. Siis oli see kõike muud kui tavaline, eks. Absoluutselt, ja, ja kusjuures see andis mulle jõudu, et ta läks koolis niivõrd hästi. Ta oli priimus õpilane ja oli ülikooli ajal priimus õpilane, et see nagu andis jõudu, et ta, aga ta sai hakkama, ta pidi hakkama saama. Ja, ja ma ei soovitaks seda mitte kellelegi, aga, aga mõnikord on vaja elu ilus teha valikuid ja jah, nii see on. Kas oskad tagantjärele Riina öelda kui palju ühel emal lapse kasvatajana selles võtmes võimalik ära teha on või, või mis sõnadega või millist? Millisel viisil käitudes on võimalik, kui laps nii kaugele saada, et ta, ta saab juba 14 aastaselt ise asjadega toime? Ma tean, ma olen kuulnud ka mere peal olles oli ka teisi üksikemasid, kelle lapsed olid kodus ja nendel olid probleemid ja nad pidid lahkuma laeva pealt töölt või siis olid väga närvilised ja jooksid igal võimalusel koju. Mul seda probleemi ei olnud, loomulikult me helistasime kogu aeg ja kui laev seisis kaks tundi sadamas. Ma võtsin takso, ostsin koju, viisin talle sooja toitu, tegin ruttu, et lapsel oleks koju tulles soe toit. Jah, et ühtegi unetu ööd mul lapsega last pole olnud tulnud veeta. Ja, ja ma mäletan, ma olin merel, ta oli juba siis kas viimane käsk, 12-st, kas prantsuse lütseumis. Kuid alati helistas mulle tema, kas ma tohin kutsuda sõbrad külla, ta teadis vastust, et loomulikult tohid. Aga, aga see toreta küsib minu käest, kas ma tohin? Et see oli? See oli nii armas ja see, see on siiamaani. Sul ei tekkinud kordagi küsimuste eemal merel olles, et, et mis seal kodus parasjagu toimub või et kas asjad on kontrolli all või et selja taga miskit miskit halba isoni. Ei, muidugi ma muretsesin ja malati, ütlesin talle, kui kui olid mõnikord peod, oli vahe hiljem koju tulemine, mõtlesin, et palun helista või jäta mulle telefone sõnul, emme, ma olen kodus. Siis emmel oli süda rahul ja ei lähe peal magama. Pärast Georg Otsa kooli sa töötada, sest tegelikult ju õpetajana ka, eks. Aga, aga see ei olnud sinu töö mere peal või oli see kuidagi seotud muusikaga. Koolis ma töötasin viis aastat, olin muusikaõpetaja, klassijuhataja, aga seoses selle jutuga, mis oli siin juhtus 85. aastal. Juhtus selline asi ka minuga kooliõpetajana, et sügisel esimene veerand, ma tundsin järsku, et mul ei ole häält. Ma olin kunagi kõrge sopran kõlava häälega lause segakoor nooruses jõu sisse dramaatiline sündmus minu elus tegi midagi minu häälepaeltega, et ma enam ei suutnud lapsi õpetada ja ma lahkusin peale esimest veerandit jätsin oma armsad lapsed ja Läksin muud tööd tegema. Kultuuritöötajaks ka kultuuriga seotud, aga mitte enam muusikaõpetajana. See on vikerraadio, te kuulate jutusaadet, teeme siin väikese pausi, kuulame juba eespool mainitud laulu ühelt vanalt vinüülplaadilt, mis 1980. aastal Rootsis Stockholmis ilmus selle teise poole B-poole lugu sinisilmne unistus. Selle autor on Tõnu Sepp, ehk siis eesti muusik, kes kunagi mitukümmend aastat tagasi Nõukogude Eestist põgenes koos Raivo Parindiga muusikat tegid ja kes aastakümneid hiljem ütleme siis jutumärkides, sai süüdlaseks. Meie tänane külaline Riina Eesti tolmu jalgadelt pühkis. Merega kaugel läänes on kell koduigatsus. Vaata, kui ma mõtlen. Urve metaani hinges säilis. Armunud kandja. Looli valgepäine neiu. Unis. Lauri maa maailmas pole lei voolusaaja armas. Saaria. See on vikerraadio. Te kuulate jutusaadet ja minu külaline on Riina Orav, sepp, kes on pinud palju elus muusikat tegelenud sellega ja, ja kui me räägime tõsistest toimetamistest, Riina siis Eestist eemal, seal kusagil kaugel Californias on muusika ka ikkagi olnud. See, millega sa oled saanud tegeleda eesti koolis, muuhulgas eks. Ja Eesti kool kindlasti ma räägiks meelega eesti koolist oleviku vormis, aga paraku pean ma nentima, et momendil räägin mineviku vormis. Nii kurb, nii kurb. Sügisest 2015 lakkas eesti kool olemast. Ma loodan, et võib-olla paariks aastaks ei elata just just just San Francisco San Francisco Eesti kool ja kuna ühed lapsed said juba suuremaks ja nooremaid polnud peale kasvamas. Ja headel aegadel, kui ma sina sulandusin, oli meid 20. Ja lõpus jämed viis ja me otsustasime õpetajatega, et viie lapse pärast nagu eesti kooli tegema ei hakka. Et praegu on väike paus sees, aga ma olen väga optimistlik ja loodan, et paari aasta pärast saan ma öelda uhkusega jälle, et meil on jälle eesti kool. Kas see paus tekkis nii-öelda loomulikele põhjustele ehk vahepeal siis ongi isadest emadest niisugune noh, tühimik, et ei, ei ole lapsi kooli võtta või seal on prioriteedid ja asjade tähtsuse järjekord muutunud, et et kõik Eesti pered ei tahagi oma lapsi enam, ei pea vajalikuks, pole aega eesti kooli enam sõidutada panna. Väga õige küsimus, nii ongi, jah, meil on väga palju lapsi, kes on tulnud Eestist koos vanematega sinna elama võib-olla kaheks kolmeks aastaks, kui issid, teevad seal idufirmasid Silicon Valley kandis räniorus ja nendel lastel on seal eesti koolis igav, kuna nad on nii eestikeelsed. Ja need teised lapsed, kes on sündinud juba seal Californias siin on nii palju erinevaid tahke, et oleneb perekonnast, ma tean perekondi, kus on ema, isa, naised ja lapsed räägivad kodus eesti keelt ja täiendavad ennast eesti koolis. Kuigi, kui tuleb tunnivaheaeg, siis omavahel suheldakse ikka inglise keeles. Aga on perekondi, kus on ema, isa, eestlased ja kodune keel on inglise keel. Uskumatu. Ja küll ma mõtlesin, et milles asi on. Aga see on selles, et kuna ema isa ka kolides Ameerikasse nii hästi inglise keelt ei osanud, siis hakkasin nakkuslastega õppima. Ja nii nad siis seal räägivad. See on jah, natuke kurb. Mismoodi üks Eesti kool seal San Franciscos toimis, niikaua kui te veel seal koos käisite ja ehk see juhtub tulevikus jälle. Aga, aga sina, lauluõpetajana? Tore oi, see oli nii, toes oli nii fantastiline, ma ootasin seda kahte pühapäeval kuus. Kus ma saaksin minna, esiteks Eesti kogukond, me kogunesime kõik noored sinna ta noored emad, see suhtlus omavahel loomulikult ja nii palju üritusi väljaspool Eesti kooli ka loomulikult. Ja need, need lapsed on nii vahetud ja toredad. Ja minu kand oli Eesti kooli teine tundmine kahe kaks tundi, esimene tund oli emakeel ja teine tund oli puhas muusikatund. Ja ei, ei, see oli nii tore, et ma, ma nii igatsen neid aegu. Jah, jälle natukene selline emade asi ka, eks, et sa oled jätnud enda tütre Eestisse ja kohtud seal väikeste võsukestega Eestist hoopis kaugel. Jah, nii see on. Nii, see on jah. Et loodame, loodame tõesti, et kahe aasta pärast ma võin julgusega uhkusega öelda, et jää, meil on jälle eesti kool. Mis laule, mis laule te laulsite elas metsas mutionu või midagi veel? Igasuguseid laule laulsime, meil oli kaks aruandluskontserti, üks oli emadepäeva kontsert, lõpetas nagu kooliaasta ja teine oli, oli meil jõulukontsert. Nii et jõululaulud ja plussis, kevadelaulud, ringmängud, tantsud. Kas sa panid tähele ka, kas nendes nendele pisikestele Ameerika eestlastele või siis eesti juurtega pisikestele ameeriklastele läksid mõned laulud rohkem korda kui teised. Absoluutselt ja lapsi õpib tegelikult eesti keelt lauldes. Muusika on see kõige parem vahend eesti keelt õppida või üldse keelt õppida. Ja tore oli vaadata, kuna me kaks kaks korda kuus kohtusime, siis oli mul ka õpetajale väga hea vaadata, et et millised vanemad tegelevad lastega ka kodus, et sõnad on vaja ju pähe õppida, meil ei ole aega tund aega seal sõnu õppida, sõnad olid kõik ette antud. Ja oli lapsi, kes tulid. Sõnad ei olnud peas, aga osa vanemaid, kes tõeliselt nagu regulaarselt, tegelesid lastega. Et siis nagu lihtsam asju lihtsamalt laulda. Kui sõnad on peas, ütleme nii, et mul ei olnud aega seal hakata veerituma, et nüüd on neil muki on koerake, väikene koerake, vaid me kohe laulsime. Kas kõik, kes laulsid, said aru ka, mida nad laulavad või või mõne lapse jaoks oli see lihtsalt eestikeelse teksti esitamine. Võib-olla mõne lapse jaoks, kellel, kellel vanemad on näiteks isa, on sakslane ja ema on seal sündinud selle teise põlvkonna inimene, et nende kodune keel oli saksa keel ja inglise keel eesti keelt väga minimaalsete, tema oskas, et nende jaoks võib-olla kõige raskem, aga mitte teistele üldse väga huvitavad olid perekonnad. Lapsed on väga palju kolmkeelsetest perekondadest, kus isa on näiteks taanlane ema on eestlane ja siis kodus on taani keel, eesti keel ja inglise keel. Või on kodus ka selliseid perekondi, kus on araabia keel, eesti keel ja inglise keel, nii et seinast seina. Kas need pisikesed mõistid ka, miks nad peavad kaks pühapäeva oma kuust vabatahtlikult ohverdama? Nende jaoks oli selline lõbus, ma loodan. Ma arvan küll, et oli lõbus, ma arvan, et rohkem mõistsid vanemad, et peaks. Kui palju põhjuseid sündmusi eestlaste jaoks koos käia, seal, seal piirkonnas on? Igapäevaselt suhtlevad kindlasti omaealised noored, kellel on samavanused lapsed. Aga nagu ma nentisin enne, need vahemaad on ju kohutavalt suured. Üle koldengeidi elavad paljud, ütleme, kui nad sõidavad ikkagi Eesti kooli neli tundi või kolm tundi sest need vahemaad on suured. Et sa ei käi iga päev Tallinnast Võrru, sõbral külas. Te ei jõua. Ja elutempo Ameerikas kindlasti on hästi kiire, tööd on palju ja, ja see pühapäevane ohverdamine eesti kooli jaoks oli. Mina teen suure kummarduse vanemate ees, sest et kaks pühapäeva praktiliselt läheb neil nagu kooli jaoks, ega sa muud midagi perega teha ei jõua, sest kool oli päeval kell üks hommikul hakati startima ja kella kolmeni kestis. Nad jõudsid õhtul kella seitsmest koju, võib-olla nii, et päev otsa. Kas tuli kunagi mõnikord vanematega jutuks ka, et miks see neile tähtis on, kuidas nad sõnastasid seda, miks nad näevad vaeva, mille nimel? Ma ei oska seda öelda, mulle tundus kohati, et need noored eestlased, need noored lapsevanemad 30 pluss vanuses ent tal oli lõbusad, tulid kokku, nemad sõid kui nende lapsed olid nagu sõbrunesid ja see oli ka see kogukonna niisugune tunnetus eesti keelt ka loomulikult, aga kõik muu ka. Et me saame kokku, saame omavahel suhelda, sest et vanemad andsid kaheks tunniks lapsed meie hoolde ja ise läksid nad kuskile kohvikusse kohvitama, et rääkida noh, igapäevaselt juua, suhelda. Et ei, kindlasti kindlasti. Kas oled pilli veel kusagil mängida ja me oleme Tõnuga perekond sepa tuua. Kõik eesti üritused, vabariigi aastapäev ja jõulupidu on meie kanda muusikaline osa taustamuusika ja kogu see selle peo nagu sissejuhatav pool ja esinemine jah, ütleme laulud ja, ja, ja ütleme, et tantsus seaded ja saated ja jah, see on meie kanda. Miks te viitsite, sest Tõnu on teinud seda üle 30 aasta ja kuidas mina siis teisiti mina mängin, mina mängin süntesaatoril ja Tõnu võtab ma passi basskitarri välja ja nii me teeme seda aastast aastasse, jah, ei, see on tore. Mulle väga meeldib. Talle on Tõnule, siis ma mõtlen, muusika ja pillid ikka endiselt tähtsad pärast kõiki neid aastakümneid. Absoluutselt muusika on Tõnu elu mitte tegevpillimehena mängides, aga, aga ta tegi seda pikki aastaid. Ja siinkohal võin öelda, et ta on meil ju multiinstrument, realist ja mängib ta trummisüntesaatorid basskitarri ja rütmi rütmipille, nii et ei ole pilli, mida tema ei valdaks, see tuleb kuskilt. Ta ei ole õppinud, neid tuleb kuskilt sealt kõrgemalt poolt. Ma olen ka kaaslasega veiste kirikus ja sealt sügisest alates. Kurb, aga ta kohe lõpetab tegevuse. Eesti kirik. Lõpet elab üle pikkade-pikkade aastate tegevuse, kuna inimesi enam ei ole. Ja mulle pakuti sügisel sinna organisti kohta, aga kuna ma orelit mängida kahjuks ei oska siis ütlesin, ma võin teid klaveri saata. Ja nii ma käin korra kuus pühapäeviti. Sandmat teos, mis on 20 minutilise autosõidu kaugusel San Franciscost käin seal pilli mängimas. Jumalateenistusel. Sinu jutust ma kuulen jälle, et on üks üks tähtis koht, üks tähtis asutus, mis sulgeb oma uksed. Jah, see on kurb, see on nii kurb. 15 mai on nüüd viimane viimane jumalateenistus, mis lõpeb piduliku lõunasöögiga ja ja ja lihtsalt kirik sulgeb uksed. Kirikuõpetaja on 30 aastat korra pühapäeviti iga kolmas pühapäev lennanud sätlist San Franciscosse olnud seal öö hotellis ja annud pühapäeval Sandmat teos jumalateenistuse. Oli aeg, kus oli kirik rahvast täis. Need on need esimese põlve tulijad 44. Sõjakeerisest neid kahjuks enam ei ole, viimased ütleme vanim on seal üle 90, nad ei jõua enam tulla, ütleme nii, pikad maad sõita ja inimesed on juba 90 pluss vanuses, siis lihtsalt hakkab käimas üle jõu. Ja ei ole mõtet kirikut pidada, kui saalis on 15 inimest ja noored ei tule. Miks ma ei tea? Mõned asjad on paratamatult vist miskil konsul nende esimese põlve nii-öelda 44. aasta eestlastega, kes nüüd on väga kõrges ja auväärses eas juttu kodumaast. Ja iga iga pärast jumalateenistus on, meil on meil kohvilaud, kus igaüks võtab kodust head ja paremat kaasa ja ikka tuleb jutuks. Ja viimane kordki, kui ma ütlesin neile, et ma nüüd lendan homme Eestisse, kas ma võin tervituse kõigile ja Riina bee kindlasti? Ei, loomulikult. Ja olen ka küsinud, et millal te viimati Eestis käisite. Paljudele räägivad, et mina neli aastat tagasi, no mina pole käinud juba vist seitse aastat. Aga nad on käinud peale Eesti vabaks saamist siin kindlasti kõik. Helgi vajab jah, seda küll nad heietavat palju mälestusi, mälestusi ja veel kord mälestusi. Ja sellest on ka juttu, mida eesti tänasest kursist ja hakkamasaamisest arvatakse. See kumab läbi iga kord kirikuõpetaja jutust. Kõik need hoiavad pöialt, et Eestil ikka endiselt hästi läheks. Ja et ei tuleks kunagi need ajad tagasi, mis olid see nagu kumab läbi? Räägi Riina, mismoodi emadepäeva seal? Eesti koolis, kui te veel koos käisite, tähistati, oligi kontsert, laste esinemine, miskit käisel sinna juurde. Ei, see oli meie viimane kevadkontsert ehk nagu ma ütlesime aruandluskontsert ja see alati toimus Sandmat teosed kiriku ruumides ja selle kontserdi andsime alati nendele vanadele eestlastele, kellelt jumalateenistuselt pes ja meie need väiksed mudilased neile laulsid. Mina pidasin sealt alati kõne, alati oli lauluks ka ema süda. Ja see oli niisugune moment, kus nii minul kui absurd. Ma võin, julgen väita, et ei olnud ühtegi vanaprouat, kellel silmanurgast ei tulnud pisarat. Vanaprouadele oli siiralt hea meel, nähes neid väikseid eesti mudilasi esinemas siis me üritasime anda parimat. Mis Riina veel seal teisel pool Atlandi ookeani sinu elus on? Nüüd, kus Eesti kool koos ei käi, vähemalt mõnda aega, kus kirik ka varsti uksed sulgeb, siis millega sa oma aega täidad, seal? Mina olen noor pensionär, 57 aastane ja ma naudin täiega eluabikaasa, võimaldab seda. Võtsime Tõnuga endale koera. Meil on ilus saksa lambakoer ja see ongi nagu minu tegevus igapäevaselt. Elame me 330 kilomeetri kaugusel San Franciscost ühes väga imelises kohas, mille nimi on South Lake Tahoe. Seal oli Tõnul juba aastaid mägimajake ja sinna ütleme nii, ausalt, mina kolisin, Tõnu veel jäi natuke linna, aga nädalalõppudel on ta loomulikult Lake tahus. Ja seal ma elan kauni loodusega kohas, kus on imeilus järv, imeilusad mäed, metsik loodus, Hoioodid, karud. Mul on väga põnev elu, täitsa täitsa metsiku looduse sees, ta ei ole päris metsiku loodusest, on looduspargi küljest külite mäe külje all, aga seal kõik kõrval on ikka majad ikka elu käib. Jah. Ta on niisugune väike linnake meie mõistes nagu Viljandi Haapsalu sellise suurusega. Aga seal on väga palju inimesi igapäevaselt, siis seal on suur suusakuurort. Ja suvel on seal mägimatkajad ja ja seal on väga palju rahvast, tegelikult aga püsielanike ja ei ole nii palju. Kohtud loomadega, lindudega, oja, oja, linde palju mul on seal ja karud käivad külas mul seal ja päev. Eelmisel suvel, kellel oli õde ja sõbranna kuu aega külas, mul seal just jõudsime Leic tausse San Franciscost ja maiustasime seal ja lõbusas tujus. Ja siis läksime kuskil keskpaiku magama, oli esimene öö õel olla minul külas kell pool neli öösel. Kui mina kuulen, et keegi nagu lükkaks toole vastu põrandat kraabiks. Uneuimas ka mõtlesin, mis see on, et äkki koer, kes oli kutsikas tollel kuue kuune. Kas nüüd, kas nüüd Kaia mängib seal või mis toimub? Vaatan, Kaia magab, jalutsis, magamistoa uks on kinni ja siis mul lõi pildi selgeks. Tegin ukse lahti ja kuulsin müdinat. Ja siis võtsin appi, selle, seal appi võetakse. Tegin suureks ennast, seal karjusin pääst. Nii, ja siis ma veel ei ole, ei julgenud Köödagi minna, õde tuli ukse peale, et mis, mis toimub Riinaga seal juhtus tema jaganud üldse matsu. Läksime siis kolm naist, läksime siis kööki piiluma. Köögi aken oli lahti. Köögikapp oli viltu seinas ja arbuus oli laua pealt kadunud. Nii palju ma mõtlesin, et kuidas see võimalik on, et oleks suur emakaru tuppa tulnud, oleks läbi läbi seina tulnud moleks, mul oleks tühi tühi auk olnud majas seal. Aga see oli karupoeg, keda ema õpetas argel käima. Minu viga oli see, et minul jäi, unustasin tavas, milles asja ei unusta köögiakent praokile. Ja mitte kunagi ei tohi jätta ühtegi puuviljalõik tahust seal laua peale. Karud tunnevad nelja kilomeetri kaugusele lõhna ja arbuus on ju väga magus. Läbi astuvad, ei häbene, aga läks seekord hästi ja ma teadsin kohalike käest olen kuulnud, et kui karu käib korra, tuleb ta kohe jälle. Minul rohkem ei õnnestunud näha, ka minu sõbranna nägi aknas, kui ta piilus sisse tal magamistoa aknast. Et olin nii vaimustuses, et ma nägin karu ära. Mõnelu koiottide karudega. Jah, no meil on hea meel, kui orav. Ja mul on oma orav, kes elab majas pööningul, tema tassib. Kui meid ei ole momente, EK taos, oleme San Francisco, siis tassib ikka oma talvevarud, paneb meile kingade saabaste sisse. Kuidas ta pääseb sisse, ma ei tea, kuskil on vist mingi augukene jäänud. Kui palju seal kohalikega suhtlemist ja läbikäimist on, et kas sina oled nende jaoks ikkagi inimene kusagilt Ida-Euroopast ja, ja see distants on tunda või seal ei olegi võttes arvesse koha suurust, ikkagi niisugust väga-väga-väga tihedat suhtlemist üldse. Ei tähendab suhtlemist ei ole, aga naabritega ikka suhtlen. Jah. No Ameerika on kõikide rahvuste maa, näiteks naabernaine on Austraaliast, mees on kohalik või teiselt poolt naabermees on Kuuba päritoluga sündinud Miamis ja naine, kosta rikast ja elavad seal Lake Tahoe, kus on neli aastaaega. Talv, sügis, kevad, suvi. Klimaatiliselt eestile võrdlemisi sarnane koht või. Absoluutselt aga suvi on suvi, suvi on keskeltläbi 25 30 kraadi ja mitte ühte pilve pole taevas. Ja sel aastal oli talv ka üle nelja aasta selline, et kõhus saati oli lumi, et ma muud ei teinud, kui ainult lund marookisingi. Ja sügis on kuldne, ilus ja kevad on kaunis, nii et kõik neli aastaaega on absoluutselt olemas. Mida San Franciscos ei ole näiteks. Millega Tõnu tänapäeval tegeleb, meil on riivamisi juttu olnud, et ta nädalapäevade sees on või argipäevadel on San Francisco s elab linnas, käib tööle. Ta käib tööl ja ei ole seotud muusikaga. Ei, see ei ole seotud muusikaga, see on tal juba üle 30 aasta, faktiliselt ongi selles ainukesest kohas töötanud, ta polegi nagu töökohta vahetanud. Vahepeal ta küll tuli sealt töölt ära ja kas tegema nagu oma ärimeeste production. Fotograafia on üks ta väga meelisasi ja muusika loomulikult, aga, aga nagu siin Eestiski 2007, kaheksa see majanduslangusega muutus ka Ameerikas palju. Nii et on tagasi seal vanas töökohas ja tööd, mida võtta, küsib, mida ta teeb, ma olen seal käinud ja ma ei saa ikkagi aru, mida ta teeb. Ühes laboratooriumis ta töötab, tal on valge kittel seljas nagu arstil doktor sepp. Tema päevad on, on suure aparaadi all, kus ta uurib mingit Chipe, tema kliendid on Tesla ja seal oraakli ja mis seal veel kõik seal on, ma täpselt ei tea, kiibid kiibid just nimelt ja, ja kui lihtsalt öelda, ütles ta mulle, et Riina, kui sa võtad oma juuksekarva ja paned mulle sinna sinna alla, ütleme, millest see koosneb. Et rohkemat tõesti ei oska öelda, ta kirjutab midagi, seal udupeen töö, millest ma absoluutselt aru ei saa. Aga silmad säravad ja ta ikka läheb hommikul hea tujuga tööle vä? Tõnule üldse päikeselapp, tema ärkab, tal on kohe hea tuju, minul võtab ikka pool tundi aega see ärkamine ja ma olen natuke pahur ja tahan kohvi enne ja ei, tema on päikeselaps selle koha pealt mitte mingit probleemi ei ole, tõuseb kell neli, pool viis, kella seitsmest läheb tööle ja kell neli lõpetab töö. Siis ta küsib, miks kõik on Charlikus ehk sellest liikluses kinni. Kui ta läheks kaheksast tööl, ei oleks viieni tööl, siis mu mees sõidaks koju kolm tundi sealt töö juurest, aga ta tuleb poole tunni tunniga. Sa oled õnnelik seal. See on nii tore küsimus, kõik mu tuttavad siin Eestis, küsisid Riina, oled sa õnnelik? Oled sa rahul? Ma muidugi aiman vastust, olen absoluutselt rahul, sa näed, mu nägu särab, päike on väljas, juuresolev pilt kõneleb rohkem kui 1000 sõna, jah. Seda küll, jah, seda küll, ma olen tõesti õnnelik, ma armastan väga oma meest, tema armastab mind. Ja mis saab olla kahel elusügises oleval inimesel midagi rohkemat, et kes kes elavadki teineteisele? Sellega on hea lõpetada, Ma soovin, Riina, ehkki see jutuajamine saiu salvestatud mõni päev enne emadepäeva ja, ja siis, kui jamade päriselt käes on, oled sa juba juba tagasi seal kodus. Sellest hoolimata ma soovin sulle hästi toredat emadepäeva, ma ei tea, kui pikalt ja põhjalikult seda sealkandis tähistatakse. On see, on see plaanis mingil moel kujutad ette? Ma ütleks, et see aasta vist ongi emadepäev täpselt sellel selle kiriku viimasel koosviibimisel kahjuks ilma lasteta, nii et jah, Tõnu ka kutsutud sinna. Kuna Tõnu on ka väga palju olnud aastaid Kaastegev Eesti kirikuga siis oleme kutsutud sinna pidulikule lõunasöögile ja eks me siis seal räägime lastest ja lastelastest me seekord neid seal esinemas ei ole, aga ma loodan, kahe aasta pärast kindlasti. Aitäh, et sa võtsid oma Eesti reisi sees selle hetke, Riina, et vikerraadio stuudiost läbi tulla. Ma tänan väga jutuajamise eest. Oli meeldiv, me kohtume varsti jälle, ma loodan. Väga meeldiv, aitäh, Sten, tore sinuga tuttavaks saada, Ma loodan, sa tuled meile külla ja siis ma nägin. Mis rohkem ja tervita minu poolt karusid ja oravaid ja, ja teinud ka ja. Teeme nii, aitäh selle kõike head. Riina Riina Orav, Sepp oli meil külas. Te kuulasite vikerraadio jutusaadet, mina olen Sten Teppan, soovin kõigile kena emadepäeva.